25.august - Medan, Ketambe, Leuseri Rahvuspark

Kell 3.30 hommikul (loe: öösel) pani mobiiltelefoni alarm meie hotellitoa kajama. Kuigi tegemist on absurdse kellaajaga puhkuse ajal ärkamiseks, siis võib ette ära öelda, et nii vara tõusmist tuli veel päris mitu korda ette. Ja alati oli äratus 3.30, mingi maagiline kellaaeg ilmselt.

Aga selles hommikus küll midagi väga maagilist polnud. 5-tunnine ajavahe vajas kohandumist. Eestis oli samal hetkel hilisõhtu kui meie juba uut päeva alustasime. Kõike seda ei teinud me mingitel masohhistlikel eesmärkidel teada saamaks oma keha ja vaimu suutlikkuse piire vaid hoopis selleks, et võimalikult efektiivselt oma reisupäevi ära kasutada. Tänase päeva plaan oli jõuda ülerahvastatud Jakarta kesklinnast õhtuks suhteliselt inimtühja ja metsikusse Põhja-Sumatra vihmametsa. See tähendas linnulennult 1500 km, kuid kahjuks teraslinnu sõit moodustas ajalises mõttes sellest teekonnast suhteliselt väikese osa. Viimase ca 250 km läbimiseks autoga oli arvestatud 9 tundi. Aga sellest hiljem.

Ibis Arcadia 2 tärni olemus hakkas ka vaikselt kohale jõudma. Dušši all oli kuum vesi nii külm, et äratas väga konkreetselt üles. Kuumavee kraanist tuleva vee temperatuur hakkas külmavee omast vaikselt erinema alles ca 10 minutit pärast selle avamist. Aga noh, Kagu-Aasia värk. Kui ikka valid siin 2-tärni hotelli, siis ei saagi eeldada, et kõik toimib nagu kellavärk. Samas restoran oli väga viisakas ja teenindajad äärmiselt püüdlikud. 2 ööbimist oli meil selles hotellis veel tulemas (Sumatralt naastes ja siis veel reisi lõpus) ning kokkuvõttes olime ikkagi rahul, et jälle Ibise valisime.

Check-out läks kiirelt, kuna hotellituba oli mul juba ammu kodus kinni makstud (nii sai päris kõva ale). Vormistada tuli ainult tagatisraha (300tuh IDR) tagasisaamine ning juba vurasimegi BlueBird Taxi taksoga mööda kummaliselt tühjasid (tohutu kontrast eilsega) Jakarta varahommikusi tänavaid. Nagu vist juba sai mainitud on Indoneesia pealinn sõidukite linn – kõnniteesid kas pole üldse või on need ääretult kitsad ning metropoli läbivad risti-rästi suured kiirteed. Üks nendest viis otse lennujaama ning kuna tee oli tõesti praktiliselt tühi (kui mõned samas suunas sõitvad taksod välja arvata), siis see väike Daihatsu suutis spidomeetri ka 130km/h peale viia.

Sõit läbi tühja Jakarta tekitas tunde, et niiviisi võib seda linna kohati isegi ilusaks pidada. Kuna oli pime, siis kõik see rämps ja sodi tänavate ääres ning jõgedes välja ei paistnud. Autosid ja inimmasse samuti polnud. Pimeduses ei paistnud välja ka kõik need lobudikud ja slummid, pigem mõjusid nad tavalise madalamajalise eeslinnana, kus on kehv tänavavalgustus. Ning kuna kiirtee tõusis tänu viaduktidele kohati üsna kõrgele, siis sai taksoaknast nautida Jakarta City pilvelõhkujaterohket, säravat panoraami. Jah, igal linnal on omad hetked. Isegi Lasnamäed võib ju pimeduses eemalt vaadates kauniks pidada. Aga Jakarta parimad hetked on siis meie arvates vara-vara hommikul, kui enamik linna 10-st miljonist inimeset (23 miljonit kui kõik eeslinnad ka juurde panna) veel ei ole oma igapäeva toimetustega pihta hakanud.

45 minutit sõitu läks ümbrust jälgides üsna kiirelt. Siis aga tegi taksojuht meiega juttu ning küsis, et millisesse terminali me soovime. Lappasime kiirelt oma väljaprinditud AirAsia piletid läbi, kuid terminali numbrit ei olnud kusagil kirjas. Ütlesime, et AirAsia terminali. Kuna taksojuht ei olnud kindel, et kas terminal 2 või 3, siis esmalt vaatasime üle nr 2. See ei olnud õige, sissesõiduputkade juures saime teada, et AirAsia domestic e siselennud väljuvad terminalist nr 3. Maksime taksojuhile kokkuleppehinnana 120tuh IDR ning mõned tuhanded veel ka jootrahaks, nagu see tavaliselt kombeks on. Kuna olime oma ärkamist ja lennujaama sõitu igaks juhuks planeerinud üsna suure lõtkuga, siis nüüd oli meil ligikaudu 1 tund vaba aega.

Võtsime kohvi ja mõned pirulid ning püüdsime välja nuputada, et kus me neid süüa võiks nii, et me kohalikke paastuvaid moslemeid ei solvaks. Oli ju ramadani aeg, mistõttu päevasel ajal on moslemitel söömine (lisaks ka suitsetamine ja seksimine) keelatud. Mittemoslemitelt eeldatakse, et nad aktsepteerivad seda ning ei kuku avalikus kohas burksi järama kui teised samal ajal nälgivad. Ma arvan, et mul viskaks ka pildi eest mustaks kui keegi minu nina all head ja paremat näost sisse ajab samal ajal kui ise pole mitu nädalat kõhtu korralikult täis saanud. Indoneesias saab selle reegli rikkumisel heal juhul sõimata, halvimal juhul kere peale. Mõnel rangemal islamimaal pannakse sind pikema jututa vangi. Seetõttu olidki paljud restoranid suletud või siis pakitud paksude kardinate taha (sh nt Mcdonald’s ja Pizza Hut), tänavatel elatist teenivad kiirtoitu pakkuvad söögikärude omanikud olid oma ärile riide ümber tõmmanud. Aga siin Jakarta lennujaama kolmandas terminalis polnud ühtki varjulisemat kohta. Õnneks nägime mitmes kohas ka mosleminaisi vaikselt oma hommikukohvi tarbimas, selle peale valisime ühe võimalikult eraldi oleva pingikese ja keerasime kiirelt kuklid ja kohvi naha vahele.

See tund läks tegelikult kiirelt, kuigi mitte nii kiirelt kui päikesetõus. Istusime just terminali suurte klaasakende ees, vaatega ida suunas. Ühel hetkel hakkas päikeseketta ots veidi paistma ning minutitega oli see juba horisondi kohal. Ning veel 15-20 mintsa ja meie planeedi küttekeha oli praktiliselt seniidis – päikesetõusu (otse üles) oli võimalik lausa silmaga jälgida. Vaadata oli seda lahe, kuid teisalt oli mul kahju kohalikest fotograafidest. Kui Eestis naudivad loodusfoto harrastajad pikka-pikka eha- ja koiduaega, kui valgus on kõige maagilisem ja loodus fotogeenilisem, siis Indoneesias jääb see maagia kõik mõnekümne minuti sisse. Ja nii aastaringi, sest päevade pikkus praktiliselt ei muutu. Pärast päikesetõusu on päike aga terve päeva väga intensiivne, tekitades järskude varjudega fotohuvilistele palju probleeme. Aga niipalju siis fotondusest.

AirAsia lennukisse minek algas õigeaegselt. Mingit odavlennufirmale omast rabelemist ei olnud, kõik toimus väga tsiviliseeritult. Käsipagasit ei mõõdetud ega kaalutud, pardakaardi kontrollimine oli samuti suhteliselt pealiskaudne. Lennuk oli korralik, nahkistmete ja normaalse istmevahega. Miks me AirAsia üldse valisime olid hind ja lennuajad. Indoneesia kõige usaldusväärsem lennufirma on rahvuslik lennufirma Garuda Airlines, mis hiljuti liitus ka SkyTeamiga. Selle hind tuli AirAsia omaga ligilähedane (kui AirAsia pagasitasu, check-ini tasu, krediitkaardi tasu, istekoha valimise tasu jne kokku liita), kuid AirAsia lende oli rohkem ja ajad sobisid paremini. Ülejäänud firmad – Mandala, LionAir, Tiger Air, Batavia, Merpati jne – ei tundunud eriti usaldusväärsed. Väike põhjendus kah – ükski Indoneesia firma peale Garuda ei tohi Euroopasse lennata, sest lennukite tehniline seisund ei vasta standarditele. Olles näinud väga erinevaid tiibadega vanne Euroopa lennujaamades, siis ma juba kujutasin ette, et millised need keskmised Indoneesia siselennu lennukid on, mida sinna ei lasta. Eks hirmul on ka vahest suured silmad, kuid lennuõnnetusi juhtub selles riigis ikka päris tihti. Seega ei tahtnud riskida. Parem 500-600 EEK rohkem kulutada kui kusagil Sumatra kohal alla prantsatada. Jakarta-Medan-Jakarta piletid läksid muide maksma ca 1400 EEK/inimene.

Lend kulges emotsioonivabalt. Medani Polonia-nimeline rahvusvaheline lennuväli on suhteliselt väike, kuid kõik toimis laitmatult ja kohvrid saime kiirelt kätte. Rahvusvaheline on lennuväli seetõttu, et Medanist 1,5 tunnise lennu kaugusel asuvad 2 suurt Kagu-Aasia lennukeskust – Kuala Lumpur (Malaisia, 1 tund) ja Singapur (1,5 tundi). Seetõttu on lennuühendus nende 2 kohaga väga tihe ja ei maksa praktiliselt midagi. Polonia tähendab muide ladina keeles Poolat ja meie lähiriigi nime kannab lennuväli seetõttu, et lennuvälja alad kuulusid kunagi ühele Poola parunile.

Medani lennuväljal vahetasime ära ka suurema summa raha. Rahavahetuskoht oli küll veidi kahtlane, kuid kurss oli väga hea ning mingeid probleeme ei tekkinud. Tegelikult olime ka veidi sundviskes st me pidime Medanis raha ära vahetama, sest suundusime nüüd päevadeks piirkonda, kus sularahaautomaati pole. Lisaks ostsime täiesti olematu summa eest tee peale kaasa erinevaid saiakesi ja karbitäie muffineid ja vett.

Kui vajalikud toimingud tehtud, siis piilusime korraks transporditeenuste pakkujate suunas ja see oli justkui stardipauk nendele hagijatele. Mehi tormas meie poole nagu murdu, kõik üritasid oma teenust pakkuda. Võitjaks jäi seekord siiski isik, kes purssis veidigi inglise keelt. Tal oli ette näidata ka suhteliselt korralik takso. Võitluses osalesid ka becakijuhid (motorikšad) ja igasuguste parsade omanikud, kuid meie ei saanud nendest aru ja nemad ei saanud meist aru. See oli selles mõttes probleem, et meil oli ikkagi konkreetne koht, kuhu me minna soovisime. Selleks kohaks oli „Borneo Travel Group“, kes pakkus selle lehe alusel mõistlikku transporditeenust Kutacane linnakesse, kust meie lõppeesmärk Ketambe oli vaid kiviviske kaugusel. Juht teadis Borneo Travelit ja peagi olime kohal.

Niipea kui me oma kohvrid taksost välja saime, visati need ka ühe väga värvilise ja kaugeid aegu näinud bussi katusele. Istmed olid poollagunenud ning ruumi sees suhteliselt vähe. See oli hoopis teistsugune transpordilahendus kui me ootasime, meie teada pidi Kutacanesse sõitma konditsioneeritud sõiduauto. Seetõttu hakkasimegi uurima, et kas neil mingit teist teenust ei ole. Võib-olla lihtsalt eeldati, et me tahame minna bussiga. Pärast väikest käte ja jalgadega tehtud arutelu, kus meie jaoks arusaadavad sõnad olid „taxi“, „Kutacane“ ja „No“, saime lõpuks aru, et oleme vales kohas. Borneo bussid sõitsid Kabajahesse (ca poole maa peale) ning nad ei osanud öelda ei ööd ega mütsi selle kohta, et kuidas Kutacanesse saaks. Saime aru, et meid taheti juhatada Medani bussijaama, kust läheks siis buss Kutacanesse kunagi pärast lõunat. Arvestades, et sõidu pikkus autoga on ca 9 tundi, siis pärastlõunane ühistransport ei tundunud eriti ahvatlev variant. Olime natuke aega üsna nõutud kuni meiega tuli rääkima üks Austraalias elav ja puhast inglise keelt rääkiv kohalik. Saime suhtlemised suheldud ning lõpuks jõudsime sinnani, et meile tuleb takso järgi ja viib meid kuhu vaja. Lisaks ütles, et me ei paneks väga kohalike käitumist tähele – me olime ikkagi piirkonna tähelepanu absoluutne keskpunkt, eriti reisiseltskonna blondide juustega naisterahvas. Õnneks oldi sellised poolenisti pealetükkivad, vaadati ja kihistati naerda, kuid hoiti distantsi. Kui mõni mehepoeg tuli ikkagi juttu rääkima, siis teised tirisid ta kiirelt eemale. Ning juttu räägiti ainult meespoolega, teise mehe naisega rääkime on islami kogukonnas äärmine ebaviisakus.

Ootasime. 10 minutit. 20 minutit. Pool tundi. Ei midagi. Kui küsisime, et millal, siis öeldi, et kohe-kohe. Tüüpiline. Ühel hetkel otsustasime, et aitab. Lugesime oma reisikavast välja, et meie „Borneo Travel“ asub kusagil Citra Gardeni juures ja meie indo-austraallasest sõbra sõnul asub see kompleks linna teises otsas. Kolistasime oma kohvritega lähedal asuvate becakimeeste juurde ja palusime end Citra Gardeni juurde viia. Kuna 2 eurooplast + 2 kohvrit + 2 seljakotti ühte kärusse mitte kuidagi ära ei mahtunud, siis võtsime kaks. Leppisime kohe ka hinnas kokku – delapan ribu e 8000. Oli näha, et ta vist küsis meilt maksimumhinda, kuid sellise summa pealt (11 EEK) ei ole ju tingimine kohane. Pealegi oli näha, et need juhid olid ääretult vaesed, mistõttu tundus isegi see küsitud summa meie jaoks liiga väike. Pidi ta ju oma motoriseeritud rikšale ka bensu ostma ja sõita oli 4-5 kilomeetrit. Aga noh... Sõit selle põriseva tugitooliga oli igatahes lahe elamus ning just Citra Gardeni vastast leidsime ka õige Borneo Transport Groupi. Seega lennujaamast tasub lasta end sõidutada Citra Gardeni juurde, siis jõuab õigesse kohta.

See „firma“ oli tavaline lauake ja katusealune linna ühe tuiksoone ääres nagu enamus ärisid Medanis. Kes oli teinud oma paarikümnele ruutmeetrile poe, kes motikaparanduse firma (väga popp äri), kes mingi teenusettevõtte. Peamine oli see, et äri ees oleks mõnus varjus asuv istumiskoht vaatega autoteele, kust annaks siis mööda sõitvatele tuttavatele lehvitada. See paistis olevat ka üks aktiivsemaid tegevusi, mida äripidajad päeva jooksul tegid. Nii olid lood ka selles Borneo Transport Groupis. Varjualuses molutas kokku mingi 4-5 meest, kellest ühele siis meie saabumine ka tööd andis. Kiirelt saime teada, et siit läheb tõesti auto Kutacanesse. Kui tundsime huvi, et mis kell, siis sai nende inglise keele oskus otsa. Üritati näidata kätega ja siis kella peal, mina noppisin nende jutust välja sõna „dua belas“, mis tähendab kahtteist. Küsisingi, et „dua belas?“ Selle peale puhkesid kõik naerma ja tegid omavahel nalja, mille sisu oli suures plaanis selline, et valge mees oskab isegi indoneesia keelt paremini kui sina inglise keelt. Tüüp kordas seda „duabelasi“ mitu minutit ja muudkui itsitas omaette. Seega tasus numbreid õppida.

Pilet maksis 100 000 IDR ühe inimese eest ja minu arust on see ikka suhteliselt tagasihoidlik hind. Mõelge ise – 9 tundi sõitu, kokku 4 reisijat ja iga reisija käest küsid ainult 140 krooni. Bensiin on seal muidugi odavam kui Euroopas (7-8 EEK/l), kuid suurt kasu selline äri ei too. See toob mind tagasi selleni, et Borneo nimelise ettevõtte katuse all passis jõude 4-5 meest. Ma muidugi ei tea, et kas nad kõik töötasid seal, kuid igatahes mulje jäi küll selline. Kui meile piletid müüdud said, läks molutamine edasi. Seda oli meil võimalus pikema aja jooksul jälgida, sest auto väljumiseni oli ca 1,5 tundi aega. Selle aja jooksul ei teinud kodanikud mitte midagi peale lobisemise, tuttavatele lehvitamise ja lebotamise. Nende kaitseks võib muidugi öelda seda, et KOHUTAVALT palav oli. Isegi varjus istudes voolas higi ojadena, midagi väga aktiivset ei olegi võimalik sellise kuumaga ette võtta. Vahel pidas mõni tuttav motamees ka kinni, rääkis juttu ja siis sõitis edasi. Nii see äri käis. Meie saime selle 1,5 tunniga vähemalt reisipäevikuga joone peale.

Uskumatu aga tõsi, kuid kõige selle vaikelu ja mittemidagitegemise juures tuli meie raudkaarik õigeaegselt. Nime kandis ta Toyota Kijang, mis on Indoneesias üks väga levinud sõiduk. Meie sõiduvahend oli selle seeria ca 10 aasta vanune mudel. Kõik oli nagu lubati – autos oli konditsioneer ning niipea kui kohvrid sai taha ära pakitud, alustasime sõitu. Meie teekaaslasteks olid 2 kohalikku tüdrukut, kellest üks oli moslem (pearätiga) ja teine vist mitte (ilma pearätita). Nii autojuhi kui tüdrukute ühiseks nimetajaks oli muide see, et keegi ei osanud inglise keelt. Samamoodi oli siis meie ühiseks nimetajaks see, et me ei osanud indoneesia keelt. Küll aga oli tütarlastel tohutu kihk meiega suhelda. Eriti popp oli jällegi minu blond kaasa, kellest täiesti varjamatult ka telefoniga pilti tehti. Seepeale saadeti pilt ilmselt kõigile oma tuttavatele edasi, sest pidev telefonis chattimine ja telefoniga lobisemine käis. Vähemalt poole meie sõidust rippusid tüdrukud telefoni otsas ja patrasid. Ning telefonid oli suht uued ja vinged mudelid – ühel oli Blackberry ja teisel oli suhteliselt uus Nokia. Üldse olime selle paari päeva jooksul tähele pannud, et ole sa kui vaene tahes, mobiiltelefon peab olema ja võimalusel uus ja kallis. Eks see ole selline arengumaade (sh Eesti) teema, et püütakse jõuda arenenud maailma tasemele. Ostetakse võimsaid 4G ja wifi ja jumal teab mis imevidinatega äriklassi telefone selleks, et lihtsalt helistada ja sõnumeid saata.

Sõidu alguses püüdsime veidi suhelda tavateemadele – „mis nimi?“, „kust tulete?“, „kuhu lähete?“ jne. See läks väga vaevaliselt ning me näiteks ei proovinudki selgeks teha, et kus see Eesti asub. Euroopa oli piisavalt täpne seletus. Selgus, et nemad elavad mõlemad Kutacanes st „sõitsid ramadaaniks koju“ (võib teha laulu ja vilistada viisil „I’m driving home for Christmas“). Nendega suhtlemisel oli jälle huvitav see, et küsimustega pöörduti ALATI naise poole. Reeglid on ikka nii kõvasti inimestesse juurdunud. Pärast ca tunniajast purssimist andsime alla, ei leidnud ühist keelt ja sellest oli paganama kahju. Ma arvan, et nii meil kui neil.

Sõit oli aga äärmiselt palju pakkuv. Tee oli esialgu üllatavalt korralik ning paari tunniga harjus ära ka kohaliku liikluse (vasakpoolse) ja selle reeglitega. Kõige harjumatum oli kohalike möödasõiduharjumus. Kuna tee oli suhteliselt käänuline ja pidevalt kruvis mäest üle ja mäest alla, siis mingeid pikki ja lõputuid sirgeid ei esinenud. Seega mööda sõideti kui vähegi võimalus tekkis st kui vastutulev auto oli kaugemal kui eessõitva auto esiots. Kui Eestis juhtuksid sellistes oludes pidevad laupkokkupõrked, siis seal asi sujus. Hakkad mööda sõitma, annad vastutulevale autole signaalitamise ja tulede vilgutamisega teada, et hakkad mööda sõitma ning selle peale tõmbab tema natuke enda poole teepeenrale ja ka see kellest mööda sõidetakse hoiab võimalikult oma teepoole äärde. Nii mahuvadki 3 autot korraga kitsale teele kõrvuti. Kui esiti tundus selline sõit hullumeelsena ja me olime kindlad, et meie autojuht on mingi enesetapumõtetega maniakk, siis peagi saime aru, et kõik teevad nii. Selliseid nn napikaid oli palju, kuid kõik olid valvel ja vajadusel võtsid hoo päris maha kui väga kitsaks läks. Keegi ei karjunud ega teinud seal rahvusvahelisi käemärke. Jah, see oli tegelikult täielikult idiootne ja ohtlik liikluskorraldus, kuid terve reisi aja ei näinud me ühtegi liiklusõnnetust.

Esimesed 4 tundi läksid tegelikult väga kiirelt. Vaated oli pidevalt põnevad – kas siis troopiliselt lopsakas loodus ja mäed või Sumatra külaelu. Meie jaoks oli kõik ju uus. Tee Medanist Berastagisse oli, nagu mainitud, täiesti korralik, ei mingeid suuri auke ega varinguid, täitsa normaalne asfalt. Kuna liiklus oli tihe, tee käänuline ja teel palju aeglaselt liikuvaid veokeid, siis oli keskmine kiirus loomulikult suhteliselt madal.

Aga Berastagisse me jõudsime ning selle sõsarlinnas – Kabanjahes – tegime ühe suure mošee vastas ka söögipeatuse. Tundub, et autojuhil oli söögikohaga kokkulepe – tema toob oma kunded sinna sööma ning selle vastu saab ise söögi tasuta. Meie jaoks oli see täiesti ok, sest söök kahele koos jookidega maksis 50tuh IDR. See oli küll veidi kallim kui Indoneesias tavaks, kuid nokkima me mõne krooni pärast ei hakanud. Pealegi oli koht viisakas ja toidud maitsvad ning portsud suured. Proovisime seekord esimest korda veiserendangi, mis kujutab endast väga vürtsikat kookosepiimas küpsetatud veiseliha. Erilise vürtsisuse annab lihale asjaolu, et seda küpsetatakse väga kaua, lubades kõikidel vürtsidel lihasse imenduda. No ja loomulikult kordus selle peale sama stsenaarium, mis eelmisel õhtul Jakartas – vürtside plahvatus suus, kiire maitsmismeele kadumine, tohutu vajadus mõne vedelikuga pidevalt suud jahutada. Õnneks nutma enam keegi ei puhkenud, selle vältimiseks sai võetud tarvitusele ka vastavad abinõud – iga väikese lihatüki juurde käis suur lusikatäis riisi. Kõrvale jõime (kõikide reisijuhtide soovituste vastaselt) apelsinimahla, mis maitses kõike muud kui see mida me siiani teadsime apelsinimahla nime all. Pigem selline mango/ananassi/virsiku segu, aga edasivaatavalt võib öelda, et sealsed apelsinid olidki sellised magusamaitselised. Ning miks ei soovita reisiraamatud mahla juua – seepärast et mahla sisse segatakse tavaliselt vett ja kohalik vesi teeb valge inimese kõhuga tavaliselt sada imet (ja seda mitte just positiivses mõttes). Ei tea kas see oli vürtsidest või millest, aga kõhuhädasid suutsime vältida terve reisi jooksul.

Ega Berastagist ja Kabanjahest tegelikult polegi väga palju rohkemat rääkida. Oleks me teinud selle teekonna läbi 4 päeva hiljem, siis oleks hoopis teine lugu, kuid mis siis toimus, sellest juba kunagi pärastpoole.

Edasine tee läks aga juba väga huvitavaks. Kui autode vool kuivas suuresti kokku, siis tee muutus samas täiesti kohutavaks ning kiirus langes veelgi. Siin hakkas välja kooruma see iva, miks 250 kilomeetrit läbitakse 9 tunniga. See, et tee oli auklik, on ikka väga pehmelt öeldud. Osadesse aukudesse oleks võinud vabalt auto parkida ja nii, et masin oleks ainult poolenisti tee pealt näha olnud. Lisaks oli kohati asfalti laiusest alles jäänud mõnekümne sentimeetrine riba, ülejäänud „tee“ oli selline kruusa-mudaauk. Maantee oli lihtsalt ära uhutud. Lisaks tuhanded väiksemad augud ja ülespunnitav asfalt. Eriti vahvad olid mõned mägiserpentiinid, kus teed oligi alles jäänud ainult üks sõidurada. Teine rada oli (vahest ka koos mõne sõidukivrakiga) mitmekümne meetri sügavusel kuristikus. Fun, fun, fun. See oli nagu üks halb tivoli atraktsioon, mis kestis tunde. Raputas, kõigutas, loksutas, kitsas oli, palav oli ja kirss tordi peal oli selline kohatine võimalus oma elupäevad mõnes ärauhutud kurvis lõpetada. Õnneks oli juht tasemel ja ilmselt korduvalt seda teed sõitnud. Enam ta ei kihutanud, sõitis vaikselt ja kaalutlevalt. Teede-ehitus on selles kandis ilmselt asi, millest oldi kuuldud, kuid näinud keegi polnud. Kuigi tõele au andes mingeid ohtlikumaid varinguid mõnes kohas isegi parandati – aga need olid tõesti sellised hädavajalikud tööd piirkonna ainsa teeühenduse säilimist silmas pidades. Teetööliste töö oli eriti karm, sisuliselt püstloodis seina pidi veeti varingu toestamiseks suuri kive. Üks vale samm ja aidaa järgmine palgapäev… ning elu ka loomulikult. Seega, kes soovib nautida autosõidu ajal teravaid elamusi võib seda Kabanjahe-Kutacane lõiku proovima minna.

Mingil ajal üritas üks meie reisikaaslane (mittemoslem) uuesti vestlust arendada, kuid nüüd hoopis teisel eesmärgil. Kui saadi teada, et kuhu me läheme (Kutacanest edasi Ketambesse), siis ta pakkus välja, et juht viib meid 200tuh IDR eest ära. No tere talv! Ilmaasjata küsisid, sest sellega tõmbas ta oma meeldivusele kriipsu peale. Me olime täiesti teadlikud, et sõit maksab ühistranspordiga ca 10tuh IDR per nägu ja becakiga ca 50-60tuh IDR per becak. No ikka oli vaja proovida valge mehe käest pappi välja õngitseda. Isegi kui me keelest aru ei saanud, siis sellest me saime ikkagi aru, et see 200tuh oleks läinud juhi ja reisikaaslaste vahel jagamisele. Selle rahaküsimise juurde käis ka vale, et Ketambe on kõrgel-kõrgel mägedes ja sõit kestab sinna 2 tundi. No kurat küll, pigem 30 minutit sõitu suht tavalisel (st kohalikus mõttes tavalisel) maanteel. Niipalju nende jutus (see vestlus toimus tänu meie väikese LP Indoneesia keele sõnastikule) iva oli, et peale 5-6 õhtul ei liigu Ketambesse enam ükski transport. Selle peale tegime me neile selgeks, et vahet pole, siis võime ka Kutacanesse jääda. Hind langes 150tuh peale, kuid pärast meie suhteliselt konkreetset „ei-d“ ja kordamist, et me võime Kutacanesse jääda, nende huvi ka kiirelt kadus. Igatahes näotu lugu.

Muide pealaest jalatallani riietunud moslemitüdruk oli kogu selle jutuajamise aja vait ning tundus nagu tal oleks isegi veidi piinlik. Selle asemel, et samamoodi üritada meid Ketambe kauguses ja sõidu suures maksumuses veenda, tšättis ta pidevalt oma telefonis ja tihti kohendas ka juukseid. Tunnistan, et ma lõpuni sellest juuste katmisest aru ei saa (et millal peavad olema juuksed kaetud ja millal mitte), aga igatahes ühe väikese vahepeatuse ajal võttis ta korraks oma peakatte ära ja paljastas meile oma kandadeni (!!) ulatuvad kiharad.

Sõidukultuurist veel rääkides, siis eriti naljakas oli see mis juhtus siis, kui juht tee peal politseipatrulli nägi. Möödasõitmine, signaalitamine ja tulede vilgutamine jätkus samamoodi, kuid esiistmel pandi kiirelt rihmad peale. Aga seda ainult korraks, pärast patrullist möödumist võtsid nii juht kui kõrvalsõitja uuesti turvavööd kiirelt ära. Turvavarustus on nõrkadele!

Sõidu viimased paar tundi olid kõige piinarikkamad. Luud ja kondid olid pidevast istumisest ja sundasendist juba kanged ning seda piina ei suutnud leevendada ka hunnitud vaated, mis mägiteedelt avanesid. Lisaks sellele jõudsime peagi alla orgu, kus algas üks lõppematu küla (vähemalt 1,5 tundi sõitsime nii, et oleks justkui asulas sõitnud). Mitte et selles midagi paha oleks olnud, aga kohalikel elanikel oli küljes üks paha harjumus. Nimelt nad põletasid tee ääres, kohe oma kodu ukse all, erinevaid jäätmeid – peamiselt plastikut ja pappi. Kuigi lõkkekesed olid väikesed, siis neid oli väga palju, mistõttu see reisu viimane ots läks läbi pideva plastikuvine. Ja võin öelda, et see ei olnud mitte kõige parem aroom. Auto aknad keriti küll üles, kuid kohati tuli ikka ka nina kinni katta. Alguses mõtlesin, et kuradi looduserüüstajad, kuid hiljem olen mõelnud ka veidi teistmoodi. Et kas see plastikupõletamine on ikka kõige hullem variant? Kuna seal suhteliselt eraldatud paigas ilmselt mingit prügivedu ei toimu, siis kumb variant on parem – kas plastikpudel vihmametsa all või põletatud pudelist tekkiv suits? Jah, mõlemad on halvad variandid, kuid kui tuleks valida, siis kumb on hullem? Kohalike hoolivust nägime me selle autosõidu ajal piisavalt. Kuna oli palav, siis kõik (nii juht kui 2 neiut) tarbisid ohtralt pudelivett. Ning mis siis sai kui pudel tühi – ikka autoaknast välja. Teede ääri vaadates, ei olnud nad sellise käitumise pioneerid. Inimestele on kindlasti plastikusuitsu sissehingamine äärmiselt kahjulik, kuid milline variant loodusele vähem haiget teeb, jääb lahtiseks. Tuletan meelde, et see kogukond oli seal ikka väga suur ning kui nad kõik oma prahi metsa alla viiksid, siis olekski piirkond üks suur prügimägi.

Kutacanesse jõudsime pimedas, ligikaudu pool kaheksa õhtul. Niisiis pidime otsustama, et mida edasi teha. Nagu mainitud, siis nii hilja enam kohalik ühistransport Ketambesse ei läinud (vähemalt meie andmetel). See on iseenesest ka mõistetav, sest Ketambe küla koosneb sisuliselt mõnest majast tee ääres ning seda ümbritseb paks vihmamets. Kui siinpool Ketambet on tee ääres pidev inimasustus, siis pärast küla krutib tee ära üles mägedesse ja järgmine asustus jääb juba Banda Acehi regiooni. Enne kui me oma lõpliku otsuse pidime tegema, viis autojuht meie reisikaaslased koju ära. Mittemoslemist tüdruk elas suhteliselt korralikus, avaras majas kusagil Kutacane keskuse lähedal. Moslemitüdruk oli pärit selgelt vaesemast perest. Jätsime nendega siis jumalaga ning otsustasime, et pakume juhile 100 000 IDR, et ta meid Ketambesse ära viiks. Valikud olid sellised, et viskab meid kusagile Kutacanesse hotelli/B&B juurde ära ning me maksame ca 100-150tuh IDR ööbimise eest ja sõidame hommikul Ketambesse või siis maksame need 140 EEK ja sõidame kohe Ketambesse ning saame juba ka järgmiseks päevaks mingeid plaane teha. Viimane variant tundus igati mõistlikum ja juhile seratus ribu rupiah sobis vägagi hästi. No ilmselgelt oli ta rahul, aga see oli selline win-win juhtum – juht teenis lisaraha ja meie saime kokkuvõttes oma sihtkohta. Võimalik, et ta oleks ka vähesemaga leppinud, kuid me olime suht väsinud ja tahtsime kiirelt koiku peale ära saada.

Sõit ei kestnud väga palju aega, kuid sellest saime kohe aru, et juhil polnud aimugi, et kus see Ketambe asub. Seda naljakam on tagasi mõelda sellele päevasele vestlusele, kus väideti, et küla asub kõrgel mägedes ja kahetunnise autosõidu kaugusel. Juht jäi kaks korda tee ääres seisma ja küsis kohalikelt teed! Peagi olime aga kohal ning üles sai leitud ka „Friendship Guesthouse“, mida igal pool väga soovitatakse. Ukse peal tuli meile vastu omanik Ahmat, kellelt saime teada, et tal tõepoolest on üks vaba bungalo. Ega meil ju broneeringut polnud, lootsime selle peale, et ehk see ei ole nii suur turistikas. Ja meil oli õigus. Variandid B, C ja D olid teised samas külas asuvad džunglimatka baaslaagrid.

Juhuu! Pikk sõidupäev on lõpuks käbi ja reis Jakarta-Ketambe sai tehtud ühe päevaga. Olime endaga väga rahul. Meie väga lihtne bungalo number 3 (kõik olid seal suhteliselt sarnased) koosnes neljast seinast, katusest, voodist, sääsevõrgust ja kahhelplaaditud väikesest ruumist, kus asus WC pott ja suur külmaveetünn kopsikuga. Viimast võib siis nimetada ka duššifunktsiooniga WC-poti veepaagiks. Ehk siis vajadusel valad kopsikuga vett potti, vajadusel valad seda endale pähe. Kõik see maksis 50 000 IDR/öö ehk siis Eesti rahas ca 70 krooni.

Samas leppisime kokku ka kahepäevase treki ning kuna mõlemale poolele sobis, siis algus pidi olema homme hommikul. Super! Kõik klappis ideaalselt, ei pidanud niisama konutama või aega surnuks lööma. See trekk oli muidugi oluliselt kallim kui ööbimine – 2 päeva kokku 1,4 miljonit ruupiat. See hind sisaldas: kaht giidi/kraamivedajat (neil on Ketambes fixtasu 250tuh IDR/päev ning raha läheb kohalikele meestele), toitu 3 korda päevas, magamisaset (magamiskott pidi ainult endal olema) ja nagu pärast välja tuli, ka lõbusat seltskonda. Olime juba praegu väga rahul, et siia tulime. Jah, kokkuvõttes ei ole see lõbu väga odav, kuid teadmine, et raha läheb kohaliku kommuuni inimeste (mitte mõne suure turismiketi või lugematu hulga vahendajate) kaukasse, maksis ka midagi. Ning kas 500 EEK/päev per inimene on kallis kui sind juhatatakse, ja toidetakse ning lisaks tassitakse kogu vajalikku kraami üsnagi raskel trekil? Arvan, et tegemist oli suhteliselt õiglase tasuga.

Tegime Guesthouse’i peamajas ka väikese õhtusöögi, kokaks oli Ahmat isiklikult. Toiduhinnad olid olematud – nii väga terav juurvilja-kanasupp kui ka praetud nuudlid kanaga maksid alla 20tuh IDR per ports. Kõrvale jälle seda tuttavaks saanud kummalise maitsega apelsinimahla ja veidi juttu Ahmatiga - kõik see toimus muide gekode valvsa pilgu all. Nagu arvata oligi, olime esimesed eestlased tema juures. Paar soomlast oli küll käinud, aga eestlasi mitte. Enamasti pidid olema külalisteks austraallased, hollandlased, prantslased ja sakslased. Ta tundis väga suurt huvi meie kodumaa vastu ja samas rääkis elavalt Sumatrast ja Indoneesiast. Näiteks küsis ta mitu korda selle kohta, et kas meil on tõepoolest 4 aastaaega? Indoneesias on ju ainult 2 – kuiv ja niiske. Et kas tõepoolest tuleb lumi maha, mille peale saime rääkida uskumatuid lugusid viimasest, äärmiselt lumerohkest talvest. Lõpus ta veidi tutvustas ka seda, mis meid ees ootab ja palus kindlasti kaasa võtta joogivett, vahetusriided ööseks, magamiskotid, vahetusjalanõud, õhukesed kuid pikad riided (nii püksid kui särk) ja ujukad. Vesi oli neist kõige olulisem – soovitas võtta 1,5 l päeva peale, kuid pigem võiks arvestada selles kliimas 3 liitriga. Pärisime ka malaaria kohta, kuid Ahmati väitel Ketambes malaariat pole, kõige ohtlikumad piirkonnad pidid olema väikesed saared Sumatra ranniku lähedal, kuid Ketambe on väidetavalt puhas. Sellegipoolest olime ennast Ben’s 100 nimelise vedelikuga juba varasemalt üle ujutanud ja seda plaanisime teha ka tulevikus, sest kõik reisuraamatud, Tallinna reisimeditsiini keskus ja UK tuntud reisimeditsiini saidid klassifitseerisid Ketambe kandi kõrge malaariaohuga piirkonnaks. Samamoodi jätkasin ka Lariami nimeliste (ja naine Malarone nimeliste) tablettide võtmist, millega sai algust tehtud juba Eestis. Malaariat ei tahtnud siit Sumatralt mälestuseks saada.

Selle infoga tõmbasime tollele ülipikale päevale joone alla ja kobisime oma sääsevõrgu all asuvale koikule ja tõmbasime end magamiskottides kerra. Magama uinutasid meid lähedal asuva jõe vool ja (malaaria?)sääskede pinin.

26.august - Gunung Leuseri RP, džunglimatk

Äratus 7.15 pildil olevas hütis. Lennuväsimust isegi ei tunnetanud, kuigi viimased paar päeva oleks pidanud ju ajatsoonide muutuste ja hirmvaraste ärkamiste tõttu teoorias bioloogilise kella emaplaadi täiesti läbi kõrvetama. Lennata mingi X tundi vastupäeva ja siis ärgata järgmisel päeval kell 3 öösel? Aga võib-olla selline šokeerimine aitaski, sest 7.15 hommikul tunduski nagu 7.15 hommikul, suht varajane kellaaeg kuid mitte midagi hullu. Olime eelseisva paaripäevase matka pärast ilmselt ka parasjagu erutatud, seega ei taibanud väga reisiväsimust tunda. Esmalt parkisime kõhud korralikult täis, et jaksaks ikka tatsata. Omlett, mida meile pakuti oli vormilt kodune, sisult kohalik. Ehk siis välja nägi nagu tavaline omlett, kuid sinna sisse oli puistatud kraami (pipratükke), mis olid tulised kui kurivaim. Aga suu hakkas vaikselt juba harjuma sellega ning Friendshipis sai esimest korda ka proovitud ka Sambali kastet, mis alguses tundus ülituline, kuid reisi lõpuks oli sellest saanud meie absoluutne lemmik. Ei olnud toitu, kuhu see terav kaste poleks sobinud. Söögi ajal tulid end meile tutvustama ka meie giidid – Hasbi ja Bies (ma pole kindel, et kirjapilt õige on). Saime kohe jutu peale, sest mõlemad tundusid olevat sellised lõbusad sellid. Hasbi rääkis üsna hästi inglise keelt, BS alles harjutas. Kuigi mõlemad paistsid olevad poisiohtu (nii pikkuse kui välimuse mõttes), siis üks oli 31 ja teine 40 aastat vana. Siin on minu arust üldse keeruline inimeste vanust ära aimata. Kõik, kes on alla 30, näevad minu arust välja nagu 16-17. Eriti naljakas oli vaadata neid seljakottidega – ega kui Bies ja seljakott kõrvuti panna, siis kohe ei tabanudki ära, et kumb pikem või raskem on. Oli ju nende seljakottidesse ära jagatud kogu söögikraam, telk, enda magamiskotid ja riided, toidutegemise varustus, vesi jne. Meie oma kahe väikese seljakotiga tundsime end isegi veidi nigelalt, kuid andsime aru, et matk ei tule kergemate killast, seega trekkisime nii kerge kotiga kui võimalik. Peale sööki asusimegi kohe teele. Esimene kilomeeter läks asfaldil, sest matka alguspunkt asus veidike Ketambest väljas, mägedes. Praktiliselt kohe kui Ketambe viimane maja selja taha jäi, hakkas tee ülesmäge kruttima.

Olime muide Acehi provintsis. Aceh on Indoneesia kõige fanaatilisemat islamit viljelev regioon. Arvatakse, et see oli ka paik, kuhu islam esmakordselt Kagu-Aasias jala maha pani. Juba Marco Polo leidis 13.sajandi lõpul siit eest moslemeid, kuigi sellel ajal ei olnud tegemist piirkonda valitsenud religiooniga. Sealt edasi aga islam ainult tugevdas oma võimu, haarates lõpuks enda alla suurema osa Indoneesiast. 17.-l sajandil oli Acehi sultanaat Malaka väina regiooni jõukaim ja mõjuvõimsaim riik. Kohalikud on alati olnud tõrksad kolonistide ja keskvõimu suhtes. Võideldi nii inglaste, hollandlaste kui ka indoneesia omaenda keskvõimuga. Olukord oli regioonis väga pingeline kuni 2004 aasta maavärina/tsunamini, mis tappis 170tuh indoneeslast ja veel 0,5 miljonit jäid kodutuks. Ja kõik see puudutas ainult Acehi regiooni (Eestist mõnevõrra suuremal alal elab 4,5 miljonit inimest). See viis Acehi vabadusvõitlejad sinnani, et relvad pandi maha ja tänu Martti Ahtisaari mahitusele sõlmiti rahu, mis kestab siiani. Niisiis rahu saamiseks oli vaja looduse sekkumist ja tohutuid inimohvreid. Samas ei tasu unustada, et ainsana Indoneesias kehtivad Acehis kohalikul tasemel šariaadi seadused, mistõttu tasub lääneturistil endiselt hoolas olla kui sinnakanti reisib. Fanaatikuid provotseerida ei maksa, neid väga ei huvita, et sa oled mõne teise riigi kodanik – kui oled islami vastu eksinud, siis suure tõenäosusega karistatakse täie rangusega. Islami suurt mõju oli ka Kutacanes-Ketambes näha ja tunda – mošeekesi ja palvelaid oli kümneid ja kuna oli ramadani aeg, siis kandus eile öösel imaami hääl ka meie lihtsasse hütti.

Aga aitab Acehi ajaloost. Meie olime endiselt teel oma džunglimatka alguspunkti. Pärast asustuse lõppu hakkasid kohe ka elukad silmapiirile tulema. Ühe teeäärse puu otsas krabistas näiteks üks pikasabaline makaak ning erinevate lindude ja loomade hääli kostus lakkamatult. Mööda teed mäkke ronides möödusime ka kohalikust orangutanide uurimiskeskusest. See on turistidele suletud ning seal käivad koos teadlased üle maailma, lepingud on ülikoolidega Hollandist USAni. See uurimiskeskus on Sumatra vanim orangutane ja nende elulaadi uurinud teadusvabrik. Eks suurim probleem on endiselt see, et illegaalne puude mahavõtmine hävitab orangutanide elupaiku ning see on ka põhjus, miks Sumatra orangutan on kriitiliselt ohustatud liik – ligikaudu 7300 isendit on veel loodusesse jäänud. Ja elupaik tõmbub tänu metsaraiele pidevalt koomale. Õnneks on seda suudetud mõningal määral pidurdada ning tänu teadlikkuse tõusule, on suudetud tõkestada orangutanide püüdmist ja müümist lemmikloomadeks (1970-2000 oli see veel tõsine probleem). Ka tee ääres nägime illegaalsest raiest loobuma kutsuvaid silte – „Üks puu on sulle piisav.“ Ühel hetkel olime aga paigas, kus pidime lõpuks metsarajale astuma. Rada oli selle kohta muidugi palju öeldud, kuid õnneks oli meie giidil matšeete kaasas, mistõttu liikusime edasi üsna kiirelt. Kohe alguses vürtsitas ta meie teekonda jutuga, kuidas veel mõned aastad tagasi kohtus ta oma matkadel tihti Acehi vabadusvõitlejatega, kes siin mägises džunglis end Indoneesia armee eest varjasid. Tänaseks on see õnneks kõik möödanik. Vähemalt nii ta väitis. :) Kohe alguses sai selgeks, et ega see matk ei saa olema tavaline jalutuskäik pargis. See oli tegelikult üks pidev ronimine piki mäekülge ülespoole. Õnneks oli tempo suhteliselt rahulik ja meile pidevalt näidati midagi või seletati, et mis hääled need olid. No näiteks oli Hasbil ühel hetkel käes selline vutimuna suurune kuulike, mis lähemal vaatlusel osutus kerra tõmbunud tuhandejalgseks. Just, tuhandejalgseks mitte sajajalgseks. Kuna loodus seal vohab, siis ilmselt kunagi üks sajajalgne ilmselt arvas, et sada jalga on ainult nõrkadel ja evolutsiooni käigus suurendas oma jäsemete hulka. Siiski on need siblijad suuremad sõnades kui tegudes, sest keskmiselt on neil jalgu vaid 40-400. Muidugi on ka võimalik, et selle liigi nimetas sellise eksitava nimega mõni laisk teadlane, kes hakkas vaikselt jalgu lugema, kuid kuna jalgu palju, need oli pisikesed ja liikusid ka veel vahetpidamata, siis ühel hetkel lihtsalt kirjutas oma märkmikusse „jalgade arv: tuhat.“

Esimese kahe tunni jooksul, mis me metsas matkasime kuulsime orangutane, makaake, sarvlindusid (hornbill), Thomas’s Leaf monkeysid (eestikeelset nime kahjuks ei tea), giboneid ja palju muud. Nägime aga suhteliselt vähe. Paari tunniga aga jõudsime paika, kus meie giidid viskasid oma kraami seljast maha ning palusid meil veidi oodata. Meie lõbustamiseks passis ühe puu ladvas just see eelpool mainitud Thomas’s Leaf Monkey (Toomase leheahv?). Tegu on ainult Sumatral (peamiselt Acehi regioonis) elava liigiga. Lisaks sellele saime võimaluse ahhetada uskumatult kõrgete ja jämedate puude peale. Kui proovisime pilti teha, siis isegi eemalt tehes mahtus ühe pildi peale vaid võib-olla kümnendik puust. Eriti vinge ülesvõtte sai siis kui ise sinna kõrvale seisime ja pärast puust panoraampildi kokku panime. Alla 2-meetrine inimloom paistis selle ca 70-meetrine puujuraka kõrval nagu sipelgas. Tegelikult võib isegi öelda, et väga ei paistnud välja. Kujutage ise ette inimest 28-korruseline maja kõrval, vot sellised proportsioonid. Ning kui üdini aus olla, siis tegemist ei olnudki päris puuga. Puu oli selles kohas tõesti kunagi seisnud, kuid kuri liaan oli teda nii kaua poonud ja ruunanud kuni alles jäigi ainult liaan ning puu ise oli seest ära mädanenud. See pidi olema vihmametsas suhteliselt tavaline puude saatus. Enne kui me kõik oma vahtimised vahitud saime, oli Hasbi tagasi ja ütles, et leidis orangutangi. Veidi kiirkõndi läbi võsa ja peagi olimegi Biesi juures, kes seisis täpselt selle puu all, kus üks orangutangi ema koos oma pojaga einestas. See orangutangi ema pojaga on juba mõnda aega selles kandis elutsenud, sest tema nägemisest rääkisid Ketambes nii Ahmat kui teised reisiseltskonnad. Siiski ei püsi nad täpselt sama koha peal vaid rändavad ringi mõne ruutkilomeetri suurusel alal. Seetõttu oli giididel mõistlik kiirelt territoorium läbi silgata, meiega koos oleks see kõvasti rohkem aega võtnud.

Sumatra orangutan on niisiis kriitilises väljasuremisohus liik. Võrreldes oma Borneo liigikaaslasega on siinne orangutan rohkem puuvilja- ja satikatelembeline. Erilised lemmikud on viigimarjad ja leivaviljad, puukoor teda ei huvita. Giidid ütlesid, et kõike mida sööb orangutan, võib ka inimene süüa. See Sumatra versioon on ka väiksem – isane jääb 100kg ja 1,5 meetri piiresse, emased on pea poole väiksemad. Metsikuid Sumatra orangutane jälgides on leitud, et osad neist kasutavad algelisi tööriistu. Nad võtavad oksa, nüristavad selle ühest otsast ära ja kasutavad oksa puuõõntest termiitide kätte saamiseks võis siis mesilasepesast mee õngitsemiseks või siis mõne teravate okastega puuvilja koore lõhkumiseks. Lisaks on neid nähtud ka vihma puhul suuri lehti oma pea kohal hoidmas, oskused, mida Borneo orangutanil teadaolevalt pole. Sumatra inimahv erineb veel ka sellepoolest, et elab peamise aja oma elust puude otsas, maha tuleb ta sealt üliharvadel juhtudel. Põhjuseks asjaolu, et Sumatra metsades on orangutangil olemas ka looduslik vaenlane – Sumatra tiiger – Borneol selline kiskja puudub. Kuna üks meie reisi eesmärke oli metsikus looduses orangutanide nägemine, siis me olime selleks kohtumiseks ka valmistunud. Ema ja poeg rabistasid peamiselt 10-20 meetri kõrgusel puudevõrades (silmale avanes selline pilt nagu kõrval näha on - leia pildit orangutanid), seega binokkel ja teleobjektiiv olid igati abiks. Need andsid võimaluse tegemisi väga lähedalt jälgida. Kuigi seda peab mainima, et ega sellist väga head pildimomenti ei tekkinud, sest valgusolud olid räiged ja puudevõrad olid pidevalt ees. Räigete valgusolude all pean ma silmas seda, et nende madalate puude võrad, kus orangutangid olid, olid varjus, kuid ülevalt paistis taustana väga ere päike, tekitades väga tugevaid varjusid. Mingid kaadrid (vaata ka siit, siit, siit ja siit) me saime, kuid suurem elamus oli nende tegemisi niisama jälgida. Ega nad meist väga ei hoolinud – vahest piiluti allapoole, et mis need imelikud loomad seal all passivad ja ragistavad, kuid see oli ka kõik. Peamiselt tegeleti oma põhitööga, milleks on siis puuviljade (antud juhul viigmarjade) nosimine ja nende koorte loopimine all passivate inimeste suunas. Kui ühe puu valminud viljad otsa said, liiguti rahulikult järgmisele edasi ning selline ongi ühe orangutangi keskmine päev – sööd ja siis väljastad söögijääke (kui nüüd end ilusasti väljendada). Kokku liikusime nendega kaasa ligikaudu 1,5 tunni vältel (jah, poolteist tundi passisime kuidas orangutangid ei teinud midagi :)). Selle aja jooksul liitus meiega veel 2 seltskonda. 3 hispaanlast oma giididega ja paar austraallast enda abimeestega. Kuna rahvahulk ulatus juba pea kümne inimeseni, siis otsustasime oma matka jätkata, olime ju ära näinud, mida vaatama tulime. Kõik edasine on juba boonus. Mõne aja pärast hakkas see pidev ülesmäge ronimine ka juba tunda andma – võhma jäi üha vähemaks ja vähemaks. Õnneks oli üsna tihti põhjust ka kinni pidada ja vaadata/kuulata. Küll nägime veel neid Toomase leheahve ja makaake, küll näidati meile metsikut ingveri ja raffleesia (maailma suurima õiega taim, kuid õitseperiood kahjuks juuni-juuli) sugulast, küll kuulsime hornbille ja giboneid. Sellegipoolest läks pidevalt raskemaks ja raskemaks. Ka sõna otseses mõttes, sest seljas ei olnud enam ühtki kuiva hilpu. Särk oli justkui tinast ning kui oleks kusagil jõkke hüpanud, siis ilmselt välja tulles oleks isegi kandam kergemaks läinud, sest magevesi on teatavasti kergem kui soolvesi. Ronimine, kuumus ja niiskus hakkisid ikka väga jõuliselt tahtejõudu ja suutlikkust. Kuigi olime eelnevalt just oma pikamaa vastupidavust treeninud, jäi võhmast ikka puudu. Täpselt siis kui me tundsime, et „kurat enam ei jaksa üldse“, jõudsime ühele lagedamale kohale. Tegemist oli väikese laagriplatsiga kärestikulise mägijõe ääres. Juhuu, lõunapaus! Metsas kohatud hispaanlaste telk oli siin juba püsti, kuna nad olid siin öö veetnud. Meie valisime oma lõunasöögi tegemiseks järjekorras järgmise ja ühtlasi ka viimase lõkkeplatsi. Ega siin väga palju ruumi polnud – džunglilt oli tagasi võidetud telgist veidi laiem riba. Aga kõik see tundus tollel hetkel ebaoluline ning enne kui meie giidid suutsid oma kotid seljast võtta, olid meil ujukad seljas ja hüppasime hooga jääkülma veega jõkke. Tunne oli selline, et justkui oleks enne purjus olnud ja nüüd said hoobilt kaineks. Kuigi sellise järsu temperatuuri langetamisega võib mõni nõrgema südamega inimene ka lusika nurka visata (veresooned tõmbuvad järsult kokku ja kööga), siis meile tundus see kõige mõnusama asjana üldse. Kogu väsimus oli peoga pühitud. Ujumiskoht asus kauni kärestiku juures, ümber kõrgumas võimas vihmamets. Nii saigi seal lihtsalt vaikselt hulbitud ja kogu seda ilu endasse imatud - muuhulgas lasime vahest ka fotokal klõpsuda (tulemused on siin, siin ja siin). Sellel ajal kui meie vaheldumisi sulistasime ja pildistasime, valmistasid meie giidid ette lõunasööki. Eelsoojenduseks pakuti aga teed/kohvi. Vesi kohvi, tee ja juurikate keetmiseks võeti jõest ning kuna hiljem meil mingeid kõhulisi komplikatsioone ei tekkinud, siis võib ilmselt jõevee puhtaks lugeda. Kuum jook pärast tohutut higistamist ja kiiret karastust läks täiesti asja ette. Muide kohv oli neil kohalik ja väga maitsev. Kes ei tea, siis Indoneesia on maailma suuruselt neljas kohvitootja, toodetakse praktiliselt sama palju kui Kolumbias. Erinevaid sorte on neil seega tohutult ja kõik mis meie proovinud oleme, on olnud tõelised maitseelamused. Lõunasöögiks olid nuudlid juurikatega ning ka siin keset džunglit ei unustanud kokad kõike seda kompotti vürtsidesse matta. Kuigi peab mainima, et pisitasa hakkas selline terav toit juba suule sobivaks muutuma. Juba teadsime, et milliseid „teri“ ei maksa suhu pista ning kui palju kastet on korraga mõistlik võtta. Kollast värvi punase pipra terad on need, mida iga S/M entusiast ilmselt lusikaga sööks, aga mida meie püüdsime kõigest väest vältida. Nende kõrval on tavaline tšilli kui aedhernes. Söögi kõrvale ajasime juttu hispaanlastega. Jutu sees tuli välja üks naljakas fakt – viimasel ajal on ka nemad hakanud päritolu küsimise peale ütlema, et nad on Euroopast (mitte Hispaaniast). Sest mis juhtub kui ütled, et oled Hispaaniast? „Aa, España. Futboool! World Champions! Jeee!“ Ja niiviisi kogu aeg, ükskõik kuhu satud. Ütlesid, et alguses oli uhke tunne, kuid nüüd käib see juba vaikselt närvidele. Meie ja nende giidid kinnitasid, et ka Indoneesias istusid inimesed juulis telekate ees ja passisid MM-i. Jalgpall on väga populaarne, kuid rahvusmeeskond on üks kamp amatööre.

Indoneesia kõige edukam spordiala on sulgpall, kuld on tulnud igalt OM-lt alates sellest ajast kui ala olümpiamängudel on olnud. Mainimist väärt on veel ka polo, kuid suures plaanis pole Indoneesias väga palju tippsportlasi. Meie saime kekata Eesti kergejõustiklastega (Kanterit hispaanlased teadsid), sumokaga ja loomulikult suusatajatega. See viis jälle lumeteemani, mis nii kohalikke kui ka hispaanlasi erutas kõige rohkem. Üks hispaanlanna tundis ka huvi, et millal oleks parim aeg Eestit külastada. Automaatvastus tuli juuni, juuli, august kui ilmad on soojad ja suure tõenäosusega päike paistab ja… Pilgust sai välja lugeda, et need ei olnud väga veenvad argumendid. Nojah, ega hispaanlane tegelikult ei tule ju päikest ja soojust otsima, mis on eestlase peamine mõte kui kõlab sõna „puhkus“ (teine asi on muidugi remonttööd kodus, mis selle sõnaga meenub). Seega käisime välja variandi 2 – tule detsembris või jaanuaris. Samas hoiatasime, et päevad on väga lühikesed ja võib olla nädalaid, kus päikest taevas ei näegi. Samas eks ole eksootika seegi ning tegelikult antud variant tunduski meie kaasmatkajale palju huvitavam.

Oma giididelt saime teada, et kuigi indoneesia keelt räägib enamus Indoneesia elanikest, siis omakandi inimesed suhtlevad omavahel siiski kohalikes dialektides. Nii kasutasid Bies ja Hasbi omavahel rääkimiseks ühte kohalikku Acehi keele dialekti, millel pidi olema suht vähe ühiseid jooni indoneesia ametliku keelega (mis samas põhineb just ühel Sumatra keelel). Indoneesia keel on üsna palju mõjutatud ka hollandi, portugali, hiina, sanskriti ja araabia keele poolt – põhjuseks loomulikult kunagine väga aktiivne rahvusvaheline vürtsikaubandus regioonis ja usk. Huvitav on teada, et esimene võõrkeel indoneesia koolis on araabia keel, mitte inglise keel. Hasbit võis täiesti vabalt juba polüglotiks pidada – rääkis kaht kohalikku dialekti, lisaks indoneesia keelt, suhteliselt normaalselt inglise keelt ja tönkas ka araabia keelt. Hasbi tutvustas meile ka veidi kohalike suhtumist usku ja teemasid, mida me ise ei julgenud puudutada. Nagu mainitud sai, on Aceh kõige fanaatilisemat islamit praktiseeriv piirkond Indoneesias. Hasbi jutust tuli välja, et see ei ole välistanud seda, et kohalikud noored liiguks halvale teele. Alkohol ja eriti narkootikumid pidid olema kohalike noorte hulgas väga levinud ja kasvav trend. Ning noori on Indoneesias palju – kuni 30-aastased moodustavad üle poole rahvastikust, kuni 14 aastaseid on lausa 30% (Eestis on vastavad arvud ca 2 korda väiksemad). Pöördumise kohalikus mõttes rangelt illegaalsete ainete poole tingivad piiritu vaesus ja tegevusetus. Hasbi ise on need pahed selja taha jätnud ja on nüüd korralik moslem, kuid ta oli väga mures, et milline on kohalike noorte tulevik. Usu osas kinnitas ta veelkord, et nii kristlastel kui ka lihtsalt valgetel inimestel ei ole mõtet põdeda. Ka kõige konservatiivsemat islamit jälgivates Acehi provintsides on kristlaste kogukonnad ning usu pärast kedagi taga ei kiusata. Samas on eeldatud see, et ka külaline jälgib kohalikke tavasid – naine ei käi ringi paljastavates riietes ega alusta vestlust võõraste meestega, turist ei tarbi avalikult alkoholi ega tölla ringi alkoholijoobes jne. Küll aga tunnistas ta seda, et islam kinnitab Indoneesias üha rohkem kanda. Araabiamaadest tuleva rahaga ehitatakse üha uusi mošeesid, finantseeritakse islamistlikke koole, toetatakse kogukondi. Ning kuna Indoneesias on kodanikul kohustuslik endale usutunnistus valida (ateism on välistatud), siis on islam tegelikult kasvav religioon. Hasbi loodab aga seda, et Indoneesia jääb selliseks usuvabaks maaks nagu praegu ning õnneks on viimastel valimistel konservatiivse islami propageerijad jäänud marginaalseteks tegijateks, mis veidi kinnitab seda lootust. Ääremärkusena mainis ta ka seda, et omal initsiatiivil ei ole mõtet moslemite kogukonnas usust rääkida (kui sa islamist väga palju ei tea) ning veel vähem mingeid tavasid kritiseerida. Väga kerge on oma arvamusega inimesi hingepõhjani solvata või lausa vihastada. Aga peagi oli meie 1-tunnine ujumis- ja söömispuhkus läbi ning tuli jälle kodinad kokku ning matkariided selga panna ja edasi minna. Selle aja jooksul olid meie riided õnneks juba ära kuivada suutnud. Riidekuivatus on kõige efektiivsem siis, kui panna need kuivama mõne päikese käes oleva kivi peale. Need kivid on tulikuumad ja seetõttu kuivavad riided 10-15 minutiga purukuivaks.

Esimene tunnike päeva teisest osast läks suhteliselt lihtsalt, kuigi endiselt tuli muudkui ronida, ronida, ronida. See puhkus ja karastus olid ikka kõvasti aidanud kehadel taastuda. Siis aga läks äkki raskeks. Lihtsalt tunned, et iga liigutus vajab tohutut pingutust – nii füüsilist kui vaimset. Saad ühest seljakust üles, kui ees paistab juba teine. Mõtled, et nüüd küll enam ei jaksa, aga astud siiski. Tegime üsna tihti pause ja jõime tohutus koguses vett. Viimased 1-1,5 tundi läksid puhtalt tahtejõu pealt. Jõud oli lõppenud, vaatasid ainult enda ette, nägid ainult järgmist sammu ja läksidki üks samm korraga. Lihtsalt tuimalt. Me vist ei vahetanud ühtegi sõna selle viimase etapi jooksul, lihtsalt ei jaksanud midagi mõelda või öelda. Naine oli veel eriline kangelane, sest tema sissekantud matkasaapad hakkasid hõõruma ja jalad said söögikohas ära plaasterdatud, kuid valus oli siiski. Minu praktiliselt sissekandmata buutsad olid aga jala otsa nagu valatud. Üks veidi erutavam koht tuli siis kui pidime ühe kärestiku ületama. „Sillaks“ oli seal üks suur ja jämme langenud puu, kust meie giidid täisvarustuses täie hooga üle panid. Meie jäime veidi lolli näoga passima, sest puu oli üks paras jändrik (mitte sile laud, vaid ikka korralike suurte oksadega), vesi oli all ning puu oli kõrgel jõe kohal. Üks oli kindel, et seljakotiga ma sinna nalja tegema ei lähe, sest seljakotis oli kogu mu fotovarustus. Tahaks ikka reisi järgmistest päevadest ka mõned ülesvõtted teha. Õnneks silkasid meie abilised tagasi ja viisid pooljoostes meie seljakotid üle jõe. Ka abikaasa talutati üle palgi, kuid mul nii hästi ei läinud. Astusin palgi peale ja mis ma näen – jalad värisevad all nagu mõnel saja-aastasel vanatädil. Seisan seal võdisedes ja muudkui imestan, mida jäsemed ilma minu teadmata ette võtavad. Sellest visuaalsest pildist piisas mulle selleks, et need mõned sammud tagasi kaldale astuda. Hasbi tuli tagasi ja keelitas ikka üle purde minema, et tema toetab, kuid ma siiski keeldusin. Aktsepteerides täielikult tema suurt vastupidavust matkal, peab siiski tõdema seda, et kui kaaluvahe on ca 2 korda toetatava kasuks, siis kahjuks tundub võrdlus näiteks sääsest ja elevandist kohane. Kui elevant ikka tasakaalu kaotab, siis on toetaval sääsel lihtsalt suurepärane võimalus lennureis kaasa teha ning erilise õnnestumise puhul ka elevandile alla jääda. Narr oleks siit edasi ühe giidiga minna. Niisiis valisin variandi 2 – võtsin saapad jalast, kerisin püksisääred üles ja sumpasin läbi jääkülma jõe. Vesi üle põlve ei ulatunud, kuid põhi oli väga kivine ja jalad endiselt vibasid all. Õnneks suutsin kokkuvõttes tasakaalu säilitada ja nii saime oma matka viperusteta jätkata. Kusjuures need värisevad alajäsemed polnud üldsegi naljaasi. Ronimisel see kummalisel kombel tunda ei andnud, vaid vahest läks üks või teine jalg järsku nõrgaks. Samas teadvustasime, et ega meil seal eksimisruumi väga polnud, sest ronisime pidevalt piki mäekülge, mistõttu vale samm või komistamine puujuurika taga lennutaks meid automaatselt mitu meetrit allapoole. Aga jah, olime ääretult ettevaatlikud. Mõni minut pärast seda kui Hasbi teatas, et tunnike ongi veel matka jäänud (see ei olnud siis üldse naljakas!), jõudsime oma õhtusesse laagripaika. See oli jumalik koht! Suhteliselt laia kärestikulise jõe ääres kõrgusid tiheda vihmametsaga kaetud kaldad. Jõe kaldad antud paigas aurasid, sest maa seest tuli praktiliselt keevat, väävlirikast vett. Telkimiseks oli jälle väike paljand kaldapealsel ning mis kõige olulisem – me olime seal täiesti omapead. Taustaks vaid veekohin ja džunglihääled. Lähim asustus oli mitmetunnise teekonna kaugusel, mistõttu tundsime end kui tõelised maadeavastajad, kes on teel tundmatusse. Et see päris nii polnud, sellele viitasid paar lõkkeaset ning suhteliselt korralikult puhastad telkimisplats, kuhu mahtus hinnanguliselt 2 telki. Kõige selle lummuses olles ununes ka rampväsimus ja värisevad jalad. Mina hüppasin hooga jõe jäisesse vette ja jahutasin end niiviisi maha (selle positiivsetest mõjudest saan kirjutada järgmise päeva postituses). Abikaasale näidati laagriplatsist veidi allavoolu asuvat looduslikku mullivanni. Nagu eelpool mainitud, siis maa seest immitsesid selles kohas välja kuumaveeallikad. Teisalt voolas pikki džunglit jällegi eelpool mainitud jääkülm jõgi. Seal kus need kaks kohtusid moodustusid kivide vahel looduslikud kuumaveebasseinikesed ning pärast enda karastamist läksin sinna minagi. Hasbi oli naisele need õige temperatuuriga basseinid ette näidanud st need mis ei ole liiga kuumad. Kuna vesi oli kivid siledaks lihvinud, siis tunne oligi täpselt selline nagu istuks väikeses looduslikus mullivannis (vt ka pilti). Ühes ääres oli veidi kuumem vesi ja teises ääres jälle veidi jahedam, keskmiselt ilmselt ehk ca 40-45 kraadi e selline kuuma vanni vesi. Väga mõnus oli! Sellise temperatuuriga voolav vesi lõdvestas maksimaalselt meie väsinud (jala)lihaseid. Nii me seal istusimegi – keset vihmametsa, kustuva päevavalguse paistel, kuulasime džunglihääli ja vaatlesime ringi lendavaid linde. Mis võiks veel parem olla? Ma arvan, et me vedelesime seal kergelt väävlilõhnases vees kokku üks kolmveerand tundi. Välja tulles oli meil lausa külm, keha oli juba selle kõrge temperatuuriga harjunud. Laagriplatsini viis meid sealt üks tohutult jäme mitmekümnemeetri pikkune palk, mis juhtis meid ohutult üle auravate allikate. Paljajalu selle palgi peal käia oli täiesti hea, oluliselt kindlam tunne tekkis kui enne paksutallaliste matkasaabastega. Palgi pealt maha astudes aga otsisid kiirelt plätusid, sest nii kiviklibu kui ka liiv olid selles kohas nii kuumad, et üle paari sekundi ühe koha peal seista ei kannatanud. Laagrisse tagasi jõudes panid giidid paika ka 2 reeglit – ise me džunglisse kolama ei lähe ning kuumaveeallikate läheduses oleme ääretult ettevaatlikud. Neil oli varnast võtta ka 2 põhjust. Esiteks tõid nad näite, kuidas eelmisel aastal üks seltskond oli õhtul laagripaigas pidu pannud (st joonud ja kanepit suitsetanud), mille käigus üks prantsuse näitsik oli komberdanud kuumaveeallikate juurde ja oma pinnalaotuse täiel määral sinna laiali rullinud. Ilmselt oli ta hetkega küll kõikidest meelemürkide mõjudest prii, kuid selle kõrvalmõjuks olid tohutud kolmanda astme põletused, mis katsid suurt osa tema kehast. Giidid rääkisid, et olukord oli olnud tohutult keeruline ning kuigi ta talutati kiirelt külma vette, ei aidanud see väga palju. Abi kutsuda ei olnud võimalik (st siia saab ainult jala) ning seetõttu piinles tüdruk öö läbi kohtavates valudes ja varahommikul tegid giidid magamiskottidest ja sarongidest kanderaami, mille abil siis tüdruk metsast välja veeti. Seega tasub olla väga ettevaatlik. Džunglisse mitteminemise osas oli neil samuti väga lihtne põhjendus – 1,5 kuud tagasi oli üks saksa härra läinud laagriplatsilt ise metsa jalutama, aga siiani pole ta veel tagasi tulnud. Ei ole ka tema jäänuseid leitud. Meile nendest põhjendustest piisas – ise hulkuma ei läinud ja allikate juures olime ekstrahoolikad.

Ajal kui meie mõnulesime, olid mede väsimatud teejuhid üles seadnud 2 telki (endale ja meile), üles seadnud lõkke ja keetnud meile teed laimiga. See oli just see mida vajasime. Teejoomise ajal saime endale 2 inimest seltskonda lisaks. Metsast tulid raginaga välja iirlanna Carol ja tema kohalik giid nimega John. Tuli välja, et neil on käsil 4-päevane matk ümbruskonnas ja järgmised paar ööd plaanisid olla just siin kuumaveeallikate juurde. Kuna meie poolel enam väga ruumi polnud, siis panid nad oma telgi püsti kohe üle jõe väikese liivasaarekese peal. Carol oli 31-aastane piiga, kes viimased 4 kuud on kagu-Aasias ihuüksinda ringi sõtkunud (jalgrattaga). Peamine aeg on kulunud Vietnami, Laose, Kambodža ja Tai peale. Bangkokki jõudes mõtles, et vajab kogu sellele inimmöllule vaheldust, jättis ratta Tai pealinna ja lendas Põhja-Sumatrale. Just selleks, et mõnda aega džunglis matkata. Eks igaühel omad rõõmud, ise ei kujutaks küll üksi reisimist ette. Kui nemad läksid oma laagripaika üles sättima enne kui päris pimedaks läheb, siis meie jäime oma giididega edasi vestlema. Tegusad, nagu nad olid, olid nad vahepeal õhtusöögi valmis saanud. Rääkisime perekondadest ja kohalikud pidid praktiliselt kõik siin kuidagi omavahel sugulased olema :) Indoneesias pidi olema printsiip, et kui inimesed abielluvad, siis järgmistel aastatel on valem selline, et 1 aasta = 1 laps. Ja lapsi on peredes keskmiselt 6-7. Mingit Hiina ja India sugust pereplaneerimist Indoneesias ei ole ja nii on ka edaspidi oodata plahvatuslikku elanikkonna kasvu. Euroopa peremudel – 1-2 last, 3 last maksimum – ei ole siin reaalne. Söögi ajal hakkas järsku vihma sadama ja müristama, mistõttu tõmbasime oma istumiskohale väikese kile peale. Tõdesime, et kuumaveeallikate juurde kivide peale kuivama jäänud särk ilmselt nüüd väga kuivemaks ei saa, kuid järele ka ei viitsinud minna. Las hommikupäike kuivatab siis natuke. Tegime veel ühe tee, kuid kuna oli pime ja sadas, siis otsustasime, et poeme põhku ära. See muidugi ei tähenda, et me oleks plaksust magama jäänud (kuigi väsitav päev oli selja taga). Oo ei. Tõmbasid telgiluku kinni, pugesid magamiskotti ja siis jäid kuulama. Kusagil mingi krabin, siis praksumine, siis mingid looma/linnuhääled, siis müristamine ja välgu sähvimise kuma. Kuigi Sumatra tiigrid on ääretult haruldased, on neid siiski siinkandis nähtud. Äkki lihav põhjaeurooplane on nende jaoks gurmeeroog? Või siis äkki on mõned geriljad endiselt siin kusagil metsas (no nii nostalgitsemas) ja näevad meie lõket kumamas? Või siis on valged turistid sobivad pantvangid kohalikele bandiitidele? Või siis… Olime vast tunnikese niiviisi oma kuulmisorganeid teritanud kui uni hakkas peale tulema. Siis aga järsku hakkas midagi juhtuma. Esmalt kostus kiljatus (ilmselt oli see Carol teisel pool jõge) ning pärast seda oli jälle mõnda aega vaikus. Mõned minutid hiljem aga kuulsime samme ja vaikset jutuvada, läbi telgi nägime ka taskulampidega inimesi liikumas. Jutuvada tuli meie telgile lähemale, kuid selleks hetkeks kui päris kõrvale jõuti, jäädi vakka. Nägime vaid taskulampe sähvimas. Telgi kõrval käis mingi nahistamine ja pidevalt käis eemal vaikne jutuvada. Mis kurat toimub (kas mõni eelpool mainitud stsenaariumitest osutub tõeks)? Välja vaatama me ei läinud mingil põhjusel ja 15 minuti pärast jäi kõik vaikseks. Mis siis seal lõpuks toimus – sellest juba homse päeva jutus. Pärast antud intsidenti tuli uni kiirelt.

27.august - Gunung Leuseri RP, džunglimatk

Hommik algas meie jaoks siis kui päikesekiired hakkasid vaikselt läbi tiheda metsa meie telgi peale paistma. Öö oli olnud kohati isegi jahe, kuid magada sai. Suurim probleem oli niiskus. Peale vihmasadu oli vihmamets nagu aurukatel. Kõik riided ja muu kraam said sellest mõjutatud. Suurim mure oli meil fotoka pärast kuid sellega oli õnneks kõik enam-vähem korras. Objektiivi ees olev filter oli tõmmanud veidi uduseks, kuid muud häda ei täheldanud – pilti tegi korralikult.
Telgist välja astudes avastasime üllatusega enda kõrvalt veel ühe telgi, mida magama minnes seal veel polnud. Nii hakkasid vaikselt lahti rulluma ka öise sahistamise põhjused. Telgis tundsime ära selle riidemajakese, mis oli õhtul veel teisel kaldal asunud. Meie teejuhid veidi valgustasid öiste, kiirelt arenenud sündmuste tagamaid. Nimelt oli tänu sadanud vihmale jõe veetase kiirelt tõusnud, jõudes meie iirlannast seikleja telgiukseni ja peagi ka üle selle (sellest siis kiljatus). Selleks, et Carol kogu oma maise varandusega allavoolu ei rändaks, kamandas tema giid ta telgist kiirelt välja, korjas vaiad kokku ja kalpsas asju täis telgiga mööda suuri kivisid teisele poole jõge. Niimoodi lausesse panduna tundub asi lihtsam kui see tegelikult oli, sest ka valges peab seal suhteliselt ettevaatlik olema, kuna kividel on päris suured vahed ja sisse kukkudes saad kohe tunda kiiret jõevoolu. Seda keerulisem on ette kujutada antud akrobaatilist sooritust kottpimedas, ainult taskulambi valgel, hoides ühes käes telki. Kolimine läks õnneks kiirelt ja kadudeta. Loo moraal on see, et tuleb ikka väga hoolsalt vaadata, et kuhu oma ööbimiskoha üles sead. Kuigi väikese lõkkeaseme järgi võis aimata, et seal kaldal on ka varem ööbitud, siis väike äikesetorm muutis selle paiga ajutiselt jõesängiks ja paljudele matkajatele jões magamine ei sobi. Hommikul muide oli kõik jälle normis, ei olnud arugi saada, et öösel jõega miskit juhtunud oli.
Hommikune vihmajärgne mets oli tõeliselt mõnus. Õhk oli veidi värskem ja kuna päike polnud veel väga kõrgel, siis oli temperatuur ka normaalne. Naljakas oli see, et kui kõik telki kuivama riputatud riided olid praktiliselt sama märjad kui õhtul, siis ööseks kivile vihma kätte jäänud särk oli meie ärkamise hetkeks täiesti kuiv. Põhjus ikka selles, et kuna kivid kuumaveeallikate kohal on konstantselt kuumad, siis kohe pärast vihma lõppemist sai särk kuivama hakata. Tarisime ka kõik muud niiskemad ja vähem niiskemad esemed kividele, sest pole midagi hullemat kui niisked sokid niiskete matkasaabaste sees. Enne teeleasumist saab ehk ikka kuivad riided selga tõmmata. Ka telgid tuli eelnevalt ära kuivatada, seega võtsime rahulikult. Jõime kohvi, tegime pilti (vt siia ja siia) ja nautisime korra veel seda maagilist kuumaveevanni.
Muide Caroli giid kasutas kuumaveeallikaid munade keetmiseks. See õnnestus päris hästi ja aega läks sisuliselt samapalju kui kodus poti sees keetes. Meile pakuti aga hoopis praemuna riisiga, mis maitses üllatavalt hästi. Üldse oli meil hommikul hea isu ja eilsest matkast mingeid lihasevalusid või muid hädasid tekkinud polnud (kui villid naise jalgadel välja arvata). Söögi ajal imbus ei tea kust meie juurde ka üks mees metsast. Sõna otseses mõttes – ühel hetkel istus ta lähedal asuva kivi peal ja tervitas meid. Välja nägi ka nagu üks tõeline hiiekoll – juuksed pikad ja takus, riided suhteliselt räbalad, 2 hammast suus ja mingi jändrik oks kepiks käes. Tundus olevat selline lõbus tüüp, sest viskas pidevalt nalja (selle viitasid meie giidide naerupahvakud, inglise keelt ta ei mõiganud). Tuli välja, et ta oli meile toonud ka külakosti – snakefruite (e salakkpalmi vilju) ja rambutane. Kui Indoneesias väga levinud puuvilja – rambutani – me eile juba proovisime, siis snakefruit oli täiesti uus asi. Polnd näind, polnud söönd.
Rambutani on vahetevahel ka Eestis hingehinna eest üritatud müüa, Sumatral on see vili aga sama tavaline kui õun meil. Igas aias on oma rambutanipuu ning rambutanid on oi kui maitsvad. Karvase punase kesta sees on väike aga magus vili, mille sees on omakorda ploomikivi suurune seeme. Ehk siis pikka mässamise peale (koorimine) saad suhteliselt vähe maitset suhu, aga sellegipoolest oli see seda väärt. Snakefruidiga on lood vastupidi – nagu inglisekeelne nimi ka viitab on salakkpalmi vilja koor justkui maonahk. Ning ära tuleb see üsna kergelt. Alles jääb suhteliselt suur ja kõva vili, mis meenutab välimuselt küüslauku ja maitselt veidi nagu ananassi ja tikri segu. Kui keegi seda suudab ette kujutada. Söödava osa keskel on jälle suur kivi. Ehk siis mingit erakorralist maitseelamust me sellest ei saanud, kuid reisi peale sai snakefruite ära söödud ikka üksjagu. Ühe sööd ära ja siis mõtled, et enam ei taha, kuid varsti leiad end jälle järgmist koorimas.
Kella 11 paiku olid meil kõik asjad jälle täiesti kuivad, telgid ja muu varustus seljakottidesse pakitud ning valmis edasi (tegelikult küll tagasi) minema. Tänase päeva kava oli selline, et esmalt läheme üht teist teed pidi tagasi eilsesse lõunasöögi- ja supluskohta ning siis vaatame, et millist teed pidi metsast välja läheme. Kõik sõltub abikaasa jalgade olukorrast. Variante oli muidu kolm – üsnagi palju pingutust nõudev ronimine üle mäe otse Ketambesse, keskmise pikkusega matk piki jõekallast Ketambesse ja lühike matk otse autoteele ja siis teedpidi Ketambesse (juhuks kui tõesti villid enam käia ei luba).
Eilsest vihmast oli täna rada oluliselt libedam, seega pidime olema ekstra ettevaatlikud. Tingimused olid ju samad – kõndisime piki kitsast rada, mis lookles üles alla piki mäekülge. Palju abi oli jalutuskepiks võetud puutoikast, see aitas vajadusel tasakaalu kindlustada (eriti just mäest allapoole minnes). Teel saatsid meid tihti hornbillide hõiked, kuid linde me endiselt ei näinud. Küll nägime aga üht värsket orangutangi pesa. Kuna uus pesa ehitatakse puude latva iga päev, siis nende pesade järgi on suhteliselt lihtne kindlaks orangutangi liikumise perimeetrit.
Veel näidati meile võimsat mesilaste pesa, mis kõlkus ca 20 m kõrgusel ühe oksa küljes. Silma järgi öeldes oli see vast selline 0,5-1 meetri kõrgune ja suminat oli ka all kuulda. Need pesad pidid olema maiuspalaks nii inimestele kui ka orangutangidele. Kui orangutangid urgitsevad toikaga seest mett, siis inimeste taktika pidi olema suits + pesa allakukutamine. Mett peaks ühes keskmises pesas olema mitme kilo jagu.
Meie teele jäid ka põnevad kaljumoodustised (laavakivist), ühes kohas oli tekkinud isegi kitsas koobas, kus väidetavalt pidid elama nahkhiired. Kuna me ei saanud ju ometigi sellist võimalust mööda lasta – keset džunglit mööda pimedat ja kitsast koobast ronida – siis viskasime kodinad seljast ja pressisime end avausest sisse. Tasuks sain mina veidi kriimustatud käe ja sinika jala peal – tõesti väga pime ja kitsas oli ning kaljud oli väga sakilised ja teravate äärtega. Aga no nahkhiired nägime ära.
Täna läks see matkamine kuidagi kergemalt, võib-olla oli tempo aeglasem (kuna oli libe) või siis lihtsalt oli keha juba pingutusega ära harjunud. Igatahes kui mõne tunni pärast ujumiskohta jõudsime, ei olnud me enam läbi nagu lõpnud hobused. Küll aga otsustasime, et süüa me praegu küll ei taha. Jahutus vees oli aga igatahes sama kosutav kui ka eile. Erinevus ujumises oli ainult selles, et püüdsime supelda võimalikult kaljude varjus. Eilne peesitamine ilma päikesekreemita omas teatud negatiivset efekti põhjamaalase katmata nahale (üllatus,üllatus).
Ahjaa, oma saabast jalast võttes avastasin, et olin vahepeal suutnud ära sööta ka ühe kaani – kohalikud kuulsused, kelle eest igal pool hoiatatakse. Nad (2-3 cm pikkused kiskjad) varitsevad sind jalgradade ääres ja teevad oma töö ära nii, et sa ei tunne midagi. Seda, et vähemalt 1 kaan pääseb ligi, lubas Ahmat juba matka alguses. No ja tõsijutt – oli roninud soki sisse, kõhu verd täis imenud ja lahkunud. Tundsin ennast ärakasutatuna, kuid samas oli ka hea tunne, et sain loodusele midagi tagasi anda :) Tasuks oli siis verine sokiäär ning verejooks ei tahtnud kuidagi pidama jääda (pidavat olema ka kaani „kingitus“).
Aga meie tuttavad hispaanlased (pildil ületamas jõge) olid endiselt seal telkimas. Päeval oli nendele lisandunud 2 britti, kes olid tegemas sama matka mis meiegi – kuumaveeallikatele ja tagasi. Kiitsime takka, et asi on seda väärt, mille peale nad said kõvasti innustust juurde. Seal sai ka selgeks, et meie edasise teekonna puhul oli ainsaks valikuks kiire matk autoteele ja sealt Ketambesse, sest abikaasa jalad ei oleks täiendavat pingutust enam välja kannatanud. Niigi oli ta üsna kangelaslikult esimese poole päevast vastu pidanud, kuigi olukord paistis tegelikult päris hull välja. See „kiire matk“ sisaldas muide endas ca tunnipikkust pidevat ronimist piki mäekülge.
Mäeküljel sattusime juhuslikult peale 3-st telgist koosnevale laagrile – tegemist oli prantslastega, kes olid ette võtnud Leuseri rahvusparki läbiva 5-6 päevase matka Ketambest Bukit Lawangi. Mjah, kunagi tahaks ise ka sellises vormis olla, et midagi laadset ette võtta. Tänasel päeval tundus 2-päevane turnimine suhteliselt maksimaalsena, mida keha vastu võtta suudab. Aga areng seegi – Argentiinas tegime 1-päevase üsna tõsise mägimatka, Indoneesias olime juba 2 päeva teel.
Muide sealsamas lähedal, väikesel lagedamal kohal nähti paar nädalat tagasi üliharuldast (neid on järgi 400-500 looma) Sumatra tiigrit. Vähemalt nii teadis Hasbi rääkida. Üks kohalik giid oli tulnud just ujumiskohast, kui märkas endast 20-30 m kaugusel seda triibulist kiisut. Üllatus oli olnud kahepoolne, sest mõlemad oli hetkeks tardunud ja siis oli tiiger paari hüppega metsa ära silganud. Ise ei kujutaks ette seda emotsiooni kui džunglis metsiku tiigriga tõtt vahtima juhtuks. Kuigi Sumatra tiiger on liigikaaslastega võrreldes väiksem, on tegu siiski ca 2 meetri pikkuse ja üle saja kilo kaaluva kiskjaga. „Huvitav ja põnev“ on ilmselt omadussõnad, mis sobiksid kirjeldama sellist kujuteldavat kohtumist vaid hilisemates ümberjutustustes sõpradele ja tuttavatele. Kohapealsed tunded oleksid tõenäoliselt veidi teravamad. Ning mis oleks kõige hullem heli, mida inimene võib kuulda kui täiselujõus tiiger sulle metsas järsku otsa vahib? Väikeste tiigrikutsikate niutsumine sinu selja taga. Sellisel juhul jääb kohtumisest kellelegi rääkimine vaid sinu helesiniseks unistuseks.
Kui toss hakkas vaikselt välja minema, jõudsime lõpuks tee peale. Ega see polnud ka selline sile jalutuskäik allamäge, ikka üles-alla ja üles-alla. Õnneks oli käia siiski oluliselt mugavam. Minna oli vast ca 2-3 kilomeetrit ja selle aja jooksul möödus meist või tuli vastu 10-15 sõiduvahendit. Marsruuttaksod (nimetame neid nii) ja võrrid pooleks. Nende seas ei olnud ainsatki liiklejat, kes oleks meist välja tegemata mööda sõitnud. Osad jäid päris seisma ja kihistades rääkisid midagi meist (peamiselt ilmselt minu kaasast), ning praktiliselt kõik hüüdsid juba pähekulunud fraasi – „Hey mister!“ Ei aga lahe kui rahvast täis mikrobuss, mis ilmselt sõidab oma igapäevast sõitu Kutacanest kusagile Põhja-Acehisse jääb lihtsalt meie pärast seisma ja kõik passivad sind uudishimulikult. Mitte ükski kitsasse mikrokasse surutud reisija ei nurise, pigem vastupidi – kui juht oleks mööda sõitnud, siis võib-olla oleks hoopis möliseda saanud, et sohver ei tunne oma tööd. Eks sellest võib ka aru saada – 10 aastat tagasi valget meest/naist praktiliselt siinkandis ei liikunud ja ega ka praegu neid väga palju pole. Seega oleme jah vaatamisväärsused ning kuna rahvas oli heatahtlik ja lihtsalt uudishimulik, siis ei pannud me seda tähelepanu ka pahaks. Ma usun, et samapalju elevust tekitaks ka näiteks see kui mõni mustanahaline satuks mõnda Eesti väikekülasse/asulasse. Rahvas sosistab, kihistab ja mõni ehk näitab isegi näpuga, kuid selles pole kindlasti midagi pahatahtlikku.
Teest veel rääkides, siis kohati oli see ikka uskumatu. Esiteks olid loomulikult tee sees tohutud löökaugud ja mitmes kohas oli asfalt ka osaliselt ära uhutud. Mis aga kõige rohkem judinaid tekitasid, olid mingite lõikude kaldenurgad. Olles omajagu sõitnud autoga nii Alpide kui ka Andide serpentiinidel, on mul ettekujutus mägiteedest olemas. See mis seal oli, oli aga hoopis teine maailm. Kalded oli kohati sama suured kui suusahüppemäel ja kurvid absoluutselt turvamata. Täiesti hullumeelne. Seetõttu polnud ka imestada, et kurvides oli näha teelt väljasõidujälgi või siis sodiks sõidetud puid. Enamus õnnetusi pidavat juhtuma pimedas ja/või vihmase ilmaga kui tee on talumatult libe. Ja praktiliselt igas õnnetuses jääb keegi ka elust ilma, sest autode turvalisusega on nagu on ning teelt väljasõit tähendab siin ikka korralikku õhulendu piki mäekülge ja läbi metsa.
Meie jalutades sellist kiirust üles õnneks ei võtnud ja jõudsime niiviisi lõpuks „Friendship Guesthouse’i“ õnnelikult tagasi. Tänasime giide suurepärase matka eest, võtsime Ahmati käest oma kohvrid ja kolistasime jällegi majakesse nr 3. Mina sõna otseses mõttes langesin voodisse. Ning mis tuli ootamatult – ma ei tõusnud sealt pikka aega, sest enesetunne läks väga kiirelt väga halvaks. Mis siis nüüd? Kas tõesti olin oma keha liigselt ära kurnanud või siis olin mõne pahalase (loe: maalariasääse/dengesääse) käest sutsaka saanud? Naisega oli kõik korras (jällegi kui hullupööra plaasterdatud ja valutavad jalad välja arvata) ning selliseid sümptomeid ei esinenud.
Mina aga tundsin kuidas jõud kehast kaob ja peagi hakkas mul väga külm (üle 30-kraadilises troopilises vihmametsas!). Ei aidanud ka peale kuhjatud riided ja magamiskotid, lõdisesin nagu oleks talvel lumehanges istunud. Kadus igasugune söögiisu ning selle asendas lõppematu joogijanu. Ütleme nii, et olukord tundus ikka päris karm, sest polnud aimugi, mis viga võiks olla. Hoolikalt sai läbi loetud Lonely Planeti lõpus kirja pandud Indoneesia levinumate haiguste kirjeldused ning naljakal kombel (naerjaid oli samas suhteliselt vähe) klappisid minu sümptomid enamuste haigustega, kõige paremini dengega ja veidi vähem malaariaga. Peamised sümptomid on dengel peavalu, muskli- ja liigesevalud, kõrge palavik, iiveldus. Juhuu, bingo! Teadmiseks siis niipalju, et denge vastu pole vaktsiini, samas ravimiks sobib ka kõige tavalisem paracetamol, mis läks ka käiku. Ning oluline on loomulikult juua, juua, juua. Vett läks mul liitrite viisi, kuid enesetunne ausalt öeldes paremaks ei läinud. Ikka oli külm ja tohutu nõrkus, Ahmat saatis sellepeale mulle ülikanget ingveriteed, mille pika naisepoolse ähvardamise peale ka alla kulistasin (no ei ole ma teesõber ning see ingveritee pani ikka suu tõeliselt õhetama). Toitu ei läinud sisse grammigi. Niiviisi pool magades ja lõdisedes veetsin enamuse ülejäänud päevast ja ka pool ööd. Hilisõhtul lisandus vaid selline huvitav nüanss, et isegi joodud vesi ei püsinud enam sees ja otsustas tuldud teed pidi uuesti väljuda. Seega totaalne laatsaret. Hea vähemalt, et keha pidas vastu selle hetkeni kui tsivilisatsioonis tagasi olime. Päris nõme oleks olnud sellises konditsioonis kusagil vihmametsas trööbata.