Hommik algas meie jaoks siis kui päikesekiired hakkasid vaikselt läbi tiheda metsa meie telgi peale paistma. Öö oli olnud kohati isegi jahe, kuid magada sai. Suurim probleem oli niiskus. Peale vihmasadu oli vihmamets nagu aurukatel. Kõik riided ja muu kraam said sellest mõjutatud. Suurim mure oli meil fotoka pärast kuid sellega oli õnneks kõik enam-vähem korras. Objektiivi ees olev filter oli tõmmanud veidi uduseks, kuid muud häda ei täheldanud – pilti tegi korralikult.
Telgist välja astudes avastasime üllatusega enda kõrvalt veel ühe telgi, mida magama minnes seal veel polnud. Nii hakkasid vaikselt lahti rulluma ka öise sahistamise põhjused. Telgis tundsime ära selle riidemajakese, mis oli õhtul veel teisel kaldal asunud. Meie teejuhid veidi valgustasid öiste, kiirelt arenenud sündmuste tagamaid. Nimelt oli tänu sadanud vihmale jõe veetase kiirelt tõusnud, jõudes meie iirlannast seikleja telgiukseni ja peagi ka üle selle (sellest siis kiljatus). Selleks, et Carol kogu oma maise varandusega allavoolu ei rändaks, kamandas tema giid ta telgist kiirelt välja, korjas vaiad kokku ja kalpsas asju täis telgiga mööda suuri kivisid teisele poole jõge. Niimoodi lausesse panduna tundub asi lihtsam kui see tegelikult oli, sest ka valges peab seal suhteliselt ettevaatlik olema, kuna kividel on päris suured vahed ja sisse kukkudes saad kohe tunda kiiret jõevoolu. Seda keerulisem on ette kujutada antud akrobaatilist sooritust kottpimedas, ainult taskulambi valgel, hoides ühes käes telki. Kolimine läks õnneks kiirelt ja kadudeta. Loo moraal on see, et tuleb ikka väga hoolsalt vaadata, et kuhu oma ööbimiskoha üles sead. Kuigi väikese lõkkeaseme järgi võis aimata, et seal kaldal on ka varem ööbitud, siis väike äikesetorm muutis selle paiga ajutiselt jõesängiks ja paljudele matkajatele jões magamine ei sobi. Hommikul muide oli kõik jälle normis, ei olnud arugi saada, et öösel jõega miskit juhtunud oli.
Hommikune vihmajärgne mets oli tõeliselt mõnus. Õhk oli veidi värskem ja kuna päike polnud veel väga kõrgel, siis oli temperatuur ka normaalne. Naljakas oli see, et kui kõik telki kuivama riputatud riided olid praktiliselt sama märjad kui õhtul, siis ööseks kivile vihma kätte jäänud särk oli meie ärkamise hetkeks täiesti kuiv. Põhjus ikka selles, et kuna kivid kuumaveeallikate kohal on konstantselt kuumad, siis kohe pärast vihma lõppemist sai särk kuivama hakata. Tarisime ka kõik muud niiskemad ja vähem niiskemad esemed kividele, sest pole midagi hullemat kui niisked sokid niiskete matkasaabaste sees. Enne teeleasumist saab ehk ikka kuivad riided selga tõmmata. Ka telgid tuli eelnevalt ära kuivatada, seega võtsime rahulikult. Jõime kohvi, tegime pilti (vt siia ja siia) ja nautisime korra veel seda maagilist kuumaveevanni.
Muide Caroli giid kasutas kuumaveeallikaid munade keetmiseks. See õnnestus päris hästi ja aega läks sisuliselt samapalju kui kodus poti sees keetes. Meile pakuti aga hoopis praemuna riisiga, mis maitses üllatavalt hästi. Üldse oli meil hommikul hea isu ja eilsest matkast mingeid lihasevalusid või muid hädasid tekkinud polnud (kui villid naise jalgadel välja arvata). Söögi ajal imbus ei tea kust meie juurde ka üks mees metsast. Sõna otseses mõttes – ühel hetkel istus ta lähedal asuva kivi peal ja tervitas meid. Välja nägi ka nagu üks tõeline hiiekoll – juuksed pikad ja takus, riided suhteliselt räbalad, 2 hammast suus ja mingi jändrik oks kepiks käes. Tundus olevat selline lõbus tüüp, sest viskas pidevalt nalja (selle viitasid meie giidide naerupahvakud, inglise keelt ta ei mõiganud). Tuli välja, et ta oli meile toonud ka külakosti – snakefruite (e salakkpalmi vilju) ja rambutane. Kui Indoneesias väga levinud puuvilja – rambutani – me eile juba proovisime, siis snakefruit oli täiesti uus asi. Polnd näind, polnud söönd.
Rambutani on vahetevahel ka Eestis hingehinna eest üritatud müüa, Sumatral on see vili aga sama tavaline kui õun meil. Igas aias on oma rambutanipuu ning rambutanid on oi kui maitsvad. Karvase punase kesta sees on väike aga magus vili, mille sees on omakorda ploomikivi suurune seeme. Ehk siis pikka mässamise peale (koorimine) saad suhteliselt vähe maitset suhu, aga sellegipoolest oli see seda väärt. Snakefruidiga on lood vastupidi – nagu inglisekeelne nimi ka viitab on salakkpalmi vilja koor justkui maonahk. Ning ära tuleb see üsna kergelt. Alles jääb suhteliselt suur ja kõva vili, mis meenutab välimuselt küüslauku ja maitselt veidi nagu ananassi ja tikri segu. Kui keegi seda suudab ette kujutada. Söödava osa keskel on jälle suur kivi. Ehk siis mingit erakorralist maitseelamust me sellest ei saanud, kuid reisi peale sai snakefruite ära söödud ikka üksjagu. Ühe sööd ära ja siis mõtled, et enam ei taha, kuid varsti leiad end jälle järgmist koorimas.
Kella 11 paiku olid meil kõik asjad jälle täiesti kuivad, telgid ja muu varustus seljakottidesse pakitud ning valmis edasi (tegelikult küll tagasi) minema. Tänase päeva kava oli selline, et esmalt läheme üht teist teed pidi tagasi eilsesse lõunasöögi- ja supluskohta ning siis vaatame, et millist teed pidi metsast välja läheme. Kõik sõltub abikaasa jalgade olukorrast. Variante oli muidu kolm – üsnagi palju pingutust nõudev ronimine üle mäe otse Ketambesse, keskmise pikkusega matk piki jõekallast Ketambesse ja lühike matk otse autoteele ja siis teedpidi Ketambesse (juhuks kui tõesti villid enam käia ei luba).
Eilsest vihmast oli täna rada oluliselt libedam, seega pidime olema ekstra ettevaatlikud. Tingimused olid ju samad – kõndisime piki kitsast rada, mis lookles üles alla piki mäekülge. Palju abi oli jalutuskepiks võetud puutoikast, see aitas vajadusel tasakaalu kindlustada (eriti just mäest allapoole minnes). Teel saatsid meid tihti hornbillide hõiked, kuid linde me endiselt ei näinud. Küll nägime aga üht värsket orangutangi pesa. Kuna uus pesa ehitatakse puude latva iga päev, siis nende pesade järgi on suhteliselt lihtne kindlaks orangutangi liikumise perimeetrit.
Veel näidati meile võimsat mesilaste pesa, mis kõlkus ca 20 m kõrgusel ühe oksa küljes. Silma järgi öeldes oli see vast selline 0,5-1 meetri kõrgune ja suminat oli ka all kuulda. Need pesad pidid olema maiuspalaks nii inimestele kui ka orangutangidele. Kui orangutangid urgitsevad toikaga seest mett, siis inimeste taktika pidi olema suits + pesa allakukutamine. Mett peaks ühes keskmises pesas olema mitme kilo jagu.
Meie teele jäid ka põnevad kaljumoodustised (laavakivist), ühes kohas oli tekkinud isegi kitsas koobas, kus väidetavalt pidid elama nahkhiired. Kuna me ei saanud ju ometigi sellist võimalust mööda lasta – keset džunglit mööda pimedat ja kitsast koobast ronida – siis viskasime kodinad seljast ja pressisime end avausest sisse. Tasuks sain mina veidi kriimustatud käe ja sinika jala peal – tõesti väga pime ja kitsas oli ning kaljud oli väga sakilised ja teravate äärtega. Aga no nahkhiired nägime ära.
Täna läks see matkamine kuidagi kergemalt, võib-olla oli tempo aeglasem (kuna oli libe) või siis lihtsalt oli
keha juba pingutusega ära harjunud. Igatahes kui mõne tunni pärast ujumiskohta jõudsime, ei olnud me enam läbi nagu lõpnud hobused. Küll aga otsustasime, et süüa me praegu küll ei taha. Jahutus vees oli aga igatahes sama kosutav kui ka eile. Erinevus ujumises oli ainult selles, et püüdsime supelda võimalikult kaljude varjus. Eilne peesitamine ilma päikesekreemita omas teatud negatiivset efekti põhjamaalase katmata nahale (üllatus,üllatus).
Ahjaa, oma saabast jalast võttes avastasin, et olin vahepeal suutnud ära sööta ka ühe kaani – kohalikud kuulsused, kelle eest igal pool hoiatatakse. Nad (2-3 cm pikkused kiskjad) varitsevad sind jalgradade ääres ja teevad oma töö ära nii, et sa ei tunne midagi. Seda, et vähemalt 1 kaan pääseb ligi, lubas Ahmat juba matka alguses. No ja tõsijutt – oli roninud soki sisse, kõhu verd täis imenud ja lahkunud. Tundsin ennast ärakasutatuna, kuid samas oli ka hea tunne, et sain loodusele midagi tagasi anda :) Tasuks oli siis verine sokiäär ning verejooks ei tahtnud kuidagi pidama jääda (pidavat olema ka kaani „kingitus“).
Aga meie tuttavad hispaanlased (pildil ületamas jõge) olid endiselt seal telkimas. Päeval oli nendele lisandunud 2 britti, kes olid tegemas sama matka mis meiegi – kuumaveeallikatele ja tagasi. Kiitsime takka, et asi on seda väärt, mille peale nad said kõvasti innustust juurde. Seal sai ka selgeks, et meie edasise teekonna puhul oli ainsaks valikuks kiire matk autoteele ja sealt Ketambesse, sest abikaasa jalad ei oleks täiendavat pingutust enam välja kannatanud. Niigi oli ta üsna kangelaslikult esimese poole päevast vastu pidanud, kuigi olukord paistis tegelikult päris hull välja. See „kiire matk“ sisaldas muide endas ca tunnipikkust pidevat ronimist piki mäekülge.
Mäeküljel sattusime juhuslikult peale 3-st telgist koosnevale laagrile – tegemist oli prantslastega, kes olid ette võtnud Leuseri rahvusparki läbiva 5-6 päevase matka Ketambest Bukit Lawangi. Mjah, kunagi tahaks ise ka sellises vormis olla, et midagi laadset ette võtta. Tänasel päeval tundus 2-päevane turnimine suhteliselt maksimaalsena, mida keha vastu võtta suudab. Aga areng seegi – Argentiinas tegime 1-päevase üsna tõsise mägimatka, Indoneesias olime juba 2 päeva teel.
Muide sealsamas lähedal, väikesel lagedamal kohal nähti paar nädalat tagasi üliharuldast (neid on järgi 400-500 looma) Sumatra tiigrit. Vähemalt nii teadis Hasbi rääkida. Üks kohalik giid oli tulnud just ujumiskohast, kui märkas endast 20-30 m kaugusel seda triibulist kiisut. Üllatus oli olnud kahepoolne, sest mõlemad oli hetkeks tardunud ja siis oli tiiger paari hüppega metsa ära silganud. Ise ei kujutaks ette seda emotsiooni kui džunglis metsiku tiigriga tõtt vahtima juhtuks. Kuigi Sumatra tiiger on liigikaaslastega võrreldes väiksem, on tegu siiski ca 2 meetri pikkuse ja üle saja kilo kaaluva kiskjaga. „Huvitav ja põnev“ on ilmselt omadussõnad, mis sobiksid kirjeldama sellist kujuteldavat kohtumist vaid hilisemates ümberjutustustes sõpradele ja tuttavatele. Kohapealsed tunded oleksid tõenäoliselt veidi teravamad. Ning mis oleks kõige hullem heli, mida inimene võib kuulda kui täiselujõus tiiger sulle metsas järsku otsa vahib? Väikeste tiigrikutsikate niutsumine sinu selja taga. Sellisel juhul jääb kohtumisest kellelegi rääkimine vaid sinu helesiniseks unistuseks.
Kui toss hakkas vaikselt välja minema, jõudsime lõpuks tee peale. Ega see polnud ka selline sile jalutuskäik allamäge, ikka üles-alla ja üles-alla. Õnneks oli käia siiski oluliselt mugavam. Minna oli vast ca 2-3 kilomeetrit ja selle aja jooksul möödus meist või tuli vastu 10-15 sõiduvahendit. Marsruuttaksod (nimetame neid nii) ja võrrid pooleks. Nende seas ei olnud ainsatki liiklejat, kes oleks meist välja tegemata mööda sõitnud. Osad jäid päris seisma ja kihistades rääkisid midagi meist (peamiselt ilmselt minu kaasast), ning praktiliselt kõik hüüdsid juba pähekulunud fraasi – „Hey mister!“ Ei aga lahe kui rahvast täis mikrobuss, mis ilmselt sõidab oma igapäevast sõitu Kutacanest kusagile Põhja-Acehisse jääb lihtsalt meie pärast seisma ja kõik passivad sind uudishimulikult. Mitte ükski kitsasse mikrokasse surutud reisija ei nurise, pigem vastupidi – kui juht oleks mööda sõitnud, siis võib-olla oleks hoopis möliseda saanud, et sohver ei tunne oma tööd. Eks sellest võib ka aru saada – 10 aastat tagasi valget meest/naist praktiliselt siinkandis ei liikunud ja ega ka praegu neid väga palju pole. Seega oleme jah vaatamisväärsused ning kuna rahvas oli heatahtlik ja lihtsalt uudishimulik, siis ei pannud me seda tähelepanu ka pahaks. Ma usun, et samapalju elevust tekitaks ka näiteks see kui mõni mustanahaline satuks mõnda Eesti väikekülasse/asulasse. Rahvas sosistab, kihistab ja mõni ehk näitab isegi näpuga, kuid selles pole kindlasti midagi pahatahtlikku.
Teest veel rääkides, siis kohati oli see ikka uskumatu. Esiteks olid loomulikult tee sees tohutud löökaugud ja mitmes kohas oli asfalt ka osaliselt ära uhutud. Mis aga kõige rohkem judinaid tekitasid, olid mingite lõikude kaldenurgad. Olles omajagu sõitnud autoga nii Alpide kui ka Andide serpentiinidel, on mul ettekujutus mägiteedest olemas. See mis seal oli, oli aga hoopis teine maailm. Kalded oli kohati sama suured kui suusahüppemäel ja kurvid absoluutselt turvamata. Täiesti hullumeelne. Seetõttu polnud ka imestada, et kurvides oli näha teelt väljasõidujälgi või siis sodiks sõidetud puid. Enamus õnnetusi pidavat juhtuma pimedas ja/või vihmase ilmaga kui tee on talumatult libe. Ja praktiliselt igas õnnetuses jääb keegi ka elust ilma, sest autode turvalisusega on nagu on ning teelt väljasõit tähendab siin ikka korralikku õhulendu piki mäekülge ja läbi metsa.
Meie jalutades sellist kiirust üles õnneks ei võtnud ja jõudsime niiviisi lõpuks „Friendship Guesthouse’i“ õnnelikult tagasi. Tänasime giide suurepärase matka eest, võtsime Ahmati käest oma kohvrid ja kolistasime jällegi majakesse nr 3. Mina sõna otseses mõttes langesin voodisse. Ning mis tuli ootamatult – ma ei tõusnud sealt pikka aega, sest enesetunne läks väga kiirelt väga halvaks. Mis siis nüüd? Kas tõesti olin oma keha liigselt ära kurnanud või siis olin mõne pahalase (loe: maalariasääse/dengesääse) käest sutsaka saanud? Naisega oli kõik korras (jällegi kui hullupööra plaasterdatud ja valutavad jalad välja arvata) ning selliseid sümptomeid ei esinenud.
Mina aga tundsin kuidas jõud kehast kaob ja peagi hakkas mul väga külm (üle 30-kraadilises troopilises vihmametsas!). Ei aidanud ka peale kuhjatud riided ja magamiskotid, lõdisesin nagu oleks talvel lumehanges istunud. Kadus igasugune söögiisu ning selle asendas lõppematu joogijanu. Ütleme nii, et olukord tundus ikka päris karm, sest polnud aimugi, mis viga võiks olla. Hoolikalt sai läbi loetud Lonely Planeti lõpus kirja pandud Indoneesia levinumate haiguste kirjeldused ning naljakal kombel (naerjaid oli samas suhteliselt vähe) klappisid minu sümptomid enamuste haigustega, kõige paremini dengega ja veidi vähem malaariaga. Peamised sümptomid on dengel peavalu, muskli- ja liigesevalud, kõrge palavik, iiveldus. Juhuu, bingo! Teadmiseks siis niipalju, et denge vastu pole vaktsiini, samas ravimiks sobib ka kõige tavalisem paracetamol, mis läks ka käiku. Ning oluline on loomulikult juua, juua, juua. Vett läks mul liitrite viisi, kuid enesetunne ausalt öeldes paremaks ei läinud. Ikka oli külm ja tohutu nõrkus, Ahmat saatis sellepeale mulle ülikanget ingveriteed, mille pika naisepoolse ähvardamise peale ka alla kulistasin (no ei ole ma teesõber ning see ingveritee pani ikka suu tõeliselt õhetama). Toitu ei läinud sisse grammigi. Niiviisi pool magades ja lõdisedes veetsin enamuse ülejäänud päevast ja ka pool ööd. Hilisõhtul lisandus vaid selline huvitav nüanss, et isegi joodud vesi ei püsinud enam sees ja otsustas tuldud teed pidi uuesti väljuda. Seega totaalne laatsaret. Hea vähemalt, et keha pidas vastu selle hetkeni kui tsivilisatsioonis tagasi olime. Päris nõme oleks olnud sellises konditsioonis kusagil vihmametsas trööbata.
Telgist välja astudes avastasime üllatusega enda kõrvalt veel ühe telgi, mida magama minnes seal veel polnud. Nii hakkasid vaikselt lahti rulluma ka öise sahistamise põhjused. Telgis tundsime ära selle riidemajakese, mis oli õhtul veel teisel kaldal asunud. Meie teejuhid veidi valgustasid öiste, kiirelt arenenud sündmuste tagamaid. Nimelt oli tänu sadanud vihmale jõe veetase kiirelt tõusnud, jõudes meie iirlannast seikleja telgiukseni ja peagi ka üle selle (sellest siis kiljatus). Selleks, et Carol kogu oma maise varandusega allavoolu ei rändaks, kamandas tema giid ta telgist kiirelt välja, korjas vaiad kokku ja kalpsas asju täis telgiga mööda suuri kivisid teisele poole jõge. Niimoodi lausesse panduna tundub asi lihtsam kui see tegelikult oli, sest ka valges peab seal suhteliselt ettevaatlik olema, kuna kividel on päris suured vahed ja sisse kukkudes saad kohe tunda kiiret jõevoolu. Seda keerulisem on ette kujutada antud akrobaatilist sooritust kottpimedas, ainult taskulambi valgel, hoides ühes käes telki. Kolimine läks õnneks kiirelt ja kadudeta. Loo moraal on see, et tuleb ikka väga hoolsalt vaadata, et kuhu oma ööbimiskoha üles sead. Kuigi väikese lõkkeaseme järgi võis aimata, et seal kaldal on ka varem ööbitud, siis väike äikesetorm muutis selle paiga ajutiselt jõesängiks ja paljudele matkajatele jões magamine ei sobi. Hommikul muide oli kõik jälle normis, ei olnud arugi saada, et öösel jõega miskit juhtunud oli.
Hommikune vihmajärgne mets oli tõeliselt mõnus. Õhk oli veidi värskem ja kuna päike polnud veel väga kõrgel, siis oli temperatuur ka normaalne. Naljakas oli see, et kui kõik telki kuivama riputatud riided olid praktiliselt sama märjad kui õhtul, siis ööseks kivile vihma kätte jäänud särk oli meie ärkamise hetkeks täiesti kuiv. Põhjus ikka selles, et kuna kivid kuumaveeallikate kohal on konstantselt kuumad, siis kohe pärast vihma lõppemist sai särk kuivama hakata. Tarisime ka kõik muud niiskemad ja vähem niiskemad esemed kividele, sest pole midagi hullemat kui niisked sokid niiskete matkasaabaste sees. Enne teeleasumist saab ehk ikka kuivad riided selga tõmmata. Ka telgid tuli eelnevalt ära kuivatada, seega võtsime rahulikult. Jõime kohvi, tegime pilti (vt siia ja siia) ja nautisime korra veel seda maagilist kuumaveevanni.
Muide Caroli giid kasutas kuumaveeallikaid munade keetmiseks. See õnnestus päris hästi ja aega läks sisuliselt samapalju kui kodus poti sees keetes. Meile pakuti aga hoopis praemuna riisiga, mis maitses üllatavalt hästi. Üldse oli meil hommikul hea isu ja eilsest matkast mingeid lihasevalusid või muid hädasid tekkinud polnud (kui villid naise jalgadel välja arvata). Söögi ajal imbus ei tea kust meie juurde ka üks mees metsast. Sõna otseses mõttes – ühel hetkel istus ta lähedal asuva kivi peal ja tervitas meid. Välja nägi ka nagu üks tõeline hiiekoll – juuksed pikad ja takus, riided suhteliselt räbalad, 2 hammast suus ja mingi jändrik oks kepiks käes. Tundus olevat selline lõbus tüüp, sest viskas pidevalt nalja (selle viitasid meie giidide naerupahvakud, inglise keelt ta ei mõiganud). Tuli välja, et ta oli meile toonud ka külakosti – snakefruite (e salakkpalmi vilju) ja rambutane. Kui Indoneesias väga levinud puuvilja – rambutani – me eile juba proovisime, siis snakefruit oli täiesti uus asi. Polnd näind, polnud söönd.
Rambutani on vahetevahel ka Eestis hingehinna eest üritatud müüa, Sumatral on see vili aga sama tavaline kui õun meil. Igas aias on oma rambutanipuu ning rambutanid on oi kui maitsvad. Karvase punase kesta sees on väike aga magus vili, mille sees on omakorda ploomikivi suurune seeme. Ehk siis pikka mässamise peale (koorimine) saad suhteliselt vähe maitset suhu, aga sellegipoolest oli see seda väärt. Snakefruidiga on lood vastupidi – nagu inglisekeelne nimi ka viitab on salakkpalmi vilja koor justkui maonahk. Ning ära tuleb see üsna kergelt. Alles jääb suhteliselt suur ja kõva vili, mis meenutab välimuselt küüslauku ja maitselt veidi nagu ananassi ja tikri segu. Kui keegi seda suudab ette kujutada. Söödava osa keskel on jälle suur kivi. Ehk siis mingit erakorralist maitseelamust me sellest ei saanud, kuid reisi peale sai snakefruite ära söödud ikka üksjagu. Ühe sööd ära ja siis mõtled, et enam ei taha, kuid varsti leiad end jälle järgmist koorimas.Kella 11 paiku olid meil kõik asjad jälle täiesti kuivad, telgid ja muu varustus seljakottidesse pakitud ning valmis edasi (tegelikult küll tagasi) minema. Tänase päeva kava oli selline, et esmalt läheme üht teist teed pidi tagasi eilsesse lõunasöögi- ja supluskohta ning siis vaatame, et millist teed pidi metsast välja läheme. Kõik sõltub abikaasa jalgade olukorrast. Variante oli muidu kolm – üsnagi palju pingutust nõudev ronimine üle mäe otse Ketambesse, keskmise pikkusega matk piki jõekallast Ketambesse ja lühike matk otse autoteele ja siis teedpidi Ketambesse (juhuks kui tõesti villid enam käia ei luba).
Eilsest vihmast oli täna rada oluliselt libedam, seega pidime olema ekstra ettevaatlikud. Tingimused olid ju samad – kõndisime piki kitsast rada, mis lookles üles alla piki mäekülge. Palju abi oli jalutuskepiks võetud puutoikast, see aitas vajadusel tasakaalu kindlustada (eriti just mäest allapoole minnes). Teel saatsid meid tihti hornbillide hõiked, kuid linde me endiselt ei näinud. Küll nägime aga üht värsket orangutangi pesa. Kuna uus pesa ehitatakse puude latva iga päev, siis nende pesade järgi on suhteliselt lihtne kindlaks orangutangi liikumise perimeetrit.
Veel näidati meile võimsat mesilaste pesa, mis kõlkus ca 20 m kõrgusel ühe oksa küljes. Silma järgi öeldes oli see vast selline 0,5-1 meetri kõrgune ja suminat oli ka all kuulda. Need pesad pidid olema maiuspalaks nii inimestele kui ka orangutangidele. Kui orangutangid urgitsevad toikaga seest mett, siis inimeste taktika pidi olema suits + pesa allakukutamine. Mett peaks ühes keskmises pesas olema mitme kilo jagu.
Meie teele jäid ka põnevad kaljumoodustised (laavakivist), ühes kohas oli tekkinud isegi kitsas koobas, kus väidetavalt pidid elama nahkhiired. Kuna me ei saanud ju ometigi sellist võimalust mööda lasta – keset džunglit mööda pimedat ja kitsast koobast ronida – siis viskasime kodinad seljast ja pressisime end avausest sisse. Tasuks sain mina veidi kriimustatud käe ja sinika jala peal – tõesti väga pime ja kitsas oli ning kaljud oli väga sakilised ja teravate äärtega. Aga no nahkhiired nägime ära.Täna läks see matkamine kuidagi kergemalt, võib-olla oli tempo aeglasem (kuna oli libe) või siis lihtsalt oli
keha juba pingutusega ära harjunud. Igatahes kui mõne tunni pärast ujumiskohta jõudsime, ei olnud me enam läbi nagu lõpnud hobused. Küll aga otsustasime, et süüa me praegu küll ei taha. Jahutus vees oli aga igatahes sama kosutav kui ka eile. Erinevus ujumises oli ainult selles, et püüdsime supelda võimalikult kaljude varjus. Eilne peesitamine ilma päikesekreemita omas teatud negatiivset efekti põhjamaalase katmata nahale (üllatus,üllatus).Ahjaa, oma saabast jalast võttes avastasin, et olin vahepeal suutnud ära sööta ka ühe kaani – kohalikud kuulsused, kelle eest igal pool hoiatatakse. Nad (2-3 cm pikkused kiskjad) varitsevad sind jalgradade ääres ja teevad oma töö ära nii, et sa ei tunne midagi. Seda, et vähemalt 1 kaan pääseb ligi, lubas Ahmat juba matka alguses. No ja tõsijutt – oli roninud soki sisse, kõhu verd täis imenud ja lahkunud. Tundsin ennast ärakasutatuna, kuid samas oli ka hea tunne, et sain loodusele midagi tagasi anda :) Tasuks oli siis verine sokiäär ning verejooks ei tahtnud kuidagi pidama jääda (pidavat olema ka kaani „kingitus“).
Aga meie tuttavad hispaanlased (pildil ületamas jõge) olid endiselt seal telkimas. Päeval oli nendele lisandunud 2 britti, kes olid tegemas sama matka mis meiegi – kuumaveeallikatele ja tagasi. Kiitsime takka, et asi on seda väärt, mille peale nad said kõvasti innustust juurde. Seal sai ka selgeks, et meie edasise teekonna puhul oli ainsaks valikuks kiire matk autoteele ja sealt Ketambesse, sest abikaasa jalad ei oleks täiendavat pingutust enam välja kannatanud. Niigi oli ta üsna kangelaslikult esimese poole päevast vastu pidanud, kuigi olukord paistis tegelikult päris hull välja. See „kiire matk“ sisaldas muide endas ca tunnipikkust pidevat ronimist piki mäekülge.Mäeküljel sattusime juhuslikult peale 3-st telgist koosnevale laagrile – tegemist oli prantslastega, kes olid ette võtnud Leuseri rahvusparki läbiva 5-6 päevase matka Ketambest Bukit Lawangi. Mjah, kunagi tahaks ise ka sellises vormis olla, et midagi laadset ette võtta. Tänasel päeval tundus 2-päevane turnimine suhteliselt maksimaalsena, mida keha vastu võtta suudab. Aga areng seegi – Argentiinas tegime 1-päevase üsna tõsise mägimatka, Indoneesias olime juba 2 päeva teel.
Muide sealsamas lähedal, väikesel lagedamal kohal nähti paar nädalat tagasi üliharuldast (neid on järgi 400-500 looma) Sumatra tiigrit. Vähemalt nii teadis Hasbi rääkida. Üks kohalik giid oli tulnud just ujumiskohast, kui märkas endast 20-30 m kaugusel seda triibulist kiisut. Üllatus oli olnud kahepoolne, sest mõlemad oli hetkeks tardunud ja siis oli tiiger paari hüppega metsa ära silganud. Ise ei kujutaks ette seda emotsiooni kui džunglis metsiku tiigriga tõtt vahtima juhtuks. Kuigi Sumatra tiiger on liigikaaslastega võrreldes väiksem, on tegu siiski ca 2 meetri pikkuse ja üle saja kilo kaaluva kiskjaga. „Huvitav ja põnev“ on ilmselt omadussõnad, mis sobiksid kirjeldama sellist kujuteldavat kohtumist vaid hilisemates ümberjutustustes sõpradele ja tuttavatele. Kohapealsed tunded oleksid tõenäoliselt veidi teravamad. Ning mis oleks kõige hullem heli, mida inimene võib kuulda kui täiselujõus tiiger sulle metsas järsku otsa vahib? Väikeste tiigrikutsikate niutsumine sinu selja taga. Sellisel juhul jääb kohtumisest kellelegi rääkimine vaid sinu helesiniseks unistuseks.
Kui toss hakkas vaikselt välja minema, jõudsime lõpuks tee peale. Ega see polnud ka selline sile jalutuskäik allamäge, ikka üles-alla ja üles-alla. Õnneks oli käia siiski oluliselt mugavam. Minna oli vast ca 2-3 kilomeetrit ja selle aja jooksul möödus meist või tuli vastu 10-15 sõiduvahendit. Marsruuttaksod (nimetame neid nii) ja võrrid pooleks. Nende seas ei olnud ainsatki liiklejat, kes oleks meist välja tegemata mööda sõitnud. Osad jäid päris seisma ja kihistades rääkisid midagi meist (peamiselt ilmselt minu kaasast), ning praktiliselt kõik hüüdsid juba pähekulunud fraasi – „Hey mister!“ Ei aga lahe kui rahvast täis mikrobuss, mis ilmselt sõidab oma igapäevast sõitu Kutacanest kusagile Põhja-Acehisse jääb lihtsalt meie pärast seisma ja kõik passivad sind uudishimulikult. Mitte ükski kitsasse mikrokasse surutud reisija ei nurise, pigem vastupidi – kui juht oleks mööda sõitnud, siis võib-olla oleks hoopis möliseda saanud, et sohver ei tunne oma tööd. Eks sellest võib ka aru saada – 10 aastat tagasi valget meest/naist praktiliselt siinkandis ei liikunud ja ega ka praegu neid väga palju pole. Seega oleme jah vaatamisväärsused ning kuna rahvas oli heatahtlik ja lihtsalt uudishimulik, siis ei pannud me seda tähelepanu ka pahaks. Ma usun, et samapalju elevust tekitaks ka näiteks see kui mõni mustanahaline satuks mõnda Eesti väikekülasse/asulasse. Rahvas sosistab, kihistab ja mõni ehk näitab isegi näpuga, kuid selles pole kindlasti midagi pahatahtlikku.
Teest veel rääkides, siis kohati oli see ikka uskumatu. Esiteks olid loomulikult tee sees tohutud löökaugud ja mitmes kohas oli asfalt ka osaliselt ära uhutud. Mis aga kõige rohkem judinaid tekitasid, olid mingite lõikude kaldenurgad. Olles omajagu sõitnud autoga nii Alpide kui ka Andide serpentiinidel, on mul ettekujutus mägiteedest olemas. See mis seal oli, oli aga hoopis teine maailm. Kalded oli kohati sama suured kui suusahüppemäel ja kurvid absoluutselt turvamata. Täiesti hullumeelne. Seetõttu polnud ka imestada, et kurvides oli näha teelt väljasõidujälgi või siis sodiks sõidetud puid. Enamus õnnetusi pidavat juhtuma pimedas ja/või vihmase ilmaga kui tee on talumatult libe. Ja praktiliselt igas õnnetuses jääb keegi ka elust ilma, sest autode turvalisusega on nagu on ning teelt väljasõit tähendab siin ikka korralikku õhulendu piki mäekülge ja läbi metsa.
Meie jalutades sellist kiirust üles õnneks ei võtnud ja jõudsime niiviisi lõpuks „Friendship Guesthouse’i“ õnnelikult tagasi. Tänasime giide suurepärase matka eest, võtsime Ahmati käest oma kohvrid ja kolistasime jällegi majakesse nr 3. Mina sõna otseses mõttes langesin voodisse. Ning mis tuli ootamatult – ma ei tõusnud sealt pikka aega, sest enesetunne läks väga kiirelt väga halvaks. Mis siis nüüd? Kas tõesti olin oma keha liigselt ära kurnanud või siis olin mõne pahalase (loe: maalariasääse/dengesääse) käest sutsaka saanud? Naisega oli kõik korras (jällegi kui hullupööra plaasterdatud ja valutavad jalad välja arvata) ning selliseid sümptomeid ei esinenud.Mina aga tundsin kuidas jõud kehast kaob ja peagi hakkas mul väga külm (üle 30-kraadilises troopilises vihmametsas!). Ei aidanud ka peale kuhjatud riided ja magamiskotid, lõdisesin nagu oleks talvel lumehanges istunud. Kadus igasugune söögiisu ning selle asendas lõppematu joogijanu. Ütleme nii, et olukord tundus ikka päris karm, sest polnud aimugi, mis viga võiks olla. Hoolikalt sai läbi loetud Lonely Planeti lõpus kirja pandud Indoneesia levinumate haiguste kirjeldused ning naljakal kombel (naerjaid oli samas suhteliselt vähe) klappisid minu sümptomid enamuste haigustega, kõige paremini dengega ja veidi vähem malaariaga. Peamised sümptomid on dengel peavalu, muskli- ja liigesevalud, kõrge palavik, iiveldus. Juhuu, bingo! Teadmiseks siis niipalju, et denge vastu pole vaktsiini, samas ravimiks sobib ka kõige tavalisem paracetamol, mis läks ka käiku. Ning oluline on loomulikult juua, juua, juua. Vett läks mul liitrite viisi, kuid enesetunne ausalt öeldes paremaks ei läinud. Ikka oli külm ja tohutu nõrkus, Ahmat saatis sellepeale mulle ülikanget ingveriteed, mille pika naisepoolse ähvardamise peale ka alla kulistasin (no ei ole ma teesõber ning see ingveritee pani ikka suu tõeliselt õhetama). Toitu ei läinud sisse grammigi. Niiviisi pool magades ja lõdisedes veetsin enamuse ülejäänud päevast ja ka pool ööd. Hilisõhtul lisandus vaid selline huvitav nüanss, et isegi joodud vesi ei püsinud enam sees ja otsustas tuldud teed pidi uuesti väljuda. Seega totaalne laatsaret. Hea vähemalt, et keha pidas vastu selle hetkeni kui tsivilisatsioonis tagasi olime. Päris nõme oleks olnud sellises konditsioonis kusagil vihmametsas trööbata.
0 kommentaari:
Postita kommentaar