Ja ongi nii, puhkuse ajal jälle üleval enne kukke ja koitu e neli kolmkümmend. Väljas oli sama pime kui magama minnes, mitte midagi polnud muutunud. Nagu polekski maganud, tunne oli ka veidi selline. Aga see ei heidutanud meid, sest ees ootas päikesetõus Borobuduri templi juures, mis tõotas tulla võimas vaatepilt.
Õhtul olime kokku pakkinud ka oma muud kodinad, sest meid ootas ees taas kolimine – pidime minema tagasi sinna tuppa, kus esimesel ööl olime maganud. Selline kolimine oli hind, mida pidime maksma selle eest, et saabusime ilma broneeringuta. Arvestades hotelli suurepäraseid tingimusi, siis see väike ebamugavus ei tekitanud mingeid probleeme meie jaoks. Olime rõõmsad, et saime siia jääda kuni Yogyakartast lahkumiseni.
Great Toursi buss pidi meieni jõudma 6.10, kuid sellel kellaajal ei olnud väljas ei kippu ega kõppu. Sõna otseses mõttes – väljas valitses haudvaikus. Sellist hetke Indoneesias ausalt öeldes ei mäletagi, alati on midagi olnud – džunglihääled, linnahääled, ramadaniaegse palvuse transleerimine läbi mögafoni jne. Aga sellel hetkel – täielik vaikus.See katkes ligikaudu veerand tundi hiljem, vahetult enne meie kannatuse minemist sama rada. Ja see katkes väikese mikrobussi vaikse diiselmootori podinaga, ikkagi tulid. Hilinemise põhjus tulenes sellest, et kõik ülejäänud reisijad (3 paari prantslasi) korjati peale kesklinna hotellidest, meie olime viimased enne Yogyakartast lahkumist. Mõni minut hiljem oligi linnapiir selja tagaja tuhisesime läbi vaikselt koitma hakkava päeva Borobuduri suunas. Sõit kestis ligikaudu ühe tunni ning kohale jõudes oli selge, et mingit võimast päikesetõusu me täna ei näe. Kõik kohad oli mattunud paksu, et mitte öelda müstilisse, udusse.
110tuh ruupiat per külastaja oli piletihind gruppidele ja seda me rõõmsalt ka kasutasime, üksikpileti tavahind on tiba kallim. Mis veel rõõmu tegi oli see, et teisi külastajaid praktiliselt polnudki, kuigi tegu on Indoneesia ühe suurima turismiobjektiga, mida külastab aastas ligikaudu 2,5 miljonit inimest. Ja just need hommikused külastused pidid olema äärmiselt populaarsed. Aga ilmselt täna oli see hommik, kus turistihorde polnud ja kogu selle võimsa kompleksi peale oli kokku vast 10 inimest. Vähemalt sinna minnes, tagasi tulles oli inimesi juba rohkem. Igatahes tundus see vaikuses udust kerkiv võimas budistlik tempel väga müstilisena ning turistide puudus lisas siia sellise maadeavastaja tunde. Et oled kuid džunglis matkanud ja siis ühel hommikul avaneb sinu ees selline vaatepilt.
Ajaloost ka veidi. Borobuduri võib pidada monumendiks, kuna ta on üks suur püramiidjas tempel, paigutatuna üheksale tasemele – esimesed 6 korrust on nelinurksed, 3 viimast platvormi aga ümmargused. Ehitatud on see võimas kompleks 9.-l sajandil. Kokku on seal 2672 kivibareljeefi ja 504 Buddha kuju, kusjuures templi tipus asuva kellakujulise kupli ümber on 72 Buddha kujukest, mis kõik asuvad aukudega stuupade sees (pildid aitavad seda keerulist seletust ehk paremini arusaadavaks teha).
See monument on korraga nii Buddha tempel kui ka budistlike palverännakute sihtkoht. Palverändurid alustavad kõige alumiselt tasemelt ja siis ring ringi haaval liiguvad kõrgemale platvormile. Selle jalutuskäigu jooksul (mille meie küll tagurpidi läbi tegime st jooksime kohe tippu) läbivad nad tinglikult budistliku kosmoloogia 3 taset - Kāmadhātu (ihade maailm), Rupadhatu (vormide maailm) ja Arupadhatu (vormituse maailme). Huvitav kas see meie käitumine (hooga tippu) iseloomustab ka lääne ühiskonna ja budistliku maailmapildi erinevust?
Ülevalt vaadates paistab Borobudur suure tantristliku mandalana. Selle ehituseks kaabiti lähedal asuvatest jõgedest kokku 55 000 kuupmeetrit kive ja ehitus toimus ilma mördita (st kivid lõigati pusleks nii, et nad omavahel kokku sobiksid). Kogu kompleks on varustatud korraliku kanalisatsioonisüsteemiga, mis juhib vihmavee eemale ja välistab uputuste tekke. Arvatakse, et templi planeerimise aluseks oli mõõtühik nimega „tala“. Tala saab defineerida kahele viisil – vahemaa, mis on inimese juuksepiirist lõua tipuni või siis vahemaa, mis on pöidlaotsast keskmise sõrme otsani kui mõlemad näpud on maksimaalselt välja sirutatud. Võite kodus proovida, see vahemaa on tõepoolest suhteliselt sarnane. Samas on inimesed ju erinevad, mistõttu mingit väga täpset standardit sellest teha ei saa, aga Borobuduri ehitamisel tundus sellest täpsusest piisavat.
Muljetavaldav oli Borobudur aga kindlasti ning on äärmiselt tore, et selline monument on läbi ajaloo suutnud vastu pidada hoolimata maavärinatest, islamiusu pealetungist ja sõdadest. Just budistlike ja hinduistlike kuningriikide kadumine ning islami tõus Jaaval oli selle paiga jaoks esimene komistuskivi. 14.-l sajandil jäeti tempel maha, selleks et ligikaudu 500 aastat hiljem Sir Thomas Stamford Raffles saaks selle uuesti avastada. Võib-olla oli see samasugune vaikne ja udune hommik nagu tänagi? Aastatel 1975-1982 Borobudur renoveeriti ning sellest ajast saadik kuulub ta ka UNESCO maailmapärandinimekirja. Muide see nimi – Borobudur – on suhteliselt meelevaldne, sest niiviisi nimetas seda paika esimesena tema taasavastaja. Vanad Jaava manuskriptid sellise nimega templist ei pajata.
Kui täna on sul võimalik osta igasugu Borobuduriga seotud nodi sissepääsuväravate juures asuvatest müügiputkade labürindist, siis peale taasavastamist oli tempel ise üks suur suveniiride saamise koht. Buddha kujud, bareljeefid – kõik läks kaubaks. Selline teguviis kestis seni kuni lõpuks saadi aru, et niiviisi see paik ei kesta. Esimene mõte oli see üldse algosadeks võtta ja kõik väärtuslik muuseumidesse tassida. Õnneks arheoloogid laitsid selle mõtte maha ja lahtivõtmise asemel hakati hoopis taastama.
Siiski jagub probleeme tänase päevani. UNESCO tunneb muret just külastajate suure hulga pärast – miljonid inimesed tallavad ja näpivad ning Indoneesia valitsus ei tee iseenesest eriti midagi, et Borobuduri allakäiku peatada. Soovitatud on piirata päevast külastajate arvu ning viia sisse kohustuslik giidi võtmine, kuid siiani seda pole tehtud. Oleks suhteliselt nüri kui pärast seda, kui monument on vastu pidanud üle tuhande aasta ja saanud seetõttu oluliseks vaatamisväärsuseks, hävitatakse ta nende samade inimeste poolt, kes seda ajalugu ja võimsust on tulnud oma silmaga kaema. Meie olime igatahes korralikud ja stuupade otsa ei roninud ning mälestuseks bareljeefitükke ka ei murdnud.
Muide 1 kuu pärast meie külaskäiku aktiviseerus lähedal asuv võimas Merapi vulkaan, mis laotas Borobuduri peale mitme sentimeetri paksuse tuhakihi ja hävitas suure osa lähedal asuvast taimestikust. Puhastustööd, vältimaks happelise tuha hävitavat mõju kividele, kestsid terve aasta.
Veidi enne kella üheksat leidsime, et oleme nüüd näinud kõike, mida näha tahtsime ja suundusime tagasi meie mikroka juurde. Sinnasaamiseks tuli läbida keeruline labürint, mis sümboliseerib turisti käest raha kätte saamist läbi erineva odava turukauba müügi. Siin me samuti valgustatuseni ei jõudnud st me ei ostnud midagi. Aga turukioskite rägastiku idee on nutikas, sest väljapääsuks parklasse tuli see oma jõudude ja ilma ühegi suunaviidata läbida. Nõrgema usuga „palverändurid“ kindlasti murduvad ja annavad pakutavatele kiusatustele järele. Meie ei murdunud.
Järgmine sihtkoht oli sealsamas lähedal asuv Candi Mendut e Menduti tempel. Tegu on samuti budistliku templiga, mis pärineb aastast 824 A.D., ehitajaks kuningas Indera, Cailendra dünastiast. Nagu Borobudurgi, oli Mendut väga pikka aega maha jäetud, taasavastamine toimus aastal 1836. Restaureerimine algas aastal 1897 ja sellega saadi ühele poole ca 30 aastat hiljem. Isegi tänasel päeval kasutatakse Menduti templit teatud rituaalide läbiviimiseks.
Templis sees on 3 kuju. Cakyamuni istub jalad ristis ja käed on cakra mudra asendis („ratta keerutamise asend“). Awalokiteswara on bodhi satwa, sümboliseerib inimesest abilist. Maitreya on aga inimeste päästja tulevikus. Tempel on väljastpoolt kaetud suurte ja uhkete bareljeefidega.
Sealsamas kõrval asus muide täiesti kaasaegne budistlik pühakoda, mida võis samuti vabalt uudistama minna. Kuna varem polnud jällegi üheski sarnases kohas käinud, siis kasutasime olukorra ära. Templis oli ruumi, valgust ja avarust ning kõik oli läikiv ja värviline – õhus lendles viirukisuits.
Templi hoovi peal oli pikk tiik, kus õitsesid lootosed ning vesiroosid ja ujusid ringi kalad. Väga zen.
Nüüd kui pool päevaprogrammist oli edukalt läbitud, tehti tuurile sisse ka üks kommertspeatus. Kuigi ka programmis oli kirjas, et me külastame hõbeseppasid (on vist selline sõna olemas?), siis see tegelikult tähendas see ühe suure hõbetoodete müügikoha visiteerimist. Paaris toas seal mehed tõepoolest midagi meisterdasid, kuid see poeosa oli niivõrd suur ja niivõrd laia valikuga, et suure tõenäosusega enamus kaubast oli masstoodang, mis tuli mujalt.
Pealegi olime me Yogyakarta poodides sarnaseid asju juba näinud, seega see töökoda oli lihtsalt „show“ potentsiaalsetele klientidele. Neid ehteid, mida mehed seal hõbetraadist voolisid ja tinutasid, sai ka näppida ning nende kvaliteet ei kannatanud mingit kriitikat. Väga robustne ja kohati lohakas töö. Poekaup seevastu oli korralik, mis tõestab veelkord, et poekraam oli hulgilaost ostetud.
Hinnatase oli aga seevastu butiigi oma.
Naine leidis poest samasuguse prossi nagu ta oli linnas vaadanud ja selle eest küsiti siin 367tuh ruupiat, linnas maksis sama toode 162tuh ruupiat. 2-3-kordne hinnavahe oli miinimum. Kuna meile poes midagi huvipakkuvat silma ei hakanud, siis tuiasime seal läheduses niisama ringi. Palju huvipakkuvamad olid õues, puuris olevad, linnud. Indoneesias on endiselt väga moes komme puurilinde pidada. Yogyas on isegi spetsiaalne linnuturg olemas. Loodusesõpradena me sellist asja heaks ei kiida ja seetõttu linnuturul ka ei käinud.
Ka siin mõtlesime, et teeks õige puuriukse lahti. Siiski jäi see värviline ja ilusa lauluga linnuke meist sinna vanglaleiba sööma. Ei hakka teiste kultuuride traditsioone oma maailmavaate järgi „parandama“.
Õnneks ei pidanud me kaua enam ootama, peagi sõitsime edasi. Täpsemalt öeldes tagasi – Yogyakartasse. Seal panime maha 2 prantslast (kes olid ostnud ainult Borobuduri tuuri) ning siis joonelt Prambanani templite kompleksi juurde.
Ajalugu. Prambanani nime taha varjub suur 9.-st sajandist pärinev hinduistlike templite kompleks Yogyakarta lähedal, mis on pühendatud nn hinduistlikule kolmainsusele – Brahmale (Looja), Vishnule (Hoidja) ja Shivale (Hävitaja). Algselt oli see mõeldud ainult Lord Shiva ülistamiseks ja algne nimi oli paigal Shiva-grha (Shiva maja). Hiljem Matarami kuningate valitsusajal kompleksi laiendati oluliselt, lisades sinna sadu väikseid templeid ümber peamiste pühakodade. Nii sai Prambananist hinduistliku Matarami kuningriigi kuninglik tempel - koht, kus peeti riigi kõige olulisemad tseremooniad. Samas Shiva tempel on siiani kõikidest templitest suurim, ulatudes 47 meetrini kõrguses ja 34 meetrini laiuses.
Aga selle kompleksi aktiivne tegutsemisperiood jäi tegelikult väga lühikeseks – vaevalt 100 aasta pikkuseks. Kuninglik õukond kolis ühel hetkel sellest piirkonnast ära ida-Jaavale ning sellest sai automaatselt alguse Prambanani allakäik. Üsna kiirelt pärast neid muutusi jäeti templikompleks ka maha ja see hakkas vaikselt lagunema. 16.-l sajandil toimunud maavärin hävitas suurema osa hoonetest.
Hoolimata tähtsuse kaotamisest ja lagunemisest on need templid olnud pidevalt olulisel kohal paljude jaavalaste elus. Neid varemeid külastati ja see paik oli inspiratsiooniks paljudele rahvalauludele ja –lugudele. Templite taasavastamine jääb jällegi sellesse lühikesesse perioodi, mil britid siinsaartel võimutsesid. Peamiseks „süüdlaseks“ on jälle seesama Sir Thomas Stamford Raffles, kes ka Borobuduri avastamises olulist rolli mängis. Nimelt sattus tema saadetud ekspeditsioon juhuslikult templi varemetele. Siitmaalt tuleb aga Borobuduriga erinevus sisse – varemed küll leiti, kuid midagi nendega peale ei hakatud.
Aastakümneid veeti Prambanani templitest välja (peamiselt hollandlaste poolt) huvipakkuvaid kujusid ja detaile (peamiselt aiakaunistusteks) ning kohalikud kasutasid sealt saadud kive ehitusmaterjalina.1880.-l aastal arheoloogiliste kaevamiste nime all toimunud tööd vaid kiirendasid neid protsesse. Sisuline taastamine algas alles aastal 1930 ning need käivad tänase päevani. Väga paljusid hooneid on praktiliselt võimatu taastada kuna suur osa kividest ja kõik kujud on pihta pandud ning seetõttu ei ole võimalik aru saada, et milline see hoone kunagi olla võis.
1990.-te alguses otsustas valitsus likvideerida turukioskite labürindi, mis sisuliselt oli roninud templikompleksi territooriumile ning muutis Prambanani, sellega piirnevad külad ja riisiterrassid arheoloogiliseks pargiks. Siis restaureeriti ka suurimad templid ning kompleksist sai taas oluline hinduistlike tseremooniate keskus Jaava saarel. 2006 aastal raputas piirkonda aga võimas maavärin, mis neidsamu taastatud templeid põhjalikult räsis. Siiani on enamustesse templitesse sissepääs keelatud ja taastamistööd käivad. Aga sellegipoolest on tegemist UNESCO Maailmapärandi hulka kuuluva kohaga ning see on suurim hinduistlik templikompleks Indoneesias. Prambanani peetakse ka üheks kaunimaks hinduistlikuks templikompleksiks kogu Kagu-Aasias.
Ahmisime kõike seda ajalugu endasse sisse ja nautisime ka erakordselt põnevat arhitektuuri (vasakul pildil nt vihmaveetoru ots). Kuigi lagunemismärke oli igal pool, siis üldmulje Prambananist oli ikkagi meeliülendav. Võimas, omapärane ja huvitav on omadussõnad, mis võiksid seda paika iseloomustada. See on just selline paik, kus Indiana Jones või Lara Croft võiks ringi konnata ja ennast igasugu jamadesse mässida. Nagu eelpool mainitud, siis enamus templid olid ohtlikkuse tõttu külastajatele suletud, kuid mõnda siiski sai ka külastada. Seest on tegemist väga väikeste hoonetega – kogu selle suure alusmüüri ja võimsa torni eesmärk on sisuliselt hallata ühte väikest toakest. Vähemalt selline mulje jäi nendest kohtadest, kuhu sisse sai.
Hiljem tegime tiiru ka peatemplitest veidi eemal asuvates paikades ning sealt leidsime eranditult kivihunnikuid, mis siis peaks sümboliseerima kokkulangenud templeid. Arvestades seda, et kui palju tööd on veel vaja teha nende suurimate templitega, siis on väga vähetõenäoline, et lähikümnendil ehitusbrigaadid sinna jõuavad. Tänasel päeval võib lisaks kividele leida sealt aga näiteks elus loodust – pilte võib näha siin, siin ja siin. Linna tagasi jõudes palusime end maha panna Ramayana kaubakeskuse juures, sest isutas jälle lääne toidu järele. Seekord toitsime oma rahaga sellist globaliseerunud maailma hüdrat nagu „Pizza Hut“. Mulle pizza, naisele pasta. Raske on midagi sellise etteaimatava ja tavalise toidu kohta kirjutada, seega ei kirjutagi rohkem.
Siit said teele pandud ka järjekordsed postkaardid kodustele ja tänasel päeval võib öelda, et need olid ainsad, mis kohale ei läinud. Toba saarel külapostkontorisse antud kaardid jõudsid ilusti adressaadini, aga Yogyakarta kesklinna postkasti lastud kaardid ei jõudnud. Ei ole loogiline, aga no mis sa teed.
Kuna täna oli viimane päev suuremas linnas enne ca nädalapikkust ekslemist ida-Jaaval ja Põhja-Balil, siis varusime veel viimased riideesemed ning suveniirid ja lisaks soetasime provianti eelseisvateks päevadeks. Hotelli tagasi jõudes kogu selle killavooriga olime tõeliselt väsinud ja nii tegimegi ühe väga hilise siesta. Hilisõhtul üles ärgates pakkisime oma asjad (Yogyast oli ikka päevadega tohutult kraami kokku krabatud) ning tegime veel kiired snäkid, kuid uni sai peagi taas meist võitu.Vägagi lahe ja sündmusterohke päev oli olnud.
Ülevalt vaadates paistab Borobudur suure tantristliku mandalana. Selle ehituseks kaabiti lähedal asuvatest jõgedest kokku 55 000 kuupmeetrit kive ja ehitus toimus ilma mördita (st kivid lõigati pusleks nii, et nad omavahel kokku sobiksid). Kogu kompleks on varustatud korraliku kanalisatsioonisüsteemiga, mis juhib vihmavee eemale ja välistab uputuste tekke. Arvatakse, et templi planeerimise aluseks oli mõõtühik nimega „tala“. Tala saab defineerida kahele viisil – vahemaa, mis on inimese juuksepiirist lõua tipuni või siis vahemaa, mis on pöidlaotsast keskmise sõrme otsani kui mõlemad näpud on maksimaalselt välja sirutatud. Võite kodus proovida, see vahemaa on tõepoolest suhteliselt sarnane. Samas on inimesed ju erinevad, mistõttu mingit väga täpset standardit sellest teha ei saa, aga Borobuduri ehitamisel tundus sellest täpsusest piisavat. 
Templi hoovi peal oli pikk tiik, kus õitsesid lootosed ning vesiroosid ja ujusid ringi kalad. Väga zen.
Pealegi olime me Yogyakarta poodides sarnaseid asju juba näinud, seega see töökoda oli lihtsalt „show“ potentsiaalsetele klientidele. Neid ehteid, mida mehed seal hõbetraadist voolisid ja tinutasid, sai ka näppida ning nende kvaliteet ei kannatanud mingit kriitikat. Väga robustne ja kohati lohakas töö. Poekaup seevastu oli korralik, mis tõestab veelkord, et poekraam oli hulgilaost ostetud. 
Naine leidis poest samasuguse prossi nagu ta oli linnas vaadanud ja selle eest küsiti siin 367tuh ruupiat, linnas maksis sama toode 162tuh ruupiat. 2-3-kordne hinnavahe oli miinimum. Kuna meile poes midagi huvipakkuvat silma ei hakanud, siis tuiasime seal läheduses niisama ringi. Palju huvipakkuvamad olid õues, puuris olevad, linnud. Indoneesias on endiselt väga moes komme puurilinde pidada. Yogyas on isegi spetsiaalne linnuturg olemas. Loodusesõpradena me sellist asja heaks ei kiida ja seetõttu linnuturul ka ei käinud. 
Ka siin mõtlesime, et teeks õige puuriukse lahti. Siiski jäi see värviline ja ilusa lauluga linnuke meist sinna vanglaleiba sööma. Ei hakka teiste kultuuride traditsioone oma maailmavaate järgi „parandama“. 
Hiljem tegime tiiru ka peatemplitest veidi eemal asuvates paikades ning sealt leidsime eranditult kivihunnikuid, mis siis peaks sümboliseerima kokkulangenud templeid. Arvestades seda, et kui palju tööd on veel vaja teha nende suurimate templitega, siis on väga vähetõenäoline, et lähikümnendil ehitusbrigaadid sinna jõuavad. Tänasel päeval võib lisaks kividele leida sealt aga näiteks elus loodust – pilte võib näha siin, siin ja siin. Linna tagasi jõudes palusime end maha panna Ramayana kaubakeskuse juures, sest isutas jälle lääne toidu järele. Seekord toitsime oma rahaga sellist globaliseerunud maailma hüdrat nagu „Pizza Hut“. Mulle pizza, naisele pasta. Raske on midagi sellise etteaimatava ja tavalise toidu kohta kirjutada, seega ei kirjutagi rohkem.
0 kommentaari:
Postita kommentaar