Kell 3.29 helises telefonis äratus. Algamas oli üks väga pikk päev, mis juhtumisi oli ka ühe reisiseltskonna liikme sünnipäev :P
Päeva algus siiski ei olnud väga positiivne, sest une kadumisega tuli abikaasal tagasi ka kõhuhäda. Arvestades seda, et kohe-kohe oli ees ootamas üsnagi paraja raskusastmega matk Ijeni vulkaanikraatri äärele, oli seis nadi. Suurendasime loperamiidi kogust ja leppisime kokku, et läheme nii kaugele kui jaksame st võtame rahulikult. Kui tippu ei jõua, siis pole hullu – alles ju käisime ühe kraatri serva peal kõõlumas.
Pärast matkaks valmissättimist anti meile teada, et hommikusöök tuleb ka kohe ära süüa, sest siia hotelli me tagasi ei tule. Kella nelja paiku hommikul on suhteliselt keeruline oma kõhtu veenda selles, et peab tööle hakkama. Ning ka nimetus „hommikusöök“ on sellisel kellaajal suhteliselt tinglik mõiste. Toiduna oli meile valmistatud kohv, keedetud muna ja kaks saiaviilakat, mille vahele oli määritud šokolaadivõie. Tõeline tšempionite eine, aga kõhu täitis ära.
Kohe peale söömisminuteid oli väljasõit. Logistasime oma vigase Toyotaga ligikaudu tund aega kottpimedatel mägiteedel. Kui tivolis oleks olnud selline atraktsioon, siis oleks see alla 14-aastastele keelatud. Nii karm tee oli jällegi, juht oli õnneks tasemel. Veidi enne kella viit hommikul jõudsime Pos Paltudingi, kust saab siis alguse matkarada Ijeni kraatrisse. Endiselt oli veel pime, kuid meil olid õnneks pealambid olemas ja rada oli suhteliselt lai ning hästi tähistatud.
Ijeni vulkaanikompleks (Kawah Ijen) koosneb väga mitmest stratovulkaanist, mis asuvad Ijeni 20 km laiuse kaldeera sees. Seega Ijen on nii piirkonna nimi kui ka selle vulkaani nimi, mille otsa just hakkasime ronima. Ijeni vulkaani peamine erisus on see, et selle kraatri põhjas asub ühe kilomeetri laiune türkiissinine happejärv. Järve pH-tase on muide 0.5, võrdluseks maohappe pH-tase on 1.0 (mida madalam seda happelisem). Kõlab ju põnevalt?
Hoolimata ohtlikkusest tegelevad ümberkaudsete külade mehed endiselt väävlikaevandamisega Kawah Ijeni kraatrist. Näeb see välja nii, et võtad korvid selga, tõttad kraatrisse, käsitsi topid väävliplokid korvi ja tõttad uuesti alla tagasi. Lihtne? Ei ole! See tõus mäkke oli tegelikult ikka päris karm, kalle oli järsk ja teekond pikk (mitu kilomeetrit mäkke ja siis väga järsk langus kraatripõhja). Kaevurite keskmine laadung seljas kaalub 70-100kg, ületades ilmselgelt kandja enda kaalu. Enamus kaevuritest teeb selle teekonna läbi 2 korda päevas. Uskumatu! Kuigi see kõik tundub olevat väga ohtlik ja tervistkahjustav (väävliaurudes pidevalt) töö, siis eile õhtul hotellis rääkis üks giid, et meeste eluiga on siin tavatult pikk. Ning teada on ka ca 70-aastast meest, kes endiselt käib väävli järel. Mine sa nüüd võta kinni, et kas see on tõsi või mitte.
Meie igatahes võtsime seda tõusu väga aeglaselt, kuigi sellise tempoga õnnestus meil osadest ka mööda minna. Nagu varem mainitud, siis eesmärk oligi rahulikult võtta ning juhul kui ei jaksa, siis jätame pooleli. Ca poole tunniga läks raskeks, tõus oli tõepoolest järsk. Ja ainult mäkke-mäkke, tasasemaid kohti väga polnud. Positiivse momendina võib sisse tuua asjaolu, et päike hakkas vaikselt tõusma ja see oli tõeliselt võimas vaatepilt. Ja mida kõrgemale jõudsime, seda võimsamaks panoraam läks. Pärast tunniajast rassimist jõudsime vahepeatusesse, kust sai osta igasugust kraami sh väävlist tehtud kujukesi.
Me ei ostnud ning kuna enesetunne oli selgelt paranenud, siis otsustasime, et paneme edasi. Jõudu andis juurde ka see, et läksime üha rohkematest matkasellidest mööda (ei maksa kohe alguses tormata!) ja kraatri serv tundus juba nii lähedal. Viimased tõusud olidki tegelikult oluliselt kergemad, sest vahepeal oli ka mitmeid tasaseid lõike, kus oli võimalik jõudu taastada.
Vaated – need olid juba täiesti kirjeldamatud. Meri paistis ning kauguses võis aimata ka Bali saare rannajoont.
Hetkel kui jõudsime kraatri servale, hakkas tibutama. See oli oluline selles mõttes, et tuli olla eriti ettevaatlik, et mitte alla kraatrisse libiseda. Uskuge mind – seda on juhtunud korduvalt. Viimati jättis oma elu Ijeni kraatrisse üks prantsuse paarike, kes hoolimata väga selgetest keeldudest, üritasid alla järve äärde ronida. Veidi hirmutav oli vaadata kuidas ka seekord üks prantslastest (!) koosnev seltskond mööda libedaid ja järske kivisid allapoole hakkas ronima. Krt, ei saa inimesed siltidest ja hoiatustest aru?!? Lisaks libedusele tuli arvestada ka tugevate väävliaurudega, mis sõltuvalt tuulesuunast ka kohati otse näkku tulid.
Kui pilv otse peale tuli, oli nähtavus 1-2 meetrit ja sellist kirbet väävlitossu ei olnud just kõige meeldivam sisse hingata. Ning üldsegi – mis seal all siis teha on? Lähed katsud, et kas väävelhape on järves soe? Kuna need prantslased olid sellest mikrobussist, kus olid meie kohvrid, siis vaikselt kalkuleerisime, et edasi sõites võib-olla läheme sinna bussi tagasi kui vabu kohti tekib. Siiski ei tekkinud.
Kohalike väävlikogujate ainsaks kaitsevahendiks tossu vastu oli nina ees asuv sall. Seega eeldasime, et mõnekümne minuti jooksul sissehingatav väävlisudu ei omanud pöördumatuid tagajärgi. Paik oli aga tõeliselt fotogeeniline. Suur kraater, hangunud laavavaod, türkiissinine järv, paksud väävlipilved, selja taga Jaava meri. Kui hakkasime allapoole suunduma, siis muutus vihmasadu päris tihedaks. Kahju oli vaadata neid vettinud matkajaid, kes läbimärjana mäest üles rühkisid. Tundub, et põhimass alles nüüd jõudiski kohale – laiskvorstid. Varem tuleb ärgata! Meie kraatri ääre peal oleku ajal oli seal vast 10-15 inimest.
Kes nüüd arvab, et allaminek on kukepea, siis see eksib. Kui ülesminek võttis võhmale, siis järsku rada mööda allaminek pani kõva koormuse jalgadele, eriti säärtele. Põhjus selles, et iga sammuga pidid ju oma keharaskust pidurdama. Järsemates kohtades oli mõistlikum joosta, muidu lihtsalt ei jaksanud. Libedal rajal joostes pidi küll olema väga ettevaatlik, kuid niiviisi allaminek oli talutavam. Lõpuosa oli ikka väga piinarikas – jalad lausa värisesid alla, korraks panin ka põlve maha. Lihtsalt jalg ei kandnud enam. Kui parkimisplatsile tagasi jõudsime olime läbimärjad, väsinud, kuid väga õnnelikud! Ijeni mägi sai võetud!
Bussi väljumiseni oli jäänud tund aega ning see tuli meil kuidagi seal vihmases ja külmas hommikus mööda saata. Õnneks olid olemas varikatused, seega päris voolava vee käes seisma ei pidanud, kuid üsna varsti hakkas külm. Kusagile sooja kahjuks minna polnud. Müügiputkast sai võetud kohvi ja küpsiseid, kuid ega seegi väga aidanud. Keegi teistest ootajatest mainis, et Balil pidi samuti sadama. Kurat, seda küll ei oodanud. Bali pidi ju olema meri, päike, soojus…
See on täiesti müstiline kui kiiresti võib positiivsus hingest kaduda kui ilm ära pöörab. Tekkisid igasugused mõtted - kuidas me nüüd nädal aega peame Balil vihmas ja külmas konutama, kuidas reisi lõpp täiesti masendavaks muutub jne. Kuigi me olime vihma käes olnud ainult paar tunnikest. Kella 9 paiku oli auto komplekteeritud ja sõit võis alata. Tee mäest alla oli tavaline st seda sõiduriba võis teeks nimetada vaid tinglikult. Pigem meenutas see rohkem kuivanud jõesängi, mis oli sillutatud selliste paari tellise suuruste mäekividega. Selles vanas amortideta autoloksus saime iga autojuhi eksimust (st liiga kiiret august läbisõitu või kivi otsa sõitu) tunda kõigi oma ihuliikmetega. Kuigi me kohati lausa lendasime seal autos ringi, siis soojem ei hakanud. Ning kuigi me sõitsime mäest alla ja ranniku suunas, siis mitte kusagilt selle pooleteisttunnise sõidu ajal isegi ei paistnud paremat ilma. Masendus jätkus. Isegi siis kui jõudsime mägedest välja mere äärde, oli ümberringi kõik hall. Kas tõesti oligi hää ilm selja taha jäänud?
Siiski, siiski. Ühel hetkel paistis silmapiiri tagant sinist taevast. See nägemus saabus koos teiselt poolt väina paistma hakanud Bali saarega. Tundus, et kõik pole siiski kadunud, kuigi autos me siiski veel lõdisesime. Jõudes Ketapangi sadamasse, tabas meid masinast välja astudes lämbe, niiske õhk. Juhuu, ilmaasjata olime põdenud! Ilm oli veel hall, kuid Bali pool tundus asi olulisemalt parem olevat. Ütlesime oma reisikaaslastele kiirelt tsaupakaa ja jooksime (päriselt kah) sadamahoone suunas. Lahked sadamaametnikud suunasid meid kiirelt õigele teele ja utsitasid takka, sest praam oli kohe-kohe väljumas. Jooksu pealt sai soetatud ka piletid – 5700 ruupiat per inimene (s.o. ca 8 EEK). Hind oli õiglane, sest sõit oli tegelikult väga lühike. Ning ausalt öeldes ei oleks me pidanud väga liduma, sest praamifirmasid oli palju ning laevu väljus kogu aeg. Aga see tegelikult oli lahe, et niipea kui me laevale jõudsime, sõlmiti otsad lahti ja sõit võis alata. Ei pidanud väga passima ega ootama.
Sellel ajal kui praam otsi lahti sõlmis, läks sadamas lahti üks kummaline tegevus. Mingil hetkel hüppasid praamilt vette (!) paar meest ning veelembeseid meesterahvaid ujus meie praami juurde kokku ka mujalt sadamast. Alguses ei saanud poindist aru (töötavate mootoritega praami kõrval ujumine tundus meile veidi arusaamatu), kuid siis mõned kohalikud selgitasid asja oma tegudega. Nimelt viskasid nad vette peenraha, mille järele siis amfiibinimesed sukeldusid. Päris alandav. Nii raha viskajale kui ka ujujatele, kes pidevalt karjusid, et: „Hey mister, one dollar, one dollar!“ Dollarite asemel said nad ainult metallist ruupiaid, millel reaalne väärtus praktiliselt puudus. Ükski valge turist (mõned sellised olid veel laeval) õnneks asjaga kaasa ei läinud. Samas Indoneesia siseturistidele paistis selline asi väga mõnu pakkuvat.
Kuigi sai öeldud, et sõit oli lühike, siis kohale jõudmine tegelikult võttis aega. Praam jõuaks Jaavalt Balile rahulikult 30 minutiga, kuid mure oli selles, et kaikohti oli Bali poolses otsas piiratud arv. Ja see arv oli oluliselt väiksem kui silduda tahtvate praamide arv. Ehk siis praamid vurasid kiirelt üle lahe ära ja siis jäid Gilimanuki sadama juurde reidile, peaaegu pool tunnikest tuli seal passida ja tiire teha. Ehk siis praamid olid elavas järjekorras – Indoneesia! Selle sõiduga kaotasime veel tegelikult ühe tunni, sest kella tuli keerata.
Selle aja jooksul saime siis rahulikult ringi vaadata. Lainetus selles kitsas väinas oli tegelikult päris võimas, Jaava pool otsas peksis vesi päris kõrgele üles (nagu pildilt näha). Meres ujumas nägime ka delfiine, mõnus. Laeva peal sai jooksvalt veel loetud ka Lonely Planetit ning tänu sellele sündis ka otsus muuta veidi reisikava. Otsustasime minna Lovina asemel Pemuterani, jutu järgi on see oluliselt vähem turististatud paik. Bali on muidugi Bali, aga ehk leiab sealt mõned vähemrahvastatud rannad. Peamised turistihordid peatuvad saare lõunaosa superkuurortites, meie aga suundusime Bali põhjaossa. Seal laeva peal sai lõplikult ära otsustatud ka see, et me Florese ja Komodo saartele ei lähe. See oli väga raske otsus, sest Komodo draakoni nägemine vabas looduses oli üks suurtest soovidest, mida Indoneesia reisilt ootasime. Aga praegusel hetkel oli valik selline, et kas olla rahulikult Balil nädalakene või siis teha kiirelt ära Florese tripp (ostmata olid nii lennukipiletid kui praamisõidud). Teades seda, et lennuühendus Floresega on suhteliselt hektiline (st vahest ei lenda lennukid nädal aega), siis tegelikult valikut ei olnudki. Jäime Balile.
Balist paari sõnaga… Bali on pisike saar või noh kuidas jälle võtta. Saaremaast on ta üle kahe korra suurem ja seal elab ligikaudu 4 miljonit inimest. Indoneesia mõistes on ta igatahes väike – nii pindalalt kui ka rahvaarvult. Eriliseks teeb selle saare asjaolu, et üle 90% rahvast on hinduistid vastupidiselt mujal Indoneesias domineerivale islamile. See asjaolu on võimaldanud Balil muutuda ka üheks populaarsemaks kuurortsihtkohaks maailmas – hinduism on äärmiselt tolerantne usk ning suuresti tänu religioonile on kohalik rahvas äärmiselt viisakas ja rõõmsameelne. Kaasa aitavad muidugi ka lopsakas loodus, kaunid liivarannad ja saart ümbritsevad korallrifid. Balit nimetatakse tihti ka „Jumalate Saareks“, sest seal asub üle 20 000 (!) templi. Analoogselt Indiaga kehtib ka siin kastisüsteem, kuigi veidi leebemalt kui Indias. Peale selle on hinduism kohati läbipõimunud budismi ja animismiga e siis lisaks hinduistlikule teoloogiale, filosoofiale ja maailmapildile, on au sees ka maagia ja esivanemate kummardamine.
Saar on üsna mägine ja rõhuv osa sellest neljast miljonist elanikust elab rannikulinnades. Bali kõrgeim tipp on lausa 3142 meetri kõrgune (Agungi mägi), tegemist on aktiivse vulkaaniga. Tänu vulkaanilisele pinnasele ja mägedest tulevale vihmale, on saare pinnas äärmiselt viljakas. Midaiganes sa ka maha ei viska, on üsna suur tõenäosus, et see hakkab idanema. Peamiselt kasvatatakse saarel riisi ja kohvi.
Geograafiliselt asub Bali ühel olulisel piiril. Kui Balist läänes asub Jaava saar, siis idapool on Lomboki nimeline maatükk. Aegu tagasi olid Bali koos Jaava ja Sumatraga ühendatud Aasia mandriosaga. Sügav väin, mis eraldab Balit Lombokist on aga hoidnud viimase eraldiseisvana. Sellest tulenevalt on kahe kõrvuti asuva saare fauna üsnagi erinev. Kui Balil leiab Indomalai ökotsooni kuuluvaid linde-loomi, siis Lombokil on juba Australaasia ökotsoon. Loodus on aga rikkalik. Saar on koduks nii mitmetele ahviliikidele, leopardile (ülim haruldus) kui ka näiteks kuningkobrale. Rannikuvetes võib kohata erinevaid haisid, raisid, kilpkonni, delfiine ja muid troopilisi mereelukaid.
Kui veel 30 aastat oli Bali põllumajandusest elatuv saar, siis täna baseerub 80% majandusest turismil. See on teinud saarest ka riigi jõukaima territooriumi. Too on omakorda jätnud oma jälje nii loodusele kui ka osade inimeste hinge. Mõju loodusele väljendub näiteks selles, et tänu plahvatuslikult kasvanud turismitööstusele on kuivaks jäänud mitukümmend jõge ja Bali liigub puhta vee kriisi suunas. Mõju inimhingele aga tuli välja läbi jõhkrate terrorirünnakute turistide vastu aastatel 2002 ja 2005. Sellele kõigele vaatamata külastab saart üle 2,5 miljoni turisti aastas ja see arv on kasvava trendiga.
Kui lõpuks laevalt maha saime, vedasime oma kondid kiirelt lähedal asuvasse bussijaama. Sellel teekonnal üritati meid ka korduvalt rajalt maha võtta (taksod, juhiga autod jne), kuid meil oli siht silme ees ja ei pööranud kisajatele tähelepanu. Leidsime õige bussi üles ning tegime juhile käte ja jalgadega selgeks, et ta ütleks meile kui Pemuterani jõuame. Tundub, et sai aru. Me olime ainsad valged, kes selle põhjasuuna bussi peale tulid. Eranditult kõik teised põrutasid lõunasse – Nusa Dua ja Kuta kuurortidesse.
Juba bussijaamas sai tegelikult aru, et me oleks justkui sattunud teise riiki. Bussid olid korralikud, teed olid väga korralikud, inimeste riietumisstiil oli teistsugune, linnapilt oli teistsugune, hinnad olid teised (st oluliselt kõrgemad). Ei saaks öelda, et hinduistlik Bali oleks parem, aga ta oli tõesti silmnähtavalt teistsugune. Ootasime huviga, et mida see saar meile pakkuda suudab ja kuidas üllatada oskab.
Esimene asi mis meid lausa rabas oli see, et buss väljus õigel ajal. Kell kukkus ja bussijuht pani leegid peale. Ei olnud sellist asja, et kõik võimalikud ja võimatud kohad täidetakse kõigepealt reisijatega ja alles siis alustatakse sõitu. Bussi uksel küll kõlkus konduktor ja karjus bussi sihtkohta potentsiaalsetele klientidele, kuid me vähemalt sõitsime. Seal kus tee hargnes (üks läks siis lõunasse ja teine põhja) ootasime veel 15 minutit, kuid siis pandi peale hindu popp ja sõit võis alata. 35-40 minutit hiljem olimegi juba kohal. Kuigi Pemuterani kohta kirjutatakse Lonely Planetis, et tegemist on mõnusa kuurortkülaga, siis bussist maha astudes ei viidanud küll miski sellele, et siin turiste käib. Pigem oli tegemist sellise väikese, unise, teeäärse asulaga. Ehk siis algus oli paljutõotav, turistihorde polnud liikvel ja samuti hagijaid, kes midagi sulle kohe pähe määriks.
Buss oli meid maha pannud Pondok Sari nimelise kompleksi ees. Kui me retseptsioonis vabade kohtade ja hinna kohta küsisime, siis selgus kohe ka unisuse põhjus. Kohti polnud ja hinnatase oli seal 100€/öö kandis. Olime teadlikud, et siin oli luksuslikke hotelle, kuid lootsime sellele, et on ka odavamaid.
Kõrval asuv Taman Selini oli sarnane, luksuslik koht ja üpris kõrge hinna eest. Jalutasime mööda teed edasi. Kui hakkas paistama, et siinpool rohkem polegi kohti, peatus meie juures üks rollerimees. Enne kui me midagi öelda saime, ütles, et pakub korralikku öömaja 50 USD eest. No see oli juba sobiv hinnaklass. Kui soovisime näha, siis palus ta mul mota selga hüpata ja naisel siin oodata. Mõeldud tehtud. Ja mees ei valetanudki – tal oli superilus villa, millest ühe tiiva oli ta valmis eelmainitud summa eest meile rentima. Tuba oli tohutult suur ja avar, maja ees oli privaatbassein ja mullivann. Mida veel tahta? Aga tahta oli mere lähedust, mida see villa kahjuks ei pakkunud. Öömaja asus maanteest ca 500m sisemaa suunas piki väga kehva külatänavat. Kuna me soovisime nüüd paar päeva ka rannapuhkust teha, siis kahjuks pidime sellest pakkumisest loobuma. Mees viis korralikult mind meie kohtumispaika tagasi ja ennäe, naine oli kohvritega ka täitsa alles. Hoolimata sellest, et ärist midagi välja ei tulnud, tänati meid äärmiselt viisakalt selle eest, et olime valmis tema pakutavat vaatama ja läinud see motomees oligi.
Meie olime aga alguses tagasi – polnud veel öömaja. Kaalusime ja mõtlesime ning lõpuks võtsime vastu otsuse, et läheme vaatame selle Taman Selini üle. Hind oli küll asjalik (980tuh ruupiat öö eest), kuid vahest võib ju ka ennast poputada. Kui muidugi koht seda hinda väärt on. Kohe esimestest hetketest oli tegelikult aru saada, et on küll. Kuigi olime hommikuses mägimatkamisvarustuses (matkasaapad ja –püksid, vana T-särk) ei pilkunud teenindaja silm kordagi selle peale ja meie küsimustele antavaid vastuseid saatis pidev naeratus ja sundimatu viisakus. Niipea kui nägime, mida me selle tavatult suure summa (Indoneesia mõistes) eest saame, olime müüdud. Veidi alla miljoni eest pakuti meile suurt verandaga bungalot troopilises aias. Meri oli 1 minuti kaugusel. Jah, siia me jääme.
Väljas terrassil olid lebotamiseks päevavoodi ja istumiskohad, sees aga suur 4 postiga voodi, mis koos kõige muu mööbliga oli üks suur kunstiteos. Voodid olid kaetud troopiliste lilleõitega. Mnjaa, pärast vulkaani otsas ronimisi ja kõledates barakkides magamisi, oli see koht lausa paradiisi nime väärt. Üllatus ootas meid WC-d ja pesuruumi üle vaadates – need asusid tagaaias. Välipeldik mõtlete? Õigesti mõtlete aga vales kontekstis. Pesuruum ja WC asusid nimelt vabas õhus – seinad olid, aga katust pea kohal polnud. Selline „vannituba“ pidavat olema Balil üsna tavaline. Istud poti peal ja vaatad kuidas linnud laulavad või pilved liiguvad.
Pärast enda korda seadmist ja moondumist mägimatkajatest rannapuhkajateks, vaatasime üle Taman Selini restoranimenüü. Tjah, päris kallis (st sellised Eesti hinnad). Ning kahjuks ei vastanud hinna eest pakutav ootustele. Portsud olid euroopalikult väikesed ning Mixed Sate supist ja nuudlitest oleks oodanud rohkem indoneesialikku hõngu. Maitse üle muidugi kurta ei saanud.
Söök söödud, oli viimane aeg ujuma minna. See laine laksumine oli saabumise hetkest hamba verele ajanud.
Põhja-Bali randade eripära on see, et tänu vulkaanilisele pinnasele on randade liivavärv must. Aga see ei pisendanud mitte kuidagi nende väärtust. Vesi oli soe ja puhas ning rahvast rannas väga vähe. Sellised unised kuurortlinnad meile meeldivad. Peale tunniajast sulistamist hakkas igav (nagu tavaliselt). Kuna ilm oli mõnus ja rannariba ulatus nii kaugele kui silm ulatus, võtsime ette pisikese retke piki ranna äärt. Mõne minutiga olime hotellide piirkonnast väljas ja nii leidsime ennast tühjalt rannikult. Kui ohtrad liivakrabid ja ringi lendavad linnud välja arvata. Jalutades tuli olla aga üsna ettevaatlik, sest liiv oli täis suuremaid ja väiksemaid korallitükke, mis olid üsna teravad. Ei, selline musta liivaga rand on lahe. Arvestades väga aktiivselt linnuliiklust, küpses meil kohe peas plaan siia homme hommikul pildistama tulla. Polnudki veel siiani sellist tõsist loodusepildistamise sessiooni teinud. Täna enam ei jõudnud, sest päike hakkas juba vaikselt loojuma ning õiget objektiivi polnud kaasas. Tagasi oma unistustemajja jõudsime juba pimedas.
Kuna kere oli vahepeal heledaks läinud, siis otsustasime Pemuteranis veidi ringi vaadata ja uurida, et kust oleks võimalik midagi hamba alla saada. Päeval oli silma jäänud üks väike minimarket ning esiti sinna suundusimegi. Uus Bali kultuuriline eripära selgus kaupluse ees – sinna tuli nimelt jätta oma jalanõud. Kogu kaupluseesine betoonplats oli kingi, tosse ja plätusid täis. Kui nii siis nii. Ise mõtlesime, et mis saaks kui Eestis nii oleks. Et kui suure tõenäosusega oma jalanõud poest naastes tagasi saaks? Soetasime endale mõned joogid ja mingeid snäkke ja siis padavai bungalosse tagasi. Hoolimata väikesest pettumusest lõunasöögi ajal, otsustasime, et õhtustame ikkagi siinsamas. Oli ikkagi sünnipäev ja lootsime, et õhtusöök on veidi kopsakam. Seekord tellisime toidu enda bungalosse – lauad ja toolid olid verandal olemas, seega miks mitte neid kasutada. Pealegi plaanisime kõrvale juua poest toodud märjukest, mis restoranis oleks olnud keeruline. Ja ebaviisakas. Ja ilmselt võimatu.
Menüüs jäi silma selline asi nagu Suur Bali burger. Millegipärast tundus see tollel hetkel ahvatlev ja nii saigi neid 2 eksemplari tellitud. Eine maksis 69 000 (ca 100 EEK), mis on ikka röögatu hind. Seega ootasime midagi täiesti erakordset. Ning üllatada meid tõesti suudeti – hiidhinna eest saime väikese burgerinäkatsi ja peotäie friikaid. Söömise ajal sai tehtud otsus, et tulevikusöömaaegadeks otsime mõne alternatiivse koha. Aga see õnneks ei rikkunud rõõmsat sünnipäevatuju. See oli olnud elu kõige aktiivsem sünnipäev – varahommikul algas kõik Jaaval raske retkega vulkaani otsa ja lõppes juba Balil mõnusas mererannas, oma bungalokeses. Sellised sünnarid jäävad meelde elu lõpuni!
0 kommentaari:
Postita kommentaar