Üsna tavaline hommik. Kuna läksime vara magama, olime ka vara üleval. Enne üheksat olime juba küla peal jalgrattaid otsimas. Kui võrriga sõitmiseks olid meie oskused natuke liiga piiratud, siis jalgrattaga väntamine on hoopis teine tera. Sellega julgesime minna ka Samosiri saare hullumeelsesse (loe: lootusetult unisesse) liiklusesse. Andsime endale aru, et näiteks südapäevase, lõõmava päikese käes väntamine ei pruugi olla ei mõnus ega ka tervislik, aga sellegipoolest otsustasime 2 Tuk-Tuki naaberküla üle vaadata veloturismi harrastades. Aega meil oli ja vahemaad polnud õnneks pikad.
Meie hotellil rattaid pakkuda polnud, küll aga püüdis hotelliomanik veelkord meile maha müüa mõtet, et ta õpetab meid motikaga sõitma. Jäime endale kindlaks. Sellepeale suunas ta meid naabruses poodi pidava mammi juurde, kes pidi rattaid rentima. Tegelikult oli see tädike aga vahendaja, sest ütles, et suudab meile rattad orgunnida 15 minutiga. Ei ole vaja tüli teha, me olime juba varasematel päevadel ringi kolades meelde jätnud, kus päris rattalaenutused asuvad. Peale selle tundus küsitav hind ka tiba kõrgem kui ootasime – 30tuh IDR päeva eest. Igatahes tänasime viisakalt ning siirdusime joonelt esimesse teele jäävasse laenutuspunkti. Sealt sai ratta kätte 25tuh IDR eest. Ei küsitud ei passi ega nime ega midagi. Maksid oma raha ära ja vastu anti ratas. Kui nüüd mõtlema hakata, siis kuhu see valge inimene ikka selle rattaga läheks? Eks ta ikka tagasi tuleb. Ning ega need maastikurattad midagi erilist ka polnud, aga oma asja ajasid ära ja sõidu ajal katki ka ei läinud. Seega olid oma hinda väärt.
Esimene sihtkoht oli Tomoki küla, mis asus ca 5,5 km kaugusel. Tomoki kirikutorn paistis üle järvesopi täpselt meie hotellitoa aknasse. Selle lähedus viis meid ka mõttele, et sinna võiks minna hoopis jalgrattaga. Jalgsi minnes peaksime jalutama esmalt teeristi, seal ootama bemot ja kokkuvõttes võtaks see teekond oluliselt rohkem aega kui rattaga minnes.
Jalgrattasõidu esimesed kilomeetrid läksid kui lennates, sest tee oli peamiselt allamäge. Ehk siis loetud minutid hiljem olime juba teeristis ja veel mõned minutid ning me leidsimegi ennast Tomoki keskplatsilt. Esimese asjana jäi meile silma üks kaubatänav, kus müüdi erinevat käsitööd. Kuna turiste Tomokisse väga palju ei satu, siis oli see tänav inimtühi (ainult müüjad istusid oma boksides). Kuigi selline olukord tähendas automaatselt seda, et kõik müüjad üritasid kohe sinu tähelepanu võita („best price just for you“, „very cheap“, „very good price“ jne), siis sellele vaatamata otsustasime kraami üle vaadata. Oli meil ju viimane päev Samosiril (ja tegelikult ka Sumatral), mistõttu pidime kasutama võimalust kui tahtsime veel midagi endale kaasa osta. Oma arust olime ka juba kogenud tingijad (see fakt muidugi lükati päeva lõpus ümber) ja nii sukeldusime rind täis enesekindlust Tomoki käsitööturule.
Vaatasime siit, uurisime sealt ja midagi jäi ka silma. Näiteks mingid siidisegused suured sallid, mis ka katsudes ja lähedalt puurides paistsid väga kvaliteetsed olevat. Esimene hind oli 160ths IDR. Selle peale tuli meie poolt selline teater ilmete, žestide ja omavahelise eestikeelse jutuga, mis oleks kindlasti pannud ka Panso kooli sisseastumiskatsetel kõva märgi maha. Südant kõvaks tehes pakkusime nelikümmend tuhat, selle peale tuli meile müüja poolt sellist ohkimist nagu me võtaks tema laualt viimase leiva ja kõik tema 7 last peaksid nüüd meie pärast näljas olema. Järgmised etapid said läbitud erinevaid argumente ja numbreid läbi käies ning lõpphinnaks tuli kokku 95ths IDR per sall ja ostsime kohe 2 tükki. Oli see õiglane hind? Meie arvates küll, oma arust saime väga head asjad väga soodsalt, aga mine võta kinni. Turult hankisime veel ka ühe väikese (kuid põneva) löökpilli, kuid selle eest maksime ikka lollakalt kõrge hinna. Pikk jutt kokkuvõetuna: küsiti 100 000, maksime lõpuks 40 000, ühelt teiselt turult (kuhu hiljem sattusime) oleks saanud ka 10 000 eest. Seega väide, et kaupade eest küsitakse esimese pakkumisega kümnekordset hinda, vastas enam-vähem tõele. Tegeliku hinna saab teada siis kui sa ei kavatse toodet osta. Siis jookstakse sulle järgi ja iga läbitud meetriga hind kukub. Aga seda ainult teatud toodete osas. Proovisime seda taktikat Tomoki turul näiteks ühe kudumi osas. Küsiti 200 000, meie alustasime 20 000 pealt ning 50 000 juurde jõudmisel otsustasime, et rohkem ei paku ja jalutasime minema. Mida aga siis ei juhtunud, oli see, et müüja meile järgi jooksis ja paremat hinda pakkus. Alla 100 000 ta ei olnud nõus ja nii jäigi see asi ostmata. Kuigi oleks tahtnud, aga kuidas sa enam tagasi lähed…
Kauplemised kaubeldud ja ostlemised osteldud, asusime otsima Tomoki peamist vaatamisväärsust – Toba kuningate uhkeid kivist haudasid. Sõitsime külakese kaks korda ühest otsast teise läbi ja ei midagi. Ei ühtki viidet ega silti. Kuigi teadsime kindlalt, et siin nad kusagil peavad olema. Seda väitsid nii Lonely Planet kui ka hotellist kaasa saadud Samosiri kaart. Lõpuks kui abi küsisime, juhatati meid ühe künkakese juurde, kust läks kitsuke ja lagunenud trepp üles. Mitte mingit silti seal ei olnud, seega kes teadis see teadis. Rattad jätsime alla tänavale, lootuses et ehk ei pane neid keegi pihta.
Sidabutari klanni kuningad (kelle hauatähiseid me vaatama läksime) olid mõned sajad aastad tagasi olnud piirkonna valitsejad ning nende residents asus just Tomokis. Kuningatega on seotud ka üks lugu.
Kui Ompu Soribuntu Sidabutari nimeline kuningas ühel päeval kõrvad pea alla pani, maeti ta Tomoki küla keskele kivist nikerdatud sarkofaagi. Batakitel oli traditsioon, et kui kuningas sureb, siis seitsme päeva pärast istutavad tema järeltulijad tema hauale Hariara puud. Kui need puud kasvasid hästi, siis see tähendas, et järeltulijad elavad rahulikku elu ja neil saab olema palju lapsi. Nii istutati ka Ompu hauale need puud, mis alguses vohasid suure hooga, kuid mõne aasta pärast kuivasid.
See oli halb enne järgmisele kuningale nimega Ompu Ni Ujung Barita Sidabutar (hüüti kindlasti Toivoks :P). Probleemid tekkisid siis kui see kuningas otsustas leida endale naise. Kaasa leidmine justkui isegi õnnestus, sest peagi kuulutati välja kihlus kuninga ja kauni ning noobli neiu Anting Malela Boru Sinaga vahel. Bataki kultuuris on kombeks, et kihlatud naine kannab enda peas valget, ilma sangadeta tassi. Nii käis ka Anting selle peakaunistusega ringi. See lauanõu pidi tagama selle, et tema ilust lummatud mehed teaksid eemale hoida. Ning ilus see neidis väidetavalt ka oli – lausa kõige ilusam naine Tomokis.
Sellele vaatamata, et kosijaks oli kuningas, lõpetas kihlatu selle suhte veidi enne pulmapäeva. Kuningas oli haavunud ja rahva ees häbistatud ning see tegi ta maruvihaseks. Endine õiglane ja austatud rahva liider otsustas oma ekspruudi peal kasutada musta maagiat nimega „Dorma Sijunde“ – selle kasulik omadus seisnes selles, et see ajas inimese hulluks. Maagia töötas ning Anting Malelast sai külarahva naerualune – teda välditi ja samas ka mõnitati iga päev. Iga päevaga neiu hullus süvenes ja ühel päeval Anting lihtsalt kadus.
Musta maagia kasutamine aga hammustas ka kuningat otsapidi tagumikust. Ta elas oma päevade lõpuni üksinda, ilma kaasat leidmata. Pärast surma maeti kuningas eelmise valitseja kõrvale, samuti kivist sarkofaagi. Tema hauale istutatud Hariara puud kasvasid kiirelt ja olid elujõulised. Need puud on ka täna seal alles. Kuningate hauakambrid kaunistati nii, et kivist tahuti välja nende peakujud, mida kaunistasid siis turbaniks seotud peakatted (Batakite stiil). Selle õnnetu kuninga (koondnimega Toivo) hauakääpa taha püsitati aga Anting Malela Boru Sinaga kivist kuju, hoidmas pea kohal ilma sangadeta tassi. See on siis meeldetuletuseks teistele, et need ei käituks nii nagu tema seda tegi.
Järgmiseks kuningaks oli Ompu Solompoan Sidabutar, kes oli esimene batakite kuningas, kes võttis omaks ristiusu. Nimelt jõudsid tema valitsemise ajal Samosirile misjonärid Euroopast ning tänu heale müügitööle võtsid batakid ka uue usu kiirelt omaks. See kuningas oli ka esimene, kes maeti maa alla ning tema hauda tähistab selles matmispaigas juba rist.
Vaatasime siis selle tagasihoidliku pühapaiga üle See oli küll täitsa korralikult hooldatud, kuid idülli rikkusid kohe pühapaiga tagant hakkavad lagunenud sarad. Siiski niipalju oli suudetud end tagasi hoida, et kohe päris vastu sarkofaagi polnud juhuslikult kätte sattunud laudadest osmiku tagaseina ehitatud.
Lisaks kivist kääbastele oli matmispaigas veel erineva suurusega kivist kujusid ning väike „vabaõhu nõupidamisruum“ kivist toolide ja lauaga. Lähemal uurimisel oli võimalik aimata ka kunagiste nikerduste peenemaid detaile, suures osas olid need aga siiski aja hammasrataste vahel hävinenud. Sellegipoolest oli väga põnev näha ühe väikese rahvakillu kultuurilist tugipunkti ja identiteedi kandjat.
Lahkudes avastasime üllatusega, et meie poolt tänavale jäetud rattad olid seal endiselt alles ja seda asjaolu ära kasutades lahkusime peagi Tomokist. Sõit läks tuldud teed tagasi aga selle asemel, et Tuk-Tuki teeristist sisse keerata, põrutasime täie hooga edasi Ambarita nimelise küla suunas. See mõnekilomeetrine etapp oli tõeliselt mõnus, sest tee läks laugelt allamäge. Selle tulemusena saime vahepeal ikka korraliku hoo üles. Ainukesed asjad, mis takistasid meie sõitu ja võtsid hoo maha, olid ümbritsev loodus ja avanevad vaated. Samosiri saar on keskelt väga mägine ja elatav/haritav maa jääb kaldast maksimaalselt 1 km raadiusesse. Ning iga vähegi haritav maajupp oli loomulikult riisi alla pandud. Selline riisiväljade ja taamal kõrguvate kaljude kompositsioon töötas väga hästi. Pilvevines ilmale vaatamata.
Ambaritast leidsime enesele üllatuseks lisaks muistsetele vaatamisväärsustele ka sularahaautomaadi. See ju pidi olema riistapuu, mida Samosiri saarel ei pidanud olema. Kuna meil sularaha hakkaski vaikselt otsa saama, siis see masin oli kui õnnistus. Õnn aga osutus üürikeseks, sest masinale meie Eesti plastikkaardid ei meeldinud. Ei sobinud ei VISA ega ka Mastercard ning ei krediit- ega deebetkaardid. No selge, eks pidime siis täna oma priiskamist tagasi hoidma :).
Ambaritas ekslesime samamoodi väikestel külatänavatel, otsides vaatamisväärsuse asukohta. No ei soovi batakid oma pühapaiku reklaamida, saame aru. Seekord oli siiski Lonely Planeti algelisest kaardist abi ning pärast väikest müttamist rohtu kasvanud teetammidel ja riisiväljade vahel, leidsime õige teeotsa üles. Välja reklaamitud kivitoolide asemel leidsime eest terve batakite küla, mis oli osati muuseum ja osati tavaline küla. Natuke meenutas see eilset Simanindo vabaõhumuuseumi. Rattad jätsime jälle tänavale, küla ümbritseva suure kivimüüri taha. Sissepääsu eest raha küsiv neiu muide oskas üllatuslikult väga head inglise keelt ja pani väga püüdlikult maalides kirja ka riigi kust külalised pärit olid. Tema arvamise järgi olime esimesed eestlased, kes seda paika külastavad, kuid mine sa võta kinni. Igatahes päris kindlasti olime ainsad välisturistid antud hetkel. Lisaks meile oli seal veel vaid klassitäis kohalikke õpilasi, kellele siis antud paiga ajalugu süvitsi tutvustati. Kardan, et meie ilmumine tähendas nii mõnelegi õpilasele kehvemat hinnet järgmise päeva tunnikontrollis, sest oli näha kuidas tähelepanu liikus õpetaja jutult meie tegemiste peale. Tuhat vabandust selle eest.
Aga mida neile rüblikutele siis õpetati? Õrnema hingega inimestel soovitan kaks järgmist lõiku vahele jätta, ajalugu nimelt ei ole tihtipeale kaunis lugu liblikatest ja lilledest.
Ambarita lähedal asuv külake oli koht, kus asuvad kuningas Siallagani poolt loodud kivist laud ja toolid. Need tähistasid kunagist kohtupidamise kohta. Kui keegi tabati varguselt, petmiselt, piinamiselt või tapmiselt, siis toodi ta siia kuninga ja hõimuliidrite ette. Lõpliku otsuse karistuse osas tegi kuningas. Kõige rangemad karistused olid häbiposti panek ning pea maharaiumine.
Kusjuures surmaotsuse täideviimisel olid väga ranged reeglid. Esmalt pandi paika hukkamise kuupäev. Pärast seda pandi vang puuri häbiposti, puur ise asus kuninga maja all (majad teatavasti on batakitel vaiadel). Õigel päeval vabastati surmamõistetu puurist ning hõimuliidrite valve all viidi hukkamiskohta. Seal anti talle võimalus öelda viimased sõnad ning samuti oli tal õigus viimasele toidukorrale. Siis kui kõik toimingud tehtud ja kõht täis, asetati vang kivist lauale, mille ümber olid väikesed kivist toolid. Enne hukkamist tegi timukas veel ka hukatavaga väikese testi, et teada saada ega vangil mingeid maagilisi võimeid juhuslikult pole. Selleks lõikas ta terava esemega tema keha veidi. Kui lõigutav veritses, polnud tal mingeid võimeid ja hukkamise võis kohe täida viia. Kui mingil imekombel haavast verd ei tulnud, siis oli timukal ka olemas plaan B, et maagilisi võimeid eemaldada. Selleks olid olemas spetsiaalsed loitsud, mida aga kuuldavasti väga palju vaja ei läinud. Pea mahalöömine ise toimus tavaliselt üheainsa hoobiga ja seadust rikkunud hõimuliikme keha visati lähedal asuvasse kuristikku.
Ambarita küla teeb veel eriliseks ka see, et siin praktiseeriti ka aktiivselt inimsöömist. Kui mõni vaenlane kätte saadi, siis teda ootas algfaasis sama saatus, mis tabas ka kriminaali. Hõimuvanemate ja kuninga vastuvõtt, siis puur kuninga maja all ja siis kivist lauale siruli. Edasine stsenaarium veidi erineb. Nimelt süüdimõistetud vaenlane esmalt kolgiti surnuks (ilmselt võib nimetada seda liha pehmeks kloppimiseks) ning alles seejärel löödi pea maha. Retsept jätkub siis nii, et lõigata vainlane tükkideks ja keeta koos pühvlilihaga. Söögi kõrvale serveerida ohvri verd.
Õnneks meie kellelegi vaenlased polnud, pigem vastupidi. Muuseumi tagaservas oli suur suveniiripoekesi täis angaar ja nende poekeste müüjatele olime kõige paremad sõbrad. Sest just täna ja just meile pakuti väga odavaid hindu. Ning mitte ainult üks poodnik vaid kõik müüjad! Uskumatu, kas pole? Nende entusiasmist (meeleheitest?) võis selles mõttes aru saada, et tegemist oli tõeliselt suure angaariga ning meie olime sisuliselt ainsad kliendid. Ei kujuta küll ette, et siin väga suuri turismigruppe käiks, seega iga potentsiaalne klient on kullahinnaga. Sealt turult leidsime endale lõpuks ka väikesed Toba batakistiilis (uhkete peakatetega) ülikute kujukesed, mida olime vaadanud ka oma hotellilähedastes töökodades. Ühes väikeses boksis istus üks meistrimees ja muudkui nikerdas ning temal oli ka kõige suurem valik. Tal oli ka sellist kehva kraami – mõned kujud oli lõhki kuivanud, kuid õnneks mitte kõik. Leidsime endale kõige meeldivamad puuskulptuurikesed ning kuna nad olid väikese tolmukihiga kaetud, siis võis eeldada, et nad on juba natuke aega siin seisnud ning kuna nad lõhki polnud selle ajaga kuivanud, siis ehk ei tee need seda ka tulevikus. Kauplemine oli selline standardne, kuigi sellel puusepal oli ka väike oma nõks – ta nimelt konverteeris kujukese hinna dollaritesse ja küsis, et kas 10 dollarit on suur või väike summa? Ja siis ise jätkas, et teie jaoks on see pisike summa, aga mina saan mitu päeva oma pere ära toita. Ja et kas 10 dollarit oleks õiglane summa tema päevateenistuse eest? Väga peened psühholoogilised nõksud, mis siiski meie peal otseselt ei töötanud. Olime valmis 10 dollarit maksma, kuid tahtsime selle eest kaht kuju – lõpuks nii ka kokku leppisime ja kuna ta meist sinna väga õnnetuna maha ei jäänud, siis usun, et me ülekohut ka ei teinud. Pigem vastupidi, kõrvalboksis olev mutike kutsus meid enda juurde ja ütles, et ta oleks meile 80tuh IDR-ga müünud (me maksime 100tuh). No tore teada.
Tegime angaarile ringi peale ja toetasime veel kohalikke käsitöölisi ja müügimehi mõnede miniostudega, leppisime omavahel kokku, et kelleltki ei osta rohkem kui 1 asja. Ehk siis jaotasime oma ostud kaupmeeste vahel ära. Keskmiseks allahindluseks saime 2.5-3 korda esialgu küsitud hinnast. Kuna meie ostud jäid sinna 20-30tuh IDR (30-40 EEK) piiresse, siis täiendavat kauplemist ei pidanud enam sobivaks. Lõpuks kui ennast minekule asutasime jooksis meile see puukujusid odavamalt pakkunud vanamammi meile järgi (mitu korda kiiremini kui tema vanus seda eeldaks) ja tahtis müüa meile kimpu võtmehoidjaid – 10 puust nikerdatud batakistiilis majade kujuga võtmehoidjat ja 50tuh IDR. No mida me teeme võtmehoidjatega? Päris mõttetut turistijura ka ei tahtnud ikka osta. Iga sammuga hind langes. 40 000. 30 000. 20 000. 10 000IDR! See tegi ühe võtmehoidja müügihinnaks 1,4 EEK! Kuigi tegemist polnud teab mis meistriteosega, siis keegi oli seal ikkagi veidi nikerdanud ja ka nikerdamiseks vajaliku puidu ja võtmehoidja rõnga ostnud. Hoolimata olematust hinnast, me ikkagi ebavajalikku kraami endale ei soetanud. Kuigi mammi suutis oma haleda olekuga abikaasa südame hellaks teha. Ei, jalutasime kiirelt minema ja hüppasime uuesti rattasadulasse.
Ca 6 kilomeetrit väntamist ja olimegi Tuk-Tukis tagasi, viskasime rattad laenutajale tagasi ning kobisime hotelli „kõva füüsilist pingutust“ välja puhkama. Eriti võimsalt mõjusid Toba järve külm vesi ja sama külm Bintangi õlu pärast sellist põrgukuumuses väntamist. Hilisel pärastlõunal vedasime oma kondid uuesti hotelli söögibungalosse ja jätkasime menüü läbiproovimist. Seekord läksid loosi Cap Cay veiselihaga ja kanasupp (muide lingid erinevate toitude retseptidele leiate sektsioonist „Kokkuvõte“). Mõlemad olid kulinaarselt meeldejäävad (positiivses mõttes) road ja üllatus-üllatus - hakkasime juba erinevate vürtside maitset tundma. Ning need maitsed meeldisid meile. Kui senini oleme pidevalt tundnud seda, et vürts kaotab mingites kogustes igasuguse toidu maitse (st suu lihtsalt põleb), siis nüüd tundsime terve toidukorra vältel erinevate vürtside varjundeid. Kaks varianti – kas kokk hoidis ennast vürtsitamisel tagasi või siis me tõesti hakkasime vaikselt harjuma.
Pärastlõuna läkski suhteliselt vaikses tempost – piljard, ujumine, päikese võtmine, niisama olemine. Antud pärastlõuna erines eelmistest sellega, et päike siras kuni loojumiseni. Varasematel päevadel kostitati meid õhtupoolikul alati äikesevihmaga, ei ole ka siin kõik päevad vennad. Meile muidugi see sobis, sest nii saime mõnusalt oleskleda, homme läks ju jälle sõiduks ning seda sõitmist jagus jälle paariks päevaks. Midagi polnud teha ka, Indoneesia on suur ja meile huvipakkuvad paigad kahjuks asusid üksteisest üsna kaugel. Kuigi tuleb tunnistada oma möödalaskmist ning 1 päeva ja hulga raha saanuks parema planeerimisega kokku hoida, kuid sellest juba homse päeva jutus.
Kui nüüd reisipäevikust näpuga järge ajada, siis tundub, et peamised 3 komponenti (söömine, ujumine, piljardi mängimine) vaheldusid sellel päeval pidevalt. Natuke piljardit, siis jälle pannkoogid kohalike puuviljadega (viis väidetavalt keele alla, kuigi mõlemal on täna keeled alles – kummaline), siis ujumine, siis puuviljajääkide hävitamine, siis piljard, siis õhtusöök. Õhtusöögiks proovisime kala ja sellist toitu nagu Pork Ketsup (ka Kecap). Vastupidiselt esmamuljele ei tähenda viimane tomatimoosi uputatud sealiha vaid hoopis maitsva kastmega sealiharooga. Kecap on malai köögis teatavat tüüpi sojakaste. Mõlemad toidud olid jälle väga head, seega kunagine kartus meie jaoks tundmatu indoneesia-malai köögi ees oli olnud täiesti asjatu.
Õhtu lõpetasime kohvrite pakkimisega. Tuli ju kõik ostud ja ka muu kraam hoolikalt auto- ja lennureisiks ette valmistada. Kõige rohkem vaeva läkski selle peale, et välja mõelda kuidas pakkida ära mõned õrnemad ostud (puidust käsitöö). Äraantavasse pagasisse ei tihanud neid anda. Maailma lennujaamade pagasikäsitlejad teatavasti ei ole kõige hoolivamad nende käest läbi käivate kohvrite suhtes. Kes ei usu, võib Youtube’i otsingusse panna otsingufraasiks „luggage handling“ ning nautida. Nõrganärvilistel ja lihtsameelsetel (kes usuvad endiselt jõuluvana ja seda, et tema kohvreid asetatakse hoolsalt lennuki pakiruumi) ei soovita vaadata.
0 kommentaari:
Postita kommentaar