Äratuskell helises 6.30. Midagi ei juhtunud. Äratuskell helises 7.30. Midagi ei juhtunud. Äratust enam edasi ka ei lükanud ning magasime nii kuidas torust tuli. Öösel ja varahommikul sadas kõvasti vihma, mistõttu varajasel ärkamisel (ja veelkord pildiretkele minekul) ei onud väga mõtet. Kui me peale kella 9-t silmad lahti lõime, oli ilm uuesti läinud standardraamidesse - pilvitu taevas ja lämmatav kuumus. Selle viimase tõestuseks oli fakt, et selle ajaga kui jõudsime oma bungalost restorani hommikust sööma (vahemaa ca 30 meetrit), oli mu särk juba läbimärg. Asja ei parandanud ka rikkalik hommikusöök – muna ja peekon, pannkook banaani ja ananassiga, puuviljasalat ja kohv. Me lausa vaarusime sealt minema.
Nüüd tekkis aga küsimus, et mida täna teha? Arvestada tuli asjaoluga, et me olime eilsest rannasessioonist täiesti ära kõrbenud. Faktor 50 oli õnneks selga säästnud, kuid kõik ülejäänud katmata nahk oli punane ja veidi õrn. Seega päevitamine ei tulnud kõne allagi. Samuti olid kahtlused snorgeldamise sobivuses, pealegi sai seda eile päris palju ka juba tehtud. Seega tuli välja mõelda mõni muu tegevus. Esmalt uurisime siiski veel nende delfiinivaatluse retkede kohta, kuid pakutav meid ei rahuldanud – 150tuh ruupiat per inimene. Ja see oli fikseeritud hinnatase, mis kordus erinevate pakkujate juures. Jääb siiski Lovina siis, seal ehk on mõistlikumad hinnad. Pealegi öeldi meile hinda küsides alati, et delfiinide nägemine ei ole garanteeritud. Halvemal juhul oleks selle 400 EEK eest saanud siis lihtsalt paar tundi merel seilata.
Mööda randa edasi jalutades olime ühel hetkel aga paljureklaamitud merikilpkonnade varjupaiga juures. Infot selle asutuse kohta leidis nii internetist, Lonely Planetist kui ka hotelli infobukletist. Kuna sissepääs oli vaid 25tuh ruupiat, siis läksime vaatasime üle. Arvestades seda suurt reklaami, siis koht oli tegelikult suur pettumus. See töö mis nad teevad on igati tänu- ja kiiduväärt, kuid raha eest seal näidata nüüd küll väga midagi polnud. Oli 3 basseini – kahes oli kümneid väikeseid kilpkonni, kolmandas aga 1 suur. Kuna meil on neid loomi õnnestunud näha ka vabas looduses, siis lihtsalt kilpkonna nägemine väga vaimustusse ei ajanud. Samas piletirahast ka kahju polnud, sest seda kulutati kilbude päästmiseks ja loodusesse aitamiseks.
Millest neid siis päästa vaja on? Päästa on neid vaja kohalike elanike käest. Merekilpkonnad on olnud alati balilaste toidulaual ning veidi tapeti loomakesi ka tseremoniaalsetel põhjustel. Kokku suri sellel põhjusel kunagi kuni 30 000 merikilpkonna aastas. Ning see polnud veel kõik – ka kilpkonna munasid peetakse delikatessiks, seega käidi aktiivselt ka neid endale liiva seest nõuatamas. See kõik aga jättis väga sügava jälje looma populatsiooni ning kilbude arv hakkas väga drastiliselt vähenema. Teatavasti pole kilpkonnad jänesed, et paljunevad kiirelt. Merikilpkonn võib munemise peale mõtlema siis kui ta on saanud 13-15 aastaseks. Korraga genereerib ta ca 150 muna ja muneb üle aasta (mitte ei mune üle aasta aja vaid igal teisel aastal muneb). Nendest 150 munast kooruvast kilpkonnast jõuab heal juhul munemisikka vaid 1, halvemal juhul võib tõenäosus olla ka väiksem.
Selle kilpkonnade varjupaiga e „Proyek Penyu“ eesmärk on nii meres elavate kilpkonnade kaitsmine kui ka selle tõenäosuse parandamine, et noored kilpkonnad elaksid suguküpseks saamiseni. Viimase tegevuse üheks väljundiks on näiteks see, et varjupaik ostab ära kõik kilpkonnamunad, mida kohalikud rannast leiavad. Leidmine on muidugi antud juhul vast suhteliselt optimistlik termin, sest kui sa tead, et saad nende munade eest raha, siis ilmselt üritad oma „leidmise“ tõenäosust suurendada. See tähendab, et hakkad aktiivselt leidmisega tegelema e hakkad otsima. Sellest hoolimata on kokkuvõttes kilpkonnad võidus, sest nende mune ei hävitata. Pealegi on teadaolevad suurimad kilpkonnade munemisalad kaitse ja vaatluse all, mistõttu päris kaitsealalt ka neid otsimas ei käida. Väidetavalt.
Munad haudutakse varjupaigas välja ja väikeseid kilpkonni hoitakse basseinis kuni ajani, mil nende ellujäämise võimalused looduses on keskmisest oluliselt suuremad. Kilbudega on aga ainult see häda, et nad kipuvad oma sünnikohta tagasi tulema. Näiteks see suurem kilpkonn (6-aastane) meie pildil on varjupaigas tagasi juba viiendat korda. Tundub, et ta saab looduses hakkama, kuid talle meeldib ka see hoolitsus, mida „Proyek Penyu“ talle pakub. Ta on oma käitumise tõttu saanud ka vastava nime - "Boomer" (sõnast "Boomerang"). On kuidas on, kuid merikilpkonnade populatsiooni vähenemisele on tänaseks piir pandud ning kohalikke elanikke on ka niipalju haritud, et väga palju neid loomi enam toidulauale pearoaks ei jõua. Seega igati kiiduväärt ettevõtmine.
Kilpkonnad üle vaadatud, tulime tulema. Käigu pealt (sõna otseses mõttes) otsustasime, et hoolimata selle paiga paradiislikkusest, läheme täna siit minema. Kuigi olime oma bungalo broneerinud veel üheks ööks. Päikest me enam võtta ei saanud, snorgeldada rohkem ei viitsinud, pakutavad teenused olid tsipa kallid ning niisama oleskleda – seda me kahjuks ei oska. Nahk hakkab kohe sügelema ja muutume närviliseks, midagi peab kogu aeg tegema.
Pakkisime oma kohvrid kiirelt ära ja enne 12.00 (check-outi kõige hilisem aeg) olime juba administraatori juures arveid klaarimas. Summa tuli päris asjalik, kuid kordan veelkord üle, et koht on seda hinda väärt. Mõnusalt unine ja samas vägagi luksuslik. Lausa kahju oli ära minna, kuid niisama aega surnuks lüüa tõesti ei viitsi. Oleks eile päevitamisega suutnud veidi tagasi hoida, oleks siia jäänud.
Niipea kui olime kohvrid tee äärde vinnanud, tuli ka buss. Kohvrid katusele ja ise sisse. Täna oli buss suhteliselt täis, seega istumine oli üsna kitsas. Samas oli meil all Sumatra kool, kus sai istutud ca 5 ruutsentimeetri suurusel alal, mistõttu lihtsalt tihedalt täis buss meid enam ei morjendanud. Jagades oma privaattsooni balilaste ja riisikottide ja kretekisuitsuga (bussis suitsetamine on väga popp), olime ligikaudu 1 tunni pärast kohal. Maha pandi meid Kalibukbuki nimelises külakeses, mis on osa suurest puhkusekohast nimega Lovina.
Saime vaid mõned üksikud sammud teha piki esimest mere poole minevat tänavat, kui meie külje alla ujus üks tüüp rolleriga. Ajas juttu, pakkus tuure ja pakkus ka hotelli normis kohas, normi hinnaga. No missiis ikka, vaatame üle. Härra käis kiirelt ära ja mõni minut hiljem oli meil juba auto ees. Sõit kestis küll veidi rohkem kui me eeldasime, aga hotell asus tõepoolest sisuliselt rannas. 200tuh IDR eest oli selles hotellis tuba küll ja veel. Meie kahe eelmise öö magamiskohaga muidugi ei kannatanud see tuba mingitki võrdlust, kuid 5 korda odavam hind oli ka faktor, mida tuli kaaluda. Meri oli hotellist 100 meetri kaugusel.
Hinna sees oli ka väike tervitusjook ja selle manustamise ajal rääkis meid siia meelitanud tüüp veel nendest teenustest, mida ta kõike pakub. Ekskursioonid, tuurid, paadilaenutus, autolaenutus jne. Muuhulgas käis ta kohe välja ka delfiinivaatluse. Rääkisime hinna algsest kõvasti madalamaks – lõppsummaks jäi 150tuh ruupiat kahe inimese eest. Reaalhind oli ilmsest 120 000, kuid see hinnavahe oli juba kokkuvõttes peenraha. Hommikul kell 5.45 paluti hotelli juures valmis olla.
Nüüd kui peamine tegevus kokku lepitud, läksime pangaautomaati otsima. Sularaha ikka kulub siin, kaardimaksevõimalusi on piiratud arv. ATM-i leidsime 15 minutise jalutuskäigu järel Kalibukbuki keskusest e siis sealt, kus me enne bussist maha tulime. Kogu selle tee, mis me sinna kõndisime, üritati meile „elevanti“ maha müüa. „Hei, kuidas läheb? Kas transporti ei soovi?“ „Tere, ei soovi.“ „Aga äkki soovid delfiine minna vaatama?“ „Tänan, juba orgunnitud“ „Aga äkki tahad minna budistlikke kloostreid vaatama?“ „Ei, hetkel ei soovi!“ „Aga äkki soovid kalale minna?“ „Tead, sa ise ei taha minna? Kalale siis.“ Ja nii kogu tee. Üks lõpetas, teine alustas. See tegi tõredaks ja me hakkasime lihtsalt ignoreerima neid teretamisi. Näe siis kuhu selline agressiivne müük viib – muutusime lahkete ja toredate inimeste vastu ebaviisakaks.
Raha käes, sai mindud seda kohe kulutama. Pilk jäi pidama ühel austraallaste peetaval kohal, mis pakkus lõunamenüüsid. See, et tegemist oli aussiede kohaga, oli näha kohe tänavalt ning asi kinnistus sisseastumisega. Baariletiäärne oli täis kõhukaid keskealisi valgenahalisi meesterahvaid, kes libistasid õlut ja hääletugevuse järgi võis aimata, et nad on seda tegevust viljelenud juba mõnda aega. Telkust tuli ragbi ja taustaks mängis kantrimusa. Kõik need kunded oli sellised parajad kapid – käed tätoveeringuid täis, jämedad kuldketid kaelas. Tundub, et mingi naaberriigi gäng on siia tulnud mõnusasti aega veetma. Kõik paistsid olevat omaniku sõbrad.
55000 ruupia eest sai selles kohas järgneva komplekti – õlu, küüslauguleivad, praad. Mina võtsin „praeks“ Ranchoburgeri (ürgne Bali roog :P) ja abikaasa grillvardad. Esmalt toodi õlu ja „leivad“. Parafraseerides nüüd Kreisiraadiot, siis: „Kurat, kus must leib on!?!“ Need olid ju küüslaugusaiad eestlase jaoks. Aga no missiis ikka, ei hakanud Austraalia kappidele seekord kultuuri viima. Pealegi maitsesid ka need saiad päris hästi. Põhiroad olid tõeliselt suured ning ei mingit riisi. Praadide juurde käis suur ports friikartuleid ja salat. See viimane oli eriti tore üllatus, sest värske salat kui selline sisuliselt Indoneesia köögist puudub.
Söök söödud, hakkasime vaikselt hotelli poole tagasi liikuma. Kuna see mööda teed jalutamise kogemus ei olnud kõige meeldivam „tänu“ nendele teenusepakkujatele, siis otsustasime, et läheme tagasi hoopis piki mereranda. Enne kui aga vee äärde jõudsime tuli meil läbida poodide ja hotellipakkujate kadalipp, mis jäi sellesse mere poole minevasse väikesesse tänavasse. Abikaasale jäi silma üks suure valikuga sarongipood. Kuna seal tõesti müüdi väga lahedate mustritega riideid, siis sai lausa 4 tükki välja valitud. Yogyakartas asunud fikshinna poes maksid need ca 45 000 ruupiat/ tükk, siin saime hinna samale tasemele kaubeldud. Kuna müüjanna andis selle peale tasuta kaasa ka 2 käevõru, siis see oli jälle märk, et maksime üle. Aga kui endale oli hind sobilik, siis on patt kurta. Järgmisest poest soetasime veidike kraami kodustele kingiks, siinne valik oli hoopis teistsugune kui see Jaaval oli olnud.
Ühel hetkel oli tänav otsas ja me olime mere ääres. See, mis me seal nägime, oli suhteliselt üllatav päris mitmes võtmes. Esiteks – rand oli praktiliselt inimtühi. Seda olime ka enne lugenud, et Lovina rannad pole just kõige suuremad suvituskohad ja see tundus tõsi olevat. Liiv oli, soe vesi oli, inimesi polnud. Huvitav mida need puhkajad siinkandis siis teevad – hotelle oli lähiümbruses kümneid ja kümneid. Kas tõesti päevitatakse hotelli territooriumil ja ujutakse basseinis? Iseenesest sellele kõigele oli muidugi olemas ka põhjus. Esiteks oli siinne liivariba äärmiselt kitsas – sinna väga ei mahtunud lebotama. Teine ja palju olulisem põhjus oli see, et rand oli räpane ja ka vees ujus igasugust kraami. Põhja-Bali prügirohkete randade kohta olime lugenud, nüüd olime neid ka näinud. Jumal tänatud, et me alguses Pemuterani pidama jäime. Siin poleks meil küll mingit võimalust olnud rannamõnude nautimiseks. Maksimaalselt sobis see rand jalutamiseks ning seda ka tegime.
Teel oma hotelli poole tagasi nägime mitut hinduistlikku templit (tuletan meelde, et jalutuskukäigu pikkus oli heal juhul 1km - pilte nendest näete eespool), hulgaliselt omapäraseid paate ja ka ühte väikest külakest. Oli näha, et seal majakestes elasid suhteliselt vaesed inimesed – elati läbisegi kasside, kanade ja põrsastega. Kuid vaade, mis avanes nende kodu aknast… Mnjah, see oli väärt miljoneid dollareid. Vaadata igal õhtul oma tagasihoidliku tare ukse pealt merre loojuvat päikest tasandab vast paljudki olmeprobleemid. Pessimist muidugi mõtleks sellele, et orkaanide ja marude ajal on see kõige kehvem koht elamiseks, aga majad olid kivist ja tundusid üsna vanad (st peaks olema tormikindlad).
Oma jalutuskäigu jooksul kohtasime vaid mõnda üksikut inimest ja pooled neist olid sarongimüüjad. Tekst oli sõna-sõnalt ühesugune ja see vuristati ilma oma küsimustele vastuseid ootamata. „Hello! How are you? Wanna buy sarong? I make special cheap price for you!“ Hind, mis küsiti oli 20 000, kuid kvaliteedi kohta oli raske midagi öelda. Oli näha, et enamuse kaubast moodustasid suhteliselt vanad sarongid ja väga paljud olid ka käes väntsutamisest määrdunud. Seega äri me nende kaupmeestega ei teinud.
Täna oli esimest korda tunne, et kuumus oli tõsiselt väsitav. Et tahaks korraks veidi jahedamas paigas viibida. Peamine põhjus sellise tunde taga oli ärakõrbenud nahk, mis tegi olemise äärmiselt ebamugavaks. Täitsa tore oleks praegusel hetkel kõhuli lumme hüpata. Lund aga polnud kusagilt võtta, oli vaid prügine rand, paadid ja paar kalameest saaki jahtimas. Hotelli jõudnuna leidsime, et kõige lähem aseaine mõnusale talveilmale on üks külm õlu ning seda nautides saigi enesetunde veidi paremaks. Ei, mitte tänu promillidele vaid tüünele jahedusele, mis selle vedelikuga kehasse jõudis.
Veidi sai ette valmistatud ka homset delfiinivaatlusretke, kohvripõhjast sai välja kougitud veekindel kott kuhu siis kõik mitteveekindel sisse sai topitud (ennekõike siis kaamera). Ausalt öeldes me väga täpselt ei teadnud, et millise alusega meid homme merele viiakse. Oli see nüüd kaater, paat või paar vitstega kokku tõmmatud palki – see selgub alles hommikul. Kaameraga ei tahtnud aga riskida, sest isegi kusagil kaljurohkel rannal õhku paiskuvad veepritsmed võivad aparaati pöördumatult kahjustada. Siin on ju selline vesi, mille kuivamisel jääb järele valge soolarant. Sool kui söövitaja ja vesi kui hea elektrijuht on igatsugu elektroonikale mõrvarlik kombinatsioon. Pakkimine on ka viimane tegevus, mille kohta reisipäevikust selle päeva alt sissekande leiab. Päevikusse ridade kirjutamist piilusid (mitte just eriti varjatult) ka mitmed gekod. Neile vist ei ole õpetatud, et päevikud on privaatsed! Isegi reisipäevikud :)
0 kommentaari:
Postita kommentaar