08.september - Bromo, Bondowoso

Kell 2.45 (öösel!!!) hakkas keegi hotelli parklas signaali laskma. Lasi 5-10 sekundit järjest, siis puhkas 3-4 mintsa ja siis jälle. Ning niimoodi kuni kella kolmeni (öösel!!!!!). Kui ma ei oleks olnud rampväsinud, siis ma oleks läinud ja võtnud selle pasuna ja pistnud selle signaalitajale… rinnataskusse. Kuigi 15 minutiga sai see maniakk oma haiglase tuututamiskire rahuldatud, oli meie uni igatahes rikutud. Pool tundi vähkresime niisama ja 3.30 ajasime kargu alla. Seekord tuli veidi rohkem ettevalmistusi teha, sest välistemperatuur ja plaanitav retk eeldasid veidi rohkemat kui lühikesed püksid ja plätud. 
Sellest, et täna tuleb vahva päev, saime aru juba siis kui nägime, et milliste masinatega meid mäkke veetakse. Tegu oli vana kooli Toyota Land Cruiseritega – ikka päris rauast masinad, mitte elektroonikat täis plastkuubikud. Ühte sellisesse mahtus lisaks juhile 6 inimest, meie massinasse tulid veel 2 sakslast ja 2 prantslast. Niipea kui masinatäis komplekteeritud, pandi autole hääled sisse ja sõit läks läbi pilkase pimeduse kuhugi suunas. Alguses oli üpriski järsk tõus piki kitsast rada, pärast mida tuli sõit läbi liivase tasandiku, kus olid kohati tohutu suured kraavid ja augud. Õnneks meie juht teadis turvalist rada ning abiks oli ka see, et praegusel kellaajal oli sellel teel käimas tipptund. Bromo vaateplatvormi suunas suundus kümneid džiipe – nägime valgusvihke enda ees tasandikul ja samuti oli näha kuidas esitulede rida ronib taamal kuhugi kõrgemale mäkke. Peagi olime ka meie seal ning oli see vast sõit – esimese/teise käiguga sõites masin lausa vingus juhi käes. Tõus oli meeletult järsk ja tee kohati ära uhutud. Saime aru, et miks kõik selliste masinatega sõidavad, muidu lihtsalt ei jõua kohale. Kohati paistis, et tõus on nii järsk, et siit küll masin üles ei lähe, aga näed läks. Kujutan  ette, et allasõit on kordades jubedam.

30-40 minutit pärast hotelli eest startimist, olime kohal. Toyots pargiti tee äärde ja viibati suund kätte. Ikka edasi, üles mäkke. Nagu mainitud, oli turiste siin väga palju. Kui enne paistis, et autosid oli kümneid, siis tipphetkel võis tegelikult olla seal 150-200 masinat. See maasturihulk muidugi konverteerus ümber tohutuks turistide massiks. Bromo päikesetõus on väga popp. Tunglesime seal rahva seas vaateplatvormi ääre suunas ja lõpuks sõdisimegi endale vaatega kohad välja. Seega ei mingit romantilist päikesetõusu kõrvulukustavas vaikuses, pigem Stockmanni kaubamaja Hullude Päevade ajal. 

Meile tegid hirmsasti nalja „seebikarpidega“ turistid, kes tegid välguga pilti. Ok, tõepoolest väljas veidi hahetas ja mägede ning vulkaanide piirjooned olid juba eristatavad, aga no kuulge – kas tõesti arvatakse, et see pisike fotoka välk valgustab ära mõne kilomeetri kaugusel asuva mäe? Päriselt ka või? Oh seda üllatust kui siis ekraanilt paistis varavalges kumava mäe asemel hoopis paari meetri kaugusel olev puuoksake mustal taustal. Aga võib-olla soovitigi selliseid pilte, sest välgud plinkisid kogu aeg. Kuna meid paari meetri kaugusel olevad oksad ei huvitanud, siis keskendusime hoopis panoraamfotode tegemisele. See vaatepilt, mis ööpimedusest välja murdis, oli tõeliselt lummav, vaimustav, uskumatu ja kõik sarnased sõnad veel. Kirjeldada pole siin mõtet, vaadake parem pilte.

Selgituseks vaid niipalju, et pildil asub Bromo Tengger Semeru Rahvuspark tema täies hiilguses. Asub see park suuresti kunagise supervulkaani Tenggeri kaldeeras (sisse vajunud vulkaaniseinad). Täna asub ühe vulkaani koha peal 5 vulkaani ja neid ümbritseb liivameri. Esplaanil tossu ajav mägi on Bromo vulkaan, selle kõrval kohe ainuke kustunud vulkaan viiest – Batoki mägi. Kõige kõrgem tipp pildil on ühtlasi ka Jaava saare kõrgeim mägi – Semeru mägi/vulkaan (3676 meetrit). See mägi otseselt Tenggeri kaldeeras ei asu.

Kõige kuulsam ja külastatavam (tänu kergele ligipääsetavusele) on aga kindlasti Bromo vulkaan. 2392 meetri kõrgune aktiivne vulkaan, mis on oma nime saanud hindu jumala Brahma järgi. Pärast päikesetõusu nautimist erinevatest vaatepunktidest, liikusime lõpuks auto poole tagasi, et just sinnasamasse Bromo jalamile sõita. Auto poole jalutades sai selgeks, et selle päeva kõige targem tegu üldse oli ühe detaili meelde jätmine meid vedanud auto juures. Pimedas kohale jõudes panime kohe padavai vaateplatvormi suunas ajama, mõtlemata sellele, et pärast peame õige masina ka nende kümnete ühesuguste masinate seast üles leidma. Valges tagasi tulles jalutasime läbi nende kloonmasinate spaleeri ning veidi kõhedaks võttis, sest autovärvi me ei mäletanud (pime oli ju), auto numbrit ammugi mitte ning olemata vähimalgi määral rassistlik, aga oma autojuhi nägu me samuti ei eristanud tema teistest ametivendadest. Üritasime olla lahked ja naeratavad kõigi autojuhtide suhtes, lootuses, et meie oma selle peale viipab. Essugi, kedagi ei huvitanud meie avaliolek. Olime juba vaikselt lootust kaotamas kui lõpuks linkis mul ühe masina juures ära küljepeegli küljes olev väike junn, mille otstarvet ma siiasõidul püüdsin aimata (see kõlkus taganttulevate masinate valgusvihus). Juhuu, meie käula! Niipea kui seisma jäime, hüppas kusagilt tihnikust välja ka meie autojuht. Natuke pidime ootama, kuid peagi jõudis kohale ka ülejäänud reisiseltskond. Kella seitsme paiku pandi länkarile hääled sisse ja tagasisõit võis alata.

Kui eelnevalt sai kardetud, et mäest allasõit on palju hirmutavam kogemus, siis sellele saime päri kiirelt kinnituse. On suhteliselt raske kirjeldada seda kogemust, mis meile seal osaks sai. Ääretult järsk langus, lagunenud tee ja sõiduvahend, mille parimad päevad jäävad aastate taha. Juht sõitis küll väga ettevaatlikult 10-20 km/h, kuid mingil hetkel tundus ka see tempo arutu kihutamisena. Kõrval oli kuristik ning mingitel lõikudel auto lihtsalt libises kruusa peal edasi 1-2 meetrit pärast pidurite vajutamist. Juhi näos ei liikunud selle peale ükski lihas, tundub, nagu oleks ta mõtetega hoopis kusagil mujal olnud. Mina isiklikult fännasin seda vaese mehe tivolit täiel rinnal, tagaistmelt tuli samas kohati vaikset kriitikat à la: „Oh, my god!“ Hoolimata paarist teravamast momendist, jõudis see džiibitäis komplekssena alla liivamerre ja seal läks sõit juba suure hooga Bromo suunas.

Niipea kui autost välja saime oli meil ümber hulk hobustega inimesi, kes üritasid meid veenda selles, et kõige mugavam viis kraatri ääre peale saamiseks on rentida üks obene. Öeldi (suhteliselt väheste sõnadega), et sinna on 2 kilomeetrit väga rasket tõusu ja parem oleks kui me ei üritaks jala minna. Kes nende juttu uskus, sai tegelikult kolmekordselt petta. Esiteks oli maa vähemalt poole lühem, teiseks oli Bromole viiv tõus suhteliselt tagasihoidlik ja kolmandaks viidi sind hobustega Bromo koonuse jalamile, nii et kõige järsema tõusu pidid sa ikkagi jala mööda treppe minema. Kuna meil iseliikuvusega probleeme pole, siis loobusime pakutavast teenusest.

Sealsamas Bromo jalamil asub ka selge märk inimtegevusest piirkonnas – Pura Luhur Poteni nimeline tempel. See on seotud Yadny Kasada festivaliga, mil osad ida-Jaava rahvad tulevad Bromo mäele ja toovad ohvriande mägede jumalatele. Üle vulkaani serva loobitakse nii puuvilju, riisi, juurvilju, lilli kui ka näiteks elusloomi. Viimane tundub olevat küll jõhker, kuid ega’s jumalad ainult naate ei pea järama, hea oleks sinki ka kõrvale süüa. Kuigi tuleb tõdeda, et tänasel päeval ilmselt väga palju jumalusteni ei jõua, sest osadel kohalikel on komme kraatrisse ronida ja neid almuseid endale krahmata. Hoolimata selle tegevuse äärmisest ohtlikkusest (no vaadake neid kraatri pilte). Väidetavalt toob nende andide endale saamine õnne. Peaks ka hakkama Eestis purskkaevudest münte välja nokkima ning kui politsei tuleb uurima, siis ütlen, et usk on selline ja müntide korjamine toob mulle õnne. Kardan, et võimuesindajad siiski tõestavad mulle risti vastupidist.

See viimane trepist ronimine võttis päris läbi, kuid kohalejõudmisel olime täna juba teab-mitmendat-korda pahviks löödud. Seista aktiivse vulkaani serval ja vaadata kuidas sealt kusagilt põhjast iga natukese aja tagant pahvakas tossu tuleb, oli võimas. Ning kuna see kraatriserv seal enamjaolt kuidagi kindlustatud polnud ja tegelikult oli kohati vaid jalgraja laiune, siis sai tunda lisaks väävliaurudele ka adrenaliinitulva. Klõpsisime pilte, nautisime vaateid, klõpsisime veel pilte.

Kes nüüd arvab, et: „Päh, see mingi totaalne turistikas ja ilmselt täiesti ohutu kustuv tulemägi,“ siis sellele olgu teadmiseks, et täpselt 76 päeva peale meie külaskäiku kehtestati Bromole lähenemiskeeld. 3 päeva pärast seda käis aga jõmakas ning tulemäest lendas 700m kõrgusele tuhapilv, mis häiris tugevalt ümbruskonna lennuliiklust. Pursked ja maavärinad jätkusid nii detsembris kui ka jaanuaris ning 2011 alguses soovitati lähikülade elanikel lahkuda kuna vihmaga alla sadav vulkaanituhk on kõrge terviseriskiga. Veebruariks rahunes olukord maha, kuid see näitab, et ei tasu unustada, et tegemist on aktiivselt tegutseva vulkaaniga.

Nagu enne sai mainitud, siis meie saime tunda ainult väävliaure, midagi hullemat ei juhtunud. Kuigi kui ühel hetkel jäi hapniku hulk selles väävlipilves liiga väikeseks, otsustasime alla ära kobida. Poolel teel jõudsime järele meie tuttavatele hollandlannadele ning selgus, et nad ei olnudki kraatri äärele roninud. Ei olnud viitsinud. Einoh normaalne, tuled teise maailma otsa Bromot vaatama ja siis viimased 100-150 meetrit jätad läbimata, sest ei viitsi. Aga noh, kuidas keegi.

Alla minnes nägime ka üht halenaljakat vaatepilti. Üks vanem daam oli rentinud endale hobuse ning suksu ronis vaikselt mööda kivist rada kraatri poole. Väga vaikselt. Daamike sadulas aga tuikus ja võbeles nii nagu ratsu jookseks täiest jõust galoppi. Iga väiksemgi liigutus hobuse poolt tekitas mulje, et nüüd kurat tuleb sealt pea ees alla. Nägu oli ka mammil selline nagu saeks ise endal ilma tuimestuseta jalga alt ära. Hobuseomanik oli aga täielikus segaduses, et mida ma valesti teen? Kui suksu veel aeglasemalt peaks käima, siis ta tegelikult seisaks. Aga sellises tempos edasiminek oli ohtlik, sest daamil oli tõesti nagu mingi vedru sees. Vibas nagu pilliroog tuule käes. Ühel hetkel sai reisijal küllalt ja ta palus ennast maha aidata, vastumeelselt hobuse omanik ka sellega nõustus. Meist see proua sinna kivile istuma jäi, taastus sellest rajust hobusega kihutamisest. Kodus hea padjaklubis rääkida – käisin Indoneesias vulkaaniserval hobusega rallimas, pärast olin nii läbi, et jalad ei kandnud.

Meie tuur oli aga selleks korraks läbi ja hotelli nimega "Cemara Indah" jõudsime täpselt hommikusöögi ajaks. Üsna tegus hommikupoolik oli olnud, tavaliselt ei jõua enne hommikueinet väga palju korda saata. Aga samas tuleb tõdeda, et see oli ka kõige aktiivsem osa tänasest päevast, sest ülejäänud aeg oli planeeritud edasi sõitmisele. Hotelli juurde jõudes nägime esimest korda ka seda paika, kus me öösel olime maganud. Aknast paistis Bromo otse kätte! Einoh, nüüd on selge, et mis „ilutulestik“ siin õhtul oli – vulkaan lihtsalt särtsus vaikselt. Tore on see, et me saime sellest teada nüüd, mitte eile õhtul. Muidu oleks suure tõenäosusega olnud keeruline magama jääda, teades, et siinsamas kiviviske kaugusel on üks töötav tulemägi.

Kui söök söödud, panime padavai bussi peale. Esimene suts oli jälle alla tagasi Probolinggosse, kus toimus ümberkomplekteerimine. Teel sinna saime siis jällegi veidi aimu, et kust me eile läbi sõitsime ja milline on siinne kohalik maaelu. Loodus oli äärmiselt lopsakas ja asustus tegelikult väga hõre. Mõnus troopika. Vilksamisi sai nähtud ka troopilisi elukaid. Näiteks ühe banaanipuu okste ja maapinna vahele oli kootud selline keskmise inimese suurune võrk ja selle keskel veetis aega ligikaudu paari rusika suurune neoonkollakate/rohekate toonidega ämblik. Kahjuks pilti me sellest ei saanud, aga väikese elamuse jälle küll (tervitan kõiki „ämblikusõpru“).

Probolinggos tõmbasime bussivaliku osas „lühikese tiku“. Kitsas parsa, kus oli äärmiselt ebamugav istuda. Ilmselt oli kehva bussi saamise põhjus see, et meie sihtkoht oli Ijeni kraater. Enamus rahvast paneb siit otse Balile ja sinna läksid sellised mugavad bussid, nagu see, millega eile siia saabusime. Balile suundusid ka meie tuttavad hollandlannad ja nii jätsime nendega hüvasti. Kuigi ega kunagi ei tea – Bali ei ole väga suur saar, äkki trehvame veel.

2 tundi pidasime selles bussis kuidagi vastu. Jalad oli krõnksus ja poolsurnud, selg valutas, palav oli. Krt küll, kas tõesti peame õhtuni siin kuudis kükitama? Esimeseks päästeingliks oli lõunapaus ühes mereäärses restoranis. Pärast einestamist viipas autojuht meid enda juurde ja üritas midagi aktiivselt selgeks teha. Lõpuks sekkus veel üks kodanik ja peagi saime aru, et meile pakuti võimalust ümber paikneda ühte teise autosse. Ilmselt mede bussijuht nägi seda kitsikust ja piina ning orgunnis lahenduse. Meiega samasse sihtkohta sõitis eraldi autos 3 prantslannat ning sinnasamasse püütigi meid suunata. Küsisime neidiste käest, et kas see ikka on ok (nad oli seni kolmekesi ära mahutunud 7 koha peale) ning nad oli täiesti päri. Nii saime endale ühe päevi näinud Toyota mahtuniversaali keskmise pingirea. Ruumi oli laialt käes nii meil kui ka kaasreisijatel. Kovrid jäid siiski teise bussi katusele.

Peagi pärast lõunasööki keerasime peateelt kõrvale ning momentaalselt liikusime maanteedel, mille võiks koondada nimetuse alla „augud, mida ühendavad kitsad siilud asfalti.“ Eelmainitud päevinäinud Toyotal oli kahjuks alles ainult unistus amortidest, mistõttu me tundsime iga konarust, iga kivi, iga muhku. Aga sellele vaatamata oli meil eluolu palju parem kui hommikusel mikrobussi etapil. Istmed olid pehmed ja jalgadel oli ruumi rohkem kui vaja. See kõrvaltee viis meid vaikselt (sõna otseses mõttes – kiirus 30-40 km/h) eemale ka tsivilisatsioonist. Alguses olid veel külad ja põllud teekonda palistamas, kuid peagi need kadusid ja algas üks lõputu tõus džungliga kaetud mäkke. Sõidutempo aeglustus veelgi. Kuigi kogu see info mahub ära siia paari lõiku, siis tegelikult sõitsime tunde. Kui olime juba ligikaudu paar tunnikest mööda kohutavat teed mäkke rühkinud käis järsku hirmus kolakas. See tuli kusagilt auto tagaosast. Juht pidas auto kinni ja läks vaatama. Tema näoilmest võis aru saada, et mehhaanikuverd ta keres ei voola. Vaatas ühelt ja teiselt poolt, kuid täpselt sama targalt tuli ta autosse tagasi ja otsustas sõitu jätkata. Veel aeglasemalt. Eriefektina kuulsime nüüd iga suurema augu juures mingit kolksu ja pärast seda oli tunda kuidas midagi lohiseb mööda maad. Ja mingit vedelikku pritsis ka tee peale. Juht üritas küll teha nägu, et pole hullu, kuid 10 mintsaga ütlesid tal närvid üles ja ta pidas auto kinni.

Ma nüüd veidike kirjeldan situatsiooni. Olime mägedes. Viimasest külast/majast olime möödunud üle tunni aja tagasi, järgmise asustatud paiga kohta täpsed andmed puudusid (juht väitis, et ca 2 tundi veel). Ühtki autot polnud viimase paari tunni jooksul vastu tulnud, veel vähem oli neid meist mööda läinud. Oli hiline pärastlõuna, hakkas hämarduma. Olime džunglis. Auto oli katki ja ühtki vähegi tehnikat tundvat inimest pardal ei viibinud. Mobiililevi oli null. Ehk siis kokkuvõttes oli huvitav.

Kus häda kõige suurem… seal tuleb teine turiste vedav mikrobuss (see millega me hommikul sõitsime) ja aitab. Mikroka juht oli asjalik mees ja selgitas kiirelt välja probleemi põhjuse ning pakkus välja ka lahenduse. Selgus, et katki oli läinud antifriisi voolik. Muud silmaga nähtavat häda ei paistnud olevat st kõik need kolksud on masina tavaline olek. Midagi nad seal munsterdasid nii, et viie minutiga olime uuesti sõiduvalmis. Buss pani hooga minema (ca 30km/h), meie veidi vaiksemalt (ca 20 km/h) järele. Alguses ma ei kujutanud ette, et see bussiloks sellise kallakuga ja sellises konditsioonis teed üldse sõita suudab. Nüüd tegi mind aga murelikuks see, et ta meilt eest ära sõitis. Kui nüüd midagi veel juhtub, siis kui suur on tõenäosus, et veel mingi masin tänasel päeval seda teed sõidab? 

Õnneks siiski midagi ei juhtunud ja ühel hetkel jõudsime neile järgi. Olime jõudnud n-ö üle kraatri serva e siis ühe suure platoo ääre peale. Platoo oli muide üks suur kohviistandus, kuigi alguses paistis see meile ühe võsastunud tihnikuna. Lähemalt uurides leidsime tõesti selle tihniku koosnevat kohvipõõsastest, täpsemalt siis Arabica sorti kohvipõõsastest. Kuna platoole pääseb ligi vaid kahest kohast, siis oli äärmiselt lihtne sellise kasuliku tegevusega tegeleda. Mõlemal platoo sissesõidul oli tõkkepuu ja valvur ees nii, et soovimatud isikud sisse ei pääsenud ning keegi ei saanud ka kohvikoormatega tähelepandamatult minema sõita.

Muide ka kohviistandused kuuluvad kõik riigile. Lisaks kasvatatakse piirkonnas musta teed, kakaod ja ka kautšukit. Ning loomulikult ei saa kuidagi üle ega ümber Kopi Luwakist e siis maailma kõige elitaarsemast ja ühest kallimast kohvist. Selle tootmine asus kohe selle hotelli kõrval, kuhu peagi pärast päikeseloojangut jõudsime. Tootmine selles mõttes, et see protsess on veidi erilisem kui tavalisel kohvil. Tavaline kohviuba kasvab põõsas - sealt ta nopitakse, kuivatatakse ja röstitakse. Kopi Luwaki puhul on veel üks puhver vahel. Kopi Luwaki uba kasvab põõsas, sealt ta nopitakse, söödetakse sisse rebasemoodi elukale, oodatakse kuni lõpptoodang liini teisest otsast väljub, siis see saadus kuivatatakse ja röstitakse. Ning müüakse maha hinnaga kuni 230€/kilogramm. Jah, saite õigesti aru – teil on võimalus osta rebasesitta, seda jahvatada ja siis saadust kuuma veega lahjendades juua. Võib ju muidugi rääkida kohviubade väärtustamisest loomakese kõhus nii, et välja tulevad eriliselt suurepäraste maitseomadustega oad, kuid olgem ausad… sitt on sitt. Ükskõik kui peene nime sa sellele paned. Aga eks igaühel omad rõõmud ja soovid. Kes soovib, võib juua elitaarset Kopi Luwakit - tänu Indoneesiale on see võimalus olemas.

Aga nagu sai mainitud, siis jõudsime hotelli. Tuba oli selles mõttes tõeline pärl, et pole vist palju võõrastemaju, kus toa seinal ripub odava pildi asemel hoopis nimekiri asjadest, mida toast leida võib. Voodi – 1tk, kardinad – 2tk, tool – 1tk, voodilina – 1tk jne. Väga pikk nimekiri oli, arvestades toa spartalikku välimust. Või siis tegelikult sisemust. Pärast kümneminutilist ootamist muutus vannitoas külm vesi ka soojaks, nii et hoolimata väga (ja ma mõtlen siin VÄGA) tagasihoidlikku olmetaset, olime oma ööbimispaigaga rahul. Pealegi veetsime siin vaid mõned üksikud öötunnid.

Pärast enda kasimist sai mindud välja istuma ning sealt leidsime eest hulga teisi teelisi. Kõigil oli millegipärast veidi ärev nägu peas. Kui me otsustasime baarist ühe õlle võtta, siis saime ka ärevusest aru. Kõik ootasid, et keegi otsa lahti teeks. Ei juletud esimesena alkot osta :P Niipea kui meie olime oma joogi kätte saanud, tekkis sinna müügikohta isegi väike järjekord. Meie õlletarbimise ajal läks selle tagasihoidliku küla vahel lahti tõeline möll, oli ju Idul Fitri – ramadani lõpp e kõige suurem pidu. Kilgati, karjuti, lasti ohtralt ilutulestikku. Tegemist on Indoneesia aasta suurima peoga, millest me siin keset ei midagit siis osa saime. Hotelli hinna sees oli ka õhtusöök ja kuna me sellised julged õlleostjad olime, siis serveeriti söök meile kõige esimesena. Ok, võib-olla mitte sellepärast, aga fakt on see,  et kraami hakati vedama meie lauale esimesena. Ja neid potsikuid ja kausse muudkui tuli ja tuli, laud oli pärast nagu äke – supp, riis, praenuudlid, kana, kartulikroketid (!), koogitükid, mingi kummaline ollus ja siis veel mingisugune kummaline ollus. Kõik sõime ära (sest kõik oli väga maitsev), kartmata tagajärgi. Kella 9 paiku keerasime magama, sest poole öö pealt oli jälle minek. Abikaasal siiski ilmnesid sellest kartmatust söögist teatud tagajärjed, kuid loperamiid õnneks tasandas tekkinud kriisi ära. Ja nii saime mõlemad öösel mõnusalt magada.