13.september - Ubud, Alas Kedaton, Mengwi, Tanah Lot

Äratus oli ligikaudu pool üheksa. Hinna sisse kuulunud hommikusöök sisaldas endas äärmiselt maitsvat kohvi, omletti, mahla ja pannkooki või röstsaia puuviljadega. Tänase päeva programm nägi meil ette olemist Ubudis (ennelõunal) ja vaatamisväärsuste tuuri Lõuna-Balil (pärastlõunal). Hommikusi kaloreid sisse ahmides märkasime lähedal müüril kasvamas tuttavaid lillesid. Jah, need olid samasugused orhideed nagu meil koduski. Orhideed, mille pärast tuli tohutult vaeva näha ja poputada, et nad ikka ellu jääksid. Siin oli lihtsalt müürile kinnitatud puuklots (mis tõmbaks endasse niiskust) ja selle küljes need siis kasvasid nagu naadid või nõgesed. Normaalne.
Natuke linnast kah. Ubud on linn kesk-Balil, merest eemal. Eemal keskmise massturisti pidutsemistest ja seetõttu ka läägest kuurortitaristust. Ubud mõjub stiilipuhta Indoneesia (loe: Bali) linnana, kus küll on keskmisest rohkem hotelle. Kitsad ja rahvast täis tänavad, poekesed, söögikohad, turud, väikesed templid, muuseumid. Eelnevast tulenevalt peetakse Ubudit Bali kultuuripealinnaks – siin toimub palju etendusi ning muid kultuuriüritusi, tuntud on Ubud ka oma käsitöö poolest (kudumid, klaastooted, puitnikerdused ja palju muud).
Külastajale tundub Ubud väikelinnana, kuid tegelikult koosneb see 14-st erinevast külakesest, millest igatüht juhib banjar (e külakomitee). Kuna külad kasvavad pidevalt ja on omavahel juba külgesid pidi koos, siis tekibki selline ühtse linna tunne. Vaid n-ö keset linna asuvad riisipõllud tekitavad imestust, kuid samas lisavad palju juurde üldisele atmosfäärile.
Ubudi ajalugu ulatub tagasi kaheksandasse sajandisse, mil üks budistlik preester Jaavalt tuli Balile ning leidis ideaalse mediteerimise koha Wosi ja Campuani jõgede ristumiskohalt. See paik asub tänase Ubudi keskuse vahetus läheduses. Sellest ajast peale on asustus sealkandis ainult kasvanud ning algusaegadel oli paik tuntud kui rahvameditsiini ja ravikeskus (Ubud tähendab vanas Bali keeles ravimit).
Jaava Majapahiti kuningriik vallutas Bali aastal 1343 (e siis samal ajal kui eestlased mõisu põletasid) ning lõplik võit saavutati siis kui hävitati Pejengi dünastia kants Bedulus (kohe Ubudist idas). Pärast seda algas Bali kultuuri õitseng ja praeguste Ubudi aristokraatlike perekondade ajalugu ulatub välja just sellesse perioodi. 16.-l sajandil liikus kogu Majapahiti kuningriik (st see osa mis sai liikuda) Jaavalt Balile kuna islam võttis Jaaval võimust. Tänu sellele käis võim erinevate dünastiate ja feodaalide vahel käest kätte, kuid Ubudi piirkond jäi väga tähtsaks kantsiks kõigile, kes saart valitsesid.
Aastal 1900 sai Ubudist hollandi protektoraat tänu sellele, et nad ise tahtsid seda. See oli ka ilmselt põhjuseks, miks kolonistid väga igapäeva elusse ei sekkunud – traditsiooniline kunst ja kultuur arenes piirkonnas omasoodu edasi. Ubudi modernne ajajärk algas 1930.-tel, mil kohalik kuninglik õukond soodustas välismaiste kunstnike sissevoolu. 30 aastat hiljem leidsid linna üles ka esimesed rändurid ja sellest ajast saadik on Ubudi nimi ka Bali kultuuri vastu huvi tundvate turistide kaartidel rasvaselt kirjas.
Tänu sellele, et Ubud asub 600m kõrgusel merepinnast, on siinsed temperatuurid veidi jahedamad kui rannikul. Tollel hommikul aga meie mingit jahedust küll ei tunnetanud, olime vaid hotelliuksest mõne sammu kaugusel, kui tundsime, et särgid juba kleepuvad keha külge. Märja särgiga ringikäimine oli siin standard ja kuna kõik tegid seda, siis õnneks rahva seast silma ka ei paistnud.
Meie esimene sihtmärk oli ahvimets, mis asus mede öömajast veerandtunnise lonkimisteekonna kaugusel. Ahvimetsaks kutsutakse seda paika seetõttu, et see on mets ja seal elavad ahvid. Päris geniaalne, kas pole? Atraktiivseks teeb ahvimetsa see, et ahvid on sõbralikud, et mitte öelda liiga sõbralikud. Ning lisaks ka see, et peale ahvide on metsas ka hulgaliselt vanu templeid, nii et tegemist on kohalike jaoks ka püha kohaga. Kuna kohalik külanõukogu otsustas aegu tagasi ahvimetsa ka turistidele avada, siis sellest on saanud Ubudi üks popimaid turismiobjekte, kus käib heal kuul kuni 10 000 inimest. Tasuta samas see atraktsioon pole, väravas küsiti 20tuh ruupiat iga nina pealt ja vastu anti suured, värvilised piletid kriitpaberil.
Ahvimetsas elav peamine ahvliik on pikasabaline makaak. Neid võib leida üle kogu Kagu-Aasia ning nad on harjunud elama ka piirkondades, kus on palju inimesi. Liigi üks tunnus on see, et kui emased sünnivad mingisse konkreetsesse karja, siis nad jäävad sinna elu lõpuni. Täiskasvanud või noored isasahvid aga liiguvad erinevate karjade vahel. See, et 4-8 aastased noorukid oma karja maha jätavad on pigem reegel kui erand. Selleks, et järgmine kari uue isase vastu võtaks, peavad karja emased selleks nõusoleku andma. Tundub suhteliselt õiglane minu arvates. Ehk siis kokkuvõttes – pikasabaliste makaakide karjas emased makaagid ruulivad.
Selles Ubudi ahvimetsas (ametliku nimega Padantegali Pühas Ahvimetsas) elab ligikaudu 340 ahvi, nendest ligikaudu pooled on kas noored või päris vastsündinud. Jagunevad need pärdikud kokku nelja erinevasse karja.
Ning kuna on erinevad karjad, siis on ka erinevad arvamused, mistõttu ei ole harvad juhud, kus saab näha tõsist ahvide kismat. Surma nendes võitlustes reeglina keegi ei saa, kuid ohtlikke vigastusi ja eluaegseid arme võideldakse välja pea iga kord.
Bali pikasabalised makaagid elavadki tavaliselt metsades, kuid vahetevahel satutakse ka riisipõldudele ja sellest hetkest muutuvad nad parasiitideks. Põldudel käivad uitamas ka Ubudi ahvimetsa pärdikud. Ning kohalikud käituvad nendega täpselt samamoodi nagu meie kartulifarmerid metssigadega või lambakasvatajad karja sattunud hundiga. Tehakse kõike mida vaja, et oma saaki kaitsta. Kui nad suudaksid püsida oma metsa piirides, siis oleksid nad täiesti kaitstud. Ubudi ahvimetsa haldav fond viib läbi pikaajalist projekti, kus erinevate maade teadlased uurivad Bali makaakide käitumist – paaritumisstrateegiaid, migratsiooni mustreid ja ulatust, domineerimissuhteid ja elukeskkonna kasutust. See tagab, et selles metsas elavate ahvide eluolu on suhteliselt hästi kindlustatud. Neid toidetakse, kaitstakse ja samal ajal siis ka uuritakse.
Ahvidel on Bali Hinduismis väga mitmed tähendused – nii positiivsed kui ka negatiivsed. Eriti tuleb see duaalsus välja Ramayanas. Tänu sellele balilased ühelt poolt jälestavad, teiselt poolt aga austavad ahve. Austuse teenivad tavaliselt ära need ahvid, kes elavad pühades paikades, templite ümbruses. Kuna ka Ubudi ahvimetsas asub hulgaliselt templeid, siis võib eeldada et need ahvid on kohalike seas au sees. Usutakse, et nad suudavad pühakodasid kaitsta kurjade vaimude eest.
Ubudi ahvimetsa templid ehitati arvatavalt 14.sajandi keskpaigas. Kahjuks on nende ajaloo kohta väga vähe teada. Võib oletada, et suur hulk ahvimetsa pühamuid ja templeid on ajaloo jooksul hävinenud ja neid, mis on alles jäänud, on korduvalt kapitaalselt taastatud. Nii mitmedki ehitised, mida täna näha võib, paistavad sajandite vanused, kuigi tegelikult on need ehitatud alles viimase 10 aasta jooksul. Selle põhjuseks ei ole mitte turistide petmine või siia meelitamine vaid hoopis see, et algsete templite ehitamisel kasutati vulkaanilist kivimit, mis kahjuks Bali kliimas väga kaua vastu ei pea.
Kui nüüd laiemat pilti vaadata, siis peaaegu igas Bali külas on 3 peamist templit. Pura Puseh (Allikate Tempel) asub reeglina ülesvoolu küla suhtes ja seda seostatakse Vishnu jumaluses. Pura Puseh on pühendatud küla asutajatele.
Pura Desa (külatemplid) asuvad küla keskuses ja on seotud Brahma jumalusega. Need on kohad, kus kogukond käib palvetamas ja ühiskonna asju ajamas. Brahma on teada kui looja ning temast tuleneb ka kõik see, mis on loominguga seotud. Kunstiline looming on Bali külades aga väga olulisel kohal.
Pura Dalem (surnute tempel) asub võrreldes Pura Pusehiga diametraalselt teises küla otsas. See on Shiva jumaluse (s siis Hävitaja) tempel. Shiva on hinduistide usundis jumalus, kes otsustab kas inimese karma (teod) on olnud hea või halb. Ning need, kes on olnud halvad, saavad karmilt karistada. Ahvimetsa templid on just Padangtegali küla Pura Dalem. Midagi kohutavat või fataalselt meile seal jalutades küll silma ei jäänud. Paistis sellise tavalise templikompleksina keset džunglit.
Ahvid ise selle kurjakuulutava templikompleksi lähedusest end häirida ei lasknud ning aktiivselt kurje vaime ka ei peletatud. Nagu piltidelt võib näha. Kes oleskles niisama, kes otsis kirpe, kes kiusas oma liigikaaslast, kes magas, kes juhtis külastajate tähelepanu sellele, et mida siis ikkagi teha võib ja mida mitte (et ikka meelest ei läheks). Nad oli külastajatega nii harjunud, et ei pannud neid praktiliselt tähele. See on muidugi liialdus, sest tegelikult hoiti jalutajatel väga kiivalt silm peal, et ära tabada see, et ega tal juhuslikult sööki pole kaasas. Või ehk midagi põnevat kusagil tolknemas, mida saaks ära virutada. Nägime väga lähedalt kuidas ühelt lapselt pandi pihta väike pehme mänguasi ja poole minutiga kisti see paari ahvi poolt algosadeks.
Kui mina läksin ühest elukast lähedalt pilti tegema, siis ronis ta mulle selga. Bukletid hoiatavad, et kui midagi sellist juhtub, siis tuleb rahulikuks jääda ja vaikselt liikuma hakata. Seda tehes, ahv tõepoolest lahkus mu turjalt. Abikaasaga oli veidi kriitilisem juhtum, kuna pärdik otsis ise kontakti ja ronis selga täiesti ootamatult. Eesmärk ei olnud mitte sõbruneda vaid saada endale peas olevad prillid. Just okulaarid pidid olema need esemed, mida peamiselt pihta pannakse. Aga saagiks läheb kõik, mis on taskus või koti küljes lahtiselt. Prille ta kätte ei saanud, aga selle eest soris läbi kõik seljakoti küljetaskud ja püüdis juukseid närida. Ahvimetsa töötaja aitas meil õnneks tülikast loomast rahumeelselt lahti saada.
Muide metsa sissepääsu juures müüdi banaane (hingehinna eest), et sees saaks neid ahvidele sisse sööta. Need, kes puuviljad enesele soetasid, olid pideva rünnaku all seni, kuni banaanid kõik laiali jagatud. Ja see ei olnud selline tore puuviljajagamine armsatele loomadele – pigem tundus turvalisem visata see banaanikimp endast kiiresti võimalikult kaugele, sest alati läks rabamiseks.
Kõigele vaatamata oli üldmulje tegelikult äärmiselt lahe – ahvid keset džunglit, mis on täis vanana näivaid templeid. Pärast metsas tuiamist sai hotelli tagasi liigutud. Tollel päeval tehtud pilte nendest fotogeenilistest loomadest näeb veel siit, siit, siit ja siit. Särgid olid higist nii läbi vettinud, et kui oleks riietega vette hüpanud, oleks need kuivemaks läinud. Vette hüppamine oli aga tegelikult väärt mõte, seega vedelesimegi kesklõunase aja hotelli basseinis ja selle ääres. Peale meie polnud seal hingelistki. Oma vettinud särgid viskasime ühele päikese käes olevale lamamistoolile kuivama ja paarikümne minutiga olid riided purukuivad.
Kella 1 paiku pakkisime end kokku, sest meid ootas eile soetatud ”Sunset Tour.” Tuur algas kesklinnast ning seetõttu kasutasime taas seda tasuta transpordi võimalust. Jällegi – suure mikrobussiga viidi meid kahekesi tsentrisse ära. Esmalt kolasime veidi ringi ja otsisime postkasti, lõpuks õnnestus ka see leida. Kogu selle teekonna saatis meid pidev jutuvada. ”Hey mister, taxi?”, ”Hey, you need transport?”, ”Mister, transport?”, ”Where are you going?” jne. Jällegi hakkas selline pidev tülitamine vaikselt ajudele käima, liiga palju kontakte per minut tuli. Mõtlesime juba oma peas valmis ka originaalsed vastused. Kui keegi küsib transpordi kohta, siis viitame mingis suunas ja ütleme, et minge sinna, seal pakutakse. Ning kui keegi küsib, et kuhu te lähete, siis vastame, et ”Crazy!” (juurde ka maniakaalne naer). Siiski me seda kõike käiku ei lasknud, järjekordselt sai valitud ignoreerimise strateegia. Kui keegi midagi küsis, siis ei keeranud isegi pead ega katkestanud omavahelist juttu. See strateegia tegelikult töötas väga hästi.
Veidi enne kella kaht olime Ubudi Turismiinfo juures ja peagi jõudis sinna ka meie sohver. Selgus, et olime tollel päeval ainsad, kes selle tuuri olid valinud. Seega oli terve sõiduk jälle meie päralt. Normaalne! Milline luksus! Leppisime kohe alguses kokku, et jätame vahele maalitöökoha külastuse, kuna me sealt midagi osta ei soovinud. Kõik ülejäänud olid mittekommertsiaalsed vaatamisväärsused. Tundub, et Indoneesias on see kombeks, et tuuri sisse pannakse alati üks selline ”vaatamisväärsus”, mis tegelikult on hoopis erihindadega (loe: kõrgete hindadega) kauplus turistidele.
Esimene ”vaatamisväärsus” olid Ubudi ümbrus ja selle lummavad riisipõllud (e padid). Padiks nimetatakse üleujutatud haritavat maad ning kuna Ubudi ümbruses asuvad need terrassidena mägede külgedel, siis on tegemist tõeliselt kauni piirkonnaga. Seda ilu on maalimas ja pildistamas käinud kunstnikud üle maailma. Meie tehtud pildid kahjuks kahvatuvad tegelikkuse ees, sest pilves ilm vajutas teatava pitseri. Sellegipoolest saate ehk mingigi ettekujutuse. Malaikeelne sõna padi tähendab muide riisitaime.
Nagu ka ühes varasema päeva postituses sai mainitud, vajavad riisipõllud ja nende hooldamine tugevat tööd. Ja pidevat tööd. Kui veeolud on soodsad aastaringselt, siis on ka tööd pidevalt. Riisipadid luuakse tavaliselt kas jõgede lähedusse või soistele aladele. Tohutu veevajadus on selle kultuurtaime kasvamiseks kriitilise tähtsusega. Kui kuival hooajal näiteks riisiväljalt mööduv jõgi ära kuivab, siis see välistab ka riisi kasvatamise antud ajal. Sobivamate kasvatustingimuste puhul saadakse mitu saaki aastas.
Indoneesias toodavad parimad riisiväljad 6 tonni jahvatamata riisi (st 2,5 tonni jahvatatud riisi) per hektar. See on siis aastas. Kuna rahvas on vaene, siis Indoneesias on tüüpiline tehnika selline, et seemneriis külvatakse väga väikesele pinnale, mida siis väetatakse ja haritakse. 3 nädalat pärast istutamist on taimed 15-20cm pikkused ning see annab võimaluse need põllule ümber istutada. See on tohutult vaevarikas ja aeglane käsitöö, kuid kulude mõttes siiski odavam kui terve riisipõllu väetamine. Tänu Bali mägisele pinnasele, on siin välja töötatud veel peenem ja töömahukam harimisviis, sest vett tuleb kuidagi koguda ja juhtida terrasside vahel. Selle osas teevad riisipõldude omanikud tihedat koostööd, sest üksi sellise süsteemi rajamine ei tasu kuidagi ära. Aga see kõik on tehniline pool, meie nautisime tolle töömahuka põllumajanduse kaunist visuaalset poolt.
Pärast riisipadide vahel tiirutamist jõudsime peagi veel ühte ahvimetsa. Alas Kedatoni püha ahvimets asub 6-7ha-l ning erineb selgelt Ubudi omast. Esiteks käib seal oluliselt vähem inimesi st koht jätab rohkem metsa mulje. Peale selle koosnes mets kõrgetest ja jämedatest puudest, mistõttu pääsesid sinna vahele ehitatud templid ja muud ehitised rohkem mõjule e siis tekkis selline rahulik, vaikne ja püha atmosfäär. Ahvid olid ka täitsa olemas, kuid neid oli vähem kui Ubudis. Vähemalt neid oli vähem näha. Sealsed ahvid hoidsid inimestest pigem eemale ja olid sellised rahumeelsed, tegelesid oma asjadega.
Alas Kedatonis on 3 erinevat ala – välisõu, keskmine õu ja siseõu. Viimased kaks on ümbritsetud müüriga ja asuvad metsa sees, välisõu on aga väljaspool müüre ja seal asuvad mõned templid. Tavapärasest rohkem leidis templite juurest ahvikujusid ning loomulikult ei saa üle ega ümber (sõna otseses mõttes) sissepääsu juures olevast suurest ahviskulptuurist. Üle ei saanud seetõttu, et see oli tõeliselt suur ja massiivne ning ümber ei saanud seetõttu, et see oli ümbritsetud inimestest, kes tahtsid kuju taustal pilti teha.
Kui sai mainitud, et ahvid olid rahumeelsed, siis seda ei saanud kahjuks öelda väljapääsu juurde üles sätitud kümnete müügiputkade nännimüüjate kohta. ”Batik?”, ”Just look, look”, ”Wanna buy sarong?”, ”Special cheap price for you!” jne. Alas Kedatonis oli jälle sisseviidud see kaval nõks – selleks, et templikompleksi väljapääsu juurest uuesti parklasse jõuda, pidid läbima müügikioskite labürindi. Ainsaks abimeheks oli sinu enda suunataju. Õigel tee aitas püsida minevikukogemus sarnastes kohtades – vältisime müüjatele silma vaatamist ja ei seisatanud kordagi. Lihtsalt marssisime kuhugi suunas ja lõpuks selline strateegia ka edu tõi. Leidsime oma sohvri ja auto niimoodi uuesti üles.
Järgmine peatus oli Mengwi külas, kus asus kuningliku perekonna tempel Taman Ayun. Templi asukoht oli üsna strateegilises paigas, Bali põhja- ja lõunaosa suurimaid linnasid ühendava tee ääres. Kompleks asub väikesel maatükil, mis on ümbritsetud suure kalatiigiga nii, et tunduks nagu tempel ujuks vee peal. Templid on tüüpilise Bali arhitektuuriga st neil on mitmekorruselised katused. Seega isegi kui ajalugu väga ei huvita, on Taman Ayuni kompleks ka lihtsalt esteetiliselt kaunis paik, kus jalutada ja mõnusalt aega veeta.
Aga kui ajalugu huvitab, siis taust on järgnev. Mengwi Papüüruskroonikate järgi on tempel, mille nimi on täna Taman Ayun, pühitsetud uuesti sisse aastal 1634. Uue templi loojaks oli Mengwi radža I Gusti Agung Putu. Eelnevalt kandis see paik nime Taman Ahyuni tempel, kuid selle kompleksi kohta tänasel päeval väga palju infot pole. Sõna Ahyun tuleneb omakorda sõnast Hyun, mis tähendab templit, mis on rajatud parki (kus on ka veesilm koos kauni aiaga) ja mis täidab sinu soovid. Päris keeruline tähendus nii lühikesele sõnale, kas pole? Soovide täitumise osas ma kindel pole, aga kõik muu pidas küll paika. Ayuni templit peetakse üheks kauneimaks kogu Balil.
Templi eesmärk on samasugune nagu kõigil pühakodadel st see on koht kus saad Jumala poole pöörduda. Allikate järgi oli peamine jumalus, keda Taman Ayunis kummardati, Vishnu. Samas oli see aga ka kuningliku perekonna tempel, mistõttu tegelikult kummardati seal ka teisi olulisi jumalusi ning samuti esivanemaid, kellele olid juurde poogitud jumalikud omadused. See on Balil tavapärane, et hinduismile lisatakse oma isiklikke uskumusi ja kõike seda kummardatakse siis ametlikes pühamutes.
Nagu eelnevalt mainitud, on tempel ümbritsetud veega ning sinna saab ligi ainult üle silla minnes. Teisele poole silda jääb väga uhkelt dekoreeritud värav e candid bentar. Sealt läheb sillutatud jalgtee otse läbi pargi tiigini, mille keskel on purskkaev. Purskkaevul on 9 veejuga, millest neli on asetatud põhiilmakaarte suunas, 4 on asetatud vaheilmakaarte suunas ning üheksas on keskel. Number 9 sümboliseerib Dewa Nawa Sangat e üheksat peamist jumalust Bali hinduismis.
Kogu kompleksi keskel asub suur siseõu, kus asuvad kõige olulisemad pühamud – viie, seitsme, üheksa ja üheteistkordsed merud. Merud on need kuulsad, siinsed mitmekorruseliste katustega templid. See siseõu on ligipääsetav ainult oluliste religioossete tseremooniate ajal. Turistid said kõike seda uudistada vaid müüri tagant ja õige kah. Ei ole vaja lasta suvalisi matse oma pühadesse paikadesse tallama ja kõike näppima. Tsiteerides nüüd Kreisiraadiot, siis: ”Silmadega vaadatakse!” Ainuke range keeld, mis meile silma jäi antud kompleksis oli see, et kategooriliselt oli keelatud siseneda naistel, kel olid päevad. Selle kohta olid lausa suured sildid. Nemad siis ei tohtinud ka müüri tagant vaadata.
Kuigi oli talumatult palav, siis tegime oma tiirud ära ja vaatasime Taman Ayuni iga kandi pealt, kust seda vaid turistile näidati.
Tänase päeva kirsiks tordil oli Tanah Loti maaliline tempel merekaldal. See on nüüd selline vaatamisväärsus, mida käivad vaatamas kõik. Kõik, kes Bali saart külastavad. See on sees kõigis turismibrošüürides ja paljudel on see ka esikaanel. Tanah Lot asub Kuta ja Nusa Dua hüperkuurortite vahetus läheduses, mis on ka sellise huvi olulisim põhjus. Seda templit käiakse vaatamas peamiselt loojanguajal ning selleks momendiks jõudsime sinna ka meie. Ees ootas tõeline hullumaja. Hiiglasuur parkla, mis oli autosid pungil täis. Rahvamassi suurus oli täiesti kirjeldamatu. Jah, see oli nüüd SEE vaatamisväärsus, kuhu viitsis ennast vedada ka kõige joomasem rannaturist ja kõige põduram puhkaja. Templikompleksist oluliselt suuremal pindalal asus tohutu poetelkide süsteem. Siinsed poed olid keskmistest turuputkadest oluliselt suuremad, hinnatase aga uskumatult odav. Ilmselt rõhuti käibele, sest igal õhtul läbiliikuv rahavahulk on muljetavaldav.
Aga turg turuks, tulime ikkagi templit vaatama. Sõna otseses murdisime inimmassist läbi mere poole, reaalselt tuli trügida. Päike hakkas vaikselt horisondi poole liikuma ning minevikust teadsime, et ekvaatorile nii lähedal läheb päikeseloojang kiirelt. Templile endale väga lähedale tegelikult ei saanudki. Sissepääsu ees lookles sadadest inimestest koosnev saba ning sinna me kindlasti seisma minna ei tahtnud. Läksime hoopis kalda äärde, kus India ookeani võimsad lained vastu järsku ja kivist kallast peksid. Rahvas nautis seda looduslikku dušši ikka täiega.
Kuna oli tõusuaeg, siis mida minut edasi, seda rohkem vett kaldale alles jäi. Tänu Bali vulkaanilisele pinnasele, on kivine kallas seest õõnes. See on tekitanud olukorra, kus vesi on kivide pealispinna alt uuristanud kanalid, mis jõuavad maapinnale meetreid veepiirist eemal. Ja selles kohas tekivad iga laine saabumisega mitmemeetrised tulisoolase veega fontäänid. Julgemad ja märjaks saamist mittekartvad isikud seisid nende avade kohale ja said korraliku altpesu osaliseks mitu korda minutis. Meesterahvaid ma siiski väga ei näinud sellest atraktsioonist osa võtmas, vesi tuli ikka paraja survega. Ei hakanud ka mina oma tervist rikkuma, vaadata oli küll lõbus.
Mõned read Tanah Loti ajaloost kah. Need kaks sõna tähendavad Bali keelest tõlkimisel “maad, mis asub meres”. Tjah, millegipärast on selliste paikade nimetused alati äärmiselt lihtsakoelised. “Kivi mere ääres”, ”Kivi künka otsas”, ”Suur, ilus kalju” jne. Kus on esivanemate loomingulisus ja poeesia? Tundub ju nii, et jõudsid mingid matsid kunagi siia mere äärde, vaatasid, et ”kanäe, maa asub mere sees” ja nimetasid selle paiga ”maaks, mis asub mere sees.”
See ideevaesus nime osas aga ei kahanda kuidagi selle templi väärtust, mille preester Nirartha 15.-l sajandil asutas. Pühamees kondas tollel ajal saare lõunarannikul ringi ja leidis selle kaldalähedase laiu, kuhu jäi mõneks ajaks puhkama. Kalamehed nägid teda seal ja tõid preestrile hulga kingitusi. See veenis Nirarthat saarel ööd veetma ning järgmisel päeval otsis ta kalurid üles ja palus neil ehitada sinna väike palvuskoht Bali merejumalate tarbeks. Selle tarkuse peale oli ta tulnud just tänu saarekesele veedetud ööle.
Selline Tanah Lot, nagu ta on tänasel päeval, ei valminud aga kindlasti mitte ühe hoogtööna rannakalurite poolt 600 aastat tagasi. Selle täiendamine on kestnud sajandeid, aga oma tähtsuse Bali mütoloogias saavutas ta tegelikult päris kiirelt. Tegemist on ühega seitsmest Bali rannajoonel asuvast nn meretemplist. Iga tempel rajati nii, et järgmine oleks eelmisest nähtav – seega moodustub üks templite kett. Tanah Lotil on väga tugev hinduismi mõju.
Aastal 1980 hakkas aga templi kivist fassaad väga kiirelt murenema ja selle paiga ümbrus muutus lausa eluohtlikuks. Kuna Indoneesia valitsus just ei saanud kiidelda oma vabade rahaliste vahenditega, mida kulutada selliste asjade renoveerimiseks, siis võeti seekord laenu Jaapani käest. Kokku kulutati 130 miljonit USD, et korrastada erinevaid templeid üle kogu Bali saare. Tänu sellele rahale on üle kolmandiku Tanah Loti kaljust tegelikult tehislik kivim, mis on ilmastikuoludele palju vastupidavam. Külastajad petab see igatahes ära, sest midagi uut või tehislikku templi juures silma ei hakanud.
Päike loojus aga suurel kiirusel, mistõttu otsustasime otsida selle nautimiseks veidi parema vaatluskoha. Emake loodus oli õnneks selle peale sadu tuhandeid aastaid tagasi mõelnud ning loonud lähedusse turistidele kõrged rannakaljud, mille pealt oli mõnus naudelda nii päikeseloojangut kui ka vaateid Tanah Lotile. Meie suureks kurvastuseks oli selle mõtte peale veel tulnud kümneid turiste. Suurim mass õnneks püsis all templi juures, nii et päris trügimiseks seal üleval ei läinud. Vaated olid aga küll pahviks tegevad. Nii tempel, kui ka ookeanisse loojuv päike, kui ka Lõuna-Bali fantastiliselt kaunis rannajoon. Ligikaudu 15 minutiga aga oli kõik see ilu läbi ning väljas muutus kottpimedaks.
Kuna meil oi veidi aega, siis kohe parklasse tagasi ei tormanud. Juba tulles olid ju silma jäänud äärmiselt odavad kaubad ning seda võimalust ei saanud luhta lasta. Pealegi hakkas reis vaikselt lõppema, mistõttu paremat aega ning kohta viimaste riiete ja suveniiride ostmiseks ei pruukinud tulla. Mõned näited hinnatasemetest: T-särgid 20-35 EEK (kallimad olid väga korralikud), ehted enamasti 15-20 EEK. Nii odavat kaupa polnud veel kusagil näinud, lasime ennast suhteliselt vabaks siin. Ja kauplused olid tõepoolest suured. Kokkuvõttes kahmasime kokku mitu kotitäit riideid, ehteid ja suveniire ning arve kokku jäi sinna 500 EEK kanti. Pole paha, ütleks ehk selle peale mõni ekspoliitik.
Niiviisi seal pahnas tuustides (jah, seal oli ka väga madalakvaliteedilist kaupa) ei märganudki kui kellaseierid jõudsid poole seitsme peale. See oli aga kellaaeg, millal olime lubanud parklas tagasi olla. Kui lõpuks märkasime, siis aga olime oma poodlemisega ära kaotanud suunataju. Täpsemalt ei olnud me lõpuni kindlad, et kus pool see parkla võiks olla. Õnneks nägime lõpuks kusagil viita, seega suuna saime kätte. Aga see ei tähendanud, et me oleks kiirelt kohale jõudnud. Lettide ja poodide vahel sai joostud enam-vähem 10 minutit kuni lõpuks leidsime ennast parklavärava juures. Meie sohver oli juba ootamas ja tundus ka, et ta oli natuke pahane, et me hilinenud olime. Vabandasime ja lonkisime auto juurde.
Kuna kõik see rahvamass läks korraga liikvele, siis oli see minemasaamine sealt üsna pikaldane. Teel lookles kilomeetrite pikkune ummik. Veidi peale kaheksat olime siiski oma hotellis tagasi. Meil vedas niipalju, et saime kohe hotelli ees maha, sest tee mille kaudu tulime, läks hotellist mööda. Tegelikult oleks tuur pidanud lõppema kesklinnas, turismiinfo maja ees.
Sellise tegusa pärastlõuna peale oli aga kõht päris tühjaks läinud, mistõttu otsustasime külastada üht lähedal asunud restorani. Valik oli suur, sest iga teine maja oli siin restoran või hotell. Meie valisime välja ”Mémé’s” nimelise koha ja kuna tunne oli hea, siis tegime kohe 3 käiku. Sissejuhatuseks imemaitsvad Bali kevadrullid, peakäikudeks olid kana Mémé moodi ning seenekastmes liha ja magus kartul, banaanikreemi ja kookosepiimaga. Kõrvale jõime loomulikult Bintangi õlut. Kana oli selline mõnusalt terav (Eesti mõistes võib võrrelda seda paar tundi jahtunud laavaga), loomaliha aga kahjuks suhteliselt maitsetu. Indoneesias ei ole mõtet restodes lääne toite tellida, no ei osata neid väga teha. Aga ei peagi oskama, kui enda köök nii maitsev on. Kui seda riisi vaid vähem oleks…
Mida aga järjekordselt rõhutada tahaks, oli teenindus. Äärmiselt aupaklik ja tähelepanelik servis. Väike näide. Restoran oli hästi suur ja üsna tühi, istusime meelega ühte vaiksemasse nurka, kust baariletti ja teenindajaid praktiliselt nähagi polnud. Tahtsime niisama süüa ja reisipäevikut kirjutada. Pärast söökide tulemist tundis naine, et tema tellitud liha ei sära just oma maitsekuse osas ja tahtis seda olukorda soolaga veidi parendada. Tänu niiskele kliimale, oli aga soolatops ummistunud. Raputas, mis ta raputas, aga ei midagit. Enne kui ta aga soolatopsi oli lauale tagasi pannud, oli meie kõrval teenindaja kahe uue ja töötava topsiga ning vabandas, et see ei tööta. Einoh… Sellise asja eest jäi meie poolt lauale veel ka 10% suurune täiendav jootraha, kuigi arvel oli kirjas, et ”Service is included” (st jootraha on hinna sees). Sundimatu (mitte pingutatud) hea teenindus ei jää tähelepanuta ja selle äramärkimine pisikese rahasummaga tuleb täitsa loomulikult (ja hea meelega).
Selle söömaajaga ka see teguderohke päev lõppes. Tegu oli meie viimase õhtuga Balil, homme samal ajal pidime olema juba teel tagasi riigi pealinna poole.

0 kommentaari: