22.august - Minek

Mõnikord on reiside algused sellised igavad ja mitte midagi ütlevad. Võtad oma kodinad, mõtled veel ust kinni keerates, et ega me midagi ei unustanud ja sõidad sadamasse. Lähed laevale Victoria I ning jälgid vaikselt kodulinna kaunist panoraami ja selle kadumist silmapiiri taha. Kui tõele au anda, siis selline asjade kulg oli identne meie 2 viimase aasta suurema reisi algusega. 2008 algas niiviisi meie Argentiina trip ning eelmisel aastal nautlesime pealinna panoraami Prantsusmaale sõites. Ikka ja jälle seesama Victoria I, showbaaris kummaline lalin ja tilulilu, mida mingite tingmärkide tõttu võib vist kategoriseerida muusika alla ning tax free poodide avanemisel meeletud sabad kassades veel meeletumate õlle- ja siidrikastide ostukogustega. Ühesõnaga totaalne deja vu. Ning teise sõnaga – laeval pole kainel ja eesti keelt kõneleval, võrdlemisi noorel inimesel endiselt mitte midagi teha. Tallinki sihtgrupiks oli, on ja jääb purjus soomlane/rootslane, kellele need naiivsed showprogrammid ja kohutav muusika meelepärased tunduvad olema. Õnneks on alati võimalus ka kajutisse sulguda ja seda ka peagi pärast laeva väljumist tegime.

Vaatasime telekat, sõime-jõime kodust kaasa võetud kraami, arutasime veel homse päeva plaani läbi ning ühel hetkel tundus, et võiks vist päevale joone alla tõmmata. Naispool otsustas enne veel siiski väikese palaviku külge hankida, mille peale läksid esimest korda käiku meie peaaegu põhjatud tabletivarud. Loodetavasti väga hulluks ei lähe, haigena oleks järgmised poolteist päeva lendamist ikka paras piin. Enne magama jäämist sai veel korra mõelda, et ega me ikka jumala eest midagi ei unustanud…