Viimane ärkamine Indoneesia pinnal leidis aset 8.45 hommikul. Kuna see oli selline naljakas päev, kus otsest plaani enam polnud ja õhtuks pidime olema lennujaamas, siis liigutasime end õige aeglaselt. Uimerdasime tükk aega toas ja lõpuks kobisime esimesele korrusele sööma. Söök oli samalaadne kui eile – euroopalik bufeelaud. Pärast seda tuli päeva tähtsaim osa – kohvrite pakkimine. Ei olnud nii, et lihtsalt viskad kogu kraami sumadani ära ja kõik. Tuli vaadata, et õrnad asjad saaks riiete vahele (kõige õrnemad asjad üldse käsipagasisse). Tuli vaadata, et kaal jaotuks mõlema kohvri vahel enam-vähem võrdselt. Tuli vaadata seda, et mõned rasked (kuid väikesed) asjad ehk mahuvad samuti käsipagasisse. Tuli mõelda selle peale, et lennureisi lõppedes oleme troopika asemele Põhjamaa sügises.Tuli jälgida ka seda, et kõik asjad ikka kohvrisse ära mahuks. Kokku võttis see suuroperatsioon aega 2 tundi ning see oli tõsine töö. Lõpuks saime hakkama ja olime kokkuvõttes rahul. Oli selge, et ületame 2x23kg piirangut, kuid mis teha.
Siis veel dušši alt läbi ja veidi enne 12 päeval tegime hotellist check-outi. Kohvrid jätsime siiski veel Ibisesse hoiule, sest meil oli vaja terve päev surnuks lüüa. Lennuk väljus öösel kell 1. Ning tollel päeval oli aeg äärmiselt vintske olekuga, ei tahtnud teps mitte ära surra. Minutid venisid kui tatt ja tunnid tundusid kestvat päevi. See kõik tulenes sellest, et meil polnud väga plaane.
Lõunapaiku kolasime veel suurtes kaubamajades, uurides, et mida põnevat päälinnarahvale müüakse. Ühe kaupluse võrriparkla oli väga muljetavaldav, sisu mitte nii väga. Äärmiselt palju oli kuulda inglise keelt, oli aru saada, et Jakarta City klaastornides ei tööta ülemäära palju kohalikke inimesi. Silma jäid nii valge nahaga isikud kui ka hindud ja araablased. Nende jaoks olid siis kaubakeskustes ritta seatud kõik Armani, Bossi, Pierre Cardini jt kaubamärkide kauplused, Starbucks ja Pizza Hut ning hulgaliselt muid globaalseid brände. Hinnatase oli euroopalik st tavalisele kohalikule elanikule täiesti kättesaamatu. Ja ega selliseid lihtsaid inimesi kesklinna kaubakeskustes väga märgata olnudki.
Üsna peagi sai meile kopp ette sellest kõigest ja võtsime takso ning põrutasime teisele poole Merdeka väljakut (see on siis see kesklinna suur park, kus asub Rahvusmonument). Eile oli seal silma jäänud üks Carrefouri nimeline toidupood ning toidupoed on siin äärmiselt põnevad kohad. Ei vedanud seegi alt – suur kohalikele mõeldud „kodutänava“ pood, kus müüdi igasugust huvitavat kraami. Maitseainete, magustoitude, piimatoodete ja muude sarnaste riiulite vahel käisid ringi, silmad pungis. Mis see on? Mis too on? Kuhu seda pannakse? Mida sellega tehakse? Mis maitsega see võib olla? Ja nii edasi. Kuna tekstid olid kõik kohalikus keeles, siis enamik küsimusi jäi vastuseta.
Aga isegi kui on huvitav, siis selline poodlemine on tegelikult äärmiselt väsitav. Kui Carrefourist lõpuks välja saime, lõi jalgadesse äkki selline raskus sisse, et igasugune jalutamise isu kadus ära. Peale selle hakkas jälle ka tibutama, täna ei tahtnud väga eilset vettimist läbi elada. Õhtul oli ju lennukisse minek ja sinna oli soov jõuda ikka kuivade riietega. Mingi ime läbi me siiski leidsime endas jõudu ja asusime jala hotelli suunas teele ning lootsime, et kõva sadu ei järgne.
Viskasime pilgu peale ka presidendilossile, millise tegevuse eest oleksime napilt kuuli saanud. Keskplatsi lähedal oli äärmiselt palju politseinikke ning presidendipalee oli lausa ümber piiratud. Meie, lihtsameelsed, mõtlesime, et läheme kaeme niisama aia tagant, et milline see Indoneesia „Valge Maja“ siis välja näeb. Meie lähenemisel muutusid aga sõdurid ärevaks ja kisasid midagi omas keeles. Alguses ei saanudki otseselt aru, et meie suunas kisati, aga siis üks hambuni relvastatud sõdurpoiss hakkas vehkima ja näitas, et jookske nüüd kiirelt teisele poole tänavat või muidu… Me jooksime selle peale kiirelt teisele poole tänavat. Siin võetakse seda terroriohtu kriitilistel perioodidel (nagu ramadaani äsjane lõpp) ikka väga tõsiselt ja väga suure tõenäosusega põhjendatult.
Teiselt poolt tänavat julgesime siiski pilti teha ja selle peale meie suunas kuulirahet ei tulnud. Sõjaväe tugevat kohalolekut oli täna näha ka Merdeka pargis endas – Rahvusmonumendi lähedale oli isegi politsei soomustransportöör pargitud. Automaatureid oli iga nurga peale. Huvitav, et mis siis sai kui Obama oma kunagisse kodulinna naases(see oli paar kuud hiljem)? Jakarta evakueeriti inimestest tühjaks?
Sadu tihenes. Olime selleks täna palju paremini ette valmistanud. Kui eile asusid meie käepärased vihmakeebid terve päeva hotellis, kohvri välitaskus, siis täna olime taibanud need kaasa võtta. Väike mõttetera tulevikuks: kui endale vihmakeepi ostate, siis kuigi poes võivad tunduda sinised ja punased keebid täiesti mõistlikud, siis tegelik elu on selline, et pärast nende selga ajamist tunnete end reaalmaailmas pehmelt öeldes klounina. Ärge ostke enestele värvilisi keepe, kui just pidevalt tähelepanu keskpunktis olla ei soovi ja teiste inimeste elu rõõmsamaks muuta ei taha (enda arvelt). See viimane pole muidugi halb, aga tollel hetkel me igatahes ei soovinud olla kaks värvilist mummu Jakarta politseinikke täis kesklinnas. See oli siiski parem variant kui vettimine.
Nagu juba eile tuvastasime, siis kesklinnas väga palju niisama pubisid ja tavarestorane polnud. Ainult sellised väga viisakad ja valgete linadega kohad või siis globaalketid. Pizza Hutti sisse astudes küsiti meilt esmalt, et kas me soovime „smoking“ või „non-smoking“ lauda. Ootamatu küsimus, aga „non-smoking“ siiski libises peagi üle huulte. Üks võttis fusilli pasta ja teine lihajumaldajate („meatlovers“) pitsa, täitsa normaalne söök. Sõime nii aeglaselt kui suutsime, sest ei viitsinud enam mitte midagi teha. Lõpuks sai veel juustukooki ja kohvi võetud, reisipäevikut kirjutatud ja niisama ringi vahitud. Pizza Hut oli näiteks palganud endale töötaja, kes lastele õhupallist mänguasju voolis. Poiste seas oli ilmselgelt populaarseim ese mõõk, tüdrukutel nii kindlat eelistust ei olnud. Niiviisi venitasime seal tunnikese täis, kuid siis väsitas ka see tegevus end ära. Kõige hullem ongi see olukord, kus ei ole mitte kui midagi teha. Pead lihtsalt passima ja ootama, et õhtu kätte jõuaks. Aga ei tulnud see pime aeg mitte kuidagi lähemale (lõppu veel mõned varem tehtud pildid õhtusest Jakartast).
Käisime veel ühe tiiru ühte ettejäänud kaubakeskuses, kuid need ajasid juba oksele, seega tulime ruttu tulema. Olime nii läbi, et läksime oma hotelli fuajeesse ja lihtsalt vallutasime ühe seal asunud diivani ja lihtsalt olesklesime. Vihm oli järgi jäänud, kuid see väga ei morjendanud. Ei soovinud enam kuhugi minna, midagi näha või teha. Oli selge, et reis oli selleks korraks läbi, nüüd jäi vaid oodata koju jõudmist. Reisipäevik meetodist küll vaikib, kuid kuidagi venitasime seal lobbys õhtusöögini välja. Võtsime mõlemad lõpetuseks ühed Indoneesia-pärased toidud ja muiates meenutasime kuidas ma siin esimesel õhtul pisaraid valasin (kuna toit oli nii terav). Nüüd olime ära harjunud ja ka teadlikumad - ei toppinud lusikatäite kaupa seemneid täis punast kastet toidu peale. Mahlad küll jooksid ninast, aga nutma ei ajanud ja maitseid tundsime. Täitsa nauditav oli.
Pärast seda otsustasime, et aitab.Võtsime oma kohvrid, tellisime takso ning 175tuh ruupiat hiljem (kuigi loodetust palju kiiremini), astusimegi sisse Soekarno-Hatta rahvusvaheliste lendude terminaali. Lennujaamas toimus meiega totaalne muutumine, huvitav kas keegi märkas? Tualetti läks kaks suvistes linnariietes turisti, välja tuli aga rasketes matkasaabastes ja pikkades riietes põhjamaalast. Selline muutus ei toimunud mitte sellepärast, et me kartsime Stockholmi külma ilma (me oleks riideid saanud vahetada ka Stockholmi lennujaamas) vaid sellepärast, et vähendada reisikohvrite kaalu. Kui rasked matkasaapad ja teksad jalga panna, saab mõned kilod kohvrist vähemaks. Check-inni tehes tuli muidugi välja, et see kõik oli täiesti ebavajalik. Olime Qatar Airwaysi kaarti kasutades kõvasti boonusmiile teeninud ja jõudnud tasemele 2 e „Burgundy“. See aga tähendas seda, et äraantavale pagasile lisandus automaatselt 10kg e siis kahe peale võisime ära anda 46kg pagasi asemel 66kg. Meie kohvrid kokku aga kaalusid napilt üle 50kg. Ilmaasjata olime enda lennu ebamugavamaks teinud. Samas kui sellist asja poleks olnud, oleks iga kilo pealt tulnud maksta ligikaudu 10 eurot.
Kella 9 paiku oli meil siis check-in tehtud ja ka turvaväravatest läbi. Mõnda aega lõbustasime end lennujaama arvukates poodides kolamisega (jälle poed!), kuid olematu entusiasm ammendus peagi. Lõpuks otsisime üles aga oma D3 terminaali ning läbisime veel ühe turvakontrolli. Tagantjärele mõeldes oli see viga, sest sellest turvaväravast enam tagasi minna ei saanud ning antud tsoonis ei olnud mitte midagi peale pinkide, kommiautomaadi ja lennukisse minemise väravate. Isegi tualetti polnud. Isegi vett ei saanud osta. Need kaks viimast olid küll omavahel korrelatsioonis (kui vett oleks saand osta, aga vetsu pole, on kohe suurem mure), kuid selline vangisoleku tunne tekkis. Lennu väljumiseni oli jäänud mitu tundi. Täna oli ikka täielik ootamise ja uimamise päev – tegime ristsõnu, kuulasime muusikat ja passisime niisama. Ühel hetkel sai kell kaksteist, mistõttu jätkame järgmisel lehel…
0 kommentaari:
Postita kommentaar