31.august - Samosir, Simanindo, Lumban Suhisuhi

Augustikuu viimasel päeval olime eriti varajased ja virgad, sest õhtul olime läinud ju 9 ja 10 vahel juba magama. Tegelikult sai veidi mõeldud ka selle peale, et oma käitumist kohandada paremini kohalikule kliimale vastavaks. Viimased päevad sarnanesid üksteisele kui kellavärk – päike tõuseb ca kell 6 (nii tegelikult aastaringi), kell 11 on väljas juba talumatult palav ning kusagil 3 ja 4 vahel algab äikesevihm. Seega hommikul kaua magamine ja õhtul kaua ülevalolemine ei olnud väga mõtestatud tegevus. Tänase päeva oli plaaniks oli Samosiri saarel veidi ringi vaadata ja seetõttu otsustasime, et teeme varakult algust. Kella poole kaheksa paiku ronisime juba piki treppe üles hotelli peamajja hommikusööki nõutama. Nagu piltidelt näha on hotellihoone dekoreeritud kohalike nikerdustega.

Hommikusöögi valikus oli indoneesia hommikusöök (praetud riis või keedetud riis munaga) ja lääne hommikusöök. Kuna me tõepoolest ei soovinud süüa kolm korda päevas riisi, siis võtsime väga maitsva kohaliku kohvi kõrvale hoopis röstsaiu virsiku- ja maasikamoosiga. Eks natuke olime eneses pettunud ka, et andsime nii kergelt harjumuspärasele toidueelistusele järele, kuid me lihtsalt ei suutnud endale ette kujutada, et kuidas me sööme hommikul suure portsjoni täiesti maitsetut riisi (riis tuuakse alati lauale täiesti eraldi taldrikul ja maitsestamata), millele on kõrvale visatud üks praemuna. Hoolimata sellest, et indoneesia köögis oleme juba proovinud uskumatult häid roogasid, siis selline riisi üleküllus tekitab lihtsalt mingil hetkel olukorra, kus iga teine toit (st riisi mittesisaldav) tundub gurmeeroana.

Meie ääretult sõbralik ja abivalmis hotellimanager uuris ka seda, et mis meil siis täna plaanis on. Rääkisime oma saaretuurist, mille peale ta küsis, et kas meil oleks vaja autojuhti. Iseenesest see terve päeva pakett oleks huvi pakkunud küll (90ths IDR/inimene), kuid kuna teisi huvilisi polnud (sest oli totaaline turismi madalhooaeg), oli ainus variant võtta terve auto ning see maksis ca 500ths IDR, mida oli aga selgelt liiga palju. Siis pakkus ta meile motikarenti, mis oli väga odav, kuid kuna kumbki meist sõita ei osanud, siis otsustasime et siin kurvilistel ja vasakpoolse liiklusega mägiteedel harjutama ka ei hakka. Hoolimata sellest, et hotellimees ütles, et see on „very easy.“ Endamisi kalkuleerides leidsime, et motikaga edukalt sõitmise tõenäosus versus Indoneesia haiglasüsteemi tundmasaamise tõenäosus olid võrdsed. Kuigi veidi oli kiusatus teada saada, et kuidas see reisikindlustuspoliisi meditsiiniabi kasutamine reaalses elus välja näeb (pluss muidugi see, et esimest korda oleks reisikindlustusse tambitud rahast midagi tagasi saanud), siis lõppeks me ikkagi loobusime sellest suurepärasest võimalusest.

Küsisime hoopis, et kust me bemo (marsruuttakso) peale saame ning nagu arvata võis pidime minema Tuk-Tukist välja suurele teele, mis asus ca 3 km jalutuskäigu kaugusel. Sobib. Kuigi me temalt mingeid teenuseid ei soetanud, andis ta meile lahkelt kaasa saare kaardi ja märkis ära kohad, mida me peaksime kindlasti külastama. Meie rõõmuks kattusid need meie endi reisikavaga.

Jalutuskäik Samosir Villa hotelli juurest bemopeatusesse kulges peamiselt allamäge, mistõttu paistis maa kokkuvõttes suhteliselt lühikesena. Pessimist muidugi mõtleks siin, et tagasi tulles peab ju kogu tee jalutama ülesmäge, aga õnneks me nii ei mõelnud. Läbi tuli minna terve Tuk-Tuki küla, seega nii nägime ära kõik peamised söögi-, majutus- ja ostlemiskohad. Kuna külalisi ringi uitamas väga palju polnud, siis olid isegi kauba- ja teenustepakkujad suhteliselt loiud. Mõni hõikas, et „motikarent“, „jalgrattarent“, kuid see oli pigem moe pärast, ei eeldatudki, et me nende ärisse selle peale sisse astuksime. Ehk siis eneselegi üllatuseks leidsime Tuk-Tukist eest tõeliselt vaikse ja unise külakese, ootasime (loe: kartsime) ju väikest turistide mekat. 30-minutiga jõudsime Tuk-Tuki uhkete külaväravateni, sarnaseid väravaid olime näinud ka mujal Sumatral, piirkondades, kus batakid resideeruvad. Sealsamas asus ka üks väike lagunenud osmik, kus müüdi vett ja küpsiseid ning seda sara võis siis tinglikult nimetada bussipeatuseks. Tinglikult seetõttu, et mitte ükski transpordivahend ei peatu seetõttu, et sa kusagil seisad. Ta peatub siis kui sa käega märku annad, et sa tahad peale saada.

Ei läinudki palju aega kui nurga tagant tuligi üks päevinäinud mikrobuss ning kuna kogu ühistransport sõidab saarel täpselt ühesugust tiiru, siis mööda panna ei olnud võimalik. Viskasime oma käpad püsti ja onkel lõi oma bussiloksul pidurid blokki. Ohoo, mis ime see siis on – terve buss oli meie päralt. Elava vestluse käigus teavitasime teda oma plaanidest ja panime paika meie ärilise koostöö piirid (st me ütlesime koha nime kuhu minna soovime) ning sohver oli sellega igati päri (st noogutas).

Esimene peatus oli Simanindo nimeline küla, kuhu jõudsime ligikaudu 20-minutilise sõidu järel. Simanindos asub batakite vabaõhumuuseum, seal on nimelt taastatud Toba batakite endise kuninga elu- ja abihooned. Tegemist on püha paigaga, sest muuseumi territooriumil asuvad muuhulgas kuningate hauakambrid. Need olid ka esimesed asjad, mis meile bussist välja astudes silma torkasid. Stiil on matmispaikadel sarnane batakite majadega – kõrgetipulised, kaarjate katustega kääpad. Ning hoolimata oma traditsioonidest, olid antud kuningad olnud ristiusku. Selletõttu võib hauakambrite pealt leida ka kristlikke sümboleid.

Sealsamas kõrval asus ka kunagine „kuningapalee“, millest oli siis tehtud batakite kultuuri muuseum. Väljapanek oli huvitav, kuid mahu mõttes suhteliselt tagasihoidlik. Eks omad piirid pani muidugi ka see hoone, sõna palee oli jutumärkides täiesti asja eest. Kuninga residents oli tegelikult üks tagasihoidlik puust hütt, kus sees ruumi mõnikümmend ruutmeetrit. Küll olid täis uhket ornamentikat maja katuseääred ja sissepääsuosa. Selle järgi sai aru, et tegemist polnud tavalise majaga. 10 pühvlisarve katusel sümboliseerisid dünastia kümmet põlvkonda.

Sissepääsemine oli ka kõike muud kui kuninglik, tuli ennast läbi pressida 1x1,5 meetris suurusest avausest, mida nimetati seal mingil põhjusel ukseks. Suur oli üllatus kui meid muuseumis võttis vastu välisõhust tunduvalt jahedam õhk, kuigi jah, jahedaks oli seda muidugi palju nimetada. Siiski oli temperatuurierinevus selgelt tajutav ja selle põhjuseks ei olnud konditsioneerid ega muud tehnilised vidinad (sest neid seal polnud) vaid seesama traditsiooniline kõrge, tippudega katus.
Tundus, et see kuju ja materjalivalik ja õhuavad otstes ja ilmselt ka akende puudumine tekitasid siseruumides sellise mõnusa kliima, et ka valgel inimesel kannatas elada. Iidseid arhitekte võib sellise saavutuse eest vaid imetleda.

Väljapanekus leidus nii mõndagi unikaalset. Näiteks kohalikus keeles (st hieroglüüfides) puust lehtedega raamat. Raamatut kasutasid väidetavalt šamaanid. Lisaks presenteeriti loomulikult erinevaid tarbeesemeid, nõusid, käsitööd, ehteid, tööriistu, relvi jne.

Aukohal oli kuninga valitsemiskepp Panaluan, mis väidetavalt omab maagilist jõudu ja mida troonis väike graveeritud inimpealuu. Jah, batakite puunikerdused on niivõrd huvitavad ja detailsed, et neid võidki vaatama jääda.

Lisaks museaalidele on Simanindos võimalik jälgida ka väikest rahvatantsu ja –laulu programmi, mis toimub 2 korda päevas ennelõunal ja nii iga päev. Sõltumata sellest, et kas ja kuipalju külastajaid on. See pidavat andma tantsijatele võimaluse pidevalt harjutada ning lisaks pidid need etendused olema muuseumi traditsioon, mida kindlasti sellise vähetähtsa asja pärast nagu külaliste puudumine ära ei jäeta.

Sellel hetkel kui meie tolle vabaõhumuuseumist küla keskväljakul ringi jalutasime, ei olnud seal ühtki hingelist. Nii saime üle vaadata mõlemad majad ning ka abihooned (soposed). Muide küla on ümbritsetud kõrge kivimüüriga ning seal on ainult üks sissepääs, see pidi aitama küla paremini rünnakute eest kaitsta. Hetkel oli asi palju lihtsam - maksid 30 000 ruupiat olidki külas.

Ka need elumajad olid seest üsna mõnusa temperatuuriga. Majades sees oli täpselt üks tuba see tähendab, et sellist piiratud ruumi ei hakatud omakorda piirama. Ühte nendest olid üles pandud kangasteljed ja muus osas oli üritatud matkida seda, et milline üks selline elumaja võis kunagi seest välja näha. Ülemäära ruumi seal polnud kuid tänu kõrgele katusele oli majas siiski avarust. Arvestades kohalike elanike gabariite, siis ilmselt võis majas täiesti lahedalt elada. Ühe maja rõdult leidsime ka hulgaliselt muusikariistu, siin mängis oma lugusid peagi algava tantsuetenduse bänd, muusikastiil, mida viljeletakse kannab nime gondang.

Batakite tor-tor tants on unikaalne ja eristub selgelt teistest indoneesia tantsudest (millel on tugev India mõju). Tor-tori eripäraks on pidevalt korduvad liigutused ja selle eesmärgiks peaks olema inimese sisemise hinge välja tulemine ja selle rahustamine. Mitmed bataki hõimud esitavad neid tantse nii, et osalejad viiakse esmalt transsi ja siis luuakse kontakt vaimude maailmaga. Igatahes ootasime väga põnevat etendust.

Kui kell 10.30 peale liikus, olime endiselt ainsad, kes väljaku ääres show algust ootasid, kuid koos tantsijatega tulid õnneks veel mõned turistid, mistõttu need 10-15 inimest ei esinenud ainult paarile rändajale. Kõik pealtvaatajad võtsid istet abihoonete treppidel, sest see oli ainus koht, kuhu päike otse peale ei paistnud. Esinejatest oli lausa kahju, sest nad pidid oma numbreid etendama suhteliselt paksudes rahvariietes ning otse tulitava päikese käes. Rahvariideid vaadates tekkis mõte, et miks paganama pärast neil nii pikad ja paksud riided peavad olema, lisaks veel batakite üks sümboleid – bataki kangas – kõige peale visatud. Siin oleks piisanud küll palju õhematest ja lühematest rõivastest, aga traditsioonid on traditsioonid. Ning ega kõik see kirevus ei mahuks ju väikestele riidejuppidele ära.

Kuna arvati õigesti, et me batakite keelest ja tantsusümbolitest kohe esimesel kuulamisel/vaatamisel aru ei saa, siis jagati kõigile kätte paberilehed, kus olid kenasti ära toodud kõikide pakutavate tantsunumbrite sisu. Pilk jäi peatuma suhteliselt lõpuosas oleval tantsul, kus oli kirjas, et „veristatakse ära üks pull.“ Ahsoo… Et selleks siis see täie elu ja tervise juures loom ka koos tantsijatega areenile toodi. 2 etendust päevas ja nii iga päev tähendab 730-t pulli aastas. Kas tõesti? Kui see nii peaks olema, siis tegelikult peaks tantsuplatsi liiv olema verest läbi imbunud, mida ta aga polnud. Võib-olla siis mingil konkreetsel päeval tehakse loomaohverdus ja meie olime just sellel päeval siia sattunud? Ei tea. Igatahes väike intriig oli tekkinud juba enne show algust. Ega me seda veretööd väga ei oodanud, aga mõeldes batakite vanade traditsioonide peale (inimsöömine jne), siis parem juba see pagana pull kui mõni lihav pealtvaataja :)

Tants 1 Gondang Lae-lae. See tants on palve Jumalale ja palve sisu seisneb selles, et vesipühvel ei hakkaks marutama kui ta borotani (väljaku keskel olev ohverduspost) külge seotakse. Batakid usuvad, et iga pühvli liigutus sümboliseerib midagi head või halba tseremoonial osalejatele, seega tema liigutusi jälgitakse pingsalt. Jälgisime siis koos tantsijatega suure huviga looma liikumisi, kuid ausalt öeldes oli üsna keeruline üldse mingeid liigutusi näha. Härg seisis sama tuimalt ja liikumatult nagu see post, mille külge ta seotud oli. 

Tantsijad jätkasid tantsimist, kuid pull ei liigahtanudki. Ei tea kas see siis oli nüüd halb või hea? Igatahes tundus, et tants täitis oma eesmärgi. Pull oli täiesti maha rahustatud.

Tants 2 Gondang Mula-mula. Palve taevale ja maale ning kõigele muule, mida Jumal võib tseremoonial osalejatele anda. Sealhulgas poegi ja tütreid, rikkust, tervist. No igatahes suured tänud.

Tants 3 Gondang Mulajadi. Tants Jumalale, sest ta on palveid kuulda võtnud.

Tants 4 Gondang Sahata Mangaliai. Tantsijad tantsivad nüüd ümber pühvli, mis on borotani külge seotud. Selle tseremoonia ajal pühvel ohverdatakse ja tema liha jagatakse tantsijaile ja ka neile, kes traditsioonide järgi on lihasaajate nimekirjas. Vähemalt selline oli tekst. Kahjuks või õnneks väljus pull sellest tantsust siiski elusana ja härjatapp lavastati lihtsalt ühe konkreetse liigutusega. Seega on see etendus siiski sobiv nii lastele kui ka nõrganärvilistele (oma arsti või apteekriga võiks muidugi ikka konsulteerida).

Tants 5 Gondang Marsiolopan. Kõik tänavad üksteist.

Tants 6 Gondang Siboru. Nende naiste tants, kes loodavad, et selle tantsu ajal tuleb ja neile abieluettepaneku teeb.

Tants 7 Gondang Sidoli. Noor mees läheneb oma unistuste neiule ja oma armastuse märgiks kingib talle hunniku raha. Nojah, mida siis veel.

Tants 8 Gondang Pangurason. Esivanemate vaim siseneb ühe tantsija kehasse ja õnnistab teda püha veega.

Tants 9 Tor-tor tungal Panaluan. Selle tantsu esitajaks on alati maag või ravitseja ja tantsu eesmärk on Jumalatega kontakti saamine ja nendelt millegi palumine – vihm, laste õnnistamine, edukus elus. Kõik on võimalik.

Tants 10 Gondang Sigale-sigale. Väike näitemäng. Kuningal oli ainult üks poeg ja see jäi haigeks ning suri. Kuningas oli seetõttu väga kurb, sest ta lootis, et poeg võtab tema kuningriigi üle. Et oma mure leevendada lasi ta teha oma poja kujulise puust kuju. Kui kuningas käis seda kuju vaatamas, kutsus ta alati inimesed endaga kaasa ja palus neil tantsida.

Kui etendus läbi, palusid esinejad ka väikest annetust, millega kõik vaatajad ka nõus olid. Selle peale anti võimalus ka soovi korral esinejatega koos pilti teha ja seda võimalust sai ka kasutatud. Nende meeste ja naiste kõrval seistes oli võimalik kogeda seda, mida võis Gulliver tunda liliputtide maal. Kui normaalkasvus Eesti naine on ikka keskmisest tantsumehest peajagu pikem, siis võite arvata, milline kontrast oli ca 2-meetrise inimlooma asetamisel showgrupi keskele. Õnneks oli vaatajate hulgas veel ka üks Austraalia kolge, nii et ma ei olnud ainuke „ebard“. Ülal siis veel pilte kõrvalhoonetest e sopostest.

Pärast etendust kolasime sealkandis veel veidi ringi ning vaatasime üle ka selle, et mis siit järvekaldalt paistab. Enamus teistest pealtvaatajatest tulid kas autojuhiga autoga või siis oma võrriga ning peale etteaste lõppu vurasid kiirelt minema. Simanindo on selles mõttes kummaline koht, et kuigi seal asub saare üks kõige olulisem etnograafiline keskus ning sinna jõuab reeglina iga Samosiriga tutvust tegev turist, siis vabaõhumuuseumi läheduses ei olnud mitte ainsamatki nänniputkat. Mööda külavaheteed järve poole jalutades jäi küll silma üks sara, kus paistis müügil olevat paar särki ja mõned puukujud, kuid seal ei olnud mitte ühtki hingelist, seega võis eeldada et ametlikult oli see müügikoht suletud. Väljaspool vabaõhumuuseumi väikest territooriumi käis täiesti tavaline külaelu, peamiselt seisnes see siis riisipõllul müttamises. Kuna riis annab mitu saaki aastas, siis töö ei lõpe kunagi. Kui ühes peenras on saak valmimas, siis teises on just tärganud ja kolmandasse tuleb uuesti seemned maha panna. 

Kui Eestis on populaarsed astroloogilised abimehed, kus on kirjas, et millise päeva millisel tunnil tuleks kartulimugul pinnasesse pista ja et milline külg ees tuleks ta vakku asetada ja kui paksu mullakihi peaks peale kraapima, et sügisel midagigi vastu saaks, siis Indoneesias on asi lihtsam. Paned seemne maha ja taim kasvab. Kasvab nii kiirelt, et paned peenratäie riisi maha ja siis pead kiirelt peenra algusesse tagasi jooksma, et saaki koristama hakata. No peaaegu nii kiirelt.

Niipea kui „suurele teele“ tagasi jõudsime, tuli ka bemo. Jõudsime veel kiirelt mõned liitrid vett kaasa osta. Seda läks siin ikka vaatide kaupa. Järgmine peatus oli Lumban Suhisuhi (kas pole tore nimi?), kust väidetavalt võis leida kuulsaid bataki kangruid. Kui mikrokast välja astusime, siis olime järsku üksi. Sõna otseses mõttes. Bemo oli peatunud külapoe ees, mis oli suletud ja läheduses ei paistnud ka mitte ainsamatki hingelist. Kuidas see on ülerahvastatud Indoneesias võimalik, seda ma ei tea, aga nii oli ja seega pidime intuitsiooni järgi aimama, et kus pool need kangrud võiksid olla. Otsustasime, et läheme piki teed lihtsalt edasi. Pidevalt möödusime mingitest majadest, kuid inimesi polnud ja mingeid silte (a la „bataki kangad“) ka mitte. Lugesime veel Lonely Planetit ja vaatasime ka hotellist kaasa antud kaarti – koht oli õige. Aga kuhu me siis minema peame? Ülal pildil muide kristilikud hauakambrid. Traditsioonide järgi maetakse lähedased oma krundile ja just sellistesse kambritesse (kambrite võimsus sõltub rahakotist).

Niiviisi piki teed jalutades möödusime ühel hetkel koolist, kus tunnid just lõppesid. Meist said hoobilt kuulsused ja kõigi õpilaste tähelepanuobjekt. Väiksemate klasside õpilased haarasid kohe härjal sarvist ja kasutasid võimalust harjutada inglise keelt. „Hello! How are you?“ Missiis, et sellega ka kogu keeleoskus piirdus, kuid vähemalt oli see ju hea näide, et igal hommikul koolivormi (jah, kõik olid vormis) selgaajamisest on ka reaalne kasu. Tegelikult olime isegi rahul, et kohe neid kangruid üles ei leidnud. Niiviisi nägime ära, et mis elu külades elatakse. Saime rahulikult uurida kohalikku arhitektuuri (nt traditsionaalses stiilis ristiusu kirikuhoone on eriti vinge - kõrval pildil) ja kohtuda kohalike inimestega. Just nimelt tänu ühele sellisele kohtumisele me lõpuks oma sihtkohta ka jõudsime. Nimelt jõudis meile tee peal järel üks noor ema, kes oli oma lastel koolis järel käinud. Loomulikult ta kohe küsis, et kas ta saab meid aidata ja kui me ütlesime, et otsime ulos bataki (bataki kangas) tegijaid, siis kutsus ta meid endaga kaasa. Kuigi tema inglise keele oskus oli kasin, siis niipalju suutis ta selgeks teha, et tema ema on kangur ja tema külakeses tegelevad veel mitmed naised kangastega. Kuigi on tegu patriarhaalse ühiskonnaga, siis kõik kangamüügist saadav raha jääb naistele. Ja see pidavat olema väga hea teenistus, sest bataki kangaste järgi on suur nõudlus – nii kohapeal kui ka mujal maailmas.

Peagi keerasimegi suurelt teelt kõrvale ja mööda kitsast ja porist rada astudes olime varsti ühe väikese külakese keskväljakul. Küla oli eriline seetõttu, et koosnes vaid traditsioonilistest bataki majadest. Kui suure tee ääres nägi igasuguseid (ka vannitoaplaatidega kaetud) maju, siis siin olid kõik puust hooned – justkui Simanindo vabaõhumuuseumis. Ning kohe tuli välja ka see, et neidis ei valetanud - ühe maja ees tõepoolest istus vana naine telgede ees ja valmistas seda kangast, mille järele olime tulnud. Meie saabumine tekitas külas ilmselgelt elevust ja kogu elanikkond (eranditult naised ja lapsed) kogunes mede ümber, et teada saada mida valged inimesed soovivad. Ning järjekordselt olid tähelepanu keskpunktiks naise blondid kiharad, mida kõik silmaotsast piidlesid ja mille suunas lapsed näpuga näitasid. Mehed, muideks, logelesid suure tee juures asuva putka kõrval istumiskohas, mida mingite tunnuste järgi võis nimetada baariks.

Kui me teatasime, et me mitte ei taha ainult vaadata, et kuidas kangast valmistatakse vaid ka seda osta, läks kiireks sagimiseks. Esmalt tõi oma laoseisu lagedale meie tuttav neiu, kes ema valmistatud käsitöö välgukiirusel välja otsis. Jah, see oli õige kraam – korralikult valmistatud, peene tikandiga bataki stiilis kangas. Tundus, et see kangur tegi ainult ühesugust, punast kangast, sest kui me küsisime teiste värvide osas, pani üks tädi kiirelt oma hüti poole punuma ja tõi sealt ka portsu siniseid tikandeid. Vaatasime, katsusime, kuulasime seletusi, et kuidas kangaid kasutada. Kohalikud kannavad neid seljas, meie ketserlik mõte oli hoopis kasutada kodus sisustuselemendina. Ei hakanud seda neile ütlema, äkki solvuvad ja/või söövad meid ära (no ma ei saa üle sellest, et külarahva kauged esivanemad olid kannibalid).

Kui me olime omale sobivad tooted välja valinud, siis tuli see osa, kus pidime kokku leppima sellele näputöö rahalise vääringu. Nende esimene pakkumine oli 350tuh IDR tükk, kuid seda pidasime ikka liiga kalliks. Viskasime omalt poolt lauda 200tuh IDR, mida pidasime mõistlikuks hinnaks. Selle peale pidid naised muidugi ära minestama ja hakkasid seletama, et kui keeruline ja pikaajaline töö selle kanga tegemine on. Ohh, selline kauplemine vajab ikka harjutamist. Naised vadistasid veidike omavahel (pärast seda kui meie nurjatult madalast pakkumisest taastuti) ning tuldi välja summaga 300tuh IDR. Selle peale manasime meie vingus näo ette ja rääkisime pikalt ja laialt mingitel teemadel eesti keeles. Esimese lausega leppisime omavahel kokku, et üle 250tuh ei maksa, ülejäänud aja ajasime niisama mula. Vahest käega kangaste poole osutades ja siis ka suure tee poole osutades. 250 000 IDR enam naisi ahhetama ei pannud ja peale lühikest arutelu oldi nõus. See kiire lõppmäng viis meid sama kiirelt mõttele, et maksime üle. 325 EEK ühe kanga eest, mille valmistamine kestab päevi (et mitte öelda terve nädala), tundus meile õiglane.  

Samas tegime me suure tõenäosusega jälle selle vea, et me mõtlesime nii, et Eesti hindade järgi oleks see hea hind. Aga me peaksime mõtlema rohkem Indoneesia hindade peale. Igatahes lahkusime külast kahe kanga võrra rikkamana ja poole miljoni ruupia võrra kergemana. Isegi kui me maksime üle, siis nimetame seda „responsible traveliks“ või „fair trade hinnaks“, sest raha läks otse kogukonnale. Me maksime hinna, mille olime juba tulles valmis mõelnud, seega kokkuvõttes „win-win“ juhtum. Enne lahkumist palusid naised ka perepilti ning selle nad ka said.

Suurele teele tagasi jõudes avastasime, et sealsamas lähedal, väikese toidupoe tagaruumis tehti ka kangaäri. Ühed turistid nimelt olid seal tuustimas ja endale sobilikke tooteid valimas. Läksime huvi pärast kiibitsema meiegi ning suur oli üllatus, kui avastasime, et siinne toodang oli hoopis teistsugune. Enamus kangastest olid masinkootud, osad olid ka õmmeldud ja osad olid lihtsalt tavalised riided, millele oli midagi peale tikitud. Peale selle oli suur osa kangastest määrdunud. Vuhvloo, ma ütlen! Hinnatase oli veidi väiksem (100-150 IDR/tk), kuid ehedat kraami siit ärist ei saanud. Olime seega väga rahul, et olime tolle naisterahvaga tee peal kokku juhtunud.

Olime nüüd kõvasti teinud ja näinud, mistõttu otsustasime, et liigutame end Tuk-Tukki tagasi. Pealegi andis tühi kõht endast üha jõulisemalt märku. Soovituslikest Samosiri saare külastuskohtadest jäi meil hetkel käimata veel üks kangruküla ja kuumaveeallikad, kuid kangategemise nägime ära ja mõned päevad tagasi keset džunglit privaatseid kuumaveeallikaid nautinuna, olime kindlad, et see turismiatraktsioon saare teises otsas ei vääri minemise vaeva. Ketambe rahvuspargi kuumaveeallikaid oleks lihtsalt väga raske üle trumbata. Tegelikult oli Samosiril veel põnevaid kohti, kuid need jäid meie ööbimiskohale suhteliselt lähedale (4-5 km raadiusesse), mistõttu plaanisime teha homme väikese rattatripi. Kõrvetavale päikesele ja kuumarabanduse ohule (meiega ju seda ei juhtu :P) vaatamata.

Niisiis kõmpisime tee servas lootuses järgmise bemoga kiirelt oma tuttavasse teeotsa tagasi saada. Teele jäid muide mitmed kummalised ehitised. Aga mida ei tulnud, oli bemo. Vastu tuli meile pool- või päris tühjasid mikrobusse pidevalt, kuid teises suunas ei liikunud mitte ainsamatki. Ilmselt oli jälle see teema, et teiselt poolt saart enne marsa liikuma ei hakka, kui masin täis. Igatahes kõmpisime paar head kilomeetrit ära enne kui üks puupüsti täis bussirisu meie selja taga signaali lasi ja oma teenust pakkus. Minge ime läbi ja kõiki akrobaatilisi oskusi appi võttes leidsime end lõpuks pisikese ja päevinäinud Toyota räbaldunud tagaistmelt. Sõidu ajal ainult vaatasime ja kratsisime kukalt, et mis valemiga me ikkagi sinna sellest peenikesest pilust ja inimeste vahelt niimoodi läbi tulime nii et bussiloks terveks ja kaasreisijad ellu jäid. Aga ega niiviisi häid mõtteid ei tule kui põlved on kõrvadega kohakuti ja seljakoti süles hoidmine tähendas seda, et hingata sai enam-vähem vabalt vaid ühe kopsuga (sest seljakott oli pressitud tihedalt rindkere ja esiistme vahele). Lohutasime end sellega, et ca 25 minuti pärast oleme kohal. Need kakskümmend viis minutit olid aga sellises kokkupakituse astmes võrdsed vähemalt kolme elueaga.

Inimesi läks pidevalt maha ja tuli juurde ning ühel hetkel kui bussi peale tuli üks vanamammi, kes soovis tulla samuti istuma tagaistmele (sest seal oli ju ainult 3 inimest tavapärase 5-6 asemel), pandi maha päeva nael. Kui ma üritasin mammile seletada ja kehakeeles näidata (niipalju kui liikuma sain), et ma ei saa mitte kuhugi suunas nihkuda ja ennast väiksemaks teha ja siia taha ei mahu ühtegi inimest enam, pani see suhteliselt vana mutike kokku ilmselt kogu oma elukogemusega saadud inglise keele oskuse ja lausus: „You are too big.“ No selge – kohalike jaoks olin selgelt riisi liigraiskaja ja ebaotstarbekalt suur isend, aga ka see valgustuslik mõttepalang ei suutnud grammivõrdki minu ruumala vähendada. Ja nii ta pressis kohalikus keeles sajatades ennast ettepoole istuma. Veidi aja pärast mutike siiski leebus ja koukis kotist välja tavalise käterätiku peale tehtud väga rohmaka tikkimistöö ja üritas seda meile bataki kanga pähe maha müüa. Nice try! „Ainult 100 000IDR, hind ainult meile.“ Loomulikult on selline hind ainult valgetele turistidele, sest üle 10 000 selle eest maksta oleks patt. Kui me talle seljakoti seest oma varasemaid ostusid näitasime, sai mammi aru, et siit bisnessit ei tule ning jättis meid momentaalselt rahule.

Paar kilomeetrit enne Tuk-Tuki teeotsa asub Ambarita nimeline külake ning kuna plaan oli ikkagi sööma minna ja suur soov oli ka siit ratastega karbist pääseda, otsustasime maha minna. Oli veel ka kolmas põhjus – Ambaritas oli LP andmetel olemas väidetavalt ka postkontor, kust siis tahtsime teele panna traditsioonilised kaardid kodustele. Bussist maha saamisest võiks teha mõnda naljasaatesse paraja sketši, aga ütleme nii, et pärast mõneminutilist pusimist olimegi taas täispikkuses ja -laiuses kahe jalaga maa peal.

Kõmpisime seal Ambaritas veidi edasi-tagasi, kuid ei leidnud ei postkontorit ega ka normaalset söögikohta. Olid ainult mingit pisikesed hurtsikud, mille söögitegemise hügieenitasemes me väga veendunud polnud. Ei tahtnud päris kulinaarset ruletti ka mängida. Kui söögikohtade olemasolule külas ei olnud Lonely Planetis mingit kinnitust, siis seda väideti seal aga raudkindlalt, et postkontor on olemas. Võtsime siis reisiraamatus oleva kaardi veelkord lahti ja lõpuks postkontor ka avaldas oma asukoha. Oli teine üsna külaservas. Saime margid ostetud, postkaardi peale pandi suur 6000IDR maksnud mark ja meie nähes löödi tempel ka peale. Selle margi hinnaga oli meil omaette teema. Eelmisel õhtul leidsime oma hotelli lähedalt väikese poekese, kes müüs samuti marke. Kui soovisime osta, siis küsiti meilt 5000IDR nimiväärtusega margi eest 5500IDR. Selline koorimine meile ei sobinud, mark on üks väheseid asju, mille hinnas võib väljamaal kindel olla (sest hind on ju peale trükitud kurat võtaks). Ütlesime, et me üle 5000 ei maksa, selle peale pakiti margid kokku ja pisteti leti alla ära. Nüüd tuli aga välja hoopis see, et Euroopasse saatmiseks oli vaja peale panna 6000IDR väärtusega mark, seega oleks me eile ostnud, oleks saanud topelttünga.

Postkaardid postitatud, võtsime bemo (mis tuli kohe ja mis oli Murphy seaduse kohaselt pooltühi) ning paar minutit ja paar tuhat ruupiat hiljem, kõmpisime juba oma hotelli poole. Tee peal saime nautida veel pilte tavalisest külaelust. Jõudsime kohale just parajal ajal, mõned minutid veel ja nälg olekski silmanägemise ära võtnud. Olime ju enamuse sellest kuumast päevast palja vee peal vastu pidanud. Ja nüüd, 7 päeva pärast riiki jõudmist, tekkis esimest korda ka hetk, kus me ei pidanud vastu ja tellisime „lääne“ toitu. Sealiha friikartulitega ja kala friikartulitega tundusid seal menüüs niivõrd ahvatlevad, et midagi ei olnud teha. Sinna kõrvale veel paar Bintangi ning mida veel elult tahta. Sööki oodates tegime mõned matšid piljardit (mis oli muide seal täiesti tasuta).

Pärast einestamist veel veidi ujumist selles põhjatus järves ning siis olime vaimselt valmis laskuma kohalike puutöömeistritega hinnaläbirääkimistesse. Olime juba eile piielnud väga erinevaid nikerdusi ning enam-vähem oli pilt selge, et mida me sooviksime koju viia. See tähendab, et mida me füüsiliselt ja reaalselt saaks siit kaasa osta ja ülejäänud reisi kaasas vedada. Soove oli loomulikult oluliselt rohkem. Andsime endale aru, et näiteks udupeente nikerdustega täispuidust antiikse kirjutuslaua kaasatassimine võib veidi pärssida meie plaanitavaid avastusretki Jaava ja Bali saartel.

Puutöökoda, mis meile kõige rohkem silma jäi, asus praktiliselt hotellivärava vastas. Tegemist oli suure ja avatud varikatusealusega, mis ühendas endas nii töökoda kui müügisaali. Kui kliente polnud, tegelesid omanik ja tema paar abimeest tootmistegevusega ning kui mõni ostuhuviline sisse astus, moondus nikerdaja kohe müügimeheks. Positiivne oli see, et see müügitegevus oli jällegi nõustav. Lubati rahulikult kliendil ringi vaadata ja asju näppida ning kui mingi küsimus tekkis, alles siis tuldi juurde selgitama ja küsimustele vastama. Põhjaeurooplasele selline müügitaktika meeldib ning selle väljenduseks oli asjaolu, et me lahkusime sealt suure kotitäie kaubaga. Vahetasime väga väikese hulga raha vastu maski ja veel nipet-näpet. Käsitöö ON odav, eriti arvestades nikerduste detailsust ja tööde originaalsust.

Niisama aega surnuks lüües venitasimegi õhtusöögini välja. Pöördusime tagasi kohaliku menüü juurde, kust seekord said võetud Cap Cay (sisuliselt hautatud juurviljad lihaga) ning Satay (grillvardad). Mõlemaga panime jälle täkkesse. Kuigi ka Cap Cay juurde toodi taldrik riisiga (see tuuakse alati), siis kõhu sai täis ka nii, et enamus riisist alles jäi. Satay oli tõeliselt hästi maitsestatud ja just parasjagu grillitud. Seega siiamaani on Indoneesia köök meid üllatanud positiivselt, kui seda va riisi ainult vähem oleks. Või kui oleks mõnikord selle asemel midagi muud. Kõige hullem, mis toitude puhul saab olla, on rutiinsus, korduvus. 24/7 riisi süüa ei ole võimalik, samamoodi nagu ei ole võimalik süüa alalõpmata kartuleid. See tüütab ära ja toit ei ole enam nautimisväärne.

Õhtuse söögikorra lõpetasime pimedas ja väljas ladistas jälle vihma. Sellest tulenevalt sulgusimegi oma tuppa ja tegime esimest korda tutvust siinsete teleprogrammidega. Läbivaks teemaks olid seebiseriaalid, jutusaated ja ramadan. Seebiseriaalid olid siiski rõhuvas enamuses ning niipalju kui me neid nägime, olid kõik kohalik toodang. Keelest aru saamata võis siiski sisu ära aimata. Tuleb lihtsalt mõelda suvalise Ladina-Ameerika seebi peale ja nimed ära vahetada – Ernestost saab Ahmet ja Manuelast Fatima – ja ongi olemas. Usun, et põletavad eluteemad ja uskumatud elu keerdkäigud on kõik samad. Lõpuks tuleb ikka samamoodi välja, et su õde pole su õde vaid hoopis sinu onu ning sina ise pole ka sina ise vaid iseenda kälimees.

Palju põnevamad olid reklaamid. Peamiselt reklaamiti erinevaid ramadaniallahindlusi (a la jõuluallahindlused meil), kuid rosin nende hulgas oli üks karastusjoogi reklaam. Totaalselt araabiamaade stiilis tehtud reklaam kombekatest moslemitest ja ramadanipidustustest lõppes inglisekeelse hüüdlausega, mis teatas, et õige ramadan algab Coca-Colaga (võrdle: Coca-Cola jõulureklaam). Einoh, loomulikult, mis oleks ramadan ilma läbinisti ameerikaliku Coca-Colata? Päris peenike huumor minu arust.

Veel ühed tooted, mis erinesid kardinaalselt meil pakutavatest asjadest ning mida seal pidevalt reklaamiti, olid nahka helendavad kreemid. Et muudkui viska seda valget viksi endale näkku ja niiviisi näedki välja nagu valge inimene. Päris ebanormaalne, kas pole?

Meie lõpetasime oma päeva vaadates ühest hindukanalist animafilmi väikesest sinisest krishnapoisist, kes võitles küla enda hirmuvalitsuse all hoidva maoga. Niipea kui see absurdsuse piire jõuliselt kompav thriller lõppes ja madu plaksuga tükkideks lendas, kustus meie toas ka tuli.