Äratus 7.15 pildil olevas hütis. Lennuväsimust isegi ei tunnetanud, kuigi viimased paar päeva oleks pidanud ju ajatsoonide muutuste ja hirmvaraste ärkamiste tõttu teoorias bioloogilise kella emaplaadi täiesti läbi kõrvetama. Lennata mingi X tundi vastupäeva ja siis ärgata järgmisel päeval kell 3 öösel? Aga võib-olla selline šokeerimine aitaski, sest 7.15 hommikul tunduski nagu 7.15 hommikul, suht varajane kellaaeg kuid mitte midagi hullu. Olime eelseisva paaripäevase matka pärast ilmselt ka parasjagu erutatud, seega ei taibanud väga reisiväsimust tunda. Esmalt parkisime kõhud korralikult täis, et jaksaks ikka tatsata. Omlett, mida meile pakuti oli vormilt kodune, sisult kohalik. Ehk siis välja nägi nagu tavaline omlett, kuid sinna sisse oli puistatud kraami (pipratükke), mis olid tulised kui kurivaim. Aga suu hakkas vaikselt juba harjuma sellega ning Friendshipis sai esimest korda ka proovitud ka Sambali kastet, mis alguses tundus ülituline, kuid reisi lõpuks oli sellest saanud meie absoluutne lemmik. Ei olnud toitu, kuhu see terav kaste poleks sobinud. Söögi ajal tulid end meile tutvustama ka meie giidid – Hasbi ja Bies (ma pole kindel, et kirjapilt õige on). Saime kohe jutu peale, sest mõlemad tundusid olevat sellised lõbusad sellid. Hasbi rääkis üsna hästi inglise keelt, BS alles harjutas. Kuigi mõlemad paistsid olevad poisiohtu (nii pikkuse kui välimuse mõttes), siis üks oli 31 ja teine 40 aastat vana. Siin on minu arust üldse keeruline inimeste vanust ära aimata. Kõik, kes on alla 30, näevad minu arust välja nagu 16-17. 
Eriti naljakas oli vaadata neid seljakottidega – ega kui Bies ja seljakott kõrvuti panna, siis kohe ei tabanudki ära, et kumb pikem või raskem on. Oli ju nende seljakottidesse ära jagatud kogu söögikraam, telk, enda magamiskotid ja riided, toidutegemise varustus, vesi jne. Meie oma kahe väikese seljakotiga tundsime end isegi veidi nigelalt, kuid andsime aru, et matk ei tule kergemate killast, seega trekkisime nii kerge kotiga kui võimalik. Peale sööki asusimegi kohe teele. Esimene kilomeeter läks asfaldil, sest matka alguspunkt asus veidike Ketambest väljas, mägedes. Praktiliselt kohe kui Ketambe viimane maja selja taha jäi, hakkas tee ülesmäge kruttima.
Olime muide Acehi provintsis. Aceh on Indoneesia kõige fanaatilisemat islamit viljelev regioon. Arvatakse, et see oli ka paik, kuhu islam esmakordselt Kagu-Aasias jala maha pani. Juba Marco Polo leidis 13.sajandi lõpul siit eest moslemeid, kuigi sellel ajal ei olnud tegemist piirkonda valitsenud religiooniga. Sealt edasi aga islam ainult tugevdas oma võimu, haarates lõpuks enda alla suurema osa Indoneesiast. 17.-l sajandil oli Acehi sultanaat Malaka väina regiooni jõukaim ja mõjuvõimsaim riik. Kohalikud on alati olnud tõrksad kolonistide ja keskvõimu suhtes. Võideldi nii inglaste, hollandlaste kui ka indoneesia omaenda keskvõimuga. Olukord oli regioonis väga pingeline kuni 2004 aasta maavärina/tsunamini, mis tappis 170tuh indoneeslast ja veel 0,5 miljonit jäid kodutuks. Ja kõik see puudutas ainult Acehi regiooni (Eestist mõnevõrra suuremal alal elab 4,5 miljonit inimest). See viis Acehi vabadusvõitlejad sinnani, et relvad pandi maha ja tänu Martti Ahtisaari mahitusele sõlmiti rahu, mis kestab siiani. Niisiis rahu saamiseks oli vaja looduse sekkumist ja tohutuid inimohvreid. Samas ei tasu unustada, et ainsana Indoneesias kehtivad Acehis kohalikul tasemel šariaadi seadused, mistõttu tasub lääneturistil endiselt hoolas olla kui sinnakanti reisib. Fanaatikuid provotseerida ei maksa, neid väga ei huvita, et sa oled mõne teise riigi kodanik – kui oled islami vastu eksinud, siis suure tõenäosusega karistatakse täie rangusega. Islami suurt mõju oli ka Kutacanes-Ketambes näha ja tunda – mošeekesi ja palvelaid oli kümneid ja kuna oli ramadani aeg, siis kandus eile öösel imaami hääl ka meie lihtsasse hütti.
Aga aitab Acehi ajaloost. Meie olime endiselt teel oma džunglimatka alguspunkti. Pärast asustuse lõppu hakkasid kohe ka elukad silmapiirile tulema. Ühe teeäärse puu otsas krabistas näiteks üks pikasabaline makaak ning erinevate lindude ja loomade hääli kostus lakkamatult. Mööda teed mäkke ronides möödusime ka kohalikust orangutanide uurimiskeskusest. See on turistidele suletud ning seal käivad koos teadlased üle maailma, lepingud on ülikoolidega Hollandist USAni. See uurimiskeskus on Sumatra vanim orangutane ja nende elulaadi uurinud teadusvabrik. Eks suurim probleem on endiselt see, et illegaalne puude mahavõtmine hävitab orangutanide elupaiku ning see on ka põhjus, miks Sumatra orangutan on kriitiliselt ohustatud liik – ligikaudu 7300 isendit on veel loodusesse jäänud. Ja elupaik tõmbub tänu metsaraiele pidevalt koomale. Õnneks on seda suudetud mõningal määral pidurdada ning tänu teadlikkuse tõusule, on suudetud tõkestada orangutanide püüdmist ja müümist lemmikloomadeks (1970-2000 oli see veel tõsine probleem). Ka tee ääres nägime illegaalsest raiest loobuma kutsuvaid silte – „Üks puu on sulle piisav.“ Ühel hetkel olime aga paigas, kus pidime lõpuks metsarajale astuma. Rada oli selle kohta muidugi palju öeldud, kuid õnneks oli meie giidil matšeete kaasas, mistõttu liikusime edasi üsna kiirelt. Kohe alguses vürtsitas ta meie teekonda jutuga, kuidas veel mõned aastad tagasi kohtus ta oma matkadel tihti Acehi vabadusvõitlejatega, kes siin mägises džunglis end Indoneesia armee eest varjasid. Tänaseks on see õnneks kõik möödanik. Vähemalt nii ta väitis. :) 
Kohe alguses sai selgeks, et ega see matk ei saa olema tavaline jalutuskäik pargis. See oli tegelikult üks pidev ronimine piki mäekülge ülespoole. Õnneks oli tempo suhteliselt rahulik ja meile pidevalt näidati midagi või seletati, et mis hääled need olid. No näiteks oli Hasbil ühel hetkel käes selline vutimuna suurune kuulike, mis lähemal vaatlusel osutus kerra tõmbunud tuhandejalgseks. Just, tuhandejalgseks mitte sajajalgseks. Kuna loodus seal vohab, siis ilmselt kunagi üks sajajalgne ilmselt arvas, et sada jalga on ainult nõrkadel ja evolutsiooni käigus suurendas oma jäsemete hulka. Siiski on need siblijad suuremad sõnades kui tegudes, sest keskmiselt on neil jalgu vaid 40-400. Muidugi on ka võimalik, et selle liigi nimetas sellise eksitava nimega mõni laisk teadlane, kes hakkas vaikselt jalgu lugema, kuid kuna jalgu palju, need oli pisikesed ja liikusid ka veel vahetpidamata, siis ühel hetkel lihtsalt kirjutas oma märkmikusse „jalgade arv: tuhat.“
Esimese kahe tunni jooksul, mis me metsas matkasime kuulsime orangutane, makaake, 
sarvlindusid (hornbill), Thomas’s Leaf monkeysid (eestikeelset nime kahjuks ei tea), giboneid ja palju muud. Nägime aga suhteliselt vähe. Paari tunniga aga jõudsime paika, kus meie giidid viskasid oma kraami seljast maha ning palusid meil veidi oodata. Meie lõbustamiseks passis ühe puu ladvas just see eelpool mainitud Thomas’s Leaf Monkey (Toomase leheahv?). Tegu on ainult Sumatral (peamiselt Acehi regioonis) elava liigiga. Lisaks sellele saime võimaluse ahhetada uskumatult kõrgete ja jämedate puude peale. Kui proovisime pilti teha, siis isegi eemalt tehes mahtus ühe pildi peale vaid võib-olla kümnendik puust. Eriti vinge ülesvõtte sai siis kui ise sinna kõrvale seisime ja pärast puust panoraampildi kokku panime. Alla 2-meetrine inimloom paistis selle ca 70-meetrine puujuraka kõrval nagu sipelgas. Tegelikult võib isegi öelda, et väga ei paistnud välja. Kujutage ise ette inimest 28-korruseline maja kõrval, vot sellised proportsioonid. Ning kui üdini aus olla, siis tegemist ei olnudki päris puuga. Puu oli selles kohas tõesti kunagi seisnud, kuid kuri liaan oli teda nii kaua poonud ja ruunanud kuni alles jäigi ainult liaan ning puu ise oli seest ära mädanenud. See pidi olema vihmametsas suhteliselt tavaline puude saatus. Enne kui me kõik oma vahtimised vahitud saime, oli Hasbi tagasi ja ütles, et leidis orangutangi. Veidi kiirkõndi läbi võsa ja peagi olimegi Biesi juures, kes seisis täpselt selle puu all, kus üks orangutangi ema koos oma pojaga einestas. See orangutangi ema pojaga on juba mõnda aega selles kandis elutsenud, sest tema nägemisest rääkisid Ketambes nii Ahmat kui teised reisiseltskonnad. Siiski ei püsi nad täpselt sama koha peal vaid rändavad ringi mõne ruutkilomeetri suurusel alal. Seetõttu oli giididel mõistlik kiirelt territoorium läbi silgata, meiega koos oleks see kõvasti rohkem aega võtnud.
sarvlindusid (hornbill), Thomas’s Leaf monkeysid (eestikeelset nime kahjuks ei tea), giboneid ja palju muud. Nägime aga suhteliselt vähe. Paari tunniga aga jõudsime paika, kus meie giidid viskasid oma kraami seljast maha ning palusid meil veidi oodata. Meie lõbustamiseks passis ühe puu ladvas just see eelpool mainitud Thomas’s Leaf Monkey (Toomase leheahv?). Tegu on ainult Sumatral (peamiselt Acehi regioonis) elava liigiga. Lisaks sellele saime võimaluse ahhetada uskumatult kõrgete ja jämedate puude peale. Kui proovisime pilti teha, siis isegi eemalt tehes mahtus ühe pildi peale vaid võib-olla kümnendik puust. Eriti vinge ülesvõtte sai siis kui ise sinna kõrvale seisime ja pärast puust panoraampildi kokku panime. Alla 2-meetrine inimloom paistis selle ca 70-meetrine puujuraka kõrval nagu sipelgas. Tegelikult võib isegi öelda, et väga ei paistnud välja. Kujutage ise ette inimest 28-korruseline maja kõrval, vot sellised proportsioonid. Ning kui üdini aus olla, siis tegemist ei olnudki päris puuga. Puu oli selles kohas tõesti kunagi seisnud, kuid kuri liaan oli teda nii kaua poonud ja ruunanud kuni alles jäigi ainult liaan ning puu ise oli seest ära mädanenud. See pidi olema vihmametsas suhteliselt tavaline puude saatus. Enne kui me kõik oma vahtimised vahitud saime, oli Hasbi tagasi ja ütles, et leidis orangutangi. Veidi kiirkõndi läbi võsa ja peagi olimegi Biesi juures, kes seisis täpselt selle puu all, kus üks orangutangi ema koos oma pojaga einestas. See orangutangi ema pojaga on juba mõnda aega selles kandis elutsenud, sest tema nägemisest rääkisid Ketambes nii Ahmat kui teised reisiseltskonnad. Siiski ei püsi nad täpselt sama koha peal vaid rändavad ringi mõne ruutkilomeetri suurusel alal. Seetõttu oli giididel mõistlik kiirelt territoorium läbi silgata, meiega koos oleks see kõvasti rohkem aega võtnud. 
Sumatra orangutan on niisiis kriitilises väljasuremisohus liik. Võrreldes oma Borneo liigikaaslasega on siinne orangutan rohkem puuvilja- ja satikatelembeline. Erilised lemmikud on viigimarjad ja leivaviljad, puukoor teda ei huvita. Giidid ütlesid, et kõike mida sööb orangutan, võib ka inimene süüa. See Sumatra versioon on ka väiksem – isane jääb 100kg ja 1,5 meetri piiresse, emased on pea poole väiksemad. Metsikuid Sumatra orangutane jälgides on leitud, et osad neist kasutavad algelisi tööriistu. Nad võtavad oksa, nüristavad selle ühest otsast ära ja kasutavad oksa puuõõntest termiitide kätte saamiseks võis siis mesilasepesast mee õngitsemiseks või siis mõne teravate okastega puuvilja koore lõhkumiseks. Lisaks on neid nähtud ka vihma puhul suuri lehti oma pea kohal hoidmas, oskused, mida Borneo orangutanil teadaolevalt pole. Sumatra inimahv erineb veel ka sellepoolest, et elab peamise aja oma elust puude otsas, maha tuleb ta sealt üliharvadel juhtudel. Põhjuseks asjaolu, et Sumatra metsades on orangutangil olemas ka looduslik vaenlane – Sumatra tiiger – Borneol selline kiskja puudub. 
Kuna üks meie reisi eesmärke oli metsikus looduses orangutanide nägemine, siis me olime selleks kohtumiseks ka valmistunud. Ema ja poeg rabistasid peamiselt 10-20 meetri kõrgusel puudevõrades (silmale avanes selline pilt nagu kõrval näha on - leia pildit orangutanid), seega binokkel ja teleobjektiiv olid igati abiks. Need andsid võimaluse tegemisi väga lähedalt jälgida. Kuigi seda peab mainima, et ega sellist väga head pildimomenti ei tekkinud, sest valgusolud olid räiged ja puudevõrad olid pidevalt ees. Räigete valgusolude all pean ma silmas seda, et nende madalate puude võrad, kus orangutangid olid, olid varjus, kuid ülevalt paistis taustana väga ere päike, tekitades väga tugevaid varjusid. Mingid kaadrid (vaata ka siit, siit, siit ja siit) me saime, kuid suurem elamus oli nende tegemisi niisama jälgida. Ega nad meist väga ei hoolinud – vahest piiluti allapoole, et mis need imelikud loomad seal all passivad ja ragistavad, kuid see oli ka kõik. 
Peamiselt tegeleti oma põhitööga, milleks on siis puuviljade (antud juhul viigmarjade) nosimine ja nende koorte loopimine all passivate inimeste suunas. Kui ühe puu valminud viljad otsa said, liiguti rahulikult järgmisele edasi ning selline ongi ühe orangutangi keskmine päev – sööd ja siis väljastad söögijääke (kui nüüd end ilusasti väljendada). Kokku liikusime nendega kaasa ligikaudu 1,5 tunni vältel (jah, poolteist tundi passisime kuidas orangutangid ei teinud midagi :)). Selle aja jooksul liitus meiega veel 2 seltskonda. 3 hispaanlast oma giididega ja paar austraallast enda abimeestega. Kuna rahvahulk ulatus juba pea kümne inimeseni, siis otsustasime oma matka jätkata, olime ju ära näinud, mida vaatama tulime. Kõik edasine on juba boonus. Mõne aja pärast hakkas see pidev ülesmäge ronimine ka juba tunda andma – võhma jäi üha vähemaks ja vähemaks. Õnneks oli üsna tihti põhjust ka kinni pidada ja vaadata/kuulata. Küll nägime veel neid Toomase leheahve ja makaake, küll näidati meile metsikut ingveri ja raffleesia (maailma suurima õiega taim, kuid õitseperiood kahjuks juuni-juuli) sugulast, küll 
kuulsime hornbille ja giboneid. Sellegipoolest läks pidevalt raskemaks ja raskemaks. Ka sõna otseses mõttes, sest seljas ei olnud enam ühtki kuiva hilpu. Särk oli justkui tinast ning kui oleks kusagil jõkke hüpanud, siis ilmselt välja tulles oleks isegi kandam kergemaks läinud, sest magevesi on teatavasti kergem kui soolvesi. Ronimine, kuumus ja niiskus hakkisid ikka väga jõuliselt tahtejõudu ja suutlikkust. Kuigi olime eelnevalt just oma pikamaa vastupidavust treeninud, jäi võhmast ikka puudu. Täpselt siis kui me tundsime, et „kurat enam ei jaksa üldse“, jõudsime ühele lagedamale kohale. Tegemist oli väikese laagriplatsiga kärestikulise mägijõe ääres. Juhuu, lõunapaus! 
Metsas kohatud hispaanlaste telk oli siin juba püsti, kuna nad olid siin öö veetnud. Meie valisime oma lõunasöögi tegemiseks järjekorras järgmise ja ühtlasi ka viimase lõkkeplatsi. Ega siin väga palju ruumi polnud – džunglilt oli tagasi võidetud telgist veidi laiem riba. Aga kõik see tundus tollel hetkel ebaoluline ning enne kui meie giidid suutsid oma kotid seljast võtta, olid meil ujukad seljas ja hüppasime hooga jääkülma veega jõkke. Tunne oli selline, et justkui oleks enne purjus olnud ja nüüd said hoobilt kaineks. Kuigi sellise järsu temperatuuri langetamisega võib mõni nõrgema südamega inimene ka lusika nurka visata (veresooned tõmbuvad järsult kokku ja kööga), siis meile tundus see kõige mõnusama asjana üldse. Kogu väsimus oli peoga pühitud. Ujumiskoht asus kauni kärestiku juures, ümber kõrgumas võimas vihmamets. Nii saigi seal lihtsalt vaikselt hulbitud ja kogu seda ilu endasse imatud - muuhulgas lasime vahest ka fotokal klõpsuda (tulemused on siin, siin ja siin). 
Sellel ajal kui meie vaheldumisi sulistasime ja pildistasime, valmistasid meie giidid ette lõunasööki. Eelsoojenduseks pakuti aga teed/kohvi. Vesi kohvi, tee ja juurikate keetmiseks võeti jõest ning kuna hiljem meil mingeid kõhulisi komplikatsioone ei tekkinud, siis võib ilmselt jõevee puhtaks lugeda. Kuum jook pärast tohutut higistamist ja kiiret karastust läks täiesti asja ette. Muide kohv oli neil kohalik ja väga maitsev. Kes ei tea, siis Indoneesia on maailma suuruselt neljas kohvitootja, toodetakse praktiliselt sama palju kui Kolumbias. Erinevaid sorte on neil seega tohutult ja kõik mis meie proovinud oleme, on olnud tõelised maitseelamused. Lõunasöögiks olid nuudlid juurikatega ning ka siin keset džunglit ei unustanud kokad 
kõike seda kompotti vürtsidesse matta. Kuigi peab mainima, et pisitasa hakkas selline terav toit juba suule sobivaks muutuma. Juba teadsime, et milliseid „teri“ ei maksa suhu pista ning kui palju kastet on korraga mõistlik võtta. Kollast värvi punase pipra terad on need, mida iga S/M entusiast ilmselt lusikaga sööks, aga mida meie püüdsime kõigest väest vältida. Nende kõrval on tavaline tšilli kui aedhernes. Söögi kõrvale ajasime juttu hispaanlastega. Jutu sees tuli välja üks naljakas fakt – viimasel ajal on ka nemad hakanud päritolu küsimise peale ütlema, et nad on Euroopast (mitte Hispaaniast). Sest mis juhtub kui ütled, et oled Hispaaniast? „Aa, España. Futboool! World Champions! Jeee!“ Ja niiviisi kogu aeg, ükskõik kuhu satud. Ütlesid, et alguses oli uhke tunne, kuid nüüd käib see juba vaikselt närvidele. Meie ja nende giidid kinnitasid, et ka Indoneesias istusid inimesed juulis telekate ees ja passisid MM-i. Jalgpall on väga populaarne, kuid rahvusmeeskond on üks kamp amatööre.
Indoneesia kõige edukam spordiala on sulgpall, kuld on tulnud igalt OM-lt alates sellest ajast kui ala olümpiamängudel on olnud. Mainimist väärt on veel ka polo, kuid suures plaanis pole Indoneesias väga palju tippsportlasi. Meie saime kekata Eesti kergejõustiklastega (Kanterit hispaanlased teadsid), sumokaga ja loomulikult suusatajatega. See viis jälle lumeteemani, mis nii kohalikke kui ka hispaanlasi erutas kõige rohkem. Üks hispaanlanna tundis ka huvi, et millal oleks parim aeg Eestit külastada. Automaatvastus tuli juuni, juuli, august kui ilmad on soojad ja suure tõenäosusega päike paistab ja… Pilgust sai välja lugeda, et need ei olnud väga veenvad argumendid. Nojah, ega hispaanlane tegelikult ei tule ju päikest ja soojust otsima, mis on eestlase peamine mõte kui kõlab sõna „puhkus“ (teine asi on muidugi remonttööd kodus, mis selle sõnaga meenub). Seega käisime välja variandi 2 – tule detsembris või jaanuaris. Samas hoiatasime, et päevad on väga lühikesed ja võib olla nädalaid, kus päikest taevas ei näegi. Samas eks ole eksootika seegi ning tegelikult antud variant tunduski meie kaasmatkajale palju huvitavam.
Oma giididelt saime teada, et kuigi indoneesia keelt räägib enamus Indoneesia elanikest, siis omakandi inimesed suhtlevad omavahel siiski kohalikes dialektides. Nii kasutasid Bies ja Hasbi omavahel rääkimiseks ühte kohalikku Acehi keele dialekti, millel pidi olema suht vähe ühiseid jooni indoneesia ametliku keelega (mis samas põhineb just ühel Sumatra keelel). Indoneesia keel on üsna palju mõjutatud ka hollandi, portugali, hiina, sanskriti ja araabia keele poolt – põhjuseks loomulikult kunagine väga aktiivne rahvusvaheline vürtsikaubandus regioonis ja usk. Huvitav on teada, et esimene võõrkeel indoneesia koolis on araabia keel, mitte inglise keel. Hasbit võis täiesti vabalt juba polüglotiks pidada – rääkis kaht kohalikku dialekti, lisaks indoneesia keelt, suhteliselt normaalselt inglise keelt ja tönkas ka araabia keelt. Hasbi tutvustas meile ka veidi kohalike suhtumist usku ja teemasid, mida me ise ei julgenud puudutada. Nagu mainitud sai, on Aceh kõige fanaatilisemat islamit praktiseeriv piirkond Indoneesias. Hasbi jutust tuli välja, et see ei ole välistanud seda, et kohalikud noored liiguks halvale teele. Alkohol ja eriti narkootikumid pidid olema kohalike noorte hulgas väga levinud ja kasvav trend. Ning noori on Indoneesias palju – kuni 30-aastased moodustavad üle poole rahvastikust, kuni 14 aastaseid on lausa 30% (Eestis on vastavad arvud ca 2 korda väiksemad). Pöördumise kohalikus mõttes rangelt illegaalsete ainete poole tingivad piiritu vaesus ja tegevusetus. Hasbi ise on need pahed selja taha jätnud ja on nüüd korralik moslem, kuid ta oli väga mures, et milline on kohalike noorte tulevik. Usu osas kinnitas ta veelkord, et nii kristlastel kui ka lihtsalt valgetel inimestel ei ole mõtet põdeda. Ka kõige konservatiivsemat islamit jälgivates Acehi provintsides on kristlaste kogukonnad ning usu pärast kedagi taga ei kiusata. Samas on eeldatud see, et ka külaline jälgib kohalikke tavasid – naine ei käi ringi paljastavates riietes ega alusta vestlust võõraste meestega, turist ei tarbi avalikult alkoholi ega tölla ringi alkoholijoobes jne. Küll aga tunnistas ta seda, et islam kinnitab Indoneesias üha rohkem kanda. Araabiamaadest tuleva rahaga ehitatakse üha uusi mošeesid, finantseeritakse islamistlikke koole, toetatakse kogukondi. Ning kuna Indoneesias on kodanikul kohustuslik endale usutunnistus valida (ateism on välistatud), siis on islam tegelikult kasvav religioon. Hasbi loodab aga seda, et Indoneesia jääb selliseks usuvabaks maaks nagu praegu ning õnneks on viimastel valimistel konservatiivse islami propageerijad jäänud marginaalseteks tegijateks, mis veidi kinnitab seda lootust. Ääremärkusena mainis ta ka seda, et omal initsiatiivil ei ole mõtet moslemite kogukonnas usust rääkida (kui sa islamist väga palju ei tea) ning veel vähem mingeid tavasid kritiseerida. Väga kerge on oma arvamusega inimesi hingepõhjani solvata või lausa vihastada. Aga peagi oli meie 1-tunnine ujumis- ja söömispuhkus läbi ning tuli jälle kodinad kokku ning matkariided selga panna ja edasi minna. Selle aja jooksul olid meie riided õnneks juba ära kuivada suutnud. Riidekuivatus on kõige efektiivsem siis, kui panna need kuivama mõne päikese käes oleva kivi peale. Need kivid on tulikuumad ja seetõttu kuivavad riided 10-15 minutiga purukuivaks.
Esimene tunnike päeva teisest osast läks suhteliselt lihtsalt, kuigi endiselt tuli muudkui ronida, ronida, ronida. 
See puhkus ja karastus olid ikka kõvasti aidanud kehadel taastuda. Siis aga läks äkki raskeks. Lihtsalt tunned, et iga liigutus vajab tohutut pingutust – nii füüsilist kui vaimset. Saad ühest seljakust üles, kui ees paistab juba teine. Mõtled, et nüüd küll enam ei jaksa, aga astud siiski. Tegime üsna tihti pause ja jõime tohutus koguses vett. Viimased 1-1,5 tundi läksid puhtalt tahtejõu pealt. Jõud oli lõppenud, vaatasid ainult enda ette, nägid ainult järgmist sammu ja läksidki üks samm korraga. Lihtsalt tuimalt. Me vist ei vahetanud ühtegi sõna selle viimase etapi jooksul, lihtsalt ei jaksanud midagi mõelda või öelda. Naine oli veel eriline kangelane, sest tema sissekantud matkasaapad hakkasid hõõruma ja jalad said söögikohas ära plaasterdatud, kuid valus oli siiski. Minu praktiliselt sissekandmata buutsad olid aga jala otsa nagu valatud. Üks veidi erutavam koht tuli siis kui pidime ühe kärestiku ületama. „Sillaks“ oli seal üks suur ja jämme langenud puu, kust meie giidid täisvarustuses täie hooga üle panid. Meie jäime veidi lolli näoga passima, sest puu oli üks paras jändrik (mitte sile laud, vaid ikka korralike suurte oksadega), vesi oli all ning puu oli kõrgel jõe kohal. Üks oli kindel, et seljakotiga ma sinna nalja tegema ei lähe, sest seljakotis oli kogu mu fotovarustus. Tahaks ikka reisi järgmistest päevadest ka mõned ülesvõtted teha. Õnneks silkasid meie abilised tagasi ja viisid pooljoostes meie seljakotid üle jõe. Ka abikaasa talutati üle palgi, kuid mul nii hästi ei läinud. Astusin palgi peale ja mis ma näen – jalad värisevad all nagu mõnel saja-aastasel vanatädil. Seisan seal võdisedes ja muudkui imestan, mida jäsemed ilma minu teadmata ette võtavad. Sellest visuaalsest pildist piisas mulle selleks, et need mõned sammud tagasi kaldale astuda. Hasbi tuli tagasi ja keelitas ikka üle purde minema, et tema toetab, kuid ma siiski keeldusin. Aktsepteerides täielikult tema suurt vastupidavust matkal, peab siiski tõdema seda, et kui kaaluvahe on ca 2 korda toetatava kasuks, siis kahjuks tundub võrdlus näiteks sääsest ja elevandist kohane. Kui elevant ikka tasakaalu kaotab, siis on toetaval sääsel lihtsalt suurepärane võimalus lennureis kaasa teha ning erilise õnnestumise puhul ka elevandile alla jääda. Narr oleks siit edasi ühe giidiga minna. Niisiis valisin variandi 2 – võtsin saapad jalast, kerisin püksisääred üles ja sumpasin läbi jääkülma jõe. Vesi üle põlve ei ulatunud, kuid põhi oli väga kivine ja jalad endiselt vibasid all. Õnneks suutsin kokkuvõttes tasakaalu säilitada ja nii saime oma matka viperusteta jätkata. Kusjuures need värisevad alajäsemed polnud üldsegi naljaasi. Ronimisel see kummalisel kombel tunda ei andnud, vaid vahest läks üks või teine jalg järsku nõrgaks. Samas teadvustasime, et ega meil seal eksimisruumi väga polnud, sest ronisime pidevalt piki mäekülge, mistõttu vale samm või komistamine puujuurika taga lennutaks meid automaatselt mitu meetrit allapoole. Aga jah, olime ääretult ettevaatlikud. Mõni minut pärast seda kui Hasbi teatas, et tunnike ongi veel matka jäänud (see ei olnud siis üldse naljakas!), jõudsime oma õhtusesse laagripaika. See oli jumalik koht! 
Suhteliselt laia kärestikulise jõe ääres kõrgusid tiheda vihmametsaga kaetud kaldad. Jõe kaldad antud paigas aurasid, sest maa seest tuli praktiliselt keevat, väävlirikast vett. Telkimiseks oli jälle väike paljand kaldapealsel ning mis kõige olulisem – me olime seal täiesti omapead. Taustaks vaid veekohin ja džunglihääled. Lähim asustus oli mitmetunnise teekonna kaugusel, mistõttu tundsime end kui tõelised maadeavastajad, kes on teel tundmatusse. Et see päris nii polnud, sellele viitasid paar lõkkeaset ning suhteliselt korralikult puhastad telkimisplats, kuhu mahtus hinnanguliselt 2 telki. Kõige selle lummuses olles ununes ka rampväsimus ja värisevad jalad. Mina hüppasin hooga jõe jäisesse vette ja jahutasin end niiviisi maha (selle positiivsetest mõjudest saan kirjutada järgmise päeva postituses). Abikaasale näidati laagriplatsist veidi 
allavoolu asuvat looduslikku mullivanni. Nagu eelpool mainitud, siis maa seest immitsesid selles kohas välja kuumaveeallikad. Teisalt voolas pikki džunglit jällegi eelpool mainitud jääkülm jõgi. Seal kus need kaks kohtusid moodustusid kivide vahel looduslikud kuumaveebasseinikesed ning pärast enda karastamist läksin sinna minagi. Hasbi oli naisele need õige temperatuuriga basseinid ette näidanud st need mis ei ole liiga kuumad. Kuna vesi oli kivid siledaks lihvinud, siis tunne oligi täpselt selline nagu istuks väikeses looduslikus mullivannis (vt ka pilti). Ühes ääres oli veidi kuumem vesi ja teises ääres jälle veidi jahedam, keskmiselt ilmselt ehk ca 40-45 kraadi e selline kuuma vanni vesi. Väga mõnus oli! Sellise temperatuuriga voolav vesi lõdvestas maksimaalselt meie väsinud (jala)lihaseid. 
Nii me seal istusimegi – keset vihmametsa, kustuva päevavalguse paistel, kuulasime džunglihääli ja vaatlesime ringi lendavaid linde. Mis võiks veel parem olla? Ma arvan, et me vedelesime seal kergelt väävlilõhnases vees kokku üks kolmveerand tundi. Välja tulles oli meil lausa külm, keha oli juba selle kõrge temperatuuriga harjunud. Laagriplatsini viis meid sealt üks tohutult jäme mitmekümnemeetri pikkune palk, mis juhtis meid ohutult üle auravate allikate. Paljajalu selle palgi peal käia oli täiesti hea, oluliselt kindlam tunne tekkis kui enne paksutallaliste matkasaabastega. Palgi pealt maha astudes aga otsisid kiirelt plätusid, sest nii kiviklibu kui ka liiv olid selles kohas nii kuumad, et üle paari sekundi ühe koha peal seista ei kannatanud. Laagrisse tagasi jõudes panid giidid paika ka 2 reeglit – ise me džunglisse kolama ei lähe ning kuumaveeallikate läheduses oleme ääretult ettevaatlikud. Neil oli varnast võtta ka 2 põhjust. Esiteks tõid nad näite, kuidas eelmisel aastal üks seltskond oli õhtul laagripaigas pidu pannud (st joonud ja kanepit suitsetanud), mille käigus üks prantsuse näitsik oli komberdanud kuumaveeallikate juurde ja oma pinnalaotuse täiel määral sinna laiali rullinud. Ilmselt oli ta hetkega küll kõikidest meelemürkide mõjudest prii, kuid selle kõrvalmõjuks olid tohutud kolmanda astme põletused, mis katsid suurt osa tema kehast. Giidid rääkisid, et olukord oli olnud tohutult keeruline ning kuigi ta talutati kiirelt külma vette, ei aidanud see väga palju. Abi kutsuda ei olnud võimalik (st siia saab ainult jala) ning seetõttu piinles tüdruk öö läbi kohtavates valudes ja varahommikul tegid giidid magamiskottidest ja sarongidest kanderaami, mille abil siis tüdruk metsast välja veeti. Seega tasub olla väga ettevaatlik. Džunglisse mitteminemise osas oli neil samuti väga lihtne põhjendus – 1,5 kuud tagasi oli üks saksa härra läinud laagriplatsilt ise metsa jalutama, aga siiani pole ta veel tagasi tulnud. Ei ole ka tema jäänuseid leitud. Meile nendest põhjendustest piisas – ise hulkuma ei läinud ja allikate juures olime ekstrahoolikad.
See puhkus ja karastus olid ikka kõvasti aidanud kehadel taastuda. Siis aga läks äkki raskeks. Lihtsalt tunned, et iga liigutus vajab tohutut pingutust – nii füüsilist kui vaimset. Saad ühest seljakust üles, kui ees paistab juba teine. Mõtled, et nüüd küll enam ei jaksa, aga astud siiski. Tegime üsna tihti pause ja jõime tohutus koguses vett. Viimased 1-1,5 tundi läksid puhtalt tahtejõu pealt. Jõud oli lõppenud, vaatasid ainult enda ette, nägid ainult järgmist sammu ja läksidki üks samm korraga. Lihtsalt tuimalt. Me vist ei vahetanud ühtegi sõna selle viimase etapi jooksul, lihtsalt ei jaksanud midagi mõelda või öelda. Naine oli veel eriline kangelane, sest tema sissekantud matkasaapad hakkasid hõõruma ja jalad said söögikohas ära plaasterdatud, kuid valus oli siiski. Minu praktiliselt sissekandmata buutsad olid aga jala otsa nagu valatud. Üks veidi erutavam koht tuli siis kui pidime ühe kärestiku ületama. „Sillaks“ oli seal üks suur ja jämme langenud puu, kust meie giidid täisvarustuses täie hooga üle panid. Meie jäime veidi lolli näoga passima, sest puu oli üks paras jändrik (mitte sile laud, vaid ikka korralike suurte oksadega), vesi oli all ning puu oli kõrgel jõe kohal. Üks oli kindel, et seljakotiga ma sinna nalja tegema ei lähe, sest seljakotis oli kogu mu fotovarustus. Tahaks ikka reisi järgmistest päevadest ka mõned ülesvõtted teha. Õnneks silkasid meie abilised tagasi ja viisid pooljoostes meie seljakotid üle jõe. Ka abikaasa talutati üle palgi, kuid mul nii hästi ei läinud. Astusin palgi peale ja mis ma näen – jalad värisevad all nagu mõnel saja-aastasel vanatädil. Seisan seal võdisedes ja muudkui imestan, mida jäsemed ilma minu teadmata ette võtavad. Sellest visuaalsest pildist piisas mulle selleks, et need mõned sammud tagasi kaldale astuda. Hasbi tuli tagasi ja keelitas ikka üle purde minema, et tema toetab, kuid ma siiski keeldusin. Aktsepteerides täielikult tema suurt vastupidavust matkal, peab siiski tõdema seda, et kui kaaluvahe on ca 2 korda toetatava kasuks, siis kahjuks tundub võrdlus näiteks sääsest ja elevandist kohane. Kui elevant ikka tasakaalu kaotab, siis on toetaval sääsel lihtsalt suurepärane võimalus lennureis kaasa teha ning erilise õnnestumise puhul ka elevandile alla jääda. Narr oleks siit edasi ühe giidiga minna. Niisiis valisin variandi 2 – võtsin saapad jalast, kerisin püksisääred üles ja sumpasin läbi jääkülma jõe. Vesi üle põlve ei ulatunud, kuid põhi oli väga kivine ja jalad endiselt vibasid all. Õnneks suutsin kokkuvõttes tasakaalu säilitada ja nii saime oma matka viperusteta jätkata. Kusjuures need värisevad alajäsemed polnud üldsegi naljaasi. Ronimisel see kummalisel kombel tunda ei andnud, vaid vahest läks üks või teine jalg järsku nõrgaks. Samas teadvustasime, et ega meil seal eksimisruumi väga polnud, sest ronisime pidevalt piki mäekülge, mistõttu vale samm või komistamine puujuurika taga lennutaks meid automaatselt mitu meetrit allapoole. Aga jah, olime ääretult ettevaatlikud. Mõni minut pärast seda kui Hasbi teatas, et tunnike ongi veel matka jäänud (see ei olnud siis üldse naljakas!), jõudsime oma õhtusesse laagripaika. See oli jumalik koht! 
Suhteliselt laia kärestikulise jõe ääres kõrgusid tiheda vihmametsaga kaetud kaldad. Jõe kaldad antud paigas aurasid, sest maa seest tuli praktiliselt keevat, väävlirikast vett. Telkimiseks oli jälle väike paljand kaldapealsel ning mis kõige olulisem – me olime seal täiesti omapead. Taustaks vaid veekohin ja džunglihääled. Lähim asustus oli mitmetunnise teekonna kaugusel, mistõttu tundsime end kui tõelised maadeavastajad, kes on teel tundmatusse. Et see päris nii polnud, sellele viitasid paar lõkkeaset ning suhteliselt korralikult puhastad telkimisplats, kuhu mahtus hinnanguliselt 2 telki. Kõige selle lummuses olles ununes ka rampväsimus ja värisevad jalad. Mina hüppasin hooga jõe jäisesse vette ja jahutasin end niiviisi maha (selle positiivsetest mõjudest saan kirjutada järgmise päeva postituses). Abikaasale näidati laagriplatsist veidi 
allavoolu asuvat looduslikku mullivanni. Nagu eelpool mainitud, siis maa seest immitsesid selles kohas välja kuumaveeallikad. Teisalt voolas pikki džunglit jällegi eelpool mainitud jääkülm jõgi. Seal kus need kaks kohtusid moodustusid kivide vahel looduslikud kuumaveebasseinikesed ning pärast enda karastamist läksin sinna minagi. Hasbi oli naisele need õige temperatuuriga basseinid ette näidanud st need mis ei ole liiga kuumad. Kuna vesi oli kivid siledaks lihvinud, siis tunne oligi täpselt selline nagu istuks väikeses looduslikus mullivannis (vt ka pilti). Ühes ääres oli veidi kuumem vesi ja teises ääres jälle veidi jahedam, keskmiselt ilmselt ehk ca 40-45 kraadi e selline kuuma vanni vesi. Väga mõnus oli! Sellise temperatuuriga voolav vesi lõdvestas maksimaalselt meie väsinud (jala)lihaseid. 
Nii me seal istusimegi – keset vihmametsa, kustuva päevavalguse paistel, kuulasime džunglihääli ja vaatlesime ringi lendavaid linde. Mis võiks veel parem olla? Ma arvan, et me vedelesime seal kergelt väävlilõhnases vees kokku üks kolmveerand tundi. Välja tulles oli meil lausa külm, keha oli juba selle kõrge temperatuuriga harjunud. Laagriplatsini viis meid sealt üks tohutult jäme mitmekümnemeetri pikkune palk, mis juhtis meid ohutult üle auravate allikate. Paljajalu selle palgi peal käia oli täiesti hea, oluliselt kindlam tunne tekkis kui enne paksutallaliste matkasaabastega. Palgi pealt maha astudes aga otsisid kiirelt plätusid, sest nii kiviklibu kui ka liiv olid selles kohas nii kuumad, et üle paari sekundi ühe koha peal seista ei kannatanud. Laagrisse tagasi jõudes panid giidid paika ka 2 reeglit – ise me džunglisse kolama ei lähe ning kuumaveeallikate läheduses oleme ääretult ettevaatlikud. Neil oli varnast võtta ka 2 põhjust. Esiteks tõid nad näite, kuidas eelmisel aastal üks seltskond oli õhtul laagripaigas pidu pannud (st joonud ja kanepit suitsetanud), mille käigus üks prantsuse näitsik oli komberdanud kuumaveeallikate juurde ja oma pinnalaotuse täiel määral sinna laiali rullinud. Ilmselt oli ta hetkega küll kõikidest meelemürkide mõjudest prii, kuid selle kõrvalmõjuks olid tohutud kolmanda astme põletused, mis katsid suurt osa tema kehast. Giidid rääkisid, et olukord oli olnud tohutult keeruline ning kuigi ta talutati kiirelt külma vette, ei aidanud see väga palju. Abi kutsuda ei olnud võimalik (st siia saab ainult jala) ning seetõttu piinles tüdruk öö läbi kohtavates valudes ja varahommikul tegid giidid magamiskottidest ja sarongidest kanderaami, mille abil siis tüdruk metsast välja veeti. Seega tasub olla väga ettevaatlik. Džunglisse mitteminemise osas oli neil samuti väga lihtne põhjendus – 1,5 kuud tagasi oli üks saksa härra läinud laagriplatsilt ise metsa jalutama, aga siiani pole ta veel tagasi tulnud. Ei ole ka tema jäänuseid leitud. Meile nendest põhjendustest piisas – ise hulkuma ei läinud ja allikate juures olime ekstrahoolikad.
Ajal kui meie mõnulesime, olid mede väsimatud teejuhid üles seadnud 2 telki (endale ja meile), üles seadnud lõkke ja keetnud meile teed laimiga. See oli just see mida vajasime. Teejoomise ajal saime endale 2 inimest seltskonda lisaks. Metsast tulid raginaga välja iirlanna Carol ja tema kohalik giid nimega John. Tuli välja, et neil on käsil 4-päevane matk ümbruskonnas ja järgmised paar ööd plaanisid olla just siin kuumaveeallikate juurde. Kuna meie poolel enam väga ruumi polnud, siis panid nad oma telgi püsti kohe üle jõe väikese liivasaarekese peal. Carol oli 31-aastane piiga, kes viimased 4 kuud on kagu-Aasias ihuüksinda ringi sõtkunud (jalgrattaga). Peamine aeg on kulunud Vietnami, Laose, Kambodža ja Tai peale. Bangkokki jõudes mõtles, et vajab kogu sellele inimmöllule vaheldust, jättis ratta Tai pealinna ja lendas Põhja-Sumatrale. Just selleks, et mõnda aega džunglis matkata. Eks igaühel omad rõõmud, ise ei kujutaks küll üksi reisimist ette. Kui nemad läksid oma laagripaika üles sättima enne kui päris pimedaks läheb, siis meie jäime oma giididega edasi vestlema. Tegusad, nagu nad olid, olid nad vahepeal õhtusöögi valmis saanud. Rääkisime perekondadest ja kohalikud pidid praktiliselt kõik siin kuidagi omavahel sugulased olema :) Indoneesias pidi olema printsiip, et kui inimesed abielluvad, siis järgmistel aastatel on valem selline, et 1 aasta = 1 laps. Ja lapsi on peredes keskmiselt 6-7. Mingit Hiina ja India sugust pereplaneerimist Indoneesias ei ole ja nii on ka edaspidi oodata plahvatuslikku elanikkonna kasvu. Euroopa peremudel – 1-2 last, 3 last maksimum – ei ole siin reaalne. Söögi ajal hakkas järsku vihma sadama ja müristama, mistõttu tõmbasime oma istumiskohale väikese kile peale. Tõdesime, et kuumaveeallikate juurde kivide peale kuivama jäänud särk ilmselt nüüd väga kuivemaks ei saa, kuid järele ka ei viitsinud minna. Las hommikupäike kuivatab siis natuke. Tegime veel ühe tee, kuid kuna oli pime ja sadas, siis otsustasime, et poeme põhku ära. See muidugi ei tähenda, et me oleks plaksust magama jäänud (kuigi väsitav päev oli selja taga). Oo ei. Tõmbasid telgiluku kinni, pugesid magamiskotti ja siis jäid kuulama. Kusagil mingi krabin, siis praksumine, siis mingid looma/linnuhääled, siis müristamine ja välgu sähvimise kuma. Kuigi Sumatra tiigrid on ääretult haruldased, on neid siiski siinkandis nähtud. Äkki lihav põhjaeurooplane on nende jaoks gurmeeroog? Või siis äkki on mõned geriljad endiselt siin kusagil metsas (no nii nostalgitsemas) ja näevad meie lõket kumamas? Või siis on valged turistid sobivad pantvangid kohalikele bandiitidele? Või siis… Olime vast tunnikese niiviisi oma kuulmisorganeid teritanud kui uni hakkas peale tulema. Siis aga järsku hakkas midagi juhtuma. Esmalt kostus kiljatus (ilmselt oli see Carol teisel pool jõge) ning pärast seda oli jälle mõnda aega vaikus. Mõned minutid hiljem aga kuulsime samme ja vaikset jutuvada, läbi telgi nägime ka taskulampidega inimesi liikumas. Jutuvada tuli meie telgile lähemale, kuid selleks hetkeks kui päris kõrvale jõuti, jäädi vakka. Nägime vaid taskulampe sähvimas. Telgi kõrval käis mingi nahistamine ja pidevalt käis eemal vaikne jutuvada. Mis kurat toimub (kas mõni eelpool mainitud stsenaariumitest osutub tõeks)? Välja vaatama me ei läinud mingil põhjusel ja 15 minuti pärast jäi kõik vaikseks. Mis siis seal lõpuks toimus – sellest juba homse päeva jutus. Pärast antud intsidenti tuli uni kiirelt.
0 kommentaari:
Postita kommentaar