Joon alla

Meie esimene rännak Aasiasse oli äärmiselt meeldejääv ja kohati mõjus eluolu ka väikese kultuurišokina. Enamasti positiivse šokina, kuigi oli ka häirivaid tegureid.
Sisuliselt olime ju esimest korda maal, kus räägitav keel ei olnud mitte grammigi arusaadav, selles mõttes oli Ladina-Ameerikas rändamine ikka ääretult lihtne – hispaania keelt on võimalik tuletada inglise ja prantsuse keelest, indoneesia keel ja erinevad muud räägitavad keeled olid meile nagu… hiina keel. Sellest oli jube kahju, sest vahetu suhtlemine kohalikega jäi ju ära. Sellest oli vähe abi, et meil viisakusfraasid ja numbrid selgeks õpitud olid, väga sisutihedat vestlust sellise sõnavaraga ju ei arenda. Õnneks leidus siin-seal ka inglise keelt oskavaid inimesi, mistõttu ainult viipekeeles suhtlema ei pidanud, kuid näiteks Sumatral autodes ja kitsukestes bussides logistades taheti meiega vägagi suhelda, kuid kõrge-kõrge keelebarjäär oli ees. Nii ei jäänudki muud üle kui naeratada ja õlgu kehitada.
Kui nüüd juba kitsukestest bussidest juttu oli, siis teine kergelt häiriv asjaolu oli tohutu ülerahvastatus ja räpasus. Jah, me teadsime, et Jaava on ülerahvastatuim paik maailmas ja me teadsime, et arengumaades on räpasus probleemiks. Samas jäävad mingid mälupildid üldmuljet rikkuma. Huvitav on see, et räpasuse teema Mehhikos, Argentiinas ja Paraguays reisides ei muserdanud niipalju kui Indoneesias. Jakarta oligi üks suur prügimägi, ilmselt on ta meie nimekirjas ka üks kõige ebameeldivamaid suurlinnu üldse. Lisaks kõik see plastiku ja prügi põletamine Sumatral (külast külasse, linnast linna – iga majapidamine põletas oma jäätmeid tee ääres). Ning loomulikult Põhja-Bali kohati prügisse mattunud rannad. Unikaalse loodusega paika on inimene suutnud ikka jõuliselt rüüstata ja pigem läheb asi hullemaks (rahvaarv ju kasvab) kui paremaks.
Ning ülerahvastatus? See lihtsalt muutus tüütavaks, et kus iganes sa liigud on sul kogu aeg küünarnukitunne. Ühistranspordis sõites ka kõik muude ihuliikmete tunded, sest seal oled sa üks osake mikrobussi surutud inimmassist. Tegelikult need logistilised ebamugavused polnud probleem, tagantjärele on neid isegi naljakas meenutada. Kõige rohkem hakkas meile pinda käima see, kui sult ca 2 korda minutis küsitakse, et kas ma äkki ei tahaks midagi osta või transporti või et kuhu ma lähen. See muutis meid lõpuks täiesti tahtmatult väga ebaviisakaks nende küsijate suhtes. No me ei jõudnud tõesti kõigile küsijatele vastata ning naeratada, lõpuks lihtsalt ignoreerisime küsimusi. Jah, see ei olnud ilus, aga nii oli.
Ärge saage valesti aru, Indoneesia kokkuvõttes lummas meid oma eripalgelisusega. Need mõned väikesed negatiivsed asjaolud said ära toodud tõe huvides – et ei jääks mulje, et seal ringireisimine on sama lihtne kui Euroopas või näiteks ka Argentiinas/Mehhikos. Kui sa oled europiidsete näojoontega, siis oled sa 24h tähelepanu keskpunkt ja see on väsitav.
Mis meid aga Indoneesias vaimustasid olid kõik see, mida me sinna otsima läksime. Tohutult kurnav ja raske džunglimatk Põhja-Sumatral on üks lahedamaid asju, mida me elus teinud oleme. Fantastilised giidid ning ääretult põnev ja mitmekesine loodus tasusid kogu selle vaeva kuhjaga. Ketambe kandis olles saime tunda ka esimest korda indoneeslaste suurt külalislahkust nende juurde sattunud rännumeeste suhtes.
Toba järvel Samosiri saarel saime korralikult välja puhata ja tutvuda batakite huvitava ajaloo ja kultuuriga. Kunagisest peokeskusest (enne kui turistid Tai avastasid käidi Tobal pidutsemas) polnud enam jälgegi, samas meile see praktiliselt turistidevaba saar sobis. Hoolimata lääneliku ja ka araabia kultuuri pealetungist ei ole batakid oma juuri ja traditsioone unustanud.
Yogyakarta ümbrus lummas meid loomulikult oma paksu Jaava kultuuri kihiga. Nii linnas toimuvad kõikvõimalikud etendused (varjuteatrist tantsuetendusteni) kui ka linna lähedal asuvad võimsad budistlikud ja hinduistlikud templikompleksid. Mis meile eriti meeldis, oli kohalike tolerantsus. Kuigi rõhuv osa indoneeslastest on moslemid, ei ole see kuidagi teinud neid ebatolerantseks teiste usundite suhtes. Pigem vastupidi – külades on kirikud, mošeed ja templid kõrvuti. Kui üks naaber tähistab ramadani, siis teine võib pidada samal ajal mõnda hinduistlikku püha ja kolmas naaber käib pühapäeviti kirikus. Maailma suurimas moslemiriigis ei ole usk tegelikult teemaks. Jah, eeldatakse teatud tavade jälgimist, kuid riigis on täielik usuvabadus (küll peab iga kodanik endale ühe usu valima – uskmatu olla ei saa). Seetõttu ei ole imestada, et moslemid käivad aktiivselt uudistamas nii hinduistlikku Prambanani kui ka budistlikku Borobuduri ning Ramayanal põhinevat varjuteatrit ja tantsu peavad ka kõige tõsiusklikumad jaavalased enda omaks ja on selle üle ääretult uhked.
Ida-Jaava kõige mälestusväärsemad looduselamused on seotud vulkaanidega. Kahel hommikul päikesetõusu nautimine kahe erineva vulkaani juures oli täiesti unustamatu elamus. Need vaated olid täiesti sürreaalsed, uskumatud. Kuigi sai tehtud pilte vasakult ja paremalt, siis koha peal olles neid vaateid nautides, oli tegelikult raske oma silmi uskuda ning ükski foto seda vaatepilti edasi anda ei suuda.
Bali oli templite saar. Loomulikult ka mõnus puhkamise saar, kuid peaasjalikult ikka templite saar. Ubudi linn oma mõnusa atmosfääriga, pisike Pemuterani nimeline asula oma ideaalse liivaranna ning snorgeldamispaigaga ja Kesk- ja Lõuna-Bali arvukad hinduistlikud pühamud on need, mis panevad head meelt tundma, et me siiski otsustasime ka Balile veidi oma aega pühendada. See on ka turistile kõige mugavam saar Indoneesias – enamus kohalikke räägivad inglise keelt, transport on odav ja vahemaad väikesed. Lisaks on loomulikult kõikvõimalik muu turistile mõeldud infrastruktuur hästi välja arenenud. Natuke hirmutavad olid Lõuna-Bali hüperkuurortid oma mitmekorruseliste McDonaldsite ja Pizza Hutidega, kuid neid saab üsna lihtsalt vältida. Massturism püsib suhteliselt kindlalt oma alal Nusa Duas ja Kutas, sealt välja sõites näeb ka tõelist Balit.
Erilise tähelepanu pühendaks ka toidule. Kuigi nasi e keedetud riis on iga toidukorra lahutamatu osa, siis tegelikult sai seal korduvalt kogetud ka maitseelamusi. Esimestel päevadel küll selliseid elamusi, kus maitsmismeel hävines ca minuti jooksul pärast toidukorra algust, kuid hiljem oskasime juba vürtsidega arvestada. Nii loomaliha, kana kui kala osati erinevate vürtsidega töödelda nii, et kui laavast tulisemad tšilliseemned kaste sees välja nokkida ning sambalikastmega mitte liialdada, siis maitsebukett oli lausa meeliülendav. Sambalist sai reisi jooksul meie lemmikkaste ning seda sai ka mitu purki koju kaasa ostetud (Eestis pole seda kahjuks poelettidel näinud). Sambal on kuratlikult terav kuid mõõdukates kogustes on ta jumalikult hea. Iga päev riisi süüa muidugi ei suutnud, kuid asendusroaks olid salatid, supid ja vahest ka läänetoidud. Kuna mina isiklikult riisisõber absoluutselt pole, siis ootasin hullemat, kuid pakutav köök (vahet pole kas sõid lääneliku hotelli restoranis või kusagil maasööklas) oli hea ning hakkas lausa meeldima. Kes tahab ise Indoneesia kööki (ilmselt on siin sees ka hiina, malai ja india roogasid kuna nende mõjud on riigis tugevad) proovida, siis mõnede roogade retseptid leiate järgmisest valikust: Bakso (vürtsine lihapallisupp), Cap Cay (köögiviljahautiselaadne toit), Soto Ayam (kana-nuudlisupp), Mie Goreng (praetud nuudlid lisanditega), Nasi goreng (kõige tüüpilisem roog – praetud riis), Rendang Daging (üliterava kastmega veiseliha), Satay (grillvardad teravas kastmes), Lumpia Bali (Bali kevadrullid) ja Pisang Goreng (praetud banaan). Need toidud said korduvalt ära proovitud ja saavad seetõttu ka meiepoolse soovituse. Kuidas roogi (sh riisi) serveerida, leiate kohati blogist piltide näol.
Räägiks kokkuvõtlikult ka majutusest. Indoneesia on enamasti selles kontekstis üliodav, kuid sa saad selle eest ka vastavat teenust. Ehk siis vähese raha eest ei ole mõtet luksteenust oodata. Hinnavahemikus 100-300 EEK/öö on valikut palju, kuid selle eest antakse sulle 4 seina, voodi, üsna puhtad voodiriided ja reeglina külma veega dušš või siis on vannitoas suur veetünn ja kopsik. Enamus juhtudel meil selle hinna eest oli olemas ka vesiklosett, kuid WC-paber peab endal kaasas olema. Hommikusöögi hinna sees olemise tõenäosus on pigem väike. Sumatral ja Jaaval võib sellist hinnaklassi kergelt leida, Balil pigem mitte.
Hinnavahemik 300-500 EEK/öö on juba selline kus on oodata sellist Euroopa 3, vahest ka 4-tärni taset (jällegi kui Bali välja arvata). Näiteks Samosiri saarel saime sellise raha eest terrassi, vanni, lummava järvevaate ja muude vidinatega toa. Yogyakartas aga lausa paradiisi keset linna – ühekorruseline hotell oli laiali laotatud suurele krundile ning mattus üleni rohelusse. Bassein, luksuslik restoran ja laitmatu ning ülipüüdlik ja aupaklik teenindus lubavad sellele kohale anda küll 3,5-4 tärni.
Kõik mis jääb üle 500 EEK peab millegagi silma paistma. Peamised silmapaistvused on: asukoht on mõne suurlinna keskuses, tegemist on välismaise hotelliketiga, asukoht on Balil, asukoht on täiesti unikaalne ja teenus luksuslik. Jakarta kesklinna Ibis keti hotell ei üllatanud selles kategoorias millegagi, kui siis vaid sellega, et tuba oli keskmisest rohkem väsinud ja marginaalse summa eest (vist oli 6 EEK) sai tohutu hommikusöögi.
Samas Põhja-Balil olime oma isikliku bungalo ja tõeliselt kuningliku teeninduse eest valmis ka oma rahakotiraudu veidi rohkem avama. Ning see raha oli hästi kulutatud.
Ehk siis kokkuvõttes ei ole majutus Indoneesias väga suur kulu kui just kulutada ei taha. Väikese raha eest on võimalik saada normaalset teenust. Kohtade leidmisega ei olnud ka probleemi, vaid Lõuna-Balil Ubudis pidime läbi käima 2 kohta, et endale öömaja leida.
Ehk siis reisi kokkuvõttes – saime näpuotsaga tunda Aasiat ja see mida me kogesime oli peamiselt positiivne. Ning arvestades seda, et kui väikest osa me tegelikult Indoneesiast nägime ja mis kõik nägemata jäi, on tõenäoline, et ühel hetkel saab see reisikiri ka täienduse. Aga praeguseks jääb vaid öelda tänud lugejatele. Terima kasih!

0 kommentaari: