30.august - Parapat, Tuk-tuk, Samosiri saar

Äratus 8.30.

Kuna see külalistemaja asus Parapati sadamas, kohe turuplatsi ääres, siis akent veidi paotades kostus meie tagasihoidlikku toakesse võimas melu. Lootsime sellest peagi pakku pugeda Toba järvel asuvale Samosiri saarele, kuid ega me päris kindlad polnud, et seal rahulikum on. Oli ju Samosiril asuv Tuk-Tuki nimeline küla kunagine kõva peokoht, enne kui Tai enamus peoturistidest Phuketisse ja oma väikesaartele meelitas.

Alla hommikust sööma minnes tabas meid juba poolelt teelt Samueli rõõmus hüüatus: „Hello, my friends!“ Selge, nüüd läheb kauplemiseks. Kuna eelmisel õhtul sai kokku lepitud, et ta juhatab mind rahaautomaadi juurde, siis selle tegevuse ka kõigepealt plaani võtsime. Naine jäi hommikukohvi nautima ja Samueli õega vestlema. Selgus, et meie džungligiidi Hasbi poolt välja käidud lastesaamise loogika pidas suures plaanis paika. Kui naine abiellub, siis 1 abieluaasta = 1 laps. Ja nii esimesed 7-8 aastat. Õde oli 28 aastat vana, oli olnud 5 aastat abielus ja tal oli 4 last. Lihtne matemaatika.

Rahaautomaadi juurde minek tähendas mikrobussi sõitu üles linna ja tagasi. Õnneks üks marsa just tegigi seda ringi ja loomulikult ei maksnud sõit praktiliselt midagi (vist ca 2-3 krooni). See 15 minutiline sõit oligi vist ainukene hetk, mil Samuel ei üritanud midagi aktiivselt mulle maha müüa. Rääkisime niisama elust ja olust, kinkisin talle Eesti viiekroonise ja vastu sain peotäie erinevaid Indoneesia münte, mida niisama ringlusest väga tihti ei saa kuna väärtus on müntidel tühine. 100 ruupiane münt on Eesti rahas 14 senti ning see on väike raha isegi indoneeslaste jaoks.

Kui automaadist paar sentimeetrit ruupiaid jälle käes ja sadamas tagasi, hüppasime läbi Samueli kontorist, kus läks tõeline müügitöö lahti. Mulle pakuti lennupileteid, majutust Samosiril, majutust Medanis ja Balil (!), transferi Parapatist Medani meie minekupäeval jne. Ainuke, mis mulle ka reaalselt huvi pakkus oli see transfer, sest meil oli tagasi sõites lennuki peale minek, mistõttu oli soov see asi lukku panna. Esimene pakkumine oli 600tuh IDR ja personaalne auto juhiga. See oli nii absurdne hind, et ma sain lausa kurjaks. Selle peale pakuti sama autot, kuid nii, et me jagame seda veel mõne ränduriga. Miks mitte, pole probleemi. Siis oli hind 120tuh IDR/inimene. „No kuule, Samuel..“ Natuke kauplemist ja hind oli 90tuh/inimene. Väidetavalt oli meie poolt soovitud päeval ja kellaajal juba 3 soovijat olemas, mistõttu saaksime kohe kui Samosirilt tuleme, välja sõita. Raske uskuda, aga vahet pole. 90tuh oli juba OK hind. Ilmselt maksime veidi üle, aga mitte oluliselt. Liinibussi (st 15 kohta-30 inimest) pilet maksis kusagil 25tuh, minibussiga ca 60tuh. Konditsioneeritud autoga 90tuh oli täitsa ok, pealegi saime nii otse lennujaama. Lõime käed, maksin kohe papi ära ka (usaldades Lonely Planeti soovitust selle mehe osas) ja läksime järgmise teema juurde.

„Samosir Villa“ nimeline hotell oli asi mida Samuel oli korrutanud nagu papagoi eile õhtust saadik. Et kui hea see koht on ja kui hea hinna ta meile teha saaks ja kui hästi ta omanikku tunneb ja kui suur tung praegu saarele on (kuna on ramadaan) ja et me peaks ikka tema käest ööbimise ära ostma, et normaalset hinda saada. Loomulikult tahtis ta ka siin raha ette saada. Selles osas läksid aga meie arvamused lahku. Kuna olime eelnevalt välja valinud paar teist kohta (tripadvisori abil), mida tahtsime vaadata. Küll aga leppisime kokku, et vaatame need villad üle, pealegi pidi paat otse nende hotelli kai ääres silduma. Endal oli suhteliselt kindel plaan, et läheme ikka oma poolt valitud kohta.

Kui Samuel lõpuks aru sai, et minu käest rohkem klotsi välja ei pigista, siis andis ta alla ja läksime hotelli tagasi. Maksime ööbimise ja toitude ja jookide eest kokku 60tuh IDR (85 EEK!) ning meid juhatati sadama poole. Turult haarasime kaasa ka hunniku erinevaid puuvilju – 30 krooni eest saime terve kotitäie eksootikat: mangosid, mangustane, rambutane ja snakefruite. Ning 7000 IDR X 2 hiljem olimegi värvilise ja praktiliselt tühja laevaga teel Samosiri saare poole. Samueli väited tohutust turistide hordide liikumisest saarele paistsid olevat pehmelt öeldes liialdatud.

Aga nüüd veidi piirkonnast, kus me olime ja kuhu liikusime. Toba järv on samal ajal nii järv kui ka supervulkaan, viimased mõnikümmend tuhat aastat siiski õnneks rohkem järv. Toba on ligikaudu 100 kilti pikk ja 30km lai, sügavus ulatub kohati poole kilomeetri kanti. Ehk siis põhjaõngega seal väga kala ei püüa. „Kõige-kõige“ kategooriast võib välja tuua 2 fakti – see on suurim järv Indoneesias ja suurim vulkaaniline järv maailmas.

Kui praegu on see järveke (isegi Peipsi on 3 korda suurem!) enamus inimestele täiesti tundmatu paik, siis ligikaudu 70 000 aastat tagasi oleks Toba olnud kõigi uudisekanalite uudis nr 1. Nimelt toimus seal siis viimase 25 miljoni aasta võimsaim vulkaanipurse, mis viis vulkaanilise talveni, alandades maakera keskmist temperatuuri 3-5 kraadi võrra ning kõrgemates paikades isegi kuni 15 kraadi võrra. Et seda võimsust veel kuidagi kirjeldada, siis võib öelda näiteks seda, et ühes paigas kesk-Indias on Toba supervulkaani tuhakihi paksuseks 6 meetrit. Jah Indias, mitte Indoneesias.

Pärast sellist purset on tekkinud tühimikud vaikselt hakanud uuesti magmaga täituma ja niiviisi maapinda üles suruma. See on ka Toba järvel asuva Samosiri saare tekkimise lugu, 70tuh aastaga on maapind kerkinud ca 450 meetrit. Tänu sellistele pingetele maakoores ja erinevate laamade ristumispunktis olemisele, on see piirkond ka äärmiselt maavärinaterohke.

Sellegipoolest on see paik koduks väga paljudele, peamiselt bataki rahvusest, inimestele. Batakite ajalugu on äärmiselt põnev ja kirju. Kuna nad elasid sisemaal, siis ei osalenud nad aktiivselt kunagises vürtsikaubanduses ja ei puutunud seetõttu ka väga palju välismaailmaga kokku. Võib lausa öelda, et nad elasid isolatsioonis. Mitte siiski täielikus isolatsioonis, kuid kinnitatud andmeid nende tegemiste kohta varasemast ajast kui 18. sajand väga ei ole. Siiski niipalju on teada, et elanud on see rahvas sealkandis (Samosiri saar ja Toba järve ümbrus) vähemalt tuhat aastat. Rikkus toodi regiooni põllumajandusega - piirkonnas kasvavad väga hästi taimed ja puud, kust saadi bensoiini (naturaalne vaik) ja kamprit, lisaks loomulikult kasvatati ka riisi. Seda turustati naabruses olevas Srivijayas ja ka mujal Acehis, kes siis omakorda juba tegid äri hiinlaste ja eurooplastega.

Batakitel on oma keel mitme erineva dialektiga ning sellel keelel puudub otsene seos indoneesia keelega. See rahvakild (kui nii võib 6 miljoni inimese kohta öelda) on tegelikult igatepidi justkui võõrkeha muu Sumatraga võrreldes. Esiteks on nad enamuses kristlased, kuid seda vürtsitavad sügavad kohalikud traditsioonid. Tegu on tugevalt patriarhaalse ühiskonnaga, kus kõik inimesed kuuluvad klannidesse. Uskumuse järgi põlvnevad kõik klannid ühisest esivanemast nimega „Si Raja Batak.“ Põlvnemine ja klannide kuuluvus jooksev isalt pojale liini pidi. Tänapäeval on batakite kultuuris väga tähtis roll haridusel ja nende hulgas on seetõttu ääretult palju õpetajaid, insenere, advokaate. Ehk siis nad paistavad rahvusena indoneesia ühiskonnas välja. Vanadest traditsioonidest on batakid kuulsad oma käsitöö poolest: nende kangad,  puunikerdused ja kivist skulptuurikesed on Indoneesias väga tuntud.

Samas minevik ei ole olnud alati nii positiivne. Batakite tumedam pool on seotud sellega, et kunagi oli nende kultuuris au sees inimsöömine. Oldi päris kindlad, et oma vaenlase ära söömine tugevdas sellega sööjat ja andis juurde  plusspunkte jumalate ees. Eriti väärtuslikud olid veri, süda, pihud ning jalatallad. Batakite selliseid harjumusi dokumenteeris juba Marco Polo 13.saj lõpul. Lootus jääb, et need vanad kombed on tänaseks unustatud ja et me ei satu mõnele rahvakultuuri festivalile, kus mõned entusiastid näiteks vanu traditsioone liiga tõsiselt taaselustama hakkavad.

Igatahes ligikaudu 40 minutit pärast Parapatist lahkumist olime oma kohvritega „Samosir Villa“ hotellikompleksi kail. Meid oli ootamas juba hotellijuhatajast Samueli „suur sõber“ Huta Gaol. Tuli välja, et hotell oli praktiliselt tühi, mnjah Samueli tõeline pale vaikselt avaldus st meie arvamus sai kinnitust. Mis oli aga positiivne ja mille kohta ta oli tõtt rääkinud, oli see, et see hotell oli tõepoolest väga kobe. Kobe isegi Euroopa standardite järgi – suured toad suure voodiga, telekas, vannituba sooja veega ja suur veranda. Ausalt öeldes meile päris meeldis (eriti pärast džunglielu) ning mis saaks mitte meeldida, kui verandalt avanes selline vaade. Selge oli ka see, et meie olemine siin saab olema väga vaikne, sest selles suures hotellikompleksis oli vast 3-4 külalist peale meie. Alghind sviidile oli 310tuh IDR, kuid nõudsime Samueli soodustust (mida Samuel kõva häälega välja lubas kuna ta on omaniku parim sõber), mille pärast väikest iroonilist kommentaari ka saime. Oli selge, et Samuel käis neile samamoodi pinda, nagu ka meile, kuid 260tuh IDR meile öö hinnaks pakuti. 350 EEK/öö väga privaatse toa eest vaatega järvele on minu arust päris hea diil.

Esimene asi, mida me tegime, oli dušši alla minek. Olime ju viibinud üsna mitu päeva suhteliselt lihtsates tingimustes ja nüüd järsku vann sooja veega ja pehme suure madratsiga voodi. Sooja vee olemasolu kasutasime ära ka oma džungliriiete pesemiseks. Kui toimetused tehtud, siis kusagil keskpäeva paiku ronisime üles (meie tuba oli all vee ääres, hotelli peamaja mäe otsas) hommiksööki sööma. Vahelduseks võtsime euroopalikumaid roogasid, sest see „riis, riis ja riis toidukorrad“ vajasid veidi harjumist, eriti kui tavaelus praktiliselt üldse riisi ei söö. Pärast sööki – vaba aeg. Kohe kuidagi imelik oli, siiani on kogu aeg midagi aktiivset teha olnud, nüüd järsku aga vaba aeg. Aga saime ka sellest raskusest üle. Mauh järve! Küsisime pärast hotellijuhatajalt kah, et kui sügav siin kalda ääres vesi on, siis vastus tuli väga lihtne: „ Mitte eriti sügav, tiba üle 100 meetri.“ Kusjuures ta ütles seda siiralt silma vaadates, nii et ükski lihas ka ei liikunud näos. Nojah, kui järve sügavaim koht ulatub üle poole kilomeetri, siis 100 meetrit võib-olla tõesti ei ole NII sügav, aga siiski… See info igatahes pani pitseri rännuseltskonna naispoole ujumistele.

Meie ujumise ajal tulid mõnusalt jahedat järvevett nautima veel ühed hotelli külalised. Nendega suhtlemisel tegin ma ka ühe üsna suure fopaa, mingil täiesti arusaamatul põhjusel otsustasin küsida, et kas nad (asiaatliku välimusega noored) on Hiinast. Ei olnud, Malaisiast olid. Tegelikult usun, et selle küsimuse alateadlik põhjus oli selles, et meie käest kogu aeg küsiti, et kas meie oleme ameerikast. Kui siin arvatakse, et suured valged inimesed on ameerikast, siis ilmselt minu aju genereeris vastureaktsioonina selle küsimuse - asiaat, järelikult hiinlane. See õnneks jutule kriipsu alla ei tõmmanud. Neljast noorest koosnev seltskond oli pärit Kuala Lumpurist ning nad olid Tobale tulnud pikka nädalalõppu veetma. On see ju suhteliselt lähedal – tund lennukiga ja 5 tundi autoga. Ja Samosir on selline rahu ja vaikuse paradiis vastupidiselt Kagu-Aasia ühe suurima metropoli kiirele elutempole ja kärale. Nad olid väga agarad ka oma kodumaad reklaamima ja soovitasid kindlasti kunagi plaani võtta Malaisia ja tema looduspargid. Eks me mõtleme selle peale…

Püsimatud nagu me oleme, siis ega me niisama jõude väga kaua ei suutnud olla. Päike oli tohutult intensiivne, seega peesitamine üle 10 minuti ei tulnud kõne allagi, vähemalt mitte keskpäeval. Otsustasime, et teeme tiiru peale sellele külale – Tuk-Tuk – ja vaatame, et mis siin toimub ning mis kus asub. Kui Tuk-Tukki kaardi pealt vaadata, siis saab aru, et miks see on sobilik just puhkamiseks. Külake on ühendatud Samosiri saarega vaid maakitsust pidi. Ehk siis Tuk-tuk on Samosiri saare küljes asuv poolsaar. Ning kui nüüd üdini aus olla, siis ka Samosiri ja Sumatra vahel on ühenduskoht olemas, seega ainus mis on 100% kindel, on see, et Sumatra on täiesti iseseisev saar. Aga see, et Tuk-Tuki küla oli Samosiriga ühendatud vaid nabanööri pidi, tähendas seda, et siia ei käinud ükski ühistransport, autosid praktiliselt ei sõitnud ning kuna täiesti ilmselgelt polnud praegu turismihooaeg, siis oli küla väga vaikne. Käsitööpoed ja paar söögikohta olid avatud, kuid turiste kohtas tänava peal vaid mõnda üksikut. Meile see sobis.

Jalutasime järjest need poed läbi. Äride eripära oli see, et sellel ajal kui ostjaid polnud, tegeles poeomanik kas poe ees või kõrval töökojas uue kauba valmistamisega. Peamiselt siis bataki traditsioonilised puunikerdused (tillukestest kujudest kuni uhke mööblini välja), kohalikud pillid, kudumid jne. Autentne värk. Kui siit ostad, siis tead, et see pole mingi Hiina kraam ja sinu makstav raha jääb täies osas kohalikule kogukonnale. Ühes puutöökojas sattusime aga lausa vaimustusse ja ideid ning soove, mida kõike osta tahaks, tekkis väga palju. Omanik tuli kohe ka lahkelt (huvitav oli see, et müüjad ei olnud üldse pealetükkivad) selgitama, et mis asi täpselt mida kujutab ja millise bataki rahvakillu traditsioone miski nikerdus esindab. Seal oli puidust inimeste kujusid (kuninga ja kuninganna motiivid), maske, traditsiooniliste teravatipuliste bataki majade makette, loomakujusid, sööginõusid jne. Ning hinnatase oli pehmelt öeldes tagasihoidlik. Näiteks korralikud täispuidust traditsioonilised puidust maskid maksid kõik enamuses alla 100 krooni. Praegu veel ei ostnud midagi, sest plaan oli lähipäevil veel saarel ringi käia ning tutvuda pakutava valikuga. Igatahes oli selge, et siit tagasi sõites on meie kohvrid kindlasti rohkem täis kui siia tulles.

Mis aga veidi pettumust valmistas oli ärides olev riiete valik, peamiselt nende kvaliteet. Kokkuvõtvalt võib öelda, et müüdi rämpsu. Esiteks oli seal hulga igasugust kitšilikku värki – „I love Bali“ ja „I love Toba“ särgid – ning peale selle oli riidekraami kvaliteet kohutav. Niidid rippusid, õmblused jooksid viltu või olid lihtsalt lahti hargnenud, pluusidelt oli nööpe puudu. Oli selge, et see oli mingi kohaliku riidetööstuse kraam, kus kõige aluseks tundus olevat toote võimalikult madal hind.

Pealelõuna veetsime järve ääres ja oma toa verandal leboskelles. Kes julges, käis ujumas, kes ei julgenud, pruunistas lihtsalt enda ihu. Proovisime ka hommikul turult ostetud puuvilju ning tänu sellele saime ka tõelise maitseelamuse. Kui snakefruite ja rambutane olime juba söönud, siis mangustanist (ingl k mangosteen)  sai alates proovimise hetkest puuviljade absoluutne lemmik. Paksu, kuid pehme koore alt võis leida sellise hõrgu ja lihava sisu, mille magusa ja hapu balanss oli täpselt meie maitsemeelte järgi timmitud. Tõeliselt sõltuvust tekitav vili, mida kahjuks Eestis praktiliselt ei müüda (või kui müüakse, siis sellise hinna eest, et anna olla ning välimus kõike muud kui ostma kutsuv).

 Õhtu hakul kui saabus juba standardiks saanud äikesetorm, kolisime üles hotelli välikatuse all asuvasse restoran/baari, kus sai süüa, juua ja piljardit mängida. Alguses olime seal ainsad, õhtu jooksul lisandus või käis läbi veel paar paarikest. Suures plaanis oli meil ikka väga privaatne olemine. Kuna me plaanisime siin olla veel mitu päevas, siis õhtusöögi osas oli valik lihtne – võtsime põhiroogade menüü ette ja tellisime kõige esimesed road. Loodetavasti jõuame selle menüü oma kohaloleku ajal „läbi töötada“. Erinevaid kohalikke toitusid pakuti seal igatahes palju. Tänaseks saagiks oli juba tuttavaks saanud rendang (üks proovis veise oma ja teine kana oma), mis maitses väga hää. Söögi ajal avastasime baari ukse pealt sildi „Wifi“ ning pilk telefonile näitas, et tõepoolest oli traadita internetilevi siin olemas. Tänu sellele leidsime kirjakastist ka mureliku kirja Välisministeeriumist, kus väga viisakalt küsiti, et ega meil abi vaja pole (seoses selle vulkaanipurskega). Bintangi õlut libistades sai neile vastatud, et kõik on kõige paremas korras. Aga on tore teada, et riik hoolib oma kodanikest. Siit ka soovitus, et kui lähete kusagile Euroopast kaugemale, siis registreerige enda ka siin. Kunagi ei tea millal abi vaja võiks minna.

Igatahes tänane mõnus päev oli kiirelt unustusehõlma lükanud eilsed logistilised kannatused. Pärast magustoiduks võetud praetud banaanide manustamist tundus, et ühe päeva kohta on juba piisavalt rahmeldatud ja õige aeg oleks magama ära minna. Mõeldud, tehtud.