24.august - Dohast Jakartasse

Lennukist välja öhe astudes laksas meile näkku 37-kraadine kuumus (pärast lennujaama terminalis nägime numbrit). Alguses arvasime, et lennukimootorist kiirgas kuumust, kuid tuli välja, et pool kaksteist öösel oligi väljas nii soe. Huvitav mis siin päeval siis toimub? Lennujaama moodsas hoones siirdusime kiirelt ja probleemivabalt transiittsooni, kus meil oli kokku paar tundi vaba aega. Kammisime tax-free poed läbi ja otsustasime, et sisseostud jätame tagasituleku peale. Hinnad oli keskmised, huvitav oli see, et tõsise islamiriigi kohta oli seal väga sisukas alkoholivalik. Palju oli ka ramadanikaupa, mis tunduski olevat kõige minevam kaup. Kilode kaupa osteti igasugust tehnikat – fotokaid, filmikaameraid, ipode, telefone jne.

Siis läks ootamiseks. Kuigi minekuni oli aega suhteliselt vähe, siis tabloodele meie lend veel ära ei mahtunud. Lennuliiklus ja -ühendus muu maailmaga oli ülitihe. Otselende oli Manchesterist Melbourneni ja Sao Paulost Moskvani. Kõige eredam hetk oli ootamise ajal see, kui meie lähedale tuli üks grupp mongoleid ja hakkas tina panema. Istusid ringis põrandale, lasid pudelil ringi käia ning urgitsesid kotist mingit hirmsat kala sisaldavat ollust (lõhna järgi võis aimata kala olemasolu) peale. Lahe oli vaadata kuidas rahvas vaikselt hakkas nende lähedusest lahkuma. Huvitav oli aga see, et kedagi väga ei huvitanud nende tegevus.

Lõpuks oli lennukisse minemise aeg ning lennuk oli sisuliselt sama, mis ka Stockholmist tulles. Kuna kell oli lennuki õhkutõusmise ajal kusagil pool kolm öösel, siis kulusid need mittetülitamise kleepsud jälle marjaks ära. Sest hoolimata sügavast ööst, hakkas lahke ja kadestamisväärselt ergas personal kohe snäkke ja jooke pakkuma. Ei, tänan. Ootame ära hommiku ja lõunasöögi. Vastupäeva lendamise miinus on see, et aeg lendab veel kiiremini. Sõna otseses mõttes. Lend kestis reaalselt ca 9 tundi, kuid kellaseiereid tuli edasi lükata 13 tunni võrra. Mõned tunnid sai ehk kokkuvõttes ka magatud, kuid see oli pigem selline magamise teesklemine. Hommiku- ja lõunasöögi vaheline aeg sai sisustatud telekavaatamise ning indoneesiakeelsete olulisemate sõnade (peamiselt siis numbrid) ja fraaside selgeks õppimisega. Ega me suuri lootusi sellele ei pannudki, et me sõnaraamatu abil kohalikega sisutihedaid ja elulis-filosoofilisi vestlusi suudame arendada, kuid vähemalt selleks hetkeks kui Airbus A330-300 rattad Jakarta Soekarno-Hatta Rahvusvahelise lennuvälja asfalti puutusid, olime suutelised juba kaupmeeste ja teenusepakkujatega indoneesia keeles hindade üle vaidlema ja sellest alguseks piisas.

Lennujaamas sujus kõik viperusteta. Olime juba lennukis ära täitnud kõik vajalikud viisaformularid ning –deklaratsioonid, seega pärast kohvrite kättesaamist oli vaja lihtsalt maksta 25USD inimese pealt ning 30 päeva viisa oligi käes. Kohvritest veel niipalju, et mina tahaks oma ihusilmaga näha inimest, kes saab kohvrid kätte kohe kui lint liikuma hakkab. Meil on alati nii, et kõigepealt ootad tükk aega. Siis hakkad arvutama, et kuipalju seal vahemaandumise ajal kohvrite ümberlaadimiseks aega oli (no oleks pidanud jõudma ju, või…?). Siis vaatad ahastusega kui väheks on meie lennu rahvast lindi äärde jäänud. Siis hakatakse meie lindile laskma mõne järgmise lennu pagasit, mille peale juba sobrad taskus pagasikviitungeid, vahetad tühjad pilgud veel mõne oma lennu saatusekaaslasega ja piidled silmanurgast „Lost luggage“ leti poole (leidmaks õudusega, et seal on pikk järjekord). Siis ootad veel, endal suhteliselt lootusetu nägu peas ja nead lennufirmat maapõhja. Siis mõtled, et mis variandiga nüüd ilma vahetusriiete ja muu kraamita hakkama saad. Siis meenub, et homme hommikul vara lendame juba Sumatrale (järgmine lend Qatarist aga tuleb ilmselt 24h pärast). Ahastus kasvab. Ja siis tulevad meie kohvrid. Ning niimoodi peaaegu iga kord. Miks ei või olla nii, et niipea kui lint liikuma hakkab, saame oma kohvrid kätte? Miks, ma küsin!?

Piiriületus läks kiirelt, Eesti passiga 2 rändurit kellelegi kahtlased ei tundunud ning ilma igasuguste emotsioonide ja lisaküsimusteta löödi meile templid passi. Kohe lennujaamas vahetasime endale ka veidi raha 1 USD eest pakuti seal 8900 ruupiat ja see tundus olevat täitsa ok kurss (täpsustuseks niipalju, et see oli kurss väga heas korras 100 USD rahatähtedele, väiksematel denominatsioonidel on kehvem kurss). Linna peale polnud meil täna aega minna ja järgmise päeva varahommikul pidime juba edasi lendama, seega tuli siin raha vahetada. Hiljem hotellis näiteks avastasime, et sealne kurss oli oluliselt kehvem (ca 8500 ruupiat). Hindade arvutamisel kasutasime valemit – 3 nulli tagant ära ja korda 1,4 – see andis ligikaudse Eesti krooni kursi. St 100 000 ruupiat = ca 140 EEK. Kuigi lennujaama rahavahetus tundus alguses kahtlane, siis komisjonitasu seal ei võetud, arvutused olid õiged ning peo peale laotud rahahulk vastas arvutustele. Selle vahetusega saime muide lennujaamas hoobilt miljonäriks :)

Lonely Planeti (mis osutus sellel korral väga täpseks ja kasulikuks abivahendiks) soovitusel raiusime ennast läbi lennujaama esist ummistavast taksojuhtide massist ja suundusime sirgjoones bussipeatuse suunas. Sellel ajal kuulsime ka esimest korda fraasi, mis sai reisi lõpuks üheks Indoneesia sümboliks – „Hey mister! Where you go?“. Meie päevaplaanidest huvituvaid inimesi oli reisi lõpuks kogunenud tuhandeid. Alguses me olime viisakad ja muudkui vastasime, et läheme bussi peale ja siis sõidame kesklinna jne. Loomulikult oli selline käitumine viga. Selle tõestuseks võib kohe tuua näite sealtsamast lennujaama esiselt. Ühele taksojuhile vastasime, et läheme bussi peale. Tolle peale tuli vastus, et: „Oi, aga buss on hoopis sealpool (viibates hoopis teisele poole kuhu me läksime).“ No me küsisime sinisilmsetena üle, et on ta ikka kindel, et selle firma buss väljub sealtpoolt, mille peale tuli vastuseks „Yes, yes,yes.“ No tühjagi, ta vedas meid parkimisplatsile, kus seisis üks autojuht mahtuniversaaliga. Meie: „See ei ole ju buss!?!“, tema „Jah, see on buss!“, meie „no ei ole ju, see on auto“, tema „ei, ei see on ikka buss“, mina (mõeldes) „kuradi #¤%#¤¤“, tema (mõeldes) „hurraa, leidsin jälle 2 lolli.“ Vahepeal hakkas juht juba kohvreid autosse tõstma. Selle peale küsisin hinda ja kord oli see 300 000 ruupiat ja kord 100USD (kahe hinna vahe on muide 3-kordne), meie pakkusime 100 000 ruupiat, kuid see ei sobinud. Ok, aitab! Rebisin kohvrid autojuhi käest ära ja ütlesin lennukis selgeks õpitud tänusõnad – „Terima kasih“ – ja jalutasime vihasena terminali poole tagasi. Siis ta midagi hüüdis sealt 200 000 või 200, aga see meid enam ei huvitanud. Selliste igasuguste teenusepakkujate eemalepeletamisest sai meie igapäevatöö. Kõige paremini mõjus küsimiste ignoreerimine, kuid selleni jõudsime alles reisu lõpus. Nüüd aga lennujaama tagasi.

Tuli välja, et me olime enne läinud siiski õiges suunas, bussipeatus oli terminali ühes ääres. Damri firma bussipilet maksis 20tuh IDR (ca 30 EEK) ja selle raha eest sai kesklinna, Gambiri rongijaama. Sõidu ajaks pakuti 1 tund. Teadmiseks veel niipalju, et ametliku takso fikstasu lennujaamast suvalisse kohta kesklinnas on 150 000 IDR.

Algul läks sõit kiirelt piki kiirteed, kuid siis jäime kinni õhtuse tipptunni ummikusse. Tunnisest sõidust sai kaks ning see andis meile võimaluse veidi pimedusse vajuvat Jakartat näha. Enamus linnast paistis olevat üks suur slumm. Tohutu ülerahvastatus (ja ka üleautostatus), linn oli lisaks räpane ja majad enamasti sellised kuurilaadsed, mis on kättejuhtunud materjalidest kokku pandud. Kõik see muutus südalinnas, kus kõrgus lugematu arv uhkeid pilvelõhkujaid ning kus olid kohati kõnniteed (pealinn on ääretult jalakäija vaenulik) ja seisid uhked Mercedese ning Armani reklaamtahvlid. Kontrast oli väga räige. Nende samade pilvelõhkujate taga aga paistsid jälle poollagunenud sarad. See, et Jakarta on Kagu-Aasia tuhmunud pärl, paistis paika pidavat. Paljud reisiportaalid ja –raamatud soovitavad pealinnast võimalikult kiirelt lahkuda ja tundub, et neil on õigus. Võrdlus on meil olemas nii Mexico City kui ka Buenos Airesega, mis on samuti kohati slummistunud hiidlinnad, kuid need linnad meile meeldisid, Jakarta osas esialgu selliseid tundeid ei tekkinud.

Gambiri jõudsime juba pimedas. Sealt võtsime kohe takso ning pärast väikest kauplemist leppisime hinna kokku 40tuh peale. Me teadsime, et seda oli veidi palju, sest hotellini oli maad kõigest mõned kilomeetrid, kuid me tõepoolest ei viitsinud 10-20 krooni pärast seal saagi käima tõmmata. Väljas oli pime, me olime võõras linnas ja rampväsinud – tahtsime kiirelt hotelli ära. Ja Eestis on mõnel taksol sisseistumise tasu sama suur kui seal meie arve kokku läks. Lõpuks viskasime mõned tuhanded veel peale kah. Enamus taksosid on muide seal viisakad. Mingid suhteliselt väikesed kohalikud Toyota mudelid, kuid selle eest puhtad ja viisakad. Tavataks on 12tuh sisseistumise tasu ja 7tuh/km (see on kõige usaldusväärsema taksofirma – BlueBird Taxi – hinnakiri).

Meie hotelliks oli Ibis Arcadia. Oleme Ibise hotellides ööbinud erinevais paigus üle maailma ning nendega tavaliselt ka rahule jäänud. Tegemist on pretensioonitute 2 ja 3-tärni hotellidega, mis pakuvad piisavalt suurt tuba ja mugavat voodit ning sellega meie nõudmised hotellile tavaliselt ka piirduvad. Jakartas on Ibiseid mitmeid, kuid see oli asukohalt ja tripadvisor.com hinnangute järgi neist parim. Broneering leiti ilusti üles ja pakikandja vedas meie kodinad tuppa. Kuna olime üsna kõrgel korrusel, siis avanes aknast mõnus vaade südalinnale.

Meie toa vannituba oli küll veidi väsinud, kuid kõik asjad töötasid, soe vesi oli olemas ning tuba puhas. Ennenägematu oli vaid voodi kõrval laua peal olev buklett – käitumisjuhend maavärina korral. See oli esimene kord kui me reaalselt enestele teadvustasime, et me oleme nüüd kohal.

Olles teadlikud, et kuhu pinnavõbisemise korral joosta (akendest eemale ja mõne tugiseina poole kui just ei asu esimesel korrusel), läksime alla sööma. Seal saime kohe teise meeldetuletuse, et oleme mitte-Euroopas. Esiteks oli restoranis suitsetamine lubatud. See mis ka meil oli veel üsna hiljuti tavapärane, tundus seal millegi uuena. Kunagi oli ju täiesti tavaline, et pubist/ööklubist/restoranist tulles lehkasid riided nagu tuhatoos. Mõned aastad puhast õhku on eurooplasi suitsu suhtes hellaks teinud. Kuna restoranis oli ainult 3-4 inimest, siis sellele suitsetamisele kokkuvõttes suurt tähelepanu ei pööranud ja õnneks see meid väga ka ei häirinud.

Järgmiseks meeldetuletuseks oli loomulikult toit. Hotell pakkus nii lääne kui ka kohalikku menüüd, me muidugi valisime kohalike hõrgutiste hulgast. Või noh mis valimine see ikka on kui sa ei tea, et mis on mis. Pigem selline huupi tulistamine. Mina võtsin liha, abikaasa võttis kana. Kõrvale Bintangi õlut, mis on kohalik spetsialiteet. Ma usun, et meie õhtusööki kõrvalt vaadata oli päris naljakas. Kui naine suutis enam-vähem viisakaks jääda, siis meespool sõi ja pisarad voolasid lahinal. Ja nii terve õhtusöögi. Mitte, et meeleolu kuidagi melanhoolseks või kurvaks oleks muutunud, toit oli lihtsalt nii terav. Maitsemeel kõrbes sõna otseses mõttes ära ligikaudu minutiga. Pärast seda oleks võinud süüa kasvõi kasepakke, mingit maitset niikuinii ei tundnud. No ja minut hiljem tulid esimesed pisarad. Püüdsin vältida toidu sees igasuguseid seemneid ja punast värvi tükke, kuid see ei aidanud. Iga amps oli kui üks kulbitäis laavat ning pisarad voolasid lahinal nagu joodikul, kes jõudis kodukoha alkopoodi 1 minut pärast kella selle sulgemist. Kolmveerand portsust söödud, andsin alla. Peatäis oli ära nutetud ja suul oli füüsiliselt valus ning õlu sai otsa. Abikaasal oli ka suhteliselt terav söök, kuid mitte midagi sellist. Sellest dineest tegime järelduse, et tuleb rohkem kohaliku toiduga harjutada, siis saab ehk seda ka rohkem nautima hakata. Lõpetuseks võtsime veel ühe kausitäie puuvilju, millest viimase paari ampsu maitset ma juba hakkasin tajuma (tegin vahet magusal ja hapul). Järelikult mingeid permanentseid tüsistusi õhtusöök kaasa ei toonud.

Söök söödud, kobisime kohe tuppa magama. Lennuväsimus oli sees ning järgmise päeva hommikul vara pidime olema uuesti lennujaamas. Sellest tulenevalt jõudsime ka järeldusele, et linna tulemine oli tegelikult viga. Oleks võinud jääda lennujaama hotelli, niisama edasi-tagasi kesklinna saalimine oli mõttetu aja- ja raharaisk. Aga noh, järgmine kord targem.

25.august - Medan, Ketambe, Leuseri Rahvuspark

Kell 3.30 hommikul (loe: öösel) pani mobiiltelefoni alarm meie hotellitoa kajama. Kuigi tegemist on absurdse kellaajaga puhkuse ajal ärkamiseks, siis võib ette ära öelda, et nii vara tõusmist tuli veel päris mitu korda ette. Ja alati oli äratus 3.30, mingi maagiline kellaaeg ilmselt.

Aga selles hommikus küll midagi väga maagilist polnud. 5-tunnine ajavahe vajas kohandumist. Eestis oli samal hetkel hilisõhtu kui meie juba uut päeva alustasime. Kõike seda ei teinud me mingitel masohhistlikel eesmärkidel teada saamaks oma keha ja vaimu suutlikkuse piire vaid hoopis selleks, et võimalikult efektiivselt oma reisupäevi ära kasutada. Tänase päeva plaan oli jõuda ülerahvastatud Jakarta kesklinnast õhtuks suhteliselt inimtühja ja metsikusse Põhja-Sumatra vihmametsa. See tähendas linnulennult 1500 km, kuid kahjuks teraslinnu sõit moodustas ajalises mõttes sellest teekonnast suhteliselt väikese osa. Viimase ca 250 km läbimiseks autoga oli arvestatud 9 tundi. Aga sellest hiljem.

Ibis Arcadia 2 tärni olemus hakkas ka vaikselt kohale jõudma. Dušši all oli kuum vesi nii külm, et äratas väga konkreetselt üles. Kuumavee kraanist tuleva vee temperatuur hakkas külmavee omast vaikselt erinema alles ca 10 minutit pärast selle avamist. Aga noh, Kagu-Aasia värk. Kui ikka valid siin 2-tärni hotelli, siis ei saagi eeldada, et kõik toimib nagu kellavärk. Samas restoran oli väga viisakas ja teenindajad äärmiselt püüdlikud. 2 ööbimist oli meil selles hotellis veel tulemas (Sumatralt naastes ja siis veel reisi lõpus) ning kokkuvõttes olime ikkagi rahul, et jälle Ibise valisime.

Check-out läks kiirelt, kuna hotellituba oli mul juba ammu kodus kinni makstud (nii sai päris kõva ale). Vormistada tuli ainult tagatisraha (300tuh IDR) tagasisaamine ning juba vurasimegi BlueBird Taxi taksoga mööda kummaliselt tühjasid (tohutu kontrast eilsega) Jakarta varahommikusi tänavaid. Nagu vist juba sai mainitud on Indoneesia pealinn sõidukite linn – kõnniteesid kas pole üldse või on need ääretult kitsad ning metropoli läbivad risti-rästi suured kiirteed. Üks nendest viis otse lennujaama ning kuna tee oli tõesti praktiliselt tühi (kui mõned samas suunas sõitvad taksod välja arvata), siis see väike Daihatsu suutis spidomeetri ka 130km/h peale viia.

Sõit läbi tühja Jakarta tekitas tunde, et niiviisi võib seda linna kohati isegi ilusaks pidada. Kuna oli pime, siis kõik see rämps ja sodi tänavate ääres ning jõgedes välja ei paistnud. Autosid ja inimmasse samuti polnud. Pimeduses ei paistnud välja ka kõik need lobudikud ja slummid, pigem mõjusid nad tavalise madalamajalise eeslinnana, kus on kehv tänavavalgustus. Ning kuna kiirtee tõusis tänu viaduktidele kohati üsna kõrgele, siis sai taksoaknast nautida Jakarta City pilvelõhkujaterohket, säravat panoraami. Jah, igal linnal on omad hetked. Isegi Lasnamäed võib ju pimeduses eemalt vaadates kauniks pidada. Aga Jakarta parimad hetked on siis meie arvates vara-vara hommikul, kui enamik linna 10-st miljonist inimeset (23 miljonit kui kõik eeslinnad ka juurde panna) veel ei ole oma igapäeva toimetustega pihta hakanud.

45 minutit sõitu läks ümbrust jälgides üsna kiirelt. Siis aga tegi taksojuht meiega juttu ning küsis, et millisesse terminali me soovime. Lappasime kiirelt oma väljaprinditud AirAsia piletid läbi, kuid terminali numbrit ei olnud kusagil kirjas. Ütlesime, et AirAsia terminali. Kuna taksojuht ei olnud kindel, et kas terminal 2 või 3, siis esmalt vaatasime üle nr 2. See ei olnud õige, sissesõiduputkade juures saime teada, et AirAsia domestic e siselennud väljuvad terminalist nr 3. Maksime taksojuhile kokkuleppehinnana 120tuh IDR ning mõned tuhanded veel ka jootrahaks, nagu see tavaliselt kombeks on. Kuna olime oma ärkamist ja lennujaama sõitu igaks juhuks planeerinud üsna suure lõtkuga, siis nüüd oli meil ligikaudu 1 tund vaba aega.

Võtsime kohvi ja mõned pirulid ning püüdsime välja nuputada, et kus me neid süüa võiks nii, et me kohalikke paastuvaid moslemeid ei solvaks. Oli ju ramadani aeg, mistõttu päevasel ajal on moslemitel söömine (lisaks ka suitsetamine ja seksimine) keelatud. Mittemoslemitelt eeldatakse, et nad aktsepteerivad seda ning ei kuku avalikus kohas burksi järama kui teised samal ajal nälgivad. Ma arvan, et mul viskaks ka pildi eest mustaks kui keegi minu nina all head ja paremat näost sisse ajab samal ajal kui ise pole mitu nädalat kõhtu korralikult täis saanud. Indoneesias saab selle reegli rikkumisel heal juhul sõimata, halvimal juhul kere peale. Mõnel rangemal islamimaal pannakse sind pikema jututa vangi. Seetõttu olidki paljud restoranid suletud või siis pakitud paksude kardinate taha (sh nt Mcdonald’s ja Pizza Hut), tänavatel elatist teenivad kiirtoitu pakkuvad söögikärude omanikud olid oma ärile riide ümber tõmmanud. Aga siin Jakarta lennujaama kolmandas terminalis polnud ühtki varjulisemat kohta. Õnneks nägime mitmes kohas ka mosleminaisi vaikselt oma hommikukohvi tarbimas, selle peale valisime ühe võimalikult eraldi oleva pingikese ja keerasime kiirelt kuklid ja kohvi naha vahele.

See tund läks tegelikult kiirelt, kuigi mitte nii kiirelt kui päikesetõus. Istusime just terminali suurte klaasakende ees, vaatega ida suunas. Ühel hetkel hakkas päikeseketta ots veidi paistma ning minutitega oli see juba horisondi kohal. Ning veel 15-20 mintsa ja meie planeedi küttekeha oli praktiliselt seniidis – päikesetõusu (otse üles) oli võimalik lausa silmaga jälgida. Vaadata oli seda lahe, kuid teisalt oli mul kahju kohalikest fotograafidest. Kui Eestis naudivad loodusfoto harrastajad pikka-pikka eha- ja koiduaega, kui valgus on kõige maagilisem ja loodus fotogeenilisem, siis Indoneesias jääb see maagia kõik mõnekümne minuti sisse. Ja nii aastaringi, sest päevade pikkus praktiliselt ei muutu. Pärast päikesetõusu on päike aga terve päeva väga intensiivne, tekitades järskude varjudega fotohuvilistele palju probleeme. Aga niipalju siis fotondusest.

AirAsia lennukisse minek algas õigeaegselt. Mingit odavlennufirmale omast rabelemist ei olnud, kõik toimus väga tsiviliseeritult. Käsipagasit ei mõõdetud ega kaalutud, pardakaardi kontrollimine oli samuti suhteliselt pealiskaudne. Lennuk oli korralik, nahkistmete ja normaalse istmevahega. Miks me AirAsia üldse valisime olid hind ja lennuajad. Indoneesia kõige usaldusväärsem lennufirma on rahvuslik lennufirma Garuda Airlines, mis hiljuti liitus ka SkyTeamiga. Selle hind tuli AirAsia omaga ligilähedane (kui AirAsia pagasitasu, check-ini tasu, krediitkaardi tasu, istekoha valimise tasu jne kokku liita), kuid AirAsia lende oli rohkem ja ajad sobisid paremini. Ülejäänud firmad – Mandala, LionAir, Tiger Air, Batavia, Merpati jne – ei tundunud eriti usaldusväärsed. Väike põhjendus kah – ükski Indoneesia firma peale Garuda ei tohi Euroopasse lennata, sest lennukite tehniline seisund ei vasta standarditele. Olles näinud väga erinevaid tiibadega vanne Euroopa lennujaamades, siis ma juba kujutasin ette, et millised need keskmised Indoneesia siselennu lennukid on, mida sinna ei lasta. Eks hirmul on ka vahest suured silmad, kuid lennuõnnetusi juhtub selles riigis ikka päris tihti. Seega ei tahtnud riskida. Parem 500-600 EEK rohkem kulutada kui kusagil Sumatra kohal alla prantsatada. Jakarta-Medan-Jakarta piletid läksid muide maksma ca 1400 EEK/inimene.

Lend kulges emotsioonivabalt. Medani Polonia-nimeline rahvusvaheline lennuväli on suhteliselt väike, kuid kõik toimis laitmatult ja kohvrid saime kiirelt kätte. Rahvusvaheline on lennuväli seetõttu, et Medanist 1,5 tunnise lennu kaugusel asuvad 2 suurt Kagu-Aasia lennukeskust – Kuala Lumpur (Malaisia, 1 tund) ja Singapur (1,5 tundi). Seetõttu on lennuühendus nende 2 kohaga väga tihe ja ei maksa praktiliselt midagi. Polonia tähendab muide ladina keeles Poolat ja meie lähiriigi nime kannab lennuväli seetõttu, et lennuvälja alad kuulusid kunagi ühele Poola parunile.

Medani lennuväljal vahetasime ära ka suurema summa raha. Rahavahetuskoht oli küll veidi kahtlane, kuid kurss oli väga hea ning mingeid probleeme ei tekkinud. Tegelikult olime ka veidi sundviskes st me pidime Medanis raha ära vahetama, sest suundusime nüüd päevadeks piirkonda, kus sularahaautomaati pole. Lisaks ostsime täiesti olematu summa eest tee peale kaasa erinevaid saiakesi ja karbitäie muffineid ja vett.

Kui vajalikud toimingud tehtud, siis piilusime korraks transporditeenuste pakkujate suunas ja see oli justkui stardipauk nendele hagijatele. Mehi tormas meie poole nagu murdu, kõik üritasid oma teenust pakkuda. Võitjaks jäi seekord siiski isik, kes purssis veidigi inglise keelt. Tal oli ette näidata ka suhteliselt korralik takso. Võitluses osalesid ka becakijuhid (motorikšad) ja igasuguste parsade omanikud, kuid meie ei saanud nendest aru ja nemad ei saanud meist aru. See oli selles mõttes probleem, et meil oli ikkagi konkreetne koht, kuhu me minna soovisime. Selleks kohaks oli „Borneo Travel Group“, kes pakkus selle lehe alusel mõistlikku transporditeenust Kutacane linnakesse, kust meie lõppeesmärk Ketambe oli vaid kiviviske kaugusel. Juht teadis Borneo Travelit ja peagi olime kohal.

Niipea kui me oma kohvrid taksost välja saime, visati need ka ühe väga värvilise ja kaugeid aegu näinud bussi katusele. Istmed olid poollagunenud ning ruumi sees suhteliselt vähe. See oli hoopis teistsugune transpordilahendus kui me ootasime, meie teada pidi Kutacanesse sõitma konditsioneeritud sõiduauto. Seetõttu hakkasimegi uurima, et kas neil mingit teist teenust ei ole. Võib-olla lihtsalt eeldati, et me tahame minna bussiga. Pärast väikest käte ja jalgadega tehtud arutelu, kus meie jaoks arusaadavad sõnad olid „taxi“, „Kutacane“ ja „No“, saime lõpuks aru, et oleme vales kohas. Borneo bussid sõitsid Kabajahesse (ca poole maa peale) ning nad ei osanud öelda ei ööd ega mütsi selle kohta, et kuidas Kutacanesse saaks. Saime aru, et meid taheti juhatada Medani bussijaama, kust läheks siis buss Kutacanesse kunagi pärast lõunat. Arvestades, et sõidu pikkus autoga on ca 9 tundi, siis pärastlõunane ühistransport ei tundunud eriti ahvatlev variant. Olime natuke aega üsna nõutud kuni meiega tuli rääkima üks Austraalias elav ja puhast inglise keelt rääkiv kohalik. Saime suhtlemised suheldud ning lõpuks jõudsime sinnani, et meile tuleb takso järgi ja viib meid kuhu vaja. Lisaks ütles, et me ei paneks väga kohalike käitumist tähele – me olime ikkagi piirkonna tähelepanu absoluutne keskpunkt, eriti reisiseltskonna blondide juustega naisterahvas. Õnneks oldi sellised poolenisti pealetükkivad, vaadati ja kihistati naerda, kuid hoiti distantsi. Kui mõni mehepoeg tuli ikkagi juttu rääkima, siis teised tirisid ta kiirelt eemale. Ning juttu räägiti ainult meespoolega, teise mehe naisega rääkime on islami kogukonnas äärmine ebaviisakus.

Ootasime. 10 minutit. 20 minutit. Pool tundi. Ei midagi. Kui küsisime, et millal, siis öeldi, et kohe-kohe. Tüüpiline. Ühel hetkel otsustasime, et aitab. Lugesime oma reisikavast välja, et meie „Borneo Travel“ asub kusagil Citra Gardeni juures ja meie indo-austraallasest sõbra sõnul asub see kompleks linna teises otsas. Kolistasime oma kohvritega lähedal asuvate becakimeeste juurde ja palusime end Citra Gardeni juurde viia. Kuna 2 eurooplast + 2 kohvrit + 2 seljakotti ühte kärusse mitte kuidagi ära ei mahtunud, siis võtsime kaks. Leppisime kohe ka hinnas kokku – delapan ribu e 8000. Oli näha, et ta vist küsis meilt maksimumhinda, kuid sellise summa pealt (11 EEK) ei ole ju tingimine kohane. Pealegi oli näha, et need juhid olid ääretult vaesed, mistõttu tundus isegi see küsitud summa meie jaoks liiga väike. Pidi ta ju oma motoriseeritud rikšale ka bensu ostma ja sõita oli 4-5 kilomeetrit. Aga noh... Sõit selle põriseva tugitooliga oli igatahes lahe elamus ning just Citra Gardeni vastast leidsime ka õige Borneo Transport Groupi. Seega lennujaamast tasub lasta end sõidutada Citra Gardeni juurde, siis jõuab õigesse kohta.

See „firma“ oli tavaline lauake ja katusealune linna ühe tuiksoone ääres nagu enamus ärisid Medanis. Kes oli teinud oma paarikümnele ruutmeetrile poe, kes motikaparanduse firma (väga popp äri), kes mingi teenusettevõtte. Peamine oli see, et äri ees oleks mõnus varjus asuv istumiskoht vaatega autoteele, kust annaks siis mööda sõitvatele tuttavatele lehvitada. See paistis olevat ka üks aktiivsemaid tegevusi, mida äripidajad päeva jooksul tegid. Nii olid lood ka selles Borneo Transport Groupis. Varjualuses molutas kokku mingi 4-5 meest, kellest ühele siis meie saabumine ka tööd andis. Kiirelt saime teada, et siit läheb tõesti auto Kutacanesse. Kui tundsime huvi, et mis kell, siis sai nende inglise keele oskus otsa. Üritati näidata kätega ja siis kella peal, mina noppisin nende jutust välja sõna „dua belas“, mis tähendab kahtteist. Küsisingi, et „dua belas?“ Selle peale puhkesid kõik naerma ja tegid omavahel nalja, mille sisu oli suures plaanis selline, et valge mees oskab isegi indoneesia keelt paremini kui sina inglise keelt. Tüüp kordas seda „duabelasi“ mitu minutit ja muudkui itsitas omaette. Seega tasus numbreid õppida.

Pilet maksis 100 000 IDR ühe inimese eest ja minu arust on see ikka suhteliselt tagasihoidlik hind. Mõelge ise – 9 tundi sõitu, kokku 4 reisijat ja iga reisija käest küsid ainult 140 krooni. Bensiin on seal muidugi odavam kui Euroopas (7-8 EEK/l), kuid suurt kasu selline äri ei too. See toob mind tagasi selleni, et Borneo nimelise ettevõtte katuse all passis jõude 4-5 meest. Ma muidugi ei tea, et kas nad kõik töötasid seal, kuid igatahes mulje jäi küll selline. Kui meile piletid müüdud said, läks molutamine edasi. Seda oli meil võimalus pikema aja jooksul jälgida, sest auto väljumiseni oli ca 1,5 tundi aega. Selle aja jooksul ei teinud kodanikud mitte midagi peale lobisemise, tuttavatele lehvitamise ja lebotamise. Nende kaitseks võib muidugi öelda seda, et KOHUTAVALT palav oli. Isegi varjus istudes voolas higi ojadena, midagi väga aktiivset ei olegi võimalik sellise kuumaga ette võtta. Vahel pidas mõni tuttav motamees ka kinni, rääkis juttu ja siis sõitis edasi. Nii see äri käis. Meie saime selle 1,5 tunniga vähemalt reisipäevikuga joone peale.

Uskumatu aga tõsi, kuid kõige selle vaikelu ja mittemidagitegemise juures tuli meie raudkaarik õigeaegselt. Nime kandis ta Toyota Kijang, mis on Indoneesias üks väga levinud sõiduk. Meie sõiduvahend oli selle seeria ca 10 aasta vanune mudel. Kõik oli nagu lubati – autos oli konditsioneer ning niipea kui kohvrid sai taha ära pakitud, alustasime sõitu. Meie teekaaslasteks olid 2 kohalikku tüdrukut, kellest üks oli moslem (pearätiga) ja teine vist mitte (ilma pearätita). Nii autojuhi kui tüdrukute ühiseks nimetajaks oli muide see, et keegi ei osanud inglise keelt. Samamoodi oli siis meie ühiseks nimetajaks see, et me ei osanud indoneesia keelt. Küll aga oli tütarlastel tohutu kihk meiega suhelda. Eriti popp oli jällegi minu blond kaasa, kellest täiesti varjamatult ka telefoniga pilti tehti. Seepeale saadeti pilt ilmselt kõigile oma tuttavatele edasi, sest pidev telefonis chattimine ja telefoniga lobisemine käis. Vähemalt poole meie sõidust rippusid tüdrukud telefoni otsas ja patrasid. Ning telefonid oli suht uued ja vinged mudelid – ühel oli Blackberry ja teisel oli suhteliselt uus Nokia. Üldse olime selle paari päeva jooksul tähele pannud, et ole sa kui vaene tahes, mobiiltelefon peab olema ja võimalusel uus ja kallis. Eks see ole selline arengumaade (sh Eesti) teema, et püütakse jõuda arenenud maailma tasemele. Ostetakse võimsaid 4G ja wifi ja jumal teab mis imevidinatega äriklassi telefone selleks, et lihtsalt helistada ja sõnumeid saata.

Sõidu alguses püüdsime veidi suhelda tavateemadele – „mis nimi?“, „kust tulete?“, „kuhu lähete?“ jne. See läks väga vaevaliselt ning me näiteks ei proovinudki selgeks teha, et kus see Eesti asub. Euroopa oli piisavalt täpne seletus. Selgus, et nemad elavad mõlemad Kutacanes st „sõitsid ramadaaniks koju“ (võib teha laulu ja vilistada viisil „I’m driving home for Christmas“). Nendega suhtlemisel oli jälle huvitav see, et küsimustega pöörduti ALATI naise poole. Reeglid on ikka nii kõvasti inimestesse juurdunud. Pärast ca tunniajast purssimist andsime alla, ei leidnud ühist keelt ja sellest oli paganama kahju. Ma arvan, et nii meil kui neil.

Sõit oli aga äärmiselt palju pakkuv. Tee oli esialgu üllatavalt korralik ning paari tunniga harjus ära ka kohaliku liikluse (vasakpoolse) ja selle reeglitega. Kõige harjumatum oli kohalike möödasõiduharjumus. Kuna tee oli suhteliselt käänuline ja pidevalt kruvis mäest üle ja mäest alla, siis mingeid pikki ja lõputuid sirgeid ei esinenud. Seega mööda sõideti kui vähegi võimalus tekkis st kui vastutulev auto oli kaugemal kui eessõitva auto esiots. Kui Eestis juhtuksid sellistes oludes pidevad laupkokkupõrked, siis seal asi sujus. Hakkad mööda sõitma, annad vastutulevale autole signaalitamise ja tulede vilgutamisega teada, et hakkad mööda sõitma ning selle peale tõmbab tema natuke enda poole teepeenrale ja ka see kellest mööda sõidetakse hoiab võimalikult oma teepoole äärde. Nii mahuvadki 3 autot korraga kitsale teele kõrvuti. Kui esiti tundus selline sõit hullumeelsena ja me olime kindlad, et meie autojuht on mingi enesetapumõtetega maniakk, siis peagi saime aru, et kõik teevad nii. Selliseid nn napikaid oli palju, kuid kõik olid valvel ja vajadusel võtsid hoo päris maha kui väga kitsaks läks. Keegi ei karjunud ega teinud seal rahvusvahelisi käemärke. Jah, see oli tegelikult täielikult idiootne ja ohtlik liikluskorraldus, kuid terve reisi aja ei näinud me ühtegi liiklusõnnetust.

Esimesed 4 tundi läksid tegelikult väga kiirelt. Vaated oli pidevalt põnevad – kas siis troopiliselt lopsakas loodus ja mäed või Sumatra külaelu. Meie jaoks oli kõik ju uus. Tee Medanist Berastagisse oli, nagu mainitud, täiesti korralik, ei mingeid suuri auke ega varinguid, täitsa normaalne asfalt. Kuna liiklus oli tihe, tee käänuline ja teel palju aeglaselt liikuvaid veokeid, siis oli keskmine kiirus loomulikult suhteliselt madal.

Aga Berastagisse me jõudsime ning selle sõsarlinnas – Kabanjahes – tegime ühe suure mošee vastas ka söögipeatuse. Tundub, et autojuhil oli söögikohaga kokkulepe – tema toob oma kunded sinna sööma ning selle vastu saab ise söögi tasuta. Meie jaoks oli see täiesti ok, sest söök kahele koos jookidega maksis 50tuh IDR. See oli küll veidi kallim kui Indoneesias tavaks, kuid nokkima me mõne krooni pärast ei hakanud. Pealegi oli koht viisakas ja toidud maitsvad ning portsud suured. Proovisime seekord esimest korda veiserendangi, mis kujutab endast väga vürtsikat kookosepiimas küpsetatud veiseliha. Erilise vürtsisuse annab lihale asjaolu, et seda küpsetatakse väga kaua, lubades kõikidel vürtsidel lihasse imenduda. No ja loomulikult kordus selle peale sama stsenaarium, mis eelmisel õhtul Jakartas – vürtside plahvatus suus, kiire maitsmismeele kadumine, tohutu vajadus mõne vedelikuga pidevalt suud jahutada. Õnneks nutma enam keegi ei puhkenud, selle vältimiseks sai võetud tarvitusele ka vastavad abinõud – iga väikese lihatüki juurde käis suur lusikatäis riisi. Kõrvale jõime (kõikide reisijuhtide soovituste vastaselt) apelsinimahla, mis maitses kõike muud kui see mida me siiani teadsime apelsinimahla nime all. Pigem selline mango/ananassi/virsiku segu, aga edasivaatavalt võib öelda, et sealsed apelsinid olidki sellised magusamaitselised. Ning miks ei soovita reisiraamatud mahla juua – seepärast et mahla sisse segatakse tavaliselt vett ja kohalik vesi teeb valge inimese kõhuga tavaliselt sada imet (ja seda mitte just positiivses mõttes). Ei tea kas see oli vürtsidest või millest, aga kõhuhädasid suutsime vältida terve reisi jooksul.

Ega Berastagist ja Kabanjahest tegelikult polegi väga palju rohkemat rääkida. Oleks me teinud selle teekonna läbi 4 päeva hiljem, siis oleks hoopis teine lugu, kuid mis siis toimus, sellest juba kunagi pärastpoole.

Edasine tee läks aga juba väga huvitavaks. Kui autode vool kuivas suuresti kokku, siis tee muutus samas täiesti kohutavaks ning kiirus langes veelgi. Siin hakkas välja kooruma see iva, miks 250 kilomeetrit läbitakse 9 tunniga. See, et tee oli auklik, on ikka väga pehmelt öeldud. Osadesse aukudesse oleks võinud vabalt auto parkida ja nii, et masin oleks ainult poolenisti tee pealt näha olnud. Lisaks oli kohati asfalti laiusest alles jäänud mõnekümne sentimeetrine riba, ülejäänud „tee“ oli selline kruusa-mudaauk. Maantee oli lihtsalt ära uhutud. Lisaks tuhanded väiksemad augud ja ülespunnitav asfalt. Eriti vahvad olid mõned mägiserpentiinid, kus teed oligi alles jäänud ainult üks sõidurada. Teine rada oli (vahest ka koos mõne sõidukivrakiga) mitmekümne meetri sügavusel kuristikus. Fun, fun, fun. See oli nagu üks halb tivoli atraktsioon, mis kestis tunde. Raputas, kõigutas, loksutas, kitsas oli, palav oli ja kirss tordi peal oli selline kohatine võimalus oma elupäevad mõnes ärauhutud kurvis lõpetada. Õnneks oli juht tasemel ja ilmselt korduvalt seda teed sõitnud. Enam ta ei kihutanud, sõitis vaikselt ja kaalutlevalt. Teede-ehitus on selles kandis ilmselt asi, millest oldi kuuldud, kuid näinud keegi polnud. Kuigi tõele au andes mingeid ohtlikumaid varinguid mõnes kohas isegi parandati – aga need olid tõesti sellised hädavajalikud tööd piirkonna ainsa teeühenduse säilimist silmas pidades. Teetööliste töö oli eriti karm, sisuliselt püstloodis seina pidi veeti varingu toestamiseks suuri kive. Üks vale samm ja aidaa järgmine palgapäev… ning elu ka loomulikult. Seega, kes soovib nautida autosõidu ajal teravaid elamusi võib seda Kabanjahe-Kutacane lõiku proovima minna.

Mingil ajal üritas üks meie reisikaaslane (mittemoslem) uuesti vestlust arendada, kuid nüüd hoopis teisel eesmärgil. Kui saadi teada, et kuhu me läheme (Kutacanest edasi Ketambesse), siis ta pakkus välja, et juht viib meid 200tuh IDR eest ära. No tere talv! Ilmaasjata küsisid, sest sellega tõmbas ta oma meeldivusele kriipsu peale. Me olime täiesti teadlikud, et sõit maksab ühistranspordiga ca 10tuh IDR per nägu ja becakiga ca 50-60tuh IDR per becak. No ikka oli vaja proovida valge mehe käest pappi välja õngitseda. Isegi kui me keelest aru ei saanud, siis sellest me saime ikkagi aru, et see 200tuh oleks läinud juhi ja reisikaaslaste vahel jagamisele. Selle rahaküsimise juurde käis ka vale, et Ketambe on kõrgel-kõrgel mägedes ja sõit kestab sinna 2 tundi. No kurat küll, pigem 30 minutit sõitu suht tavalisel (st kohalikus mõttes tavalisel) maanteel. Niipalju nende jutus (see vestlus toimus tänu meie väikese LP Indoneesia keele sõnastikule) iva oli, et peale 5-6 õhtul ei liigu Ketambesse enam ükski transport. Selle peale tegime me neile selgeks, et vahet pole, siis võime ka Kutacanesse jääda. Hind langes 150tuh peale, kuid pärast meie suhteliselt konkreetset „ei-d“ ja kordamist, et me võime Kutacanesse jääda, nende huvi ka kiirelt kadus. Igatahes näotu lugu.

Muide pealaest jalatallani riietunud moslemitüdruk oli kogu selle jutuajamise aja vait ning tundus nagu tal oleks isegi veidi piinlik. Selle asemel, et samamoodi üritada meid Ketambe kauguses ja sõidu suures maksumuses veenda, tšättis ta pidevalt oma telefonis ja tihti kohendas ka juukseid. Tunnistan, et ma lõpuni sellest juuste katmisest aru ei saa (et millal peavad olema juuksed kaetud ja millal mitte), aga igatahes ühe väikese vahepeatuse ajal võttis ta korraks oma peakatte ära ja paljastas meile oma kandadeni (!!) ulatuvad kiharad.

Sõidukultuurist veel rääkides, siis eriti naljakas oli see mis juhtus siis, kui juht tee peal politseipatrulli nägi. Möödasõitmine, signaalitamine ja tulede vilgutamine jätkus samamoodi, kuid esiistmel pandi kiirelt rihmad peale. Aga seda ainult korraks, pärast patrullist möödumist võtsid nii juht kui kõrvalsõitja uuesti turvavööd kiirelt ära. Turvavarustus on nõrkadele!

Sõidu viimased paar tundi olid kõige piinarikkamad. Luud ja kondid olid pidevast istumisest ja sundasendist juba kanged ning seda piina ei suutnud leevendada ka hunnitud vaated, mis mägiteedelt avanesid. Lisaks sellele jõudsime peagi alla orgu, kus algas üks lõppematu küla (vähemalt 1,5 tundi sõitsime nii, et oleks justkui asulas sõitnud). Mitte et selles midagi paha oleks olnud, aga kohalikel elanikel oli küljes üks paha harjumus. Nimelt nad põletasid tee ääres, kohe oma kodu ukse all, erinevaid jäätmeid – peamiselt plastikut ja pappi. Kuigi lõkkekesed olid väikesed, siis neid oli väga palju, mistõttu see reisu viimane ots läks läbi pideva plastikuvine. Ja võin öelda, et see ei olnud mitte kõige parem aroom. Auto aknad keriti küll üles, kuid kohati tuli ikka ka nina kinni katta. Alguses mõtlesin, et kuradi looduserüüstajad, kuid hiljem olen mõelnud ka veidi teistmoodi. Et kas see plastikupõletamine on ikka kõige hullem variant? Kuna seal suhteliselt eraldatud paigas ilmselt mingit prügivedu ei toimu, siis kumb variant on parem – kas plastikpudel vihmametsa all või põletatud pudelist tekkiv suits? Jah, mõlemad on halvad variandid, kuid kui tuleks valida, siis kumb on hullem? Kohalike hoolivust nägime me selle autosõidu ajal piisavalt. Kuna oli palav, siis kõik (nii juht kui 2 neiut) tarbisid ohtralt pudelivett. Ning mis siis sai kui pudel tühi – ikka autoaknast välja. Teede ääri vaadates, ei olnud nad sellise käitumise pioneerid. Inimestele on kindlasti plastikusuitsu sissehingamine äärmiselt kahjulik, kuid milline variant loodusele vähem haiget teeb, jääb lahtiseks. Tuletan meelde, et see kogukond oli seal ikka väga suur ning kui nad kõik oma prahi metsa alla viiksid, siis olekski piirkond üks suur prügimägi.

Kutacanesse jõudsime pimedas, ligikaudu pool kaheksa õhtul. Niisiis pidime otsustama, et mida edasi teha. Nagu mainitud, siis nii hilja enam kohalik ühistransport Ketambesse ei läinud (vähemalt meie andmetel). See on iseenesest ka mõistetav, sest Ketambe küla koosneb sisuliselt mõnest majast tee ääres ning seda ümbritseb paks vihmamets. Kui siinpool Ketambet on tee ääres pidev inimasustus, siis pärast küla krutib tee ära üles mägedesse ja järgmine asustus jääb juba Banda Acehi regiooni. Enne kui me oma lõpliku otsuse pidime tegema, viis autojuht meie reisikaaslased koju ära. Mittemoslemist tüdruk elas suhteliselt korralikus, avaras majas kusagil Kutacane keskuse lähedal. Moslemitüdruk oli pärit selgelt vaesemast perest. Jätsime nendega siis jumalaga ning otsustasime, et pakume juhile 100 000 IDR, et ta meid Ketambesse ära viiks. Valikud olid sellised, et viskab meid kusagile Kutacanesse hotelli/B&B juurde ära ning me maksame ca 100-150tuh IDR ööbimise eest ja sõidame hommikul Ketambesse või siis maksame need 140 EEK ja sõidame kohe Ketambesse ning saame juba ka järgmiseks päevaks mingeid plaane teha. Viimane variant tundus igati mõistlikum ja juhile seratus ribu rupiah sobis vägagi hästi. No ilmselgelt oli ta rahul, aga see oli selline win-win juhtum – juht teenis lisaraha ja meie saime kokkuvõttes oma sihtkohta. Võimalik, et ta oleks ka vähesemaga leppinud, kuid me olime suht väsinud ja tahtsime kiirelt koiku peale ära saada.

Sõit ei kestnud väga palju aega, kuid sellest saime kohe aru, et juhil polnud aimugi, et kus see Ketambe asub. Seda naljakam on tagasi mõelda sellele päevasele vestlusele, kus väideti, et küla asub kõrgel mägedes ja kahetunnise autosõidu kaugusel. Juht jäi kaks korda tee ääres seisma ja küsis kohalikelt teed! Peagi olime aga kohal ning üles sai leitud ka „Friendship Guesthouse“, mida igal pool väga soovitatakse. Ukse peal tuli meile vastu omanik Ahmat, kellelt saime teada, et tal tõepoolest on üks vaba bungalo. Ega meil ju broneeringut polnud, lootsime selle peale, et ehk see ei ole nii suur turistikas. Ja meil oli õigus. Variandid B, C ja D olid teised samas külas asuvad džunglimatka baaslaagrid.

Juhuu! Pikk sõidupäev on lõpuks käbi ja reis Jakarta-Ketambe sai tehtud ühe päevaga. Olime endaga väga rahul. Meie väga lihtne bungalo number 3 (kõik olid seal suhteliselt sarnased) koosnes neljast seinast, katusest, voodist, sääsevõrgust ja kahhelplaaditud väikesest ruumist, kus asus WC pott ja suur külmaveetünn kopsikuga. Viimast võib siis nimetada ka duššifunktsiooniga WC-poti veepaagiks. Ehk siis vajadusel valad kopsikuga vett potti, vajadusel valad seda endale pähe. Kõik see maksis 50 000 IDR/öö ehk siis Eesti rahas ca 70 krooni.

Samas leppisime kokku ka kahepäevase treki ning kuna mõlemale poolele sobis, siis algus pidi olema homme hommikul. Super! Kõik klappis ideaalselt, ei pidanud niisama konutama või aega surnuks lööma. See trekk oli muidugi oluliselt kallim kui ööbimine – 2 päeva kokku 1,4 miljonit ruupiat. See hind sisaldas: kaht giidi/kraamivedajat (neil on Ketambes fixtasu 250tuh IDR/päev ning raha läheb kohalikele meestele), toitu 3 korda päevas, magamisaset (magamiskott pidi ainult endal olema) ja nagu pärast välja tuli, ka lõbusat seltskonda. Olime juba praegu väga rahul, et siia tulime. Jah, kokkuvõttes ei ole see lõbu väga odav, kuid teadmine, et raha läheb kohaliku kommuuni inimeste (mitte mõne suure turismiketi või lugematu hulga vahendajate) kaukasse, maksis ka midagi. Ning kas 500 EEK/päev per inimene on kallis kui sind juhatatakse, ja toidetakse ning lisaks tassitakse kogu vajalikku kraami üsnagi raskel trekil? Arvan, et tegemist oli suhteliselt õiglase tasuga.

Tegime Guesthouse’i peamajas ka väikese õhtusöögi, kokaks oli Ahmat isiklikult. Toiduhinnad olid olematud – nii väga terav juurvilja-kanasupp kui ka praetud nuudlid kanaga maksid alla 20tuh IDR per ports. Kõrvale jälle seda tuttavaks saanud kummalise maitsega apelsinimahla ja veidi juttu Ahmatiga - kõik see toimus muide gekode valvsa pilgu all. Nagu arvata oligi, olime esimesed eestlased tema juures. Paar soomlast oli küll käinud, aga eestlasi mitte. Enamasti pidid olema külalisteks austraallased, hollandlased, prantslased ja sakslased. Ta tundis väga suurt huvi meie kodumaa vastu ja samas rääkis elavalt Sumatrast ja Indoneesiast. Näiteks küsis ta mitu korda selle kohta, et kas meil on tõepoolest 4 aastaaega? Indoneesias on ju ainult 2 – kuiv ja niiske. Et kas tõepoolest tuleb lumi maha, mille peale saime rääkida uskumatuid lugusid viimasest, äärmiselt lumerohkest talvest. Lõpus ta veidi tutvustas ka seda, mis meid ees ootab ja palus kindlasti kaasa võtta joogivett, vahetusriided ööseks, magamiskotid, vahetusjalanõud, õhukesed kuid pikad riided (nii püksid kui särk) ja ujukad. Vesi oli neist kõige olulisem – soovitas võtta 1,5 l päeva peale, kuid pigem võiks arvestada selles kliimas 3 liitriga. Pärisime ka malaaria kohta, kuid Ahmati väitel Ketambes malaariat pole, kõige ohtlikumad piirkonnad pidid olema väikesed saared Sumatra ranniku lähedal, kuid Ketambe on väidetavalt puhas. Sellegipoolest olime ennast Ben’s 100 nimelise vedelikuga juba varasemalt üle ujutanud ja seda plaanisime teha ka tulevikus, sest kõik reisuraamatud, Tallinna reisimeditsiini keskus ja UK tuntud reisimeditsiini saidid klassifitseerisid Ketambe kandi kõrge malaariaohuga piirkonnaks. Samamoodi jätkasin ka Lariami nimeliste (ja naine Malarone nimeliste) tablettide võtmist, millega sai algust tehtud juba Eestis. Malaariat ei tahtnud siit Sumatralt mälestuseks saada.

Selle infoga tõmbasime tollele ülipikale päevale joone alla ja kobisime oma sääsevõrgu all asuvale koikule ja tõmbasime end magamiskottides kerra. Magama uinutasid meid lähedal asuva jõe vool ja (malaaria?)sääskede pinin.

02.september - Samosir, Parapat, Medan, Jakarta

Sellel päeval sai ärgatud suhteliselt vara, poole 8 paiku, sest pidime Sumatra saarega hüvasti jätma ning õhtuks uuesti riigi pealinna Jakartasse tagasi jõudma. Õnneks ei oodanud meid ees selline Kolgata tee nagu oli meie sõit Medani lennujaamast džunglisse. Toba järve äärest Medani viis korralik tee ning me olime broneerinud endale autojuhiga mugava auto, kus küll mõned turistid pidid veel olema, kuid asi oli ikka valgusaastate kaugusel kohalikust ühistranspordist.

Hommikusöögi kõrvale palusime manager Huta Gaolil ka meile arve välja lasta, et saaksime oma kulutused rahulikult üle vaadata. Siiani olime maganud, söönud, joonud ilma pennigi raha kulutamata, nüüd siis tuli tasumise tund. Nimekiri oli pikk, sest me sõime kõik söögikorrad siin. Arve oli igati korrektne, tünga meile teha ei soovitud – kokku oli 3 päeva majutuskulud koos kõikide söökide ja jookidega Eesti rahas ca 2000 EEK. See teeb ligikaudu 300EEK/inimene päevas, mis minu arust on väga mõistlik. See on küll selgelt kallim kui Indoneesias keskmiselt, kuid me ööbisime ikkagi oluliselt kõrgema kvaliteediga kohas kui on riigi keskmine tase ja tegemist on tuntud sisemaa kuurortkülaga. Seega hoolimata sellest, et Samuel „määris“ meile selle hotelli pähe, olime kokkuvõttes rahul, et ta seda tegi. Kui keegi juhtub kunagi Tuk-Tuki, siis Samosir Villat julgen soovitada küll. Lisaks mõnusale järveäärsele paigale saate mugavad toad, maitsvate toitudega restorani ja jumaliku teeninduse. Teenindus tegelikult vääribki eraldi äramärkimist. Oldi ääretult hoolitsevad ja viisakad, tunti huvi meie käikude vastu ja soovitati omalt poolt mingeid asju. Ei oldud pealetükkivad ning huvitundmine ja naeratused olid siirad, meile jäi mulje nagu nad tõepoolest tahtsid meid teenindada.

Selle külalislahkuse eest saime neile tasuda tegelikult ka millegi muuga lisaks rahale. Nimelt tekkis tõrge kaardiga maksmisel, õigupoolest tekkis tõrge manageril, kes justkui oleks seda kaarditerminali aparaati lausa kartnud. Tõmbas korra kaardi läbi ning kuna midagi ei juhtunud, siis teatas, et kaardiga maksta ei saa. Palusin, et äkki prooviks ikka veel, sest sularaha mul pole. Teisel katsel masin reageeris meie plastikkaardi magnetriba peale ning see oli ilmselgelt halb üllatus managerile. Ta hakkas rahulikult lugema, et mis ta nüüd edasi tegema peab, kutsus endale köögist ühe ettekandja ka appi. Ettekandja oli palju tragim, palus tal nüüd summa sisestada ja pärast minu allkirja tšekile võtta. Manager arvutas veel paar korda summa üle (kaardimaksel lisandub 3%, seda öeldi meile kohe esimesel päeval) ning siis poolvärisevil käsil tippis selle masinasse. Sellepeale masin mõtles päris pikalt kuid lõpuks printis tšeki välja. Panin oma pookstavid alla ning jäin kviitungit ootama. Manager oli ilmselgelt segaduses. Et kas ongi kõik või? Sain ma nüüd siis raha või? Appi tõttas jälle vapper ettekandja, kes lõikus tšeki kolmeks (kliendi koopia, hotelli koopia, pangakoopia), andis ühe kviitungi mulle ning tänas meid. Manager ühmas ka midagi ja luges hoolikalt talle kätte jäänud paberlipakaid. Oli aru saada, et ega see kaardimajandus veel väga levinud siinkandis pole. Aga kuna saime makstud, siis midagi ette heita pole. Lauda tagasi istudes märkasin, et minu tšeki peal oli kirjas „bank copy“, viisin selle korralikult tagasi ja vahetasin õige kviitungi vastu. Muidu äkki tekib neil pangas mingi probleem, seda küll poleks tahtnud. Lõpetuseks tänasin veel neid ainsa batakikeelse sõnaga, mis mul meeles oli – mauliate (tänan) ning vastuseks sain „etäh“. See viimane oli siis eestikeelne „aitäh“ bataki murdes.

Restoraniosast alla oma toa ning laeva sildumiskai poole kooserdades tuli meile trepi peal vastu Samuel, täpsemalt temalaadne isik. Tal oli käsi kinni seotud, mokk lõhki, üks hammas väljas ning lisaks sellele lonkas ta üsna tugevalt. Selgus, et ta oli paar päeva tagasi motikaga külje maha pannud, kuna tee oli vihmast libe. Nad olid ühe austraallannaga Parapati kandis tuuri teinud kui ühes kurvis läks ratas käest ära ja tulemus oligi nüüd näha. Klient õnneks suuremaid vigastusi ei olnud saanud, kuid Samuel paistis ikka päris räsitud olekuga. See õnnetus oli ka põhjus miks ta ei tulnud üle-eelmisel õhtul Samosir Villa söögikohta esinema, kuigi pidi (jah, ta on ka „tuntud kohalik muusikalegend“).

Hoolimata oma haledast olekust suutis ta meid üsna kiiresti välja vihastada. Nimelt hakkas pihta jutt, et need teised 3 turisti, kes pidid täna koos meiega Medani sõitma ei saa ikka tulla ja nüüd oleme autos kahekesi ja see on ikka kehv lugu. Seda me arvasime juba sõitu broneerides, et tegelikult teisi reisijaid pole. Aga kuna meil oli bronn tehtud, siis ausalt öeldes see meile väga korda ei läinud. Esimene pakkumine oli selline, et kas meile sobib kui me stardiks kell 13.00 kella 11.30 asemele? „Unusta ära! Me stardime kell 11.30!“ „Ahah, aga kas te oleks nõus 100 000 IDR juurde maksma, kuna sisuliselt on teil nüüd juhiga auto, mis on kallim teenus?“ „Unusta ära mees, meil on bronn olemas ja raha makstud, midagi sa ei saa!“ Asi läks ikka väga teravaks ja talle sai konkreetselt välja öeldud, mida me tema äritegemise viisist arvame. See võttis ta korraks veidi vaiksemaks kuid siis üritas ta läbi haletsuse raha saada. Rääkis kuidas Indoneesias on kõik arstiabi tasuline ja tavainimesele väga kallis ning tema on väga vaene mees, aga nüüd peab iga päev arsti juures sidumas käima. „No väga kurb, aga me ei saa siin kuidagi abiks olla.“ Selle toreda vestluse ajal olid kellaseierid juba liikunud kaugelt üle 10.00, mistõttu tuli nentida, et kella kümnest laeva ei tule. Siin on süsteem selline, et kui reisijaid on palju, käib praam igal tunnil. Kui neid on aga vähe siis iga 2 tunni tagant. Seega pidime ootama kella 11.00-st laevukest. Mis omakorda tähendas seda, et me pidime veel kolmveerand tundi siin Samueliga koos passima.

Kusjuures olime eelnevalt omavahel rääkinud, et peaks Samuelile midagi ka viskama, sest ta soovitas meile hea ööbimiskoha ja juhatas meid Parapatis sularahaautomaadi juurde ja viskas meile ka käputäie buklette ka kaasa kui saarele tulime. Nüüd kui ta aga meilt sisuliselt raha välja pressima hakkas, otsustasime, et ei anna talle midagi.

Sisuliselt vaikides konutasime kuni laeva tulekuni ja ka laeval otsisime istekoha, kuhu ta ei saaks kõrvale istuma tulla. Ja tegelikult ta isegi ei trüginud, ilmselt sai aru, et oli meil kopsu üle maksa ajanud. Huvitav kas tõepoolest inimesed maksaksid pidevalt igasuguste „ennenägematute kulude“ eest juurde kui neile mingit mulli ajada ja pidevalt ajudele käia? Mina lähen küll selle peale täiesti lukku ära ja isegi 50-aastase staažiga maksuametnik ei saaks mult sentigi kätte. Osava ja läbimõeldud stooriga ning mitte ahneks minnes on turistilt loomulikult võimalik üsna kergelt lisaraha kätte saada. Selle vastu ei saa kuidagi. Kuid selline „oi-näed-üleöö-läks-asi-5-korda-kallimaks“ skeem on ikka natuke liiga labane.

40 minutiga olime Parapati sadamas tagasi ning jäime huviga ootama, et mis edasi saab. Meid paluti minna sinna tema õe hotelli ootama, auto pidi tulema kohe-kohe. Lisaraha jutt oli kadunud ning tundus, et Samuel oli olukorraga leppinud. Me lihtsalt lootsime, et nüüd ei käivitu „oi-auto-läks-ootamatult-katki“ stsenaarium. Aga õnneks ei midagi sellist, veerand tunni pärast oli Toyota Kijang meid ootamas ning sõit võis alata. Samuelilt tuli veel üks viimane palve – kas ta võiks koos oma perega meiega Pematang Siantarini kaasa sõita, kuna läheb sinna haiglasse. Selle vastu ei olnud meil midagi, sest suur auto oli ju täiesti tühi, linn jäi tee peale ning aega meil oli.

Nii vurritasimegi mööda Parapati kitsaid ja käänulisi mäenõlval asuvaid tänavaid linnaserva, kus asus Samueli maja. Selle kohta ütles ta niipalju, et üür on 1 miljon ruupiat aastas (st 1400 EEK), mis tundus ikka päris hea diil. Isegi Indoneesia mõistes. Tegu oli mõnekümne ruutmeetri suuruse kivist majakesega, millel oli oma väike aed ning seisukord täiesti keskpärane. Aga noh, Samueli jutte teades, siis ma poleks mitte milleski kindel. Tõsi oli küll see, et sealt tema naine ja 2 last auto peale tulid. Enne Parapatist lahkumist tegime veel kiire peatuse esmaabipunktis, kus Samuel 2 korda päevas sidumas ja haavu puhastamas pidi käima. Väidetavalt läks see üks korda talle maksma 150ths IDR, aga väheusutav, et see niipalju oli (pigem oli see viimane proov tekitada haletsust).

Tund aega hiljem olime juba Pematangis, kus juhtumisi elasid tema naise vanemad. Jätsime kenasti ja viisakalt hüvasti ja peagi olime uuesti teel läbi lõppematutena näivate õlipalmide istanduste. Indoneesia peaks olema täna maailma suurim palmiõli tootja ning ühelt poolt vaadates on see ju igavesti tore, et tööd saavad kümned tuhanded inimesed, kuid teisalt on palmiõli buum ka üks põhjustest, mis vihmametsa maha võetakse ja palmiistandustega asendatakse. See Sumatra osa oli igatahes väga suures osas metsast tühjaks tõmmatud ning sõit läks ainult palmide varjus.

Miks seda palmiõli vaja võiks olla? Palmiõli kasutusviise on väga erinevaid. Esiteks kasutatakse seda toidutööstustes (nagu rapsiõli või päevalilleõli), teiseks on seda võimalik kasutada tarbeesemete tootmisel ning viimasel ajal läheb õli ka suurtes kogustes biokütuse tootmiseks. Niisiis tähelepanu kallid biokütuse ja rohelise eluviisi sõbrad – Indoneesia hävitab vihmametsi selleks, et saada „rohelist energiat“. Hübriidautode menu või siis „rohelise elektri“ tootmine Kagu-Aasias tähendab väga tugevat survet Indoneesia ja Malaisia põlisdžunglitele. See on jällegi üks aspektidest, mida ökohullust promovad isikud on unustanud mainida.

Mis puudutab nüüd toiduainetetööstust, siis siin sai palmiõli eriti suure hoo sisse mõned aastad tagasi, kui USA ühiskonnas tõusis tugevalt esile transrasvade probleem. Kuna palmiõlis on väidetavalt neid pahasid rasvasid oluliselt vähem, siis selle nõudlus tõusis järsult. Loomulikult ka lähedal asuvad gigandid Hiina ja India vajavad üha rohkem ja rohkem toiduaineid. Seega kahjuks võib ette aimata, et selle tegevuse ülimalt suure kasumlikkuse tõttu, palmiistanduste alla minevad alad muudkui laienevad. Sumatra ja Borneo saared ning Malaisia on kõige suurema löögi all. Need 2 riiki toodavad ca 90% maailma palmiõlist, seega jääb vaid loota, et nad suudavad lisaks dollaritele mõelda ka mingiski piiris looduskaitsele ja elukeskkonna säilitamisele. Oht Kagu-Aasia vihmametsadele on igatahes väga suur.

Nii need tunnid lendasid – aknast välja passides ning ümbrust uurides. Lisaks saime ju nautida suurt luksust, sest olime autos kahekesi (kui juht välja arvata). Täiesti harukordne juhus et saad sõidu ajal jalgu välja sirutada ja soovi korral ka veidi tukkuda. Tee oli täiesti korralik ning juht äärmiselt sujuva sõidustiiliga. Niipea kui Medani eeslinnadesse jõudsime, kõik muutus hoobilt. Liiklus läks jälle täiesti pööraseks, sest käes oli tipptund ja liiklejaid tohutult palju. Täiesti ilma liialdamata võib öelda, et normaalne, närve ja enesealalhoiuinstinkti eviv inimene ei suudaks seal autoga liigelda. Kohe päris tõsiselt. Selle süsteemi (või siis süsteemituse) ettekujutamiseks tuleb võtta üks tänav, ära unustada kõik teejooned ja see tihkelt sõidukeid (autod, veoautod, bussid, motikad) täis toppida nii, et iga ruutmeeter oleks kaetund. Ning mitte üksteise kõrvale asetatuna vaid kõik täiesti läbisegi. Sellele kompotile tuleb lisada asjaolu et kui liiklus hakkab liikuma ning kusagile tekib väiksemgi auk, siis selle hõivamine käib väga äkiliste sööstudega. Alati. Ning sinna sööstavad mitu sõidukit korraga. Alati. Ehk siis potentsiaalseid avariiolukordi ei teki mitte iga minut vaid iga sekund. Kas sa siis ise sööstad või keegi sööstab sinu suunas nii, et sõidukite vahele ei mahu isegi paksemat paberilehte. Ja jällegi – ma ei liialda. Ummikus istudes ei olnud meile kõige lähemal asuv inimene praktiliselt mitte ühelgi hetkel meie autojuht vaid hoopis kõrvalliikleja. Sellist sentimeetrite mängu hetkest hetkesse pole igatahes me veel enne näinud. Pidurid peavad olema veatud, sest muidu on koheselt tagapalged majas. Sellele kaosele vaatamata ei näinud me mitte ainsamatki avariid - süsteemitus töötas.

Lennukasse jõudsime kella 5 paiku õhtul, seega nüüd oli meil kõvasti aega. Enesele veidi ootamatult avastasime, et väljuvate lendude terminalis puudus selline asi nagu valuutavahetus. Meil oli kindel plaan oma viimased dollarid ruupiatesse ümber lükata, kuid nüüd tuli endiselt neid kaasa tassida. Kuna sularaha oli vaja, võtsime automaadist ühe miljoni (kõlab jõukalt, kas pole?). Seepeale ukerdasime oma kohvritega ühte sööklasse ja kinnitasime keha. See süsteem, et toidud on akna peal näha kas piltidena või siis hoitaksegi valmistoitu klaasi taga, oli igatahes meile ääretult sobiv. Näitasid aga näpuga road ette ja nii said enam-vähem aimatava sisuga söögi. Menüüd olid ju kõik kohalikus keeles. Saime mis tahtsime - ehk siis liharoad, kus vürtsidega oli jälle hooletult ringi käidud. Aga see söögikordade aegne suupõletamine ei häirinud enam üldse. Tundsid ka muid maitsenüansse ning isegi enne lennureisi ei kartnud oma seedeorganeid šokeerida.

Kõht täis ja meel hea, läksime otsima check-ini kohta. Turvameetmed olid Medani lennuväljal kõvad, sest enne check-ini saali jõudmist kontrolliti meie pileteid ja passe 2 korda ning korra valgustati ka kohvrid läbi. Terminal ise andis sellise väikelinna bussijaama mõõdu välja (seestpoolt). Väljast paistis lennujaam küll suur ja võimas, kuid vähemalt siselendude terminal oli selline kokkuhoidlikult sisustatud ja ammu-ammu remonditud majake. Check-ini alguseni oli veel kõvasti aega ning kuna AirAsia on ikkagi odavlennufirma, siis polnud lootustki, et keegi meie kohvrite poole isegi viitsiks vaadata enne kui õige aeg käes on. Küll aga anti meile koheselt suurepärane võimalus ära maksta lennujaamamaks - 35 000 ruupiat reisija kohta.

Millegipärast on enamikes lennujaamades üle maailma see mure, et sellel alal, kus sa pead ootama lennule registreerimist, ei ole mitte kunagi piisavalt istekohti. Mõnes lennujaamas pole üldse ning seal kus neid on, on neid vähe. Nii ka Medanis. Teed check-ini ära, on istekohti nii palju et ei jõua ära istuda, aga enne check-ini pead sa kohvri vastu nõjatudes oma jalgu suretama. Muidugi on võimalik ka kusagile põrandale prantsatada, aga iga kord ei ole selliseid hilpe seljas, et võiks kusagil terminali nurgas maas püherdada.

Meil oli seekord vaja vähemalt 1,5 tundi surnuks lüüa enne kui me oma kohvrid oleks saanud ära anda ja läbi turvakontrolli minna. Väikese lotovõiduna sattusime istekohtade otsingul mööda minema ühest perekonnast, kelle lennule registreerimine algas. Nemad tõusid püsti ja mõned sekundid hiljem kuulutasime antud pingi enda territooriumiks. Vedas, sest rahvast kogu aeg vooris juurde ja istuda polnud kusagil. Päevikut kirjutades, muusikat kuulates ja inimesi vahtides läks aeg päris kiirelt. Poole silmaga nägi ka telekat, kus peamine teema peale ramadani tundus olevat mingi tüli, mis oli mõned päevad lahvatanud Indoneesia ja Malaisia vahel. Asi tundus päris tõsine, sest rahvas protestis tänavatel ja kohati oli päris mäsu. Lootsime salamisi, et päris sõjaks ei lähe, sest Malaisia pealinn asus antud hetkel meist kõigest 300km kaugusel. Kunagi hiljem jäi näppu mingi inglisekeelne kohalik ajaleht ja sealt selgus, et tüli põhjuseks oli piiriteema ja ühe Malaisia ministri arvamus, et malaid on ikka paremad inimesed kui indoneeslased. Eks jah Malaisia on tõepoolest arenenum ja riik ja rahvas on jõukam, kuid selline ülbamine viskas indodel ikka kopsu üle maksa. Huvitav mis tunne eestlastel oleks kui mõni Soome minister ütleks midagi sellist, et eestlased on vennasrahvas küll, aga tegelikult on nad ikka vaesed ja matsid ning soomlased on selgelt paremad inimesed. Ma arvan, et sellise jutu peale vabaneks isegi tasakaalukate eestlaste sisemine äng ja selle väljenduseks oleks näiteks 1000 vihast kommentaari Delfis ja facebooki tekiks kommuun a la „Boikott Soomele“ (need vist on meil paar kõige räigemat arvamuse demonstratsiooni vormi). Indoneeslased olid aga veel keevalisemad ja tulid selle peale lausa tänavatele protesteerima.

Kui õige aeg käes, sai ootesappa ära mindud ning nagu me arvasime, ei toimunud enne ametlikult välja lubatud check-ini algust mitte midagi. Isegi siis kui aeg täis sai, ei toimunud mitte midagi. Ootesaba oli aga juba päris pikk. Läks veel mingi 10-15 mintsa ning siis kooserdasid (sõna otseses mõttes: tulid jalgu lohistades väga aeglase sammuga) kolm AirAsia kostüümides teenindajat ja hakkasid vaikselt oma teeninduskohta üles sättima. Siis veel lobisesid omavahel veidi ja lõpuks siis paluti esimesel oma kohver kaalu peale tõsta. Vot siin sai esimest korda aru, et AirAsia on tõepoolest odavlennufirma. Klienditeenindajate näost võis ka pime välja lugeda, et iga klient, keda ta teenindama peab on talle tohutu koorem ja tekitab tülgastust. Ning kui veel tulevad mingid kahvanäod passiga, kus riigiks on märgitud Estonia (või oli see Elboonia), siis no andke andeks eks ole. Meelega teete seda, jah? Kõigele vaatamata saime pagasi ära antud ja pardakaardid kätte. Teoorias oli jäänud lennuni veel 1 tund.

Medani lennuvälja kohalike lendude terminali ootesaal oligi üks suur saal. Istekohti oli palju, inimesi oli ka palju. Muidu oli kõik tip-top, kuid see lendude teavitamise süsteem oli täiesti skisofreeniline. Kui teadustaja teavitas väljuvatest lendudest siis tegi ta seda röökides (lõuates, kisades, üürates kui soovite) ning ilmselgelt ei olnud need lennujaama kõlarid sellisele vägistamisele vastu pidanud, sest sellele õudsale kisale lisandus alati ka veidi metalne plärin. Ja igal korral korrati lennuinfot 6 korda – 3 korda indoneesia keeles, 3 korda inglise keeles. Ja ei olnud nii, et 1 korra teadvustati ära, siis tuli 10 minutit pausi ja infot korrati. Ei, kogu info kisendati mikrisse ilma pauside ja minu arust ka sisse hingamata – „algab registreerimine lennule X“, „käib registreerimine lennule X“ ja „viimane kutse lennule X“. Igakord võttis seest õõnsaks kui kuulsid seda heli – „plõnn-plõnn“. See tähendas et kohe hakkab keegi üürgama. Ma arvan, et kui seal oleks tulnud istuda kauem kui 3-4 tundi, siis oleks pärast olnud juba tõsist teraapiat vaja.

Kell muudkui tiksus, aga midagi ei toimunud. Kolmveerand kaheksa paiku (st 15 minutit enne lennuki ametlikku väljumisaega) tuli esimest korda teade, et lend hilineb. Ja teate sisu oli selline, et „lend hilineb“. Kui palju hilineb, selle kohta ei öeldud midagi. Seda korrati vast iga kümne minuti tagant ning ka tablool oli kirjas lihtsalt sõna „Delayed“. Kusagil poole üheksast lakkasid ka need teated ning kui inimesed käisid AirAsia töötajate käest küsimas, et mis värk on, siis pearaputusest ja õlakehitusest sai aru, et infot pole. Õnneks jäid harvemaks ka need audiošokid, sest tänase päeva lennud hakkasid otsa saama. Päeva lõppu olid jäänud vaid erinevate lennufirmade lennud Jakartasse ning kolmveerand üheksast algas lennukisse minek nendest viimasele. Kui meie lend siis välja arvata. Pärast seda oli saal praktiliselt tühi ja suhteliselt vaikne. Infot polnud. Vaid see, et AirAsia töötajad molutasid väravas ja käisid vahepeal ukse taga suitsu tegemas andis lootust, et lennuk siiski täna tuleb. Ja tuligi. Veidi peale üheksat hakkas pihta sagimine ja mõni minut hiljem ruleeris AirAsia punavalge lennuk terminali ukse taha. Niipea kui inimesi hakati lennuki esiuksest välja laskma, hakati vaikselt uusi klienti lennuki tahaukse juurde suunama. Efektiivsus oli päris suur. Pakun, et üle 15 minuti ei läinud, et tulijad maha saaksid ja minejad peale (+ kohvrite laadimine). Kuna meil olid istmed teadlikult valitud varuväljapääsu juures olevate istmete taha, siis oli ruumi küllaga. Aga asi läks veel paremaks. Kuna need 3-4 istmerida, mis jäid varuväljapääsude ette, olid kõrgema hinnaga (sest seal oli ikka väga korralik istmevahe), siis seekord olid need täiesti tühjaks jäänud. Aga seda lennundusreeglid ei luba, keegi peab alati istuma varuväljapääsu juures, juhuks kui midagi juhtub ja see väljapääs tuleb avada. Nii tuligi stjuardess mede juurde ja küsis kas me oleks nõus selle vastutusrikka ülesande enda peale võtma ja ühe rea võrra edasi istuma. Mis meil selle vastu sai olla! Pärast seda passimist seal terminalis ja tunniajast viivitust suudeti vähemalt natukegi kompenseerida ebamugavusi. Saime lennu ajal rahulikult jalgu sirutada ja väikest snäkki nautida. Seega kahe lennu kokkuvõttes AirAsiale 1,5 punkti. Esimene lend sujus veatult ning selle Medan-Jakarta otsa osas olid kahetised tunded.

Pool tundi enne südaööd jõudsime Jakarta täiesti tühjale lennuväljale. Selleks ajaks kui me pagasilindi juurde jõudsime, juba osad kohvrid tulid ning nii saime meiegi oma pagasi kätte minutitega. Ning kui ma ütlesin, et lennujaam oli tühi, siis ma ei teinud nalja. Ainsad inimesed siin lisaks lendajatele olid hambuni relvastatud (automaadid, kuulivestid, kellad, viled) sõdurid-turvamehed. Tabloodelt jooksid ka selliste erakorraliste turvameetmete põhjused. Käes oli ramadani lõpp Idul Fitri ning see on Indoneesias kõige suurem püha üldse. Sellest tulenevalt oli hinnatud terrorismioht riigis kõige kõrgemale tasemele (eeldan, et punane tase seda tähendab) ning transpordisõlmedes olid kasutusele võetud erakorralised meetmed. See paistis välja ka siis kui terminalist välja astusime – taksojuhtidest hagijate asemele tervitasid meid hoopis metallist tarad ja sõdurid. Piki aedikut said minna ainult ühes suunas ja see tee viis eemal olevale parkimisplatsile, kus siis võis aimata taksojuhtide olemasolu. Pärast väikest sagimist saime taksosse ja kimasimegi 140-150 km/h (!) kesklinna suunas läbi sumeda Jakarta öö. Seal taksos kirusime ka vaikselt seda, et miks ometi me Medanist siia pidime tulema, 100 korda mõistlikum oleks olnud lennata Medanist otse Yogyakartasse, kuhu me homme siis rongiga plaanisime minna. Põhjus, miks me sellise ebaloogilise sissepõike pealinna uuesti tegime oli selles, et me algselt plaanisime ka Jaava saare selles otsa veidi ringi vaadata. Suurim „atraktsioon“ on siin Jaava ja Sumatra saare vahele jääv Krakatau vulkaani kraater ja väike Krakatau. Krakatau vulkaani purse oli moodsa aja kõige võimsam vulkanoloogiline sündmus – aastal 1883 vulkaanil põhinev Krakatau saar lendas täies koosseisus õhku, tappes ca 40tuh inimest ning seda plahvatuse häält kuuldi isegi 3000 km kaugusel (mis tegi sellest ka moodsa aja kõige valjema sündmuse).

Plaanid aga muutusid ning nii jätsime Jaava saare lääneosa täiesti kavast välja, samuti lõuna-Jaava mõned rannakülad ja kaitsealad. Kuid selleks ajaks kui plaane ümber tegime, olid piletid juba ostetud. Välja jätsime need kohad seetõttu, et tahtsime kultuurkihist ja vapustavast loodusest tiinel ida-Jaaval rohkem aega veeta ja kulgeda rahulikus tempos. Vale planeerimise tõttu kaotasime küll ühe päeva, kuid ega’s omal käel reisimisel ei ole ainult rõõmud, ikka mured on kah. Samas see ei ole selline mure, mille pärast peaks stressama. See valearvestus lubab meil Jaava saare läbida rongiga, mis peaks olema ka huvitav kogemus. Aga sellest juba homme. Pool 1 öösel olime oma tuttavas Ibis Arcadia hotellis unesklemas, selleks, et juba mõne tunni üles ärgata ja edasi kimada.

03.september - Jakartast rongiga Yogyakartasse

Ärkasime liiga vara. Pidime ärkama niigi enne kukke ja koitu, kuid ärkasime veel varem. 5 tundi pärast voodisse heitmist oli kondid uuesti vaja sealt püsti ajada. Seetõttu polnud üllatus, et ärkajateks olid 2 väsinud inimest. Aga minna oli vaja, sest soov oli õhtuks jõuda Jaava saare idaossa, Jaava kultuuri keskusesse, Yogyakarta linna. Olime selles mõttes suhteliselt optimistid ikka, et rongipiletit meil polnud ja alternatiivsete kohalejõudmise viiside kohta polnud uurinud. Ehk siis va banque, me pidime selle rongi peale saama. Meie vastu töötas asjaolu, et homme pidi hakkama Idul Fitri pidustuste kulminatsioon, mil Indoneesia puhkab ja liigub. Ja liikumise all tuleb mõelda kümnete miljonite inimeste lahkumist linnadest maale ning Jakarta-Yogyakarta suund on üks populaarsemaid. Kõik reisijuhid soovitavad sellel ajal mitte kuhugi liikuda, sest transpordivahendid on täis ja kõik piletid ammu ette ära müüdud, linnad ja teed on sõidukitest umbes, hinnad on laes jne. Nüüd niiviisi kirja panduna ja seda lugedes tundus meie olukord lootusetuna, sellel hetkel me totaalselt eitasime situatsiooni. Mõtlesime positiivseid mõtteid – läheme raudteejaama, ostame piletid ja sõidame päev otsa mugavas rongis läbi Jaava saare.

Siht silme ees, panime kiiresti asjad kokku ja peagi olime taksos ja teel Gambiri raudteejaama, mis asus meie hotellile suhteliselt lähedal. Rongijaam oli üllatavalt tühi kui agressiivsed pakikandjad välja arvata. Nad lausa üritasid sõitvast taksost juba meie kohvreid hakata välja rebima, kuid sama jõuliselt me ka nende teenustest loobusime. Me isegi ei vaevunud uurima, et kui palju see teenus maksta võiks, kuid arvestades seda, et kandjaid oli seal ootel kümneid, siis arvatavasti suhteliselt vähe.

Piletikassa juures järjekorda polnud (mida pidasime heaks endeks) ning vaatasime, et ka meie soovitud rongi väljumiskellaaeg oli ilusti müügikioski juures presenteeritud. Seis oli paljulubav. Kassas küsisime 2 piletit „Argo Dwipangga“ nimelisele rongile Yogyakartasse – see rong pidi olema normaalne, mugavustega rong. Pileteid oli! Juhuu, jackpot! Aga siis öeldi meile hind – kahe pileti eest 840tuh IDR. Et siis… MIDA? Kõigi arvestuste järgi pidi 1 pilet maksma 210ths IDR, nüüd täpselt kahekordne hind. Ja nii oligi. Kui reisiraamatutest ja netist võis lugeda, et hinnad võib korrutada ramadani ajal kahega, siis raudteekompanii oligi võtnud kalkulaatori ja hinnad täpselt kahega korrutanud. Aga mis meil üle jäi – kas maksta küsitud hinda või siis kaotada veel (vähemalt) 1 päev. Teada oli, et homme lähevad massid liikvele, seega võis tekkida olukord, kus üldse mingisugusegi pileti saamine osutub keeruliseks. Ega see polnud mingi Tallinn-Keila ots, Jakarta ja Yogyakarta vahele jäi ca 500 kilomeetrit kõige suurema asustustihedusega saart maailmas. Seega köhisime papi välja – ca 1200 EEK kahe pileti eest, sõit parem olgu piletit väärt.

Kuldaväärt papitükk taskus, lohistasime end perroonile. Aega oli ca tund ja magamatus andis vaikselt tunda. Gambiri rongijaamas aga käis elu täie hooga, ronge tuli ja läks pidevalt. Osasid vagunkoosseise reisirongideks nimetada oli muidugi suhteliselt keeruline. Katkiste akende või ilma akende ja usteta veeremid olid suhteliselt tavaline vaatepilt. Linnalähedased elektrirongid olid täiesti uskumatult ülerahvastatud. Ustel kõlkumine oli standard, küll oli aga tavatu näha inimesi istumas elektrirongide katustel. Mõned paistsid lausa nõjatuvat nendele rongi sarvedele, mis elektrit liinidest rongi juhivad. Kuna nõjatujad seal otseselt ei särisenud, siis võis eeldada, et nad teadsid mida nad teevad. Või siis olid nad elektri suhtes immuunsed. Igatahes üks on selge – Indoneesia masstranspordi põhimõtetes on sõna „ohutus“ kusagil nimekirja lõpus. Ja ma ei imestaks üldse kui sinna lõppu veel naerunägu pandud on. Sest kui mõnekümnest miljonist reisijast mõned kümned sõiduki pealt maha kukuvad või rongi katusel ära küpsevad, siis see on lubatud vea piirides.

Seal perroonil seistes kogesime ka kogu oma Indoneesia reisi kõige sürreaalsemat hetke. Ühel momendil jäi pilk pidama kahel reisijal, täpsemalt nende reisijate kilekottidel, veel täpsemalt nende kilekottidel olevatel tekstidel. Ühe peale oli kirjutatud „Kalev – kiusatus aastast 1806“ ja teisel „Rimi“. Kontrollisin oma seisundit – olin ärkvel ja väga suure tõenäosusega täie mõistuse juures. Viimasele sain kinnitust sellest, et ka reisiseltskonna teine pool nägi täpselt sama kilekotti ja oli täpselt sama imestunud. Seega väsimusest veel hallukaid ei näinud. Fikseerisime ära, et näo järgi oli tegemist kohalikega ning enne kui oleks tekkinud võimalus midagi pärida, olid nad juba rahvasumma kadunud. Milline on tõenäosus, et ühel varajasel hommikutunnil saavad Jakarta raudteejaama perroonil kaks Eestist pärit inimest ja 2 Eestist pärit kilekotti? Selle üle mõtlesime seal mõnda aega. Aga nagu situatsioonist võib järeldada, oli see tõenäosus väga kõrge.

Lisaks mõttetegevusele sai tegelikult nautida ka ärkava linna vaateid. Raudteejaama perroonidelt avanes kaunis vaade Jakarta City klaasist pilvelõhkujate ja muude maamärkide suunas.

Kui kell sai 8 (mil meie rong pidi tulema) ei juhtunud tegelikult midagi. Rong küll tuli, kuid see oli ilma konditsioneerita „aeglane“ rong Yogyakartasse. See polnud meile, selle tegid konduktorid meile kiiresti selgeks. See oli poole kaheksane rong alles, ka täpsus ei ole siinse ühistranspordi suurim voorus. Samas olime õnnelikud, et see polnud meie rong, sest ilma konditsioneerita puupinkidega vagunid ei olnud just ahvatleivamad kohad, kus järgmised tunnid veeta.

Läks veel tund aega enne kui meie raudruun vagunid ette vedas. Vahepeal saime veidi juttu aetud ühe kohalikuga, kes uuris meie plaanide kohta ja küsis, et kas me ikka teame, et on „Idul Fitri“. Me ütlesime, et teame küll. Kui ta teada sai, et me täna ostsime alles piletid, siis ta õnnitles meid, sest meil oli vedanud. Ütles, et homseks poleks te päris kindlasti mitte ainsamatki piletit saanud. Ükskõik kui palju oleksite maksnud. Ta soovitas meil mõnda aega Yogyas kohapeal olla, sest sealne kant on lootusetult umbes (nii maanteed, raudteed kui lennuliinid), selline plaan meil tegelikult oli kah.

Veidi enne üheksat veeres natuke väsinud kuid kõigi mugavustega „Argo Dwipangga“ perrooni ette ja nii saime lõpuks vagunisse. Istuma. Sellega seoses tekkis küll ekstsess ühe hästi agara pakikandjaga, kuid see lahenes kiirelt ja valutult. Nimelt haaras porter rongi sisenemisel meie kohvrid (omal initsiatiivil ja vastu meie tahtmist) ja viis need meie 4 sammu eemal asuvate kohtade juurde ning upitas pagasi üles, istmete kohal olevasse hoiukohta. Selle raske töö eest palus ta 50 000 IDR (70 EEK). Sisuliselt oli see tema tervitus – tere, valge inimene. Andsime 1000 ja kostitasime teda ka kurjade eestikeelsete sõnadega. Tundub, et mees mõistis ja lahkus ise midagi vastu turtsudes (omas keeles). Eks jah nende ida-Euroopa turistidega on raske – nad oskavad kohati raha lugeda ja ei maksa alati niipalju kui küsitakse.

Nagu mainitud sai, oli rong mugav. Suuri istmeid sai alla lasta ja samuti sai jalgu täiesti rahulikult välja sirutada. Seega saime oma makstud suure raha eest midagi vastu kah, mugavusaste oli ikka kõrgem kui lennuki turistiklassis. Ning rongireisis on midagi sellist teistsugust, huvitavat. Võib-olla on põhjus selles, et pole tükk aega sellist pikka rongisõitu ette võtnud, võib-olla milleski muus. Igatahes kui olime ennast mugavalt sisse seadnud, ootasime juba huviga seda, mis meile rongiaknast näidatakse.

Enamus ülejäänud reisijatest meie vagunis olid kohalikud, peamiselt mosleminaised lastega. Huvitav, kus mehed siis on? Täna veel tööl ja tulevad homme järgi? Oli näha, et tegemist oli keskmisest selgelt jõukamate inimestega, sest erinevaid elektroonilisi vidinaid, mida laste ja naiste käes näha võis (iPodid, iPhoned, läpakad, PSPd jne) oli kilode viisi ja ka riietus (mis küll peamiselt oli traditsiooniline) paistis välja luksuslikum kui tavaliselt. Rongipileti hinda arvestades, oli see ka arusaadav – indoneesia keskmine sissetulek kuus on ligikaudu 1200 EEK. Seega keskmisest kuupalgast jaguks kahe pileti ostmiseks.

Veidi peale üheksat võttis lokomotiiv hääled sisse ja hakkas vaikselt liikuma. Alguses küll väga vaevaliselt ning kuna me olime üle tunni hilinenud, siis pidime veel raudteejaama ühel haruteel oma aega ootama. Vaikne kulgemine läbi Jakarta kinnitas meie veendumust, et tegemist on ikka väga koleda ja tohutult ülerahvastatud linnaga. Koledus väljendus esiteks täiesti hoomamatutes prügimassides, mis tänavatel, parkides, raudtee äärsetes kraavides, inimeste hoovides ehk siis tegelikult kõikjal laiutasid. Inimestel puudus igasugune austus oma kodukoha suhtes. Seda me nägime kilomeetrite viisi kui rong vaikselt läbi selle Kagu-Aasia metropoli agulite veeres. Lisaks loomulikult inimeste elupaigad – kile, papp ja vineer olid peamised ehitusmaterjalid. Samas see nii väga ei šokeerinud, sest olme näinud nii Mexico City kui ka Buenos Airese slumme. Vaesus vaesuseks, kõikehaarav räpasus tekitas tülgastust.

Kui linn läbi sai, algasid lõputud riisipõllud. Jaava keskosa (vähemalt see kust rong läbi sõitis) paistis olevat täiesti tasane ja praktiliselt metsavaba. Vaid kusagil taamal võis aimata mägesid. Kogu maapind oli tehtud põldudeks, sest Eestist 3 korda suuremal saarel elab 100 korda rohkem inimesi kui meil (140 miljonit) ning kõik nad tahavad süüa saada.

Kuna siia sõidu juurde otseselt midagi väga kirjutada pole, siis mõned sõnad Jaava kohta üldisemalt (juurde rongiaknast tehtud pildid). Keda ajalugu ei huvita, võib selle lõigu vahele jätta.

Jaava saar on üks kolmest paigast maailmas, kus elutses selline inimese eelkäija nagu Homo Erectus (keda tuntakse ka „Jaava mehe“ all). Tema 1,7 miljoni aasta vanused jäänused leiti Solo jõe äärest. Saare erakordselt viljakas pinnas oli väga soodne paik elu tekkeks ja arenguks. Põllumajanduse areng eeldas koostööd, sest niisutussüsteemide loomine ei olnud kunagi vaid ühe küla asi ning eeldas konkreetset koostööd naaberasumite vahel. Selle tulemusena tekkisid väikesed kuningriigikesed, mille piirid jooksid tavaliselt piki vulkaanilisi mäeahelikke. Mäeahelikud olid ka põhjuseks, miks erinevad kuningriigid omavahelt väga ei suhelnud. 17.-l sajandil oli saar väidetavalt kaetud teedevõrgustikuga kuid märg hooaeg ja kohati ka poliitikute suva katkestasid ühendusteid üsna tihti. Sellest tulenevalt arenesid erinevad kuningriigid eri kiirustega ja eri suundades.

Hinduistlikud-budistlikud kuningriigid tekkisid Jaavele alates neljandast sajandist. Esimene suurem omavalitsus tekkis 8.-l sajandil Jaava keskosas – Medangi kuningriik. Medangi religioon keskendus Shiva nimelisele Hindu jumalusele ning tänu sellele kerkisid ka varaseimad hinduistlikud templid Diengi platoole. Samal ajal kerkis esile ka Sailendra dünastia, mis hakkas promoma Mahayana budismi ja tänu sellele kerkisid sellised võimsad ja maailmakuulsad templid nagu Borobudur ja Prambanan. Kümnenda sajandi paiku liikus võimukeskus Kesk-Jaavalt ida-Jaavale. Kui seni oli riigikeste sissetulek peamiselt seotud põllumajandusega, siis ida-Jaava kuningad võtsid aktiivsemalt ette kaubanduse Hiina ja Indiaga. Seetõttu suutsid nad kasvatada ka jõukust ning omakorda mõjuvõimu. 14.-l sajandil kuulutaski kuningas Hayam Wuruk end kogu Indoneesia arhipelaagi valitsejaks, kuigi reaalne mõjuvõim oli tal oluliselt väiksem. Wuruki surma ja islami tulekuga hakkas see kuningriik aga kindlalt alla käima.

Islam sai Indoneesias kõige levinumaks usuks seetõttu, et ülikud, kes tegid tihedat koostööd araabia kaupmeestega, leidsid selle usundi endale sobiva olevat. Sealt hakkas asi arenema ning juba 16.-ks sajandiks olid moslemid Jaaval enamuses. Samal ajal loodi ka esimene kontakt hollandlastega, kes siis järk-järgult oma mõjuvõimu saarestikus suurendasid. Jaavalased olid küll kõvad sõdalased, kuid nende kiiks oli see, et nad kippusid sõdima omavahel ning seetõttu ei suudetud hollandi koloniaalvõimule väga vastu hakata. 18.-ks sajandiks oli Indoneesia saarestik praktiliselt Hollandi asumaa ning oma võimu kindlustamiseks toetasid nad Jaava aristokraatia püsimist, nimetades kõrgeimaid kohalikke ülikuid erinevate piirkondade juhtorganitesse. Jaava peamine väärtus hollandlaste (loe: Dutch East India Company) jaoks oli riis.

Sajand hiljem hakkas plahvatuslikult kasvama ka Jaava rahvaarv (19.sajandi algul elas Jaaval ca 5 miljonit inimest), kuna eurooplased tegid lõpu sisesõdadele ja tutvustasid inimestele selliseid taimi nagu mais ja maniokk. Need sobisid vaesematele peredele, kes ei saanud endale riisi lubada. Teise põhjusena nähakse asjaolu, et kuna hollandlased suurendasid järsult maksukoormat, siis hakati agaralt lapsi tegema, lootes niiviisi pere kitsikusest välja tuua. Täna on jõutud siis aega, kus ühel ruutkilomeetril elab ca 1200 inimest.

Jaaval räägitakse peamiselt kolme keelt – Jaava, Sunda ja Madura keelt ning enamus rahvast valdab ka Indoneesia keelt. Aga hetkel siis Jaava saare üldinfost ehk piisab.

Akna taga mööda libisevate maastike taustal pakkusid usinad vagunisaatjad meile pidevalt snäkke ning ühel hetkel toodi ka lõunamenüüd. Snäkkide valikus suudeti meid isegi üllatada. Ebamäärasena tundunud ja švammi moodi välja paistnud (kuid selle eest odavad) maiustused maitsesid lausa jumalikult. Selline õhuline ja hõrk maitse mida ootaks ehk mõnest heast prantsuse restoranist. Kahjuks ei mäleta nende koogikeste nime, mistõttu hiljem ei osanud neid ka kusagilt otsida.

Lõunamenüü oli pikk ja indoneesiakeelne, siin osutus kaasa võetud sõnastik väärtuslikuks abimeheks. Natuke aitas ka väga abivalmis vagunisaatja, kes üritas oma piiratud inglise keele oskuse abil püüdlikult selgeks teha, et mis toite siis lõunaks ikkagi pakutakse. Mina võtsin Indoneesias ühe väga tuntud roa – lihapallisupi nimega bakso ning kaasa proovis kanatiibu nuudliteda. Baksot pakutakse nii restoranides kui ka tänaval söögikärudest, tegemist on konkurentsitult menukaima indoneesia supiga. Ning nagu seal kombeks, oli tegemist ka väga vürtsise supiga. Aga selline soe supp jääkülmaks konditsioneeritud vagunis oli tegelikult väga hea mõte.

Pärast lõunasööki kadusid tunnid pooluneledes – silmanurgast mööda kappavat maastikku jälgides ja kõrvaklappidest hääd muusikat peale kuulates. Kella kolme paiku hakkasime juba tähelepanelikumalt ümbrust jälgima, sest piletijärgne saabumisaeg oli 15.15. Samas andsime enestele aru, et kui me väljusime ca tund pärast plaanilist aega ja lisaks seisime pool tundi kusagil Jakarta slummides, siis oleks naiivne loota, et me õigel ajal Yogyasse jõuame.

Loodus oli muutunud, silmapiirini ulatuvate tasandike asemel sõitsime nüüd keset mägesid ja džunglit. Entusiastlikumad põllumehed olid küll ka tohutult järskudele mäekülgedele riisiterrasse loonud, kuid see ei olnud siiski väga levinud. Metsikut loodust oli üllatuslikult üsna palju alles. See siiski ei olnud kõige põnevam asi selles Jaava piirkonnas. Siin me nägime (st ei näinud) hoopis midagi sellist, mida me varem polnud Indoneesias kohanud. Küladest läbi sõites me ei näinud prügi! See oli täiesti uskumatu vaatepilt. Isegi hernekeppidest ja ajalehtedest ehitatud saraesised olid puhtad ja hoolitsetud. Ning reaalajas nägime ühe sellise majakese ees inimest, kes luuaga oma hoovi puhastas, kuigi seal midagi puhastamisväärset silma ei paistnud. Selline muutus oli igati tervitatav.

Tunnid aga veeresid omasoodu edasi. Kell sai 4. Ja siis 5. Poole 6 paiku kõlas üle vaguni lõpuks teadustus, et kohe jõuame Yogyakarta raudteejaama (mis ei olnud rongi lõpp-peatus). Selleks hetkeks olime praktiliselt külmast kanged, isegi kõik peale tõmmatud riided ei aidanud enam. Konditsioneer oli kogu aeg põhjas olnud ning lõpuks jõudis madal temperatuur ka kontidesse. See läks aga õnneks kohe üle kui rongist välja astusime. Murdsime peagi vaksalist välja ning teine asi, mis kohe silma jäi, oli see, et inimesed (st teenusepakkujad) ei olnud enam nii agressiivsed. Piisas vaid öelda „Terima Kasih“ (eestik. „Aitäh (ei soovi)“) kui kõik raudteejaama ees olevad varrukameestest taksopakkujad vaikselt eemale läksid. Peagi leidsime ka plafooniga taksod ning seal hakati meile suruma fikshinda meie poolt välja valitud hotelli „Rumah Mertua“ juurde. Lonely Planeti abiga teadsime nõuda „argot“ ehk taksomeetri järgi sõitmist. Alguses ei olnud keegi nõus, kuid kui hakkasime eemale minema, siis üks mees murdus ja hüüdis, et on „argoga“ nõus.

Istusime siis peale ja sõitsime. Sõitsime väga pikalt. Meie arvates liiga pikalt ning ühel hetkel olime kindlad, et meile tehakse „ekskursiooni“. Selle peale sai juhile öeldud mõned käredamad sõnad ning kaardi peal näidatud, et „Kurat, Rumah Mertua ei ole kesklinnast nii kaugel“. Mees läks ka selle peale veidi keema ja rääkis omas keeles midagi ja žestikuleerides üritas selgeks teha, et ta läheb õiges suunas. Lõpuks veeresime hotelli ette ja suhteliselt tülis olevatena jätsime hüvasti. Meie olime leilis, et meid tõmmata prooviti ja taksojuht oli leilis, et idiootidest turistid ei tea Yogyast midagi ja süüdistavad teda asjatult. Seekord tuleb tunnistada, et taksojuhil oli õigus. „Rumah Mertua“ nimeline ööbimiskoht asubki keskusest üsna kaugel, 15-20 mintsa taksosõitu. Kaardi peal tundus tee oluliselt lühemana, aga tegelikult tuli mees kõige otsemat teed pidi. Selles veendusime järgmistel päevadel. Õnneks ei maksa takso Yogyas praktiliselt midagi, mistõttu me oma valikut ei kahetsenud. Või mis valikut, meil ei olnud ju midagi broneeritud. Antud butiikhotelli olime valinud välja tripadvisor.com-i järgi – kõrge hinnangu ja mõistliku hinnaga. Lootsime, et hoolimata Idul Fitrist me ikkagi saame toa.

Retseptsioonis igatahes oldi korraks mures kui ütlesime, et reserveeringut pole. Pidime neile jälle üle kinnitama, et „jah, me teame, et on ramadani lõpp.“ Siiski 1 tuba oli vaba ning kui me oleksime nõus järgmisel päeval tuba vahetama, siis saaksime olla seal ka teise öö. Me olime nõus ning selle peale nad vabandasid ette ja taha, et nad sellist ebamugavust meile peavad tekitama. No mis ebamugavust, me ju ise tulime ilma broneeringuta tipphooajal! Hind oli 295ths IDR/öö (ca 400 EEK) ja sellest eest saime jumalikku vaikust ja veidike ka luksust. „Rumah Mertua“ on 1-korruseline hotell, mis ulatub tee äärest pikalt taha aeda. Tee tubade juurde viib läbi mõnusa roheluse. Täielik idüll. Keset hoovi oli suur bassein ja kompleksis asus ka õdus restoran. Me olime kohe müüdud ja äärmiselt rahul, et tripadvisorit (jälle) usaldasime. Enne kui meid tuppa lubati (kohvrid viidi muidugi meil ette ära), paluti meid restorani ja pakuti tervitusteed ja snäkke. Snäkkideks olid kevadrull ja magus koogike. Ümmardajaid sebis kogu aeg niipalju ringi, et kohati oli lausa imelik. Pole harjunud sellise pideva kummardamisega. Tuleb ära mainida, et tegemist oli budistlikus stiilis hotelli/restoraniga.

Pärast riiete vahetamist otsustasime, et sööme õhtust. Snäkid olid maitsemeele tööle pannud. Restoran oli siin keskmisest selgelt kallim, selline Euroopa hindadega söögikoht. Proovitud sai beef satet (lihavardad) ja kana nuudlitega ning kõrvale tellisime joogiks vett ja palmiveinist tehtud sangriat. Indoneesia Sangria oli huvitav, aga minu meelest liialt puskarimaitsega. Ära sai ta proovitud, kuid uuesti ei telliks. Portsud aga selle eest olid ülisuured, kaunilt presenteeritud ja väga maitsvad. Sinna juurde käis loomulikult ka pealetükkimatu, samas võimatult hoolitsev teenindus. Olime restoranis kahekesi, kuid niipea kui vesi klaasist otsa sai, oli ettekandja juba kannuga sul kõrval. Ilmus ei tea kust. Eesti teenindajatel oleks sealt palju-palju õppida. Õhtusöök kokku maksis ca 300EEK, mida on Indoneesia kohta lubamatult palju, aga see oli seda teatud mõttes ka väärt. Sisuliselt privaatne õhtusöök väga õdusas restoranis.

Õhtu lõpetasime ladistamisega basseinis, see oli äärmiselt kosutav pärast mitut sõidupäeva. Nüüd olime õnneks natuke aega jälle paigal. Hilisõhtusse sobis aga väga hästi Jim Carrey film „Yes man“. Ilmselt tänu Sangriale tundus see film tollel hetkel naljakaima linateosena, mis eales tehtud. Äärmiselt lõbusas tujus see sõidupäev igatahes lõppes.