Väide, et hommik on õhtust targem, on põlvest põlve levinud vale. Ei olnud ta targem ega parem ühti. Nõrkus, külmatunne, vedelikuvajadus. Mitte midagi ei olnud muutunud. Oli selge, et täna ei liigu me siit kuhugi, mispeale naine leppis Ahmatiga kokku, et veedame hütis veel ühe päeva ja öö. Lootuses, et saame mingil imekombel haigusest priiks. 
Haige inimene muide ärkas alles 12 päeval ning selle tegevusega päeva aktiivsem osa ka minu jaoks lõppes. Naine veetis aega sellega, et käis lähiümbruses ringi, fotokas käes. Meie lähedal voolas lai jõgi, kus kohalikud kala püüdsid. Samuti olid osmikust näha riisipõllud, taamal kõrguvad mäed (mis vahetevahel udusse mattusid) ning ümberringi lendas hulgaliselt erinevaid linde, keda oli hea õnne korral võimalik kaadrisse püüda. Loodus ronis kohati ka liiga lähedale – ühel hetkel jooksis naine suure hooga tuppa, sest ukse ees oli teda oodanud musta värvi madu. Alguses oli vaadanud, et mingi oks on maas, kuid siis oli oks oma esiotsa üles tõstnud ning sisisema hakanud. Actioniks ei läinud, kuid see tuletas meelde, et pidevalt tuleb valvas olla. Ning olime sellest ajast ka palju õnnelikumad selle asjaolu üle, et meie majake asus postidel ja verandani viis mitmeastmeline kitsas kivist trepp. Seega tõenäosus mõnda sisisejat kusagilt kohvrist leida õnneks polnud väga suur.
Veelkord Lonely Planeti meditsiinilehekülgi läbi töötades jõudis naine arusaamisele, et dengega ikkagi tegu pole ja tema tegi oma panuse nüüd kuumarabandusele. Sümptomid klappisid (aga no nagu sai mainitud – need klappisid enamuste troopiliste haigustega). Jällegi jõhkra vägivallaga ähvardades sundis naine mind üle pika aja midagi sööma. Söögiisu oli täiesti alla nulli, kuid mingi värske puuviljasalati ja mahla ma endale sisse keerasin. Mulle püüti manustada ka juurikatega tehtud kanasuppi, kuid siin jäi isegi ähvardustest väheks. Keha keeldus sellist asja enda sisse laskmast. Pärast sööki algas kuumarabanduse ravimine – esmalt tähendas see külma kompressi otsmikul. Ning usute või mitte, aga ligikaudu tunni pärast olin suuteline ja huvitatud voodist püsti tõusmisest ning verandale istuma minemisest. See külm kompress aitas seega vaikselt elule tagasi. Tunne oli täpselt selline, et justkui oleks 24 tundi kusagil teises dimensioonis viibinud – selge silmavaade lubas lõpuks nautida ka seda kaunist ümbrust, kus me viibisime.
Jah, vedanud on neil siin loodusega. Kõik õitseb ja vohab, kultuurtaimed annavad mitu saaki aastas. Kui veidigi pingutad ja teed tööd, siis nälga ei tohiks jääda. See võib-olla küll ainult kõrvaltvaataja pealiskaudne arvamus, kuid selline mulje jäi küll. Jõukaks on loomulikult keeruline saada, kuid sama keeruline on siinkandis (pean silmas maapiirkondi) nälga kannatada. Kui sul juhtub jupike omaenda maad üle olema, siis võid sellega tekitada tegelikult väga korraliku teenistuse. Viimase aja hitt pidi olema kakaopõõsaste kasvatus, sest kakao ostuhinnad on kerkinud väga kõrgele. Täpselt ei mäleta, et palju kohalik farmer viljade eest sai, kuid niipalju on meeles, et summad tundusid väga korralikud. Kakaokasvatus oli kümneid kordi tasuvam kui riisikasvatus.
Aga jah, täitsa mõnus on niiviisi kusagil eimidagit ühe hurtsiku verandal istuda ja vaadata kuidas päev pimedusele vaikselt alla jääb. Ei pea midagi mõtlema, kuhugi kiirustama või midagi tegema. Ei ole ei televiisorit ega arvutit, ei korralikku mobiililevi ega ka rahvamasse. Mõnus vaikne õhtupoolik suure džunglimassiivi serval. Kuigi see mittemidagitegemine oli osati sundseis, siis iseenesest ei nurisenud me millegi üle. Kvaliteetaeg.
Pimeduse saabudes suundus naine peamajja söögi järele, mina jätkasin külmaveekompresside tegemist ja tohututes kogustes vee lürpimist. Ma olin nagu mingi inimkäsn – liitrite viisi läks vett sisse ja punkt. Välja ei tulnud midagi. Kompressidega olin aga jõudnud sinnani, kus kehv enesetunne oli praktiliselt kadunud, ainult söögiisu ei olnud veel tagasi.
Plõks! Mis plõks? Olin just endale kompressi pea peale asetanud kui kostus selline hääl. Võtsin rätiku silme pealt ära ja pilkane pimedus. Pimedaks jäin või? Vaevalt et see mingi plõksuga juhtuks. Või siiski? Aga ei, suutsin mõne aja pärast tuvastada akna asukoha ja sealt võis aimata õrna kuuvalgust. Selge – elekter lahkus. Kobamisi otsisin kohvrist LED-pealambi ja tekitasin uuesti meie hurtsikusse valguse. Naine oli endiselt peamajas söögi järel, loodetavasti taipas ta lambi ka sinna kaasa võtta.
Samal ajal peamajas… Seni kuni sööki valmistati, oli naisel võimalik tuttavaks saada paari reisiseltskonnaga, kellel matk alles ees. Hasbi ning Bies olid samuti platsis. Kindlasti see ühe matkalt tulnud inimese koomasse kukkumine just hea reklaam ei olnud, aga c’est la vie. Ega need 4 britti ja 2 itaallast seda väga südamesse ka muidugi ei võtnud. Igatahes väga lahedad kujud olid ning juttu jätkus kauemaks. Hasbi ja Bies viskasid nalja ning kaasrändurid uurisid matka raskuse ja muude asjaolude kohta. See oli selge, et mets oli endiselt libe, sest nüüd on pea igal pärastlõunal veidi sortsutanud. Vihma siis. Kui nuudlisupp valmis, puuviljad hakitud ja coca-cola pudelid lahti korgitud, oli naisel aeg läbi pilkase pimeduse uuesti hurtsiku no 3 juurde tagasi vantsida. Õnneks oli lamp kaasas ja näljaseid tiigreid sellel 50-meetrisel lõigul ei esinenud.
Haige inimene pigistas endale mõned ampsud toitu sisse, mitte enam. Pärast sellist külluslikku õhtusööki, pandi päevale meeldejääv punkt. Kui ma varem olen siin maininud ravimeetoditena kasutatavaid korduvaid füüsilisi ähvardusi, siis sellel korral viidi ähvardused täide. Pesuruumis läks lahti massiivne võitlus kuumarabanduse tagajärgedega e siis maakeeli valati patsient korduvalt külma veega üle. Kuigi projektis osalemine oli mõlemal osapoolel (nii valajal kui valataval) rangelt vabatahtlikkuse alusel, siis valataval tekkis sellegipoolest üsna vangilaagri tunne. Väikesest palavikust kuum keha + külm vesi on üsnagi jõhker kombinatsioon, aga soov oli terveks saada ja keha jahutamine tundus töötavat. Pealegi tahtsime homme hommikul ikkagi edasi liikuda, naine oli Ahmatiga isegi kokku leppinud, et ta orgunnib meile transpordi Kutacane bussijaama.
Uni tuli õnneks kiirelt ja sellel ööl enam palavik tagasi ei tulnudki. Siit ka moraal – kui on kuumarabandus, siis tuleb keha võimalikult palju jahutada. See toimib! Inimkatsetega ära tõestatud!
Haige inimene muide ärkas alles 12 päeval ning selle tegevusega päeva aktiivsem osa ka minu jaoks lõppes. Naine veetis aega sellega, et käis lähiümbruses ringi, fotokas käes. Meie lähedal voolas lai jõgi, kus kohalikud kala püüdsid. Samuti olid osmikust näha riisipõllud, taamal kõrguvad mäed (mis vahetevahel udusse mattusid) ning ümberringi lendas hulgaliselt erinevaid linde, keda oli hea õnne korral võimalik kaadrisse püüda. Loodus ronis kohati ka liiga lähedale – ühel hetkel jooksis naine suure hooga tuppa, sest ukse ees oli teda oodanud musta värvi madu. Alguses oli vaadanud, et mingi oks on maas, kuid siis oli oks oma esiotsa üles tõstnud ning sisisema hakanud. Actioniks ei läinud, kuid see tuletas meelde, et pidevalt tuleb valvas olla. Ning olime sellest ajast ka palju õnnelikumad selle asjaolu üle, et meie majake asus postidel ja verandani viis mitmeastmeline kitsas kivist trepp. Seega tõenäosus mõnda sisisejat kusagilt kohvrist leida õnneks polnud väga suur.
Veelkord Lonely Planeti meditsiinilehekülgi läbi töötades jõudis naine arusaamisele, et dengega ikkagi tegu pole ja tema tegi oma panuse nüüd kuumarabandusele. Sümptomid klappisid (aga no nagu sai mainitud – need klappisid enamuste troopiliste haigustega). Jällegi jõhkra vägivallaga ähvardades sundis naine mind üle pika aja midagi sööma. Söögiisu oli täiesti alla nulli, kuid mingi värske puuviljasalati ja mahla ma endale sisse keerasin. Mulle püüti manustada ka juurikatega tehtud kanasuppi, kuid siin jäi isegi ähvardustest väheks. Keha keeldus sellist asja enda sisse laskmast. Pärast sööki algas kuumarabanduse ravimine – esmalt tähendas see külma kompressi otsmikul. Ning usute või mitte, aga ligikaudu tunni pärast olin suuteline ja huvitatud voodist püsti tõusmisest ning verandale istuma minemisest. See külm kompress aitas seega vaikselt elule tagasi. Tunne oli täpselt selline, et justkui oleks 24 tundi kusagil teises dimensioonis viibinud – selge silmavaade lubas lõpuks nautida ka seda kaunist ümbrust, kus me viibisime.
Jah, vedanud on neil siin loodusega. Kõik õitseb ja vohab, kultuurtaimed annavad mitu saaki aastas. Kui veidigi pingutad ja teed tööd, siis nälga ei tohiks jääda. See võib-olla küll ainult kõrvaltvaataja pealiskaudne arvamus, kuid selline mulje jäi küll. Jõukaks on loomulikult keeruline saada, kuid sama keeruline on siinkandis (pean silmas maapiirkondi) nälga kannatada. Kui sul juhtub jupike omaenda maad üle olema, siis võid sellega tekitada tegelikult väga korraliku teenistuse. Viimase aja hitt pidi olema kakaopõõsaste kasvatus, sest kakao ostuhinnad on kerkinud väga kõrgele. Täpselt ei mäleta, et palju kohalik farmer viljade eest sai, kuid niipalju on meeles, et summad tundusid väga korralikud. Kakaokasvatus oli kümneid kordi tasuvam kui riisikasvatus.Aga jah, täitsa mõnus on niiviisi kusagil eimidagit ühe hurtsiku verandal istuda ja vaadata kuidas päev pimedusele vaikselt alla jääb. Ei pea midagi mõtlema, kuhugi kiirustama või midagi tegema. Ei ole ei televiisorit ega arvutit, ei korralikku mobiililevi ega ka rahvamasse. Mõnus vaikne õhtupoolik suure džunglimassiivi serval. Kuigi see mittemidagitegemine oli osati sundseis, siis iseenesest ei nurisenud me millegi üle. Kvaliteetaeg.
Pimeduse saabudes suundus naine peamajja söögi järele, mina jätkasin külmaveekompresside tegemist ja tohututes kogustes vee lürpimist. Ma olin nagu mingi inimkäsn – liitrite viisi läks vett sisse ja punkt. Välja ei tulnud midagi. Kompressidega olin aga jõudnud sinnani, kus kehv enesetunne oli praktiliselt kadunud, ainult söögiisu ei olnud veel tagasi.
Plõks! Mis plõks? Olin just endale kompressi pea peale asetanud kui kostus selline hääl. Võtsin rätiku silme pealt ära ja pilkane pimedus. Pimedaks jäin või? Vaevalt et see mingi plõksuga juhtuks. Või siiski? Aga ei, suutsin mõne aja pärast tuvastada akna asukoha ja sealt võis aimata õrna kuuvalgust. Selge – elekter lahkus. Kobamisi otsisin kohvrist LED-pealambi ja tekitasin uuesti meie hurtsikusse valguse. Naine oli endiselt peamajas söögi järel, loodetavasti taipas ta lambi ka sinna kaasa võtta.
Samal ajal peamajas… Seni kuni sööki valmistati, oli naisel võimalik tuttavaks saada paari reisiseltskonnaga, kellel matk alles ees. Hasbi ning Bies olid samuti platsis. Kindlasti see ühe matkalt tulnud inimese koomasse kukkumine just hea reklaam ei olnud, aga c’est la vie. Ega need 4 britti ja 2 itaallast seda väga südamesse ka muidugi ei võtnud. Igatahes väga lahedad kujud olid ning juttu jätkus kauemaks. Hasbi ja Bies viskasid nalja ning kaasrändurid uurisid matka raskuse ja muude asjaolude kohta. See oli selge, et mets oli endiselt libe, sest nüüd on pea igal pärastlõunal veidi sortsutanud. Vihma siis. Kui nuudlisupp valmis, puuviljad hakitud ja coca-cola pudelid lahti korgitud, oli naisel aeg läbi pilkase pimeduse uuesti hurtsiku no 3 juurde tagasi vantsida. Õnneks oli lamp kaasas ja näljaseid tiigreid sellel 50-meetrisel lõigul ei esinenud.Haige inimene pigistas endale mõned ampsud toitu sisse, mitte enam. Pärast sellist külluslikku õhtusööki, pandi päevale meeldejääv punkt. Kui ma varem olen siin maininud ravimeetoditena kasutatavaid korduvaid füüsilisi ähvardusi, siis sellel korral viidi ähvardused täide. Pesuruumis läks lahti massiivne võitlus kuumarabanduse tagajärgedega e siis maakeeli valati patsient korduvalt külma veega üle. Kuigi projektis osalemine oli mõlemal osapoolel (nii valajal kui valataval) rangelt vabatahtlikkuse alusel, siis valataval tekkis sellegipoolest üsna vangilaagri tunne. Väikesest palavikust kuum keha + külm vesi on üsnagi jõhker kombinatsioon, aga soov oli terveks saada ja keha jahutamine tundus töötavat. Pealegi tahtsime homme hommikul ikkagi edasi liikuda, naine oli Ahmatiga isegi kokku leppinud, et ta orgunnib meile transpordi Kutacane bussijaama.
Uni tuli õnneks kiirelt ja sellel ööl enam palavik tagasi ei tulnudki. Siit ka moraal – kui on kuumarabandus, siis tuleb keha võimalikult palju jahutada. See toimib! Inimkatsetega ära tõestatud!
0 kommentaari:
Postita kommentaar