23.august - Stockholmist Dohasse

Öö oli võrdlemisi rahulik, kuid peegelsile Tallinna laht sai öösel välja vahetatud keskpärase Läänemere tormi vastu. Tugev loksumine pani paar korda öö jooksul isegi üles ärkama, kuid seda ainult korraks. Suures plaanis oli see merereis seega suhteliselt sündmustevaene. See oli iseenesest tore, sest järgmised ligikaudu 24 tundi olime sõidus ja kuna me lennukis esimeses klassis ei reisi, siis võis eeldada, et korralikult me välja puhata ei saa. Seetõttu lebotasime voodis hetkeni kui laev juba Stockholmis trosse kai külge kinnitas, alles siis tundus paslik end horisontaalasendist püsti ajada. Kui me oma kohvreid vaikselt piki laevakoridore väljapääsu poole logistasime meenus meile järsku, et seda me polnudki uurinud, et kuidas sadamast Arlandasse saame. 2 aastat varem olime selle tee korra läbi teinud ning seetõttu oli see reisikava koostamise prioriteetide hulgas kusagil väga madalal kohal. Tegelikult isegi nii madalal, et lõpuks me ei jõudnudki selleni, et oleks marsruudi meelde tuletanud.

Aga õnneks olid mälusoppides veel infokillud alles ja seetõttu läks teekond nii õlitatult, justkui sõidaks seda maad iga päev. Sadama ees lunastasime pärast pisikest ootamist 35 SEK eest pileti bussile, mis viis meid Cityterminalenisse ning seal navigeeris meie autopiloot kiirelt kohta, kust väljusid lennujaamabussid e Flygbussarna. Too pilet oli 119 SEK/nägu, seega kui nüüd põhjalikult kalkuleerida, siis kolmekesi minnes on mõttekas võtta juba sadamast takso. Sadam-Arlanda fixhind on taksodel vahemikus 400-550 SEK, soovitan valida 400 SEK-se :P
Kuna jõudsime lennujaama suhteliselt kiirelt, siis olime Qatar Airwaysi check-ini sabas ühed esimestest. Pardakaardi saamine võttis keskmisest ikka oluliselt kauem aega. Skänniti kõik passid sisse, uuriti väga hoolikalt kõiki viisasid ja templeid, klõbistati pikalt arvuti taga ning lõpuks küsiti veel ka kontrollküsimus – „Mis on Eesti pealinn?“ Kui oleks tahtnud elu huvitavaks teha oleks võinud vastu küsida, et kas variante saab? Kuna meil oli ikka kange soov Indoneesiasse minna, siis vastasime: „Tallinn!“ See võttis klienditeenindajal silmnähtavalt pinge maha ja ta asus pardakaarte välja trükkima, isegi Qatari Privilege Clubi kaardi julges ta pärast seda läbi tõmmata ning nii saime oma lennupunktid kirja ning eneselegi teadmata liikusime „Burgundy“ tasemele, mis lubas järjekorravälist check-ini ja kümmet lisakilo pagasit. Kõik see hea selgus kahjuks alles pärast reisi lõppu, mistõttu neid võimalusi me seekord ei kasutanud.

Kella kaheks olid kõik ettevalmistused tehtud ja turvakontroll läbitud, lennuni oli jäänud veel 2 tundi ja 15 minutit. Nüüd võib-olla veidi ka sellest, et miks me just sellise teekonna – Tallinn-Stockholm-Doha-Jakarta – endale valisime. Esmalt võin saladuskatte all öelda, et Tallinnast otse Indoneesiasse ühtegi lennuliini ei lähe (kui charterid välja arvata). Teiseks sai tehtud kõvasti eeltööd – eesmärk oli saada võimalikult odav hind ja teine kriteerium oli see, et kohalejõudmine oleks sujuv ja ilma pikkade ootamisteta kusagil vahepeatustes. Mõlema kaal oli valiku tegemisel võrdne. Kõige odavam lennupileti hind tuli Londonist Emiratesiga, kuid see tundus liiga suure ringina ning sinnasaamine oleks kokkuvõttes hinnavõidu ära nullinud. Samal põhjusel langesid ära Emirates Amsterdamist ning Malaysia Air Amsterdamist ja Frankfurdist. Lähiriikidest oli konkurentsivõimelise hinnaga võimalik lennata Rootsist ja Taanist ning siis jäidki sõelale Turkish Air läbi Istanbuli ja Qatar Air läbi Doha. Qatar tuli kokkuvõttes odavam ja lennuajad klappisid ideaalselt - vahepeatuses pidi nii minnes kui tulles ootama alla 3 tunni ning nii minek kui tulek sobisid perfektselt ka Tallinki laevagraafikuga. Ning boonusena saime võimaluse lennata ühe maailma kõrgeimalt hinnatud lennufirmaga. Lendude klapitamisel peab selle firma puhul lihtsalt vaatama, et Dohas vahemaandumise aeg ei veniks pikemaks kui 8 tundi. Vastasel juhul pead soetama viisa ja kohustusliku ööbimispaketi lennujaama hotellis, mis teeb vahemaandumise mõned sajad USD-d kallimaks. Kokku tuli meie reisitee (Tallinn-Jakarta-Tallinn) maksumus koos Tallinki laevareisi ja transfeeridega ca 11500 EEK. Odavaimad lennupiletid algusega Tallinnast maksid ostuhetkel 17-18tuh EEK. Tallinki asemel võib kasutada loomulikult ka Estonian Airi otselendu Stockholmi, kuid mingil meile teadmata põhjusel maksid just meile vajalikel päevadel Tallinn-Stockholm piletid kordades rohkem kui tavapäevadel. Seega see variant langes ära ja jäi laev.

Nii, poole nelja paiku pärastlõunal hakati rahvast lennukisse laskma. Juhtus nii, et me saime lennumasinasse päris esimeste seas ning kohe hakkas silma see, et miks Qatar Airways on üks kõrgemini hinnatud lennufirmasid maailmas. Väga abivalmid ja sõbralikud lennusaatjad, jalgadel oli isegi ruumi (seltskonna suurim liige on 2 meetrit kõrge), seljatugedes olid ekraanid, filmide ja muude teenuste valik oli tohutu, toit oli maitsev ning jook tasuta. Loomulikult väljus lennuk õigeaegselt ning kogu lennu aja toimus pidev klientide eest hoolitsemine. Tekk ja padi olid juba istmel ootamas, lisaks lennusokid , silmaklapid ja kõrvatropid. Peale selle jagati kätte ka kleepsud, mille said kinnitada seljatugedele – siltidel oli siis kirjas kas „Palun äratada mind söögi serveerimise ajal“, „Palun äratada mind tax-free ajal“ või „Palun mitte segada“. Väga mõistlik lahendus. Turistiklassi kohta oli teenust küll selgelt rohkem kui keskmisel lennufirmal ning teenindajad tundusid tegelikult ka sinu soovidest hoolivat. Jah, Qatariga lendamist võib soovitada.

Niipea kui lennuk oma lennukõrguse saavutas, hakati kohe toitu serveerima ja selline toitmine (väikeste pausidega) kestis kuni Dohani. Esmalt lõunasöök, siis mingi õhtuoode ja lõpuks õhtusöök. Kuna lend Qatari kestis 8 tundi, siis selline nuumamine tegi ikka kõhu päris täis. Ning nagu ma mainisin olid söögid head – tavapärase kummist kana ja ebamääraste nuudlite asemel olid reaalse toidu maitsega söögid. Prae kõrval oli isegi päris tomatitest tomatisalat ning magustoiduks koogitükk, mis viis keele alla. Kõrvale sai libistatud väikest veinikest ja mahlakest ning sobivaks meelelahutuseks olid tol hetkel üsna värske Iron Man 2 ning Simpsonite ja 2 ½ Men uued osad. Nii see ajake veeres, kohati ka uneledes, sest palju sa ikka seda ekraani jõuad jõllitada.

Õhtusöögi ajal lendasime üle Iraagi ja Kuveidi, tähelepanuväärne ja meeldejääv oli selle sündmuse juures see, et meid ei lastudki liitlasvägede poolt alla.

Kui Dohas maanduma hakkasime oli juba pime (Qatar asub muide Eestiga samas ajatsoonis). Kohati oli näha Pärsia lahes naftapuurtornide/gaasimaardlate tulelonte. Alguses ei saanudki aru, et kuhu me siin maandume – pimeduses oli näha ainult pulksirgeid ja tühju, valgustatud kaherealisi maanteid (mis ilmselt lähevad läbi kõrbe), kuid siis kerkis järsku meie ette tuledesäras ja pilvelõhkujatest pungil olev Doha. Qatarile kuuluvad maailma suuruselt kolmandad gaasireservid ning nagu arvata võib annab see võimaluse selle pisiriigi ca 1,7 miljonile inimesele võimaluse väga heaks eluks. SKT inimese kohta on maailma TOP3-s, võisteldes Luksemburgi, Liechtensteini ja Norraga. Seega saabusime tõelisesse heaoluriiki. Seda tohutut rahaveskit ei kasutata õnneks mitte ainult paleede ja kullast autode peale vaid riik on võtnud ette tohutud investeeringud haridussüsteemi (ehitanud koole, ülikoole, akadeemiaid välistudengite meelitamiseks), rajanud finantskeskuse, investeerib jätkuvalt esmaklassilise transpordi infrastruktuuri rajamisse (autoteed, lennukid, lennujaama arendus, raudteesüsteem) jne. Lisaks on ostnud kokku sportlasi ja on saanud endale 2022 aasta jalgpalli MM korraldamise õigused.

Juba lennuväli andis plaanidest aimu. Praegune lennuväli on vast võrreldav Kopenhaageni omaga (nii suuruselt kui reisijate arvult). Aga juba ehitatakse uut lennuvälja, mis peaks vastu võtma 6 korda rohkem reisijaid, tehes Doha lennuväljast regioonis suuruselt teise aerodroomi (Dubai järel). Edu üheks põhjuseks on kindlasti asukoht – nii ida-lääne suunal kui ka põhja-lõuna suunal on just siin paras vahepeatus teha. Seega Qatarist kuuleme me veel tulevikus palju.

Aga siin algab juba järgmine päev…

17.september - Jakarta, Doha, Stockholm

Kummaliseks vahepalaks oli see, et ühel hetkel imbus meie juurde üks kass. Tuli ei kusagilt, anus mõnda aega tähelepanu ja läinud ta oligi. See jäi ka meie viimaseks mälestuseks lennujaamast. Ja Indoneesiast.

Lennukisse hakati laskma täiesti õigeaegselt, Qatari kuulsalt lennufirmalt oleks patt ka midagi muud oodata. Kui üks meie reisiseltskonnast keeras kohe magama, siis mina jäin veel üles ja lasin end teenindada. Soojenduseks võtsin väikese punase veini ja vaatasin täispikka A-Rühma filmi. Kino ajal pakuti ka esimest korda süüa ning nagu tulleski, oli menüü rikkalik. Isegi turistiklassis. Loomulikult oli tasuta ka alkohol - vein, viski, gin, õlu. Mida iganes hing ihkab, kuigi tegemist ju rangelt islamiusku järgiva riigi rahvusliku ettevõttega. Minule selles ühest veinipupsust piisas ning kusagil Sumatra saare ja India vahel lasin samuti silma looja.

Üles ärkasime 3-4 paiku (ärge küsige millise ajavööndi järgi, need olid lootusetult sassis) kui hakati pakkuma „hommikusööki“. Ning ka selle toidukorra kohta on reisipäevikusse kirjutatud vaid kiidusõnad – värske, hea ja rikkalik. Qatar Airways on oma kõrged autasud igati ära teeninud (2011 maailma parim lennufirma, 2010 kolmas, 2009 neljas). Mugavus (jällegi – ka 2 meetrisel volaskil oli turistiklassis mugav), täpsus, ülihea teenindus ning igas asjas kõrgeim kvaliteet – need omadused iseloomustavad seda lennufirmat. Tehes veel tasuta reklaami, siis lisaks Stockholmile, saab lähilinnadest alates 2012 lõpust astuda Qatari raudlinnu pardale ka näiteks Helsingis.

Qatari pealinnas Dohas maandusime päikesetõusu aegu st ca 5 paiku (kohaliku aja järgi) hommikul. Ajaga samas suunas lendamine on tore – kell 1 väljus lennuk Jakartast, kell 5 olime Dohas. Lennuaeg aga oli aga veidi üle 8 tunni.

Varahommik kõrbes oli kaunis – vaikselt kumas juba päikest, maandumisel paistis kätte peamiselt igav liiv ja tühi väli kuni järsku oli silmapiiril uhke klaastornidega linn ja võimas lennuväli. Maandumisel (kordan siis, et kell oli viis hommikul) ütles piloot väliseks soojakraadiks 31. Ning nii oligi, lennukist välja astudes paiskus näkku kuum kõrbeõhk. Lennukit teenindavas bussis oli aga jahe, sest konditsioneer oli põhja keeratud. Sõit terminaali kestis selles viludas bussis meie arvates terve igaviku. Doha lennuväli on agressiivselt laienemas ning seetõttu tegime suure tiiru lennuvälja avarustes, enne kui terminaalihooneteni jõudsime. Täpsemalt on Qatarist mul kirjutatud siin.

Dohas olid mõned tunnid aega ja see oli just paras moment, mil endale ka midagi araabiapärast koju kaasa osta. Kuigi igal pool sai osta ka kaardiga, siis tänu kergele numismaatikahuvile võtsime ikkagi automaadist ka paberraha välja. 100 riaali on praeguses rahas veidi üle 20 euro. Raha oli lahedalt araabiapärane, globaalne ja igav rahakujundus õnneks siia riiki veel imbunud pole. Omad sümbolid, omad kirjad, stiilne taust. Reaalelus on muidugi side selle mainitud maailmaga olemas. Kuna Qatar on suur gaasiriik ja gaasiäri käib maailmas dollarite eest, siis riskide maandamiseks on riaal seotud USA dollariga.

Kulutasime neid riaale aga kahes suures tax-free kaupluses, mis olid minu arusaamist mööda vist avatud 24h. Hästi palju oli müügil ramadaanikaupa (nt datleid), kui ka palju muud (uusim tehnika, lõhnad, riided, alkohol, ehted jne). Hinnatase oli mõistlik, mingeid hüperodavaid leide seal polnud. Rõhuasetus oli poes peamiselt siiski brändi- ja luksuskaupadel. Kuna kaalumiskontrolle enam läbima ei pidanud, siis soetasime enestele niipalju kaupa kui tarida jaksasime ja viitsisime. Lettide vahel uudistades paelus peamiselt meie tähelepanu erinev söögikraam, esmajoones maiused. Otsisime palju me otsisime, aga Qataris endas tehtud kaupu me ei leidnud. See pole ka imekspandav, sest 85% ekspordituludest tuleb ju naftast ja gaasist. Oma vabrikute ja tööstuse rajamine sellises heaoluühiskonnas pole väga vajalik. Toiduaineid veetakse sisse peamiselt Saudi-Araabiast.

Aeg lendas päris kiirelt ja peagi jõudis kätte Stockholmi lennu komplekteerimise aeg ning meie olime seal komplektis. Kõik läks sujuvalt – saime lennukis end sisse seada, lennuk sai õigeaegselt liikuma hakata, stardirajal oli juba hoog sees, meie vaatasime veel hüvastijätuks torni, mille peal oli tervitustekst kui… kui lennuk pani poole stardiraja peal pidurit. Ossa jutt! See oli päris hirmutav. Positiivne oli see, et me saime õigeaegselt pidama ja rajalt välja ei sõitnud, tegelikult oli kõik vägagi kontrolli all. Lihtsalt see areng oli ootamatu. Ruleerisime veidi kõrvale ja peagi kapten ütles, et ta „peab midagi kontrollima“. Teate, kui öeldakse, et „midagi“ peab kontrollima, siis see ei süsti väga kindlust. No mida siis? Mõni minut hiljem kõlas kõlarist aga sama hääl ja teatas, et „kontrollis ühe asja üle ja kõik on ok ning kohe stardime“. Mille sa üle kontrollisid, vasardas peas. Ausalt öeldes see uus hoovõtt võttis junni jahedaks, tegelikult terve see lennukitäis rahvast oli vait ja vaatas pingeliselt ekraanile, enda ette või siis aknast välja. Aga kõik läks viperusteta ja me tõusime ilusti õhku, ju siis oli mingi väike asi. Näiteks kabiinis oli printeris paber otsas või siis kohviautomaadi stepsel oli pistikust väljas. Nii mõeldes oli elu lihtsam.

Aga lend läks piki Araabia poolsaare idarannikut, siis üle Kuveidi, Iraagi, Türgi, Musta mere, Moldova, Ukraina, Valgevene, Läti (mõttes hüüdsin „Stop!“, aga sest polnud abi) ning lõpuks puutusid rattad Stockholmi Arlanda lennuvälja siledat asfalti. Lend tegelikult läks kiirelt. Korralisi söögikordi oli 2, peaaegu piiritu valikuga meediasüsteemist said aga meie lemmikuteks „2 ½ meest“ ning mõned uuemad filmid, mida polnud veel näinud.

Rootsi 17 kraadist karget õhku saime nautima veidi pärast kella 14.00 päeval. Hoolimata madalatest temperatuurinumbritest, oli ilm ilus ja päikeseline. Seega väga suurt šokki kohe ei saanudki. Pagasilindi juures olid jälle ärevad hetked, sest no ei tulnud meie kohvreid. Jälle olime viimaste seas, kes pagasi kätte said, närvid täitsa läbi. Aga kogu kraam oli ühes tükis ja kohvreid väga palju loobitud poldud – selle üle oli siiras hea meel. Kuna ülemäära palju aega ei olnud, siis hoolimata üsna rasvasest hinnast, võtsime fiksihinnaga takso (mis viis selle hinna eest Värtahamneni sadamasse). Pakkumised olid vahemikus 450-600 SEK ning kuna autod olid sõna otseses mõttes samad, siis ei pidanud just tuumafüüsik olema, et oma valik teha. Esimene asi, mis meid imestama pani oli see, et taksojuht ronis valelt poolt (vasakult) sisse. J Parempoolne liiklus oli meile juba külge hakanud. Teine imekspandav asjaolu oli Stockholmi üliuimane liiklus – autod sõitsid eraldi ridades (!), jalakäijaid lasti üle tee, võrrid ja motikad ei sõelunud sul küljes, liiklusmärkidest peeti kinni jne. See kõik tundus nii kummaline. Kuu aega Indoneesias keerab ikka mingid arusaamad täiesti sassi. Seda võis nüüd nimetada siis lausa Euroopa kultuurišokiks.

Sadamasse jõudes nägime, et „Baltic Queen“ nimeline laev oli meie jaoks ilusasti ära kasitud ja valmis seatud. Paigutasime end kajutisse ära ja sõime restoranis raha eest, mille eest oleks Indoneesias saanud mitmekäigulise lõuna või siis lihtsalt mitu päeva hästi süüa, maitsetuid võileibu. Pärast sellist kulinaarset pettumust, sulgusime kajutisse ja üritasime televiisori abil end jõuga kohalikku aega suruda. See tähendab, et ei läinud enne magama kui hilisõhtu käes. Ja see toimis. Kell kümme lasime tule surnuks ning täpselt 12 tundi hiljem astusid meie jalad jälle Tallinna pinnale. Seekord läks siis niiviisi, väga tore reis oli. Aga lugege järgmiselt lehelt kokkuvõtet kah kui te lugemisega juba siiani välja olete jõudnud.