15.september - Jakarta

Üles tõusime tol päeval väga hilja – lausa kell 9. Aga ega meil polnud tegelikult enam kuhugi kiiret kah. Kaks päeva oli vaja surnuks lüüa maailma mitte just kõige kaunimas ja huvitavamas linnas. Aknast tervitas meid küll väga kaunis vaade, päevasel ajal polnd seda veel ju olnud au näha. Aga see oli lihtsalt vaade, tegelikkus, seal all, polnud nii glamuurne.
Esmane tegevus tollel päeval oli hommikusöök hotelli lobby-baaris. Toa hinna sees oli rikkalik bufeelaud ning nii vitsutasimegi eneste kõhud korralikult täis. Täitsa tore oli hommikuks praekartulit ja –muna süüa ning lisaks veel vorstikesi, röstsaia singi ja juustuga, puuviljasalatit jne. Ehk siis täispakett Euroopa toitu. Kuna Ibis kuulub prantslastele, siis oli see Euroopa toit isegi täiesti euroopaliku maitsega. Loomulikult võis valida ka riisi ja muud kohalikku kraami, kuid pärast kolme nädalat Indoneesias, olime veidi nendest roogadest väsinud. Maitsemeeled ootasid tsipa pehmemaid ja suupärasemaid toitusid. Sööke, millega oled harjunud.

Me sisuliselt vaarusime sealt söögikohast minema. Eks on ikka nii – kui tasuta (st hinna sees), siis vitsutad täie raha eest ja rohkemgi veel :) See oli ka hea argument, miks toast seljakotid võtta ja linna peale minna. Tohutu toidukogus tuli kuidagi ju maha käia. Kuigi olime Jakartas faktiliselt kolmandat korda, siis tegelikult me linna väga näinud ei olnud. Igal korral olime siin ainult ööbinud. Nüüd siis esimest korda vaatamisväärsused, muuseumid, pargid, kellad, viled. Kuna Jakarta on SUUR ja esmalt plaanisime üle vaadata kunagise, koloniaalaegse vanalinna osas, mis asus hotellist päris kaugel, siis tuli võtta takso.

Teades ja olles lugenud hoiatusi taksofirmade osas, siis halvema ära hoidmiseks võtsime hotelli eest Blue Bird Taxi nimelise firma takso. Oleks võinud võtta muidugi ka ühe tuhandetest motorikšadest (nagu pildil), kuid eelistasime siiski mugavust. Blue Birdi iseliikuritega olime siin varemgi hotelli ja lennujaama vahel siiberdanud. Firma oli küll kallim, kuid selle eest oli usaldusväärne ja neil olid uued autod. Nagu arvata oli, siis sõit oli pikk. Ühel hetkel saime aru, et liigagi pikk. Meie liigne (võib öelda isegi, et pime) usaldus Blue Birdi vastu maksis seekord kätte. Tavaliselt me ikka vaatame kaarti, et tajuks ära, kuhu sõita tuleb. Seekord lasime suhteliselt tuimalt – ütlesime sihtkoha ning nautisime sõitu. Hetkel, mil me kiirteele jõudsime, tekkis hinge väike kahtluseuss. Et kas tõesti nii kaugel see? Kahtlus süvenes kui juht meie käest kiirteemaksu 6500 ruupia (nägin summat maksmisel) asemel 20 000 ruupiat küsis. Selle me hammustasime läbi ja saatsime mehe pikalt. Too sai pahaseks. Lõppeks jõudsime siis Kota Tuale e vanalinna. Arve oli röögatud 80tuh ruupiat (6,6€). Röögatud sellepärast, et tavaolukorras ei maksnud taksosõit kesklinna piires midagi ning hiljem kaardi pealt vaadates oli meile ikka tehtud korralik tiir. No ikka päris korralik tiir (a la Tallinna lennujaamast kesklinna läbi Mustamäe ja Õismäe). Tegelikult polnud see paik meie hotellist kaugemal kui 5-6 kilomeetrit. Õiglane hind sõidu eest oleks olnud ca 35 000 ruupiat. Loodetavasti saab taksojuht ussid sellise teo eest. Moraal on see, et taksode puhul peab alati tähelepanelik olema – isegi kui on teada, et tegu on Jakarta usaldusväärseima firmaga. Kuna meile takso number meelde ei jäänud, siis ei saanud ka hiljem protestida. Kui number oleks teada, oleks saanud tagasi teha, sest Blue Birdil on üsna tugev klienditeenindussüsteem, mis otsib eneste hulgast just sellised „mädaõunu“.

Paik, kuhu meid hingehinna eest toodi, omas väga mitut nime. Kohalikele on ta tuntud kui Sunda Kelapa või Kota või Kota Tua, mis tähendab tõlkes vanalinna. Turistid teavad paika kui Vana Jakartat või siis Vana Bataviat (hollandlased). Tegemist on vana koloniaalaegse keskusega, mis arvestades linna tänast suurust, on kui kärbsemust. Kunagi oligi see 1,3 ruutkilomeetri suurune, müüriga ümbritsetud Batavia nimeline linnake aga hollandlaste tugipunkt ja tänu ideaalsele asukohale ka kogu Kagu-Aasia ärikeskus. Ümber linna asusid külad, riisipõllud ja puuviljaaiad. Hoolimata väiksusest, kutsuti seda asumit 16.-l sajandil Euroopas „Aasia juveeliks“ ja „Ida Kuningannaks“.

Nagu arvata võite ei olnud hollandlased siiski siinsed esmaasukad. Selle paiga strateegilist asukohta on märganud paljud ning nii on praeguse Indoneesia pealinna  eest ka sõditud. Näiteks 1526 okupeeris Demaki Sultanaadi poolt saadetud laevastik hindude Pajajarani kuningriigi sadama Sunda Kelapa, mille järel nimetati piirkond ümber Jayakartaks. Vähem kui sajand hiljem pühkis hollandlaste ülivõimas Ida-India Kompanii Jayakarta maamuna pealt minema ning lõi samasse paika siis juba Batavia-nimelise asumi. Batavia nimi tuleb hollandlaste esivanemate hõimunimest – Batavi.

Hollandi võimu alla jäi Batavia üsna pikaks ajaks ja kuna kaubandus õitses, siis linn ka laienes. Urbanistliku asumi keskpunkt oli seesama paik, kus meie taksost maha astusime e siis Fatahillahi plats. Selle ümber hakati linna arendama – hollandi stiilis, seega ei puudunud linnast ka ohtrad kanalid. Need kanalid aga muutusid peagi Batavia nuhtluseks, sest troopikas tähendab seisev vesi (peamiselt olid need seisva veega kanalid) erinevate bakterite ideaalset arenemiskohta. Kui sinna lisada veel elanike piiratud arusaam hügieenist, siis varsti oligi tulemus käes. Pealinna rüüstasid mitmed troopiliste haiguste epideemiad. Asi läks lausa nii hulluks, et inimesed hakkasid linnast lahkuma ja lõid uue asumi praegusest vanalinnast lõunasse. Nii see Jakarta muudkui kasvas ja kasvas, praeguse nime sai linn aastal 1942, Jaapani okupatsiooni ajal.

Aastal 1972 andis toonane Jakarata kuberner välja määruse, mis tegi vanalinnast kaitsealuse piirkonna. See oli äärmiselt vajalik, et linna arhitektuurne pärand mingilgi kujul säiliks. Või vähemalt see, mis sellest ajast alles veel oli. Ise sealkandis ringi vaadates tuleb nentida, et seda pole palju. Ning lisaks tuleb nentida seda, et antud määrus oli lihtsalt üks paber, mitte midagi muud. Kes on näiteks Tallinnas ringi jalutanud, see teab, milline võiks vanalinn olla. 

Jah, ka meil on mõned majad lagunenud, kuid üldmulje on ju suurepärane. Kui nüüd siia vastu panna kunagise Kesk-Aasia kaubanduse keskus ja hollandi koloniaalarhitektuuri pärl, siis… siis tegelikult polegi midagi vastu panna. Korras majad sai seal kahe käe sõrmedel kokku lugeda ja see polnud liialdus. Keskplatsil olid mõned hooned korras (ja ka mitte kõik), aga kui astusid sealt eemale, siis olid ümberringi poollagunenud ja ära rüüstatud majad. 

Majad, millest siiski oli võimalik aimata kunagist uhkust ja stiili. Äärmiselt kurb oli vaadata, et koht, mis võiks olla tõeline turismimagnet ja ka niisama kaunis koht kohalikele jalutamiseks, oli käest lastud. Võrdlus Kopli liinidega tuli mitmel korral meelele. Viimastel aastatel on käinud jutud, et kunagist sära võiks taastada, kuid siiani on need juttudeks jäänudki. Mõned mittetulundusühingud ja erainstitutsioonid on seda asja ajamas, valitsuse vaikne toetus on ka olemas. Konkreetseid samme väga palju kahjuks tehtud pole.

Peaplatsi ääres olid korras kunagine valitsushoone (nüüdne Jakarta linnamuuseum), nukumuuseum, legendaarne kohvik „Batavia“ ja Uue Kunsti muuseum. Suures plaanis on tegemist ammendava loeteluga, rohkem korras hooneid palju polnud. Siiski polnud see poollagunenud vanalinn kõle paik, vähemalt mitte meie külaskäigu ajal. Kuna tänu ramadaanile oli käimas 45-päevane koolivaheaeg, siis keskväljak oli noori täis. Hängimine ja tšillimine käis täies hoos – kes lennutas lohet, kes lobises sõpradega, kes pidas piknikut, kes käis muuseumis. Tundus, et Kota Tua on noorte seas popp koht, kus koos olla.

Kuigi algul sellist plaani polnud, siis vaatamisväärsuste ja mõnusa vanalinna puudumise tõttu, otsustasime üle vaadata nukumuuseumi. Kui juba nii palju sai siiasaamise eest makstud, siis nukker oleks kohe ära minna. Niipea kui muuseumiuksest sisse saime, ujus ligi üks soravalt inglise keelt oskav meesterahvas, kes müüs meile 3000 ruupia (ca 5 krooni) eest pileti ja rääkis natuke muuseumist. Eestit teadis, kuigi tunnistas, et seal käinud pole. Teda võis teadmise osas lausa uskuda, sest ta rääkis, et tegid eelmisel aastal oma muuseumiga ida-Euroopas pika tuuri. Praha, Varssavi ja veel mitmed linnad said läbi käidud, Balti riigid jäid kahjuks läbimata. Oma jutu lõpetuseks ütles ta aga väga hea lause – kuna Indoneesia traditsioonilised nukud kuuluvad UNESCO maailmapärandi hulka, siis kuuluvad need tegelikult samapalju eestlastele kui indoneeslastele. Läksime siis neid eestlastele kuuluvaid nukke vaatama.

Muuseum asub paigas, kuhu 1640.-l aastal ehitati Vana Hollandi Kirik. Sajand hiljem kirik renoveeriti ja selle nimeks sai Uus Hollandi Kirik. Täitsa loogiline ütleks ma selle peale. Igatahes selle uue kiriku saatus oli veel lühem, sest 19.sajandi algul hävis hoone maavärinas täielikult. Kõige Uuem Hollandi Kirik jäi aga sündimata, sest 100 aastat hiljem ehitati sinna uus-renessanssi stiilis maja, mis algselt oli mõeldud laoks. Ladu aga ei tulnud, sest peagi ostis hoone ära Batavia Kunsti- ja Teadusühing, mis rajas sinna muuseumi. Erinevate museaalide hoiu- ja näituskoht oli see mõnda aega kuni aastal 1968 loodi lõpuks praeguseni tegutsev Wayangi muuseum e nukkude muuseum. Muuseumi hoovis (kuna seal oli olnud kirik) asub muuhulgas kindralkuberner Jan Pieterszoon Coeni matmispaik, mis on tähistatud uhke kiviga. See kivi tundus tegelikult keset neid nukkusid ja muud teatraalset kraami äärmiselt kummalise võõrkehana.

Muuseumil endal aga on laiaulatuslik kollektsioon erinevatest Indoneesia nukkudest. Peale selle võib sealt leida ka nukke mujalt maailmast – Malaisiast, Taist, Surinamist, Hiinast, Vietnamist, Indiast, Prantsusmaalt ja isegi Venemaalt. Näha saab seal veel lisaks ka gamelani pille, wayangi stiilis skulptuure ja maale. Üsna põnev oli, kuigi suurt vaimustust minus nukud otseselt ei tekita. Kui selline kultuuritaust juurde panna ja tuletada meelde Yogyas nähtud etendust, siis oskad märgata detaile, mis muidu ehk ei ütleks midagi.

Nukud vaadatud, olid meil vanalinna osas mõtted otsas. Sisselangenud katuste ja soditud seintega majade vaatamine väga palju meile ei pakkunud. Võimalik, et see on meie kiiks. Igatahes võtsime taaskord Blue Bird takso ja kibeda tõdemusena olime mõned minutid ja 22 500 ruupiat hiljem MoNase e rahvusmonumendi juures (see oli meie hotellist vast 10-15 minutise jalutuskäigu kaugusel). Jah, saime ikka hommikul tõsise lüpsi. Seekordne taksojuht oli aga vastupidiselt lausa liiga aus. Miinimumtasu on Blue Birdil 25 000 ruupiat, ometigi ladus juht mulle 50 000-se andmise järel 27 000 ruupiat peo peale. Jätsime hea tahte märgiks ikkagi need paar tuhat ruupiat temale, nagu kord ette nägi. Seega ei saa ühe juhtumi pealt tervet firmat hukka mõista, peab lihtsalt enam-vähem teadma, et kuhu sõidad ja palju see sõit aega võiks võtta.

MoNas asub kaasaegse Jakarta keskuses, keset suurt parki. Selle pargi ümber on koondunud suur hulk tähtsaid riiklike asutusi (nt presidendiloss ja peamošee) ning siin asub ka City e siis klaastornide tihnik. Park ise oli suur ja avar ning jällegi rahvast täis. Enamasti jalutati või istuti niisama, kuigi tuleb tõdeda, et suur rahvasumm ootas ka 132 meetri kõrgusesse Monasesse sissepääsemist. Rahvusmonumendi loojaks oli esimene vaba Indoneesia president Sukarno ning see peaks sümboliseerima võitlust sellesama vabaduse eest. Monumendi loomine hakkas kohe pärast seda kui riik vabanes ja pealinn Yogyakartast siia tagasi toodi. Sukarno visioon oli see, et tema presidendilossi lähistel on suur monument, mis oleks sama kuulus kui Eiffeli torn Pariisis.

Nagu Kagu-Aasiale kohane, on monument triiki täis sümboleid. Obelisk asub 45m x 45m suurusel platvormil, mis on 17 meetri kõrgune ja mille sees 80m x 80m suuruse põrandapinnaga ning 8 meetri kõrgune saal. Siit saadud numbritest võib kokku panna kuupäeva 17.08.1945, mis on Indoneesia Iseseisvuspäev. Need numbrid korduvad veel kõikjal. Näiteks tipus asuvalt platvormilt päris monumendi tippu on 17 meetrit. Meditatsiooni saalis oleva müütilise Garuda sabal on 8 sulge, kummalgi tiival 17 sulge ja kaelal 45 sulge. Ja nii edasi ja nii edasi.

Monument ise kätkeb eneses veel iidset Lingga ja Yoni filosoofiat. Yoni sarnaneb riisiuhmrile ja Lingga uhmrinuiale – need mõlemad on olulised ja traditsioonilised tööriistad. Aga banaan ei ole alati ainult banaan. Lisaks sümboliseerivad need ka igavest elu, kusjuures lingga on fallosesümbol, mis kehastab mehelikkust, positiivseid elemente ja päevaaega ning yoni siis naisorganeid, naiselikkust, negatiivseid elemente ja ööd. Kõik see Indoneesia sümbolite pakett on tehtud aga Itaalia marmorist, mille otsas on ülekullatud metallist tõrvik.

Mnjah, eks riigimeestel tekib jah tihti ideesid sarnaste jurakate ehitamiseks – et rahvas ikka mäletaks. Ning rahvas mäletab. Mäletab aga kahjuks ka seda, et kunagi kasutati monumendi rajamiseks hulga riigi raha, samal ajal kui rahvas osati nälgis. Seetõttu on MoNasel ka mitu rahvapärast nimetust, millest kõige viisakam on „Sukarno viimane erektsioon“.

Meie päris monumenti sisse ei hakanud ronima, sest järjekorrad olid tõepoolest pikad. Võiks lausa öelda, et tohutud. Pakun, et seisma pidi 1-1,5 tundi enne kui sisse oleks saanud ja nii suurt huvi (kannatust?) meil tol päeval polnud.  Vaatasime eemalt ja siis suundusime hoopis peamošee suunas. Esiteks paistis see juba kaugelt silma kui üks võimas ja massiivne ehitis ja teiseks oli meil väike soov ka sinna sisse piiluda. Me polnud ju üheski mošees varem käinud ja ega me tegelikult ei teadnud, et kas meiesuguseid „uskmatuid“ üldse üle läve lastaksegi.

Enne kui sinna jõudsime, tuli leida õige tee. Kuigi kaardil ja ka visuaalselt asus see kohe keskväljaku ääres, siis sinna jõudmine tegelikult polnud midagi nii lihtne. Nagu kunagi sai juba mainitud, on Jakarta äärmiselt jalakäijavaenulik linn. Peale selle oli see teema, et niipea kui peaplatsilt eemale astusid, olid kohe kusagil getos. Sillaalused, räpasus, kahtlased tüübid. Mingit rada pidi ja solgioja kõrvalt me lõpuks riigi olulisima pühakoja ette ikkagi jõudsime. Algul piidlesime värava tagant ja tegime paar pilti. Ei teadnud, et kas tohime edasi minna. Ei tahtnud ju kedagi solvata. Arglikul sammul astusime siiski lõpuks väravast sisse, keegi selle peale kulme ei kergitanud. Huvitav kas naine peaks pea kinni katma? Kas pilti tohib teha? Kuhu maani me minna võime? No ei olnud aimugi nendest kommetest.

Mošee sissepääs oli tugevalt turvatud. Metallidetektor ja turvamehed vaatasid kõik sisenejad läbi. Esiti sai lihtsalt ukse juures piieldud ja mõeldud, et mis edasi saab. Meie kimbatust nähes tuli üks härra meiega rääkima ja küsis, et mis mureks. Uurisime, et kas meiesugustel on võimalik ka siia sisse minna ja ringi vaadata, mille peale öeldi, et pole probleemi. Võtsime jalanõud jalast ära ning läbisime turvakontrolli, selle peale liitus meiega üks naisterahvas, kes juhatas meid esimesel korrusel olevasse väikesesse saali. Seal palus ta meil teha sissekanne külaliste raamatusse (tema jaoks olime esimesed eestlastest külalised) ning mõlemale anti selga pikad, maani ulatuvad hõlstid. Minule pikk pruun rüü, naisele heledam. Kusjuures naine ei pidanud pead ära katma, see kohustus pidi olema ainult usklikel mosleminaistel ja nendel, kes sisenevad palveruumi (kuhu meie „uskmatutena“ ei läinud).

Meid saatnud naisterahvas rääkis väga head inglise keelt ning pärast Eesti kohta uurimist (rääkisime, et Eestis pole ainsamatki mošeed), rääkis ta pühakoja kohta üldisemalt. Mitu korda tänas ta ka meid selle eest, et me võtsime vaevaks Masjid Istiqlali (Iseseisvuse Mošeed) külastada. Ta kordas üle, et Indoneesias on täielik usuvabadus, kuid kuna peamine usk on islam, siis antud pühakoda on riigi tähtsaim. Siin käivad palvetamas riigi rikkad ja ilusad, sealhulgas president Susilo Bambang Yudhoyono. Idul Fitri e ramadani lõpupidustuste ajal käis mošees kokku 200 000 inimest, ühekorraga mahub aga siia ca 120 000 inimest.

Jutustamise ajal liikusime trepist üles ja jõudsime lõpuks rõdule, kust paistis palveruum kätte kui peo peal. Istiqlal on ikka tõeliselt võimas, tegemist on Kagu-Aasia suurima mošeega. Idee rahvuslikust mošeest tekkis peagi pärast iseseisvumist – maailma suurima rahvaarvuga moslemiriigile oli ju ometigi vaja väärilist peatemplit. Algul plaaniti see ehitada veidi kesklinnast eemale, suurte elamurajoonide keskele, et see oleks rahvale lähedal. President aga arvas teisiti ja nõudis, et mošee ehitataks vanade Jaava traditsioonide peaväljaku äärde (kus asub ka kuninga või presidendiloss). Ja nii läkski. Peale selle asus ta täpselt katoliikliku peakatedraali vastas ja luterliku peakatedraali lähedal – ametlik versioon on see, et see sümboliseerib religioosset harmooniat ja tolerantsi. Samas vaadates seda ülivõimast mošeed kohe katedraali vastas, siis pigem on asi harmooniast kaugel. On selgelt paigas, et mis riigiga on tegu ja milline on domineeriv usk Indoneesias. Aga see kokkuvõttes polnud häiriv – olekski imelik, kui domineerivamaks oleks võimas katoliiklik katedraal.

Rõdult paistis meile selle võimsuse kõrval silma ka see, mida juba teadsime. Naistel oli vasakul eraldi palvusosa ning sinna võisid naised siseneda siis kui nad olid pealaest jalatallani valgesse riietunud. Sisu poolest said nad palvetada sealsamas – selles 12 võimsa sambaga peasaalis, kuid nendele oli eraldatud ainult väike osa, mis oli varjatud muust saalist riidega.

Ka mošee oli pungil erinevast sümbolismist. Kui nn altariosa oli suhteliselt lakooniline ja arusaadav – sellest vasakule oli suurelt araabia keeles kirjutatud Muhamed ja paremale Allah – siis kõik muud märgid olid näha ja teada vaid teadjatele. Näiteks mošeesse oli 7 sissepääsu, mis olid tähistatud seitsme erineva Allahi nimetusega. Number seitse on oluline ka islami kosmoloogias, kus see tähistab Seitset Taevast.

Peakupli diameeter on 45 meetrit, väiksema kupli diameeter on 8 meetrit ja peakuplit toetavad võimsad, 17 meetri kõrgused sambad. Jällegi tuleb kokku 17.08.1945, mis on siis Indoneesia Iseseisvuspäev. 12 sammast ise aga tähistavad islami prohvet Muhamedi sünnipäeva 12.-l Rabi' al-awwalil. Väiksemaid sümboleid oli seal veel ja veel. Arhitektile anti ikka päris keeruline ülesanne kui niiviisi mõtlema hakata. Antakse sulle paar pakki sümboleid, mis peaksid kuidagi kajastatud saama – no ehita siis hoone sinna ümber. Ja veel selline tohutult võimas hoone, kus konstruktsioonides järelandmisi teha ei ole võimalik.

Kui sisemus vaadatud, juhatati meid võimsa minareti varjus asuvasse siseõue. Me ise seda ei märganud, kuid meie giid juhtis tähelepanu, et kogu väljak on kaetud ühtlase mustriga – ca 1x1 meetri suuruste ruudukestega. Iga ruuduke tähendas üht palvuskohta, täitsa põnev oleks näha seda hetke, kui mošee täisvõimsusel „töötab“. Väga palju liikumisruumi siis siin kindlasti poleks. Kõva küünarnukitunne oleks selle asemel.

Mis eristab Iseseisvuse mošeed tavalistest araabia, pärsia, türgi või india stiilis mošeedest, on seesama minarett. Üks minarett. Tavaliselt on neid ikka rohkem, standardis 3-4 tükki. Jakartas asuval peapühakojal, aga on üks ja see sümboliseerib seda, et on ainult 1 jumal. Minarett on 66.66 meetri kõrgune, sest traditsionaalses koraanis on 6666 värssi.

Pärast tuuri lõppu rääkisime veel sellest, et mida me Indoneesias teinud ja näinud oleme. Ta kiitis meie huvitavat ja läbi mõeldud kava ning nentis, et palju põnevaid kohti jäi meil samas nägemata. Olime temaga 100% nõus, kuid ega ühe reisiga ei näegi kõike. Ja ei peagi nägema. Niiviisi vaikselt sissepoole tagasi jalutades, hakkas väljas aga sadama. Ta ütles, et siin (e siis Jakarta põhjaosas), on vihm tegelikult suhteliselt haruldane. Tema ise elab aga Lõuna-Jakartas, kus sajab praktiliselt iga päev. Niivõrd erinev võib kliima olla ikka ühe linna piires. Tuuri lõppedes tegime pisikese annetuse mošeele ja andsime ka giidile 20 000 ruupiat (ca 30 EEK) tema poolt meile pühendatud aja eest. Ja sellega ka meie esimene külaskäik islamistlikku pühakotta ka lõppes.

Et asja balansis hoida, läksime üle tee asuvat katoliiklikku katedraali kaema. Selleks tuli läbida üsna põhjalik turvakontroll ning sellele vaatamata selgus, et kirikusse sisse ei saa. Indoneesiakeelne nimi on sellel katedraalil selline - Gereja Santa Maria Pelindung Diangkat Ke Surga. Palun siis meelde jätta ja mõtetes korrata. See on hea mõttevirgutuslause. Maakeeli võiks see tähendada midagi sellist nagu Jumalaema Taevaminemise Kirik. Jakarta katedraal, nagu arvata võite, on ka selle riigi piiskopi kateeder e kants. Kuigi katoliiklus ei ole teab mis populaarne usk Indoneesias (kolmandal kohal pärast islamit ja protestantlust), siis veidi alla 3% elanikkonnast seda oma usuks siiski peab. 3 on väike number, 7 on suurem number. 7 on miljonite arv, mida see 3% tähistab. Ning 7 miljonit katoliiklast on juba päris suur hulk inimesi, süvakatoliiklikud riigid nagu Boliivia, Paraguay ja Honduras jäävad näiteks selja teha (muidugi ainult selle tõttu, et seal ei ela niipalju inimesi). Seega see üsna tavaline, kuid siiski kena, mošee varjus olev pühakoda, suunab päris paljude inimeste elusid.

Kuna me sisse ei saanud, siis kiriku kohta midagi tarka öelda ka ei oska. Teame vaid seda, et kuna Indoneesia oli 17.-st sajandist alates hollandi (protestantlik riik) võimu all, siis katoliiklus oli pikka aega üldse keelatud. Jää murdus pärast emamaa langemist Napoleoni võimu alla (19.sajandi algul). Kohe ehitati ka Jakartasse katedraal, mis aga 60 aastat hiljem kokku varises. See aga kirikut ei heidutanud ning peagi alustati uue kiriku ehitust – valmis kirik praegusel kujul aastaks 1901.

Kuna meil selline linnapäev oli, siis võtsime järjest läbi keskplatsi ääres olevaid vaatamist väärt kohti. Ning ausalt öeldes, ega mujal Jakartas väga käia polegi (vanalinn sai hommikul ju ära kaetud). Niisiis kaart ette ja sealt paistis selline kiri nagu „Museum Nasional Indonesia“. Kuna ilm polnud teab mis kaunis, siis selline muuseumikülastus sobis vahelduseks küll. Ilm, va saadanas, nägi meie triki läbi ja teel sinna keeras kraanist muudkui vett juurde. Kuigi püüdsime käia piki puudealust alleed, siis vihm läks nii intensiivseks, et sellest väga abi polnud. Paarsada meetrit enne sihtkohta jõudmist ladistas nii kõvasti, et otsisime ühe pilvelõhkuja valvuriputka katusealusest varju. Õnneks meile seda pahaks ei pandud. Olles seal ligikaudu veerand tundi seisnud, jõudis meile kohale, et tegelikult ju meil enam polnud väga kuivi paiku, mida me nüüd siin kiivalt vihma eest kaitsesime. Seega alistusime ja pooleldi joostes läbisime ka viimased meetrid ning täiesti läbivettinuna jõudsime Rahvusmuuseumi ukselävele.

Indoneesia Rahvusmuuseum asub majas, mille kohta ei saa öelda, et see oli eelnevalt nt kuberneri palee või viljahoidla või miskit muud. Kui see hoone 150 aastat tagasi valmis, siis see ehitatigi hollandlaste poolt just muuseumi tarbeks. Sinna paigutati kõik aegade jooksul kogutud kollektsioonid Indoneesia ja tema rahvaste kohta. Maja on tuntud ka kui Elevandimaja tänu muuseumi ees seisvale suurele elevandikujule. 2007 sai hoone endale moodsa täienduse ja seetõttu on nüüd kõvasti rohkem vaadata ja museaalide presenteerimiseks on rohkem ruumi. 

Kokku on erinevaid artifakte seal veidi alla 70 000. Vanas tiivas asuvad kiviskulptuuride, keraamika, etnograafia,  koloniaalaja ning eelajaloo kollektsioonid ja varakamber (kullast ning muudest väärismetallist esemetega). Uues tiivas olid kollektsioonid aga veidi moodsamas võtmes – ususüsteemid ja usutseremooniad, ühiskonna ülesehitus, teadmistepõhine süsteem, keel, kunst, tehnoloogiad ja tööriistad. Põnevat vaatamist jagus – näiteks sellel kaardil on üles tähendatud kõik erinevad Indoneesia keeli rääkivad rahvakillud. Järgneb veidi teksti mõne meeldejäävama museaali kohta.

Lääne-Sumatra ehted. Lääne-Sumatra, eriti Koto Gadangi piirkond, on väga pikka aega olnud kuulus oma metallist tehtud ehete poolest. Eriti, mis puudutab rihmapandlaid, vöösid ja käevõrusid. Koto Gadangi sepad on hinnatud nii kohapeal kui ka kaugemal, kuna nad on spetsialistid nii filigrees kui ka graveerimise ja niello tehnikates. Filigree: See tehnika näeb ette seda, et toodetakse peenikesi kullast ja hõbedast niite, tõmmates neid läbi metallplaati tehtud aukude seni kuni vajalik suurus on saavutatud. 

Protsessi nimi kohalikus keeles on ngurut. Seejärel kaks või kolm nguruti niiti kootakse, lõigatakse või painutatakse vastavalt sellele, et mida tehakse. Graveerimine: See tehnika on Indoneesia külades täpselt sama tähendusega kui meil. Metallist plaati kaunistatakse reljeefse mustriga. Niello: Niello tehnika loob täiesti lummavaid kontraste, kasutades tihti hõbedat baaselemendina. Niello on metalli ja väävli sulam, mida kasutatakse graveeritud või valuvormide täitmiseks. Seda tehnikat kasutatakse peamiselt pandlate tegemisel.

Cireboni puunikerdused. Peale maskide loomise, on Cirebon tuntud ka oma puunikerduste poolest. Cireboni puunikerdustel on oma selged eripärad nagu näiteks bareljeefid neljakandilise puu või siis muude motiividega kastikese peal. Reeglina kasutatakse stiliseeritud motiive, sest islam keelab elusolendite kujutamist. Tüüpiline Cireboni nikerdusmotiiv on „Mega Mendung“ või pilv või kalju, mis esindavad Hiina mõjusid. Peale selle on veel ka motiive, mis tulenevad Araabia, India ja Gujarat mõjudest.

Cireboni puunikerdused on tihti stiliseeritud wayangi kujude vormis nagu Batara Guru, Batara Gana, Arjuna, Rahwana, Ganesha, Semar ja Togog ning samuti on aluseks võetud loodust. Usutakse, et kujukesed puhastavad majade atmosfääri ja kaitsevad kurjade vaimude eest. Üks konkreetne nikerdus on näiteks ka krisi hoidmiseks.

Jaava Kris. Kuigi Kris on traditsionaalne suskamise instrument, on ta palju rohkemat kui üks tavaline relv. Aja jooksul on sellest saanud suure sümboolikaga oluline element Jaava rituaalides ja tseremooniates. Arvatakse, et see on täidetud maagilise jõuga ning see sisaldab nii omaniku kui ka krisi looja olemust. Krisi teatakse Indoneesias arvatavasti hinduistlik-budistlikust ajast saadik e siis alates 7.-st sajandist. Vastavalt arheoloogilistele tõenditele on krisi ja sarnaseid relvi on kujutatud nii Borobuduri templi bareljeefidel Kesk-Jaaval kui ka iidsetel kiviskulptuuridel nagu Siwa Mahakala või kaheksakäeline Durga. 15.-st sajandist pärit bareljeef Sukuhi templis (kesk-Jaaval) kujutab aga seppa krisi tegemas.

Sõna „keris“ viitas kunagi ainult terale, kuid tänapäeval ei peeta krisi täiuslikuks, kui puudu on käepide (ukiran) ja tupp (sarong) koos laia pealisosaga (wrangka). Kultuurid, kes krisi kasutavad, elavad mitmel pool Kagu-Aasias; neid võib leida Malaisias, Tais, Filipiinidel, Kambodžas ja Bruneis.

Krisi tera sepistatakse spetsiaalse sepa poolt, peamiselt rauast ja niklist. Niklit saadakse muuhulgas niklirohketest meteoriidijäänukitest, mida Indoneesias ikka leidub. Terast kasutatakse võimalusel ning muude koostisosade osas teeb sepp ise otsused. Need erinevad metallid loovad ka krisi välimused. Kris võib olla sirge (lurus) või looklev (berluk) ning vastavalt soovile kaunistatakse seda vahest ka kulla, hõbeda, teemantide või muude vääriskividega.

Sasando või Sanu või Sasanu on teatavat tüüpi õõnes bambusest kannel. Seda mängitakse traditsioonilise laulu või tantsu saateks. On kaht tüüpi sasandosid – sasando gong, mis kasutab pentatoonilist süsteemi (5 nooti oktaavis) ja sasando biola, mis kasutab diatoonilist süsteemi (7 nooti oktaavis). Sasando biolal on 43 keel ja meenutab viiulit, mis vihjab siis pilli Portugali mõjudele. Sasando häälestamiseks kasutatakse muide gongi.

Bhairava Buddha kuju. Kuningas Malayu Adityavarmani (valitses 1347-1375) portreekuju. Rambahan, Padangroci, Lääne-Sumatra. Adityavarman oli ülik, kes sündis ida-Jaaval. Arvatakse, et juba noore mehena saadeti ta Hiinasse diplomaatilisse lähetusse. Pärast naasmist hakkas ta endast üsna hästi arvama ja kutsus end Kuldse Maailma Isandaks (Kanakamedinindra). Vanad inskriptsioonid kujutavad tema rolli kui Malaya pealinna inimeste kaitsjat ja heaolu tagajat. Pärast kuningaks saamist pühendus ta aktiivselt esoteerilise budismi arendamisele ja viljelemisele. Tema valitsemise all laienes kuningriik hoogsalt ja peamiselt tänu vallutusretkedele. Üheks suurimaks saavutuseks on kesk-Sumatra kullaäri enda kontrolli alla võtmine ning Minangkabau kuningliku dünastia rajamine.

Muuseumis läks meil kokku paar tunnikest ning mitte vaatamisobjektid ei saanud otsa vaid hoopis meie jõudlus lähenes nullini. Lihtsalt ei ole võimalik väga suurtes kogustes, väga erinevat infot vastu võtta. Niisama muuseumist läbi kapata pole ka mõtet, siis jääb elamus saamata. Pigem keskenduda asjadele, mis on kõige huvitavamad ning kui jaks otsa saab, siis lahkuda. Väsinud pilgu ja tühja kõhuga ning end juba vaikselt sundides, pole muuseumites mõtet käia.

Muuseumist välja astudes tervitas meid kuumus ja kõrge niiskusaste, vihma siiski enam õnneks ei sadanud. Vaikselt hotelli poole jalutades mõistsime äkki, et kui nüüd lähiminutitel süüa ei saa, siis ei pruugi võõrastemaja ukseni jõuda. Kuna riisi osas oli endiselt suhteline väsimus ja esimene käeulatusse juhtunud söögikoht kandis vana-indoneesiakeelset nime „Burger King“ (tõlkes: traditsiooniline Indoneesia toit, mis küll ei maitselt ega välimuselt ei meenuta seda, aga siiski on Indoneesia toit, kuigi paistab välja nagu kiirtoit ameerika ühendriikidest), siis sinna ka läksime. Paar Whopperi einet ja tasuta Sundae jäätist hiljem olime kurguauguni rämpstoitu täis. Jah, toiteväärtus on ilmselt madal, kuid maitse on siiski meelepärane (see on muidugi äärmiselt individuaalne). Pealegi asusime Jakarta Citys, kus enamik söögikohtadest olid kas suured rahvusvahelised kiirtoiduketid või siis high-end restoranid. Viimastesse oma läbi vettinud riiete ja seljakotiga minna ei soovinud.

Nüüd kui kõht täis ja väljas veel suhteliselt valge, otsustasime varase õhtupooliku veeta suurtes kaubakeskustes, millest ümber nurga meie ööbimispaik ka asus. Mõttes oli veel veidi kraami (peamiselt söögikraami) soetada, mida saaks ka koju kaasa viia. Koju kaasa tuli hulgaliselt kommi (sh duriani komme), maitseaineid, kohvi, teed, sambalit (parim tšillikaste, mida saanud olen) ning muud põnevat mitteriknevat. 

Õhtuks aga ostsime endale puuvilju ja kooki. Meie jaoks oli uudis näiteks Dragonfruit, mida varem polnud näinud. Maitse oli magus, kuid mitte midagi erilist. Hiljem oleme tegelikult seda ka Eestis müügil näinud.

Kõike seda nodi kokku kahmates olime ka teadlikud sellest, et meie kohvrid kaalusid juba täna 47 kilo. Aga ilma ostmata ei täind ka ära minna, iga päev ei satu ju Indoneesiasse. Seega jäime lootma lennufirma heatahtlikkusele, olles siiski valmis ka selleks, et meilt küsitakse ülekaalu eest nutsu.

Hotelli jõudes ei jätnud ma loomulikult mainimata ka hommikust sigadust Blue Bird taksoga. Esmalt käisin ja teavitasin (mõõdukalt lõuates) nende kolleege, kes fuajee juures kliente ootasid, et mille värdjas nende keskel on. See jutt võttis neid tõsiseks ja üks juht haaras lällari ja rääkis midagi sellesse omas keeles. Pärast soovitas mulle, et ma hotellis kindlasti kaebuse vormistaks. Loomulikult keegi ei teadnud ega mäletanud mind, see võis ka tõsi olla. Seda jobu igatahes praegusel hetkel seal seismas polnud. Hotellis muidugi selgus tõsiasi, et ilma taksonumbrita, on kaebus suhteliselt mõttetu. Kurat küll, et ma seda numbrit üles ei kirjutanud, olin tõesti  püha viha täis ja soovisin sellele matsile halba. Kuigi rahaline kaotus nüüd teab mis suur polnud.

Õhtu lõppes siiski positiivsemates toonides. Sai televiisorit vaadatud (kanalid AXN ja HBO on reisidel lemmikud), reisipäevikut peetud, poest leitud võõrapäraseid maiuseid ja puuvilju proovitud ja niisama mõnuletud. Üks pealinna päev oli veel ees – huvitav mida me teeme? Ideed, ausalt öeldes, hakkasid otsa saama. Aga eks siis homme paistab.