Tänane päev sisaldab sõitu punktist A punkti B. Sõit kestab varahommikust hilisõhtuni. Päris igav, kas pole? Me arvasime ka nii, aga läks hoopis teisiti. Elamusi sai kogetud väga erinevaid ja põnevust jagus ka sellesse aega, mis järgnes õhtul silmade kinnipanemisele. Aga kõigest nüüd järgemööda.
Niisiis olime Ketambes, õhtuks soovisime jõuda Parapati linna, mis asus Toba järve kaldal (vt kaarti reisikirja lõpus). Otseühendust loomulikult polnud ja ümberistumisi tuli teha päris mitu, kilomeetreid oli linnulennult sinna vaid ca 250.
Päev algas ääretult positiivselt, palavik oli täielikult kadunud ning normaalne enesetunne taastunud. Veidi nõrk oli olla, kuid võrreldes eilse hommikuga oli toimunud märkimisväärne areng.
Tegime väikese hommikusöögi ja klattisime Ahmatiga ka arved – siiani olime kõike kasutanud ja tarbinud ausõna peal. Aga kuhu meil minna olekski? Kokku läks 1,8 miljonit ruupiat, millest enamuse (1,4) moodustas siis trekk metsas ja ülejäänud toit ja ööbimine (kokku 150tuh). Elu on siin ikka tõeliselt odav eurooplase jaoks – no mõelge ise: 3 ööbimist, lugematu hulk vett ja coca-colat, hulk söögikordi ning kulu 2 inimese peale tuli ca 550 EEK kokku (ilma trekita siis). Siia võikski pikemaks passima jääda kui eelarve pitsitaks. Saaks mõnusalt ära elada ja tegemist oleks küllaga (kui loodus huvi pakub). Meie aga kibelesime edasi, et näha veel mõnda killukest Sumatrast, enne kui Jaavale tagasi lendame.
Et seda meeldejäävat kogemust täiuslikult edasi anda, ei ole võimalik kuidagi mööda minna kohalikust poppmuusikast. Kuidas seda kirjeldada? Selleks, et saada indoneesia poppmuusika (vähemalt selline, mida mina seal autos nautisin), tuleb võtta india filmidest tuttav kile ja imal muusika, lisada sellele ca 90-test pärit tümakas ja esitajaks panna võimalikult valge nahaga kohalik ilueedi või siis beibe. Ütleme nii, et kui pool tundi seda kuulata, siis võib selle lahterdada kohaliku kultuuri tundmaõppimise kogemuseks, kui seda aga kuulata päevad läbi ja nii kõvasti kui kõlar võtab, siis võib seda nimetada mingi patoloogilise haiguse sümptomiks.
Kuna ma olin n-ö esireas, siis oli mul suurepärane võimalus jälgida ka kabiinis olevat ekraani ja sealt paistvaid muusikavideoid. Need olid veel naljakamad kui muusika ise. Suures plaanis oli kõigi sisu sarnane: vaene poiss/tüdruk armub rikkasse vastassoo esindajasse, terve video laulab tema ilust ja siis lõpus saavad nad kokku ja õnnelikuks. Lihtne.
Mobiilide kultusest ma juba kirjutasin. Ajast ette rutates võib-olla veel üks särav näide – Kabanjahe bussijaamas liikus vaikselt meile ligemale ja ligemale üks kaltsudes ja kasimata noorsand. Me arvasime, et ta tuleb kerjama, kuid õnneks mitte. Mis meid aga rabas oli see, et ta tõmbas kusagilt oma nartsude alt välja täpselt sama mudeli Nokia telefoni nagu naine ca kuu aega tagasi oli ostnud. Touchscreen, bluetooth, kellad ja viled ning tegu polnud just kõige odavama telefoniga – tükk aega sai mõeldud, et kas käia selline summa välja. Ja nüüd samasugune telefon kerjuse välimusega indoneesia kalkaril? Miks on inimene teinud sellise ostuotsuse? Kas tõesti oli see kõige põletavam puudus inimese elus? See on selles mõttes väärt uurimismaterjal sotsiaalteadlastele. Miks ostis see ilmselgelt puudust kannatav inimene kalli nutitelefoni? Miks Lasnamäe ilmetus paneelmajas elav inimene ostab endale kalli luksauto? Miks ostab kohalik marsruuttakso mees on parsasse kalli audio-video tehnika? Mida nad sellega kompenseerivad ja kas see tõesti paneb neid end kuidagi paremini tundma? Kuidas on jõutud sinnani, et väline sära ja elamine teistele moonutab niivõrd palju inimese väärtushinnanguid? Aga võib-olla on viga hoopis minus ja kõik see ongi normaalne? Ei tea.
Meie sõit Ketambest algas nii, et olime oma kohvritega kahekesi. Tulime ju „lõpp-peatusest“ peale. Siis hakkas aga rahvast vaikselt juurde tulema, auto peatamiseks polnud ju muud vaja teha kui tee ääres korra viibata. Mõned sõitsid maksimaalselt kilomeetri ja läksid lähimasse poodi (vist tasuta), lapsed läksid sõpradele külla (kindlasti tasuta) ning niiviisi me seal kulgesime. Iga kord kui kasti hüpates valgeid nähti tekkis uutel reisijatel väike ehmatus. Kummalisel kombel hoiti distantsi ja oldi suhteliselt vaikselt. Muidugi vaikselt olemine oli selles diskobussis suhteliselt hajuv mõiste. Vaid lapsed passisid julgelt ja kihistasid naerda.
Ühel hetkel avastasin, et hoidsin fotokotti rahulikult pingil enda kõrval, paarikümne cm kaugusel sellest kurikuulsast bassikõllist. Aju hakkas vaikselt protsessima – fotokas, bassikõll. Fotokas, mälukaart, basikõll. Fotokas, mälukaart, basikõll, SUUR MAGNET!!! Aah, kur.. Ilmselt tekitas see kaasreisijates väikese üllatuse kui ma järsku oma seljakoti rapsaki naisele sülle heitsin. Vaatasin kiirelt fotoka üle – kõik pildid olid alles. Huuh, milline kergendus. Päris põnn oleks olnud kui kogu meie džungliretke fotod oleks selle neetud subwooferi saagiks läinud. Sellest hetkest alates jälgisin ma väga hoolikalt terve reisi, et kus täpselt asub fotokott autos asuva kõlari suhtes (sõite suure kõlaritega autosid tuli palju-palju).
Tee oli meile tuttav – tiirutas mägede ja riisipõldude vahel. Kuna nüüd oli ruumi rohkem ja olime 
saanud strateegilised kohad akna alla, siis avanes võimalus ka pildistamiseks. Mis kohalikust arhitektuurist silma jäi oli see, et meil vannituppa mõeldud kahhelplaadid on Indoneesias väga populaarsed fassaadikattematerjalid. Kui ikka jõukus majja on tulnud, siis selle üks väljendusviis on see, et katad oma elamud väljastpoolt läikivate kahhelkividega. Samuti oli neid samu elemente kasutatud näiteks kristlikes surnuaedades hauakääbaste kaunistamiseks. Kui päris aus olla, siis tegelikult see väga silma ei kriipinudki. Lobudike ja osmikute kõrval tundus kahhelplaatidega kaetud maja tõepoolest luksusvillana ning see oli ilmselt ka üks sarnase lahenduse kasutamise eesmärke.
saanud strateegilised kohad akna alla, siis avanes võimalus ka pildistamiseks. Mis kohalikust arhitektuurist silma jäi oli see, et meil vannituppa mõeldud kahhelplaadid on Indoneesias väga populaarsed fassaadikattematerjalid. Kui ikka jõukus majja on tulnud, siis selle üks väljendusviis on see, et katad oma elamud väljastpoolt läikivate kahhelkividega. Samuti oli neid samu elemente kasutatud näiteks kristlikes surnuaedades hauakääbaste kaunistamiseks. Kui päris aus olla, siis tegelikult see väga silma ei kriipinudki. Lobudike ja osmikute kõrval tundus kahhelplaatidega kaetud maja tõepoolest luksusvillana ning see oli ilmselt ka üks sarnase lahenduse kasutamise eesmärke. 
Mis aga kristlikus piirkonnas veel silma paistis oli see, et hinnanguliselt olid need veel räpasemad kui moslemite asulad. Inimesed lihtsalt ei hooli sellest, mis nende koduuksest mõne meetri kaugusel toimub. Võib-olla oli selle põhjuseks sügav vaesus – et kui tegeled peamiselt hinge sees hoidmisega endal ja oma perel, siis esteetilised väärtused on selgelt väiksema prioriteediga. Teisalt jällegi tuleks tagasi selle juurde, et inimesed tegelesid massiliselt niisama konutamisega, seega võib-olla on räpasuse põhjuseks kõrgele tasemele välja arendatud pohhuism.
Kusagil poolel teel Kabanjahesse sõitsime mööda ühest tohutust ehitustandrist. Silt värava kõrval andis (inglise keeles!) teada, et sinna tuleb suur „Islamic Centre“ ja selle ehituse sponsoriks on Saudi Araabia mingi islamiliikumine. Kui selline keskmine külamošee on ehk maksimaalselt 100 ruutmeetri suurune madal ühekordne majakene, siis sinna ehitati tõeliselt võimsat mitmekorruselist paleed. Ja see asus piirkonnas, kus külades oli juba kirikuid rohkem kui mošeesid, seega eesmärk on üsna ühene – võimalikult palju tuua inimesi moslemite kogukonna rüppe. Muide selle piirkonna mošeedel olid kohati üsna kurjakuulutavad nimed nagu näiteks „Al-Jihad“, mis peaks minu araabia keele tõlgendamise järgi tähendama „Džihaadi nimel“. Kõigele sellele vaatamata elasid moslemid ja kristlased külades täiesti 
rahumeelselt kõrvuti ja seda võis ainult imetleda. Kuigi tänu teeoludele võis meie edasikulgemist nimetada pigem rappumiseks kui sõitmiseks, siis sellele vaatamata õnnestus meil imetleda ja pildistada ka Sumatra kaunist maastikku. Seal kus inimasustus oli hõredam laiusid lõpmatud riisipõllud, taamal kõrged mäed. Selliseid lummavaid vaatepilte näidati meile pidevalt, seega igav ei hakanud. Kohati lihtsalt tuletati meile jälle meelde, et oleme Indoneesias - näiteks siis kui mõni kaasreisija rahulikult omale pläru ette pani. Viisakam kodanik üritas suitsetada akna all, kuid see polnud tegelikult kohalikus kultuuris vajalik. Suitsetamine täiesti suvalises kohas oli ok. Lisaks kohalikele inimestele nägime selle sõidu jooksul ära ka suitsetava looduse e siis vulkaani. Kusagil riisipõldude vahel hakkasid meie teekaaslased järsku näitama näpuga ühe suitseva mäe suunas ja bussis tekkis hetkeks väike elevus.
Juht otsustas isegi „hoogu“ veidi maha võtta, kuid seda ainult korraks. Kuigi meiesugused eestlased ei näe just vulkaane iga päev, siis tegelikult jäi meile see hetkeline erutus veidi arusaamatuks. Ok, mägi tõesti suitses, kuid mis seal nii erilist siis oli? See peaks ju siinkandis (üks maailma vulkaanilisemaid piirkondi) ju suhteliselt tavaline olema. Kuna me kohalikku keelt endiselt ei mõistnud ja keegi meiega inglise (ega ka eesti) keelt ei rääkinud, siis ei osanud me sellest kõigest midagi arvata. Olime lihtsalt rahul, et nägime vulkaani ära. Selle loo puänt selgus aga mitu tundi hiljem, sama päeva hilisõhtul. Aga kõigest järgemööda.
Veidi enne Kabanjahet tegime söögipeatuse. Kui osad võtsid seal lausa mingit lihaollust, siis meie piirdusime paari eksootilise vilja – õunaga. Ei olnud väga isu millegipärast. Saime õnneks veidi jalgu sirutada ja ennast tapvalt kuuma päikese käes praadida. See viimane oli muidugi naljaga pooleks öeldud, sest päikese käes seismine oli praktiliselt võimatu, kuna tundsid kuidas lausa läbi särgi su nahk vaikselt kobrutama hakkas. Niivõrd intensiivne oli päike, seega tegime nagu kohalikud – otsisime varju. Uuesti bussi mõnusa konditsioneeriõhu juurde naasmine tundus tõelise õnnistusena.
See buss, mis tuli, oli tõeline „kohalik buss“. Tegelikult olid kõik bussid siinkandis sellised, kuid esimest korda oli meil au sellisega sõita. Kirjeldaks seda sõiduvahendit nii, et masin 1970.-test, mida ei olnud keegi vahepeal remontinud või kõpitsenud. Istmed oli osati lagunenud, välja nägi sõiduk suhteliselt räämas.
Esimese asjana võeti meil kohvrid käest ja upitati katusele. Ok, arusaadav – nii need asjad siin lihtsalt käivad. Põnevaks läks siis kui meid istuma sätiti. Bussis oli kokku neli ja pool pingirida, kuid see loomulikult oli detail, mis kohalikele väga korda ei läinud. Hetkel kui meie arvasime, et nüüd on buss täis, alles hakkas inimesi peale tulema. Sõna otseses mõttes kasutati ära iga ruutsentimeeter. Istusid need, kellel pikem tee (nagu meie) ning ülejäänud seisid püsti, üksteise otsas, seljad kookus, hoides kinni millest aga juhtus. Need kes rahvasumma keskel olid, neil puudus igasugune vajadus üldse millestki kinni hoida, sest neil puudus võimalus kuhugi kukkuda.
Ning kui jõudis kätte hetk, kus puht füüsiliselt ei mahtunud bussi enam ainsamatki pisikest indoneeslast, siis ka see ei tähendanud, et buss oli täis. Veel oli võimalus ju katusele ronida ja bussi ukse ja akende külge kinnitatud reelingute küljes kõlkuda. Siis kui bussi 16 istekohta olid täidetud 26 inimesega ning ka väljaspool kõlkus ca 6-7 reisijat, pani buss hääled sisse. Nii algas meie 5-tunnine kannatuste teekond. Kui naisel oli veel suhteliselt normaalne istekoht – keegi ei kõõlunud tal otsas, siis mina istusin nii, et jalad oli täpselt bussi ukse all. Kokkuvõttes oli see muidugi isegi hea variant, sest ma ei pidanud oma koibi sinna paari sentimeetri laiusesse pingivahesse toppima, kuid selle eest elas mul konstantselt seljas 2-3 indoneeslast. Õnneks uksealused inimesed hakkasid ca poole tunni pärast kiirelt vahetuma – osad läksid maha, osad tulid peale. Pikas perspektiivis oli mahaminejaid rohkem, mistõttu mida tund edasi seda vähem rahvast bussi jäi.
keegi veel näeb seda olukorda – ülejärgmises pingireas istuv neiu nägi ning ainult itsitas. Kuna oli näha, et iga hetk jõuab põlemine proua näppudeni, siis naine vaikselt müksas kaasreisijat. Muidu äkki suurest ehmatusest viskab koni kellelegi sülle. Uinuv suitsetaja ärkas ja oli üsna turtsakas, et teda üles aeti. Kui aru sai, et miks keegi teda müksata suvatses, sai ta veel eriti pahaseks ja viskas koni demonstratiivselt bussi põrandale ja pani kohe silmad kinni tagasi. Äääää… See kõik tegi sellele pealtnägijale veel eriti palju nalja. Etteruttavalt võib öelda, et buss ei süttinud, kuid mõtlemisainet tekkis meile nii mõnekski ajaks. Meie, kes me oleme mõnda aega elanud ka Nõukogude Liidu viljakates tingimustes, suutsime sellised arengud väikese ehmatusega üle elada. Usun, et mõni ontlik šveitslane oleks selle bussisõidu (koos kõigi lisanditega) peale lihtsalt sussid püsti visanud.
Ligikaudu tund pärast bussisõidu algust, saime veidi paremad kohad. Tekkis veidi rohkem ruumi. Aga kihutamine jätkus. Kirsiks tordi peal oli äikesetorm, mis algas umbes samal ajal kui pimedaks läks. Kontrollküsimusena küsiks, et kus olid meie kohvrid? Õige, endiselt katusel! Kui seni olime lihtsalt üritanud tähele panna, kas mõne järsema kurvi peal meie kohvrid lendasid teeäärsesse võsasse või mitte (viimaste vaatluste põhjal oli suurem tõenäosus „mittel“), kuid nüüd teadsime, et nad ligunevad vihma käes. See oli selle sõidu ja tegelikult kogu reisi madalpunkt – oli kitsas, olime väsinud, kohvrid vettisid ning oli juba pime, kuigi üks sõiduots ootas meid veel ees. Korra viskas isegi sellise mõtte pähe, et oli meil vaja… Aga see õnneks läks kiirelt mööda, sest ühel hetkel olime kohal.
Ahjaa, vahetult enne kohale jõudmist küsis konduktoripoiss (kui teda võib nii nimetada) meilt ka selle „lõbusõidu“ eest raha küsida. Pilet Indoneesia tivolisse maksis 16 000 IDR (22 krooni) iga atraktsioonil osaleja pealt. Arvestades summat, siis saime sõitu ikka tõesti täie raha eest. Niipalju peab toda konduktorikutti kiitma, et kui ta sõidu ajal korra ukse lahti tegi ja katusele ronis (see tundus tollal meie jaoks täiesti normaalse teguviisina), oli ta katusel asuvatele sõitjate pampudele kile peale vedanud. Ning kuna meie kohvrid olid suhteliselt all (jah kohvrid olid alles!!), siis tegelikult veidi oli niiskust saanud ainult üks kohver. Teine oli sisuliselt kuiv. See tõstis hoobilt meie tuju.
Selleks ajaks kui kohvreid üle vaatasime, oli jõudnud meie ümber tekkida juba ca 5-6 liikmeline meestesumm, kes kõigest väest üritasid meile midagi seletada. „Parapat“ oli sõna, mille meie selgelt välja käisime ja tähendas see sõna tänase päeva loodetavat lõppsihtpunkti. Selle peale jäi summast alles üks onkel, kes hoogsalt ühe kohvri enda kätte haaras ja läbi lompide mingis suunas punuma pistis. Meie talle järgi. Täpsustan veel niipalju, et sadas ladinal. Onkli mikrokas oli õnneks lähedal ja meid kamandati sinna sisse koos oma kohvritega, seegi hea et me pagas kusagil edasi ligunema ei pidanud. Kohvrite bussi lubamisel oli ka üsna konkreetne põhjus – me olime ainsad kes seal istusid. See tegelikult muutus peagi probleemiks, sest kuna rohkem reisijaid polnud, siis ei kavatsenudki meie buss välja sõita. Istusime ja ootasime, mitte midagi ei muutunud. Kell oli 7 õhtul, väljas oli pime ja sadas, meil polnud Parapatis kindlat ööbimist. Need oli faktid. Ligikaudu 45 minutit üritasime sulanduda kohalike maailma ja istusime kannatlikult, siis sai aga kannatus otsa ja tegime veidi kurjemat häält, mille peale tuli juht bussi ja tegi meiega paar väikest ringi linna peal, karjudes aknast välja „Parapat-Parapat“. Ja siis uuesti sama koha peale seisma. See ajas veel eriti harja punaseks – juba lootsime, et nüüd läheb sõiduks, kuid mõni minut hiljem oli jälle sama seis.
Siiski väga kaua enam ootama ei pidanud. Peagi paluti meid mikrobussist välja tulla ja uueks sõiduvahendiks oli tuliuus Toyota Kijang (Indoneesia kõige levinum maastur/mahtuniversaal). Nii kui juht bussiukse lahti tõmbas ja bussi väljast veidi valgust tuli, märkas naine, et tema kohal laes on selline väikese lapse kämblasuurune ämblik. Ta suutis selle asjaolu nentimisel üllatavalt rahulikuks jääda, nõrgemanärvilistel ja ämblikukartjatel oleks sellel momendil olnud täiesti kohane minestada. Bussijuhti see putukas ei morjendanud, võttis ta rahulikult näppude vahele ja viskas välja. Kõigele vaatamata oli see selline moment, mis jäi väga eredalt tollest õhtust meelde.
Uude sõidukisse ümberkolimisel selgus, et tegelikult oli selles suunas reisijaid veel. Üks pere (ema-isa-2last) ja üks noormees. Kohvrid mahtusid pika pressimise peale pagassi ära ja sõit võis lõpuks alata. Meie saime endale masina keskmise rea, kus saime veidi laiutada, 4 liikmeline pere istus täies koosseisus tagareas. Veidi imelik oli küll, kuid ümber paikneda nad ei soovinud. Pealegi olid nii mees kui naine (lastest rääkimata) nii pisikesed, et ega neil seal väga kitsas ei tundunudki olevat.
Tunnise reisu eest nahkistmetega ja konditsioneeritud autos küsiti meilt 10 000 IDR (14 krooni). Pagana lahe on see kui reisid, aga raha praktiliselt ei kulu. Aga selle eest saime endale kõige aeglasema juhi Indoneesias. Mees muutus silmnähtavalt närviliseks kui kiirus kasvas üle 40 km/h, juhi kõrval istuv noormees ja meie muutusime närviliseks kui kiirus langes alla selle. Kõik – alates bussiloksudest kuni rekkateni – kimasid meist mööda. Vahepeal oli tempo nii aeglane, et mulle tundus, et kohe-kohe kappab meist mööda mõni kõndimisraamiga pensionär. Ei saa aru mis teema oli – auto oli tuliuus, rehvid olid korralikud, tee oli lausa suurepärane võrreldes tänaste varasemate kogemustega. Ok, oli pime ja sadas, kuid 40 km/h?? Lisaks sellele, et juht oli suhteliselt koba, saime ka teada, et tema absoluutne lemmiklaul on Bon Jovi „Always“. Seda lugu kuulsime me tunni aja jooksul vast 5-6 korda. Suhteliselt sensuaalne tüüp nagu naine ütles.
Parapatti me jõudsime ning seal palusime tuimalt end viia „Charlie’s Guesthouse“ juurde. Selle koha leidsime Lonely Planetist ning see pidi asuma ka suhteliselt sadama lähedal, nii et hommikul saaksime kiirelt Samosiri saarele ära sõita. Ega juht loomulikult ei teadnud kus see koht asub kuid kui andsime nime ja aadressi siis selle alusel suutis ta kohalike abiga õige koha välja peilida. Tükk aega tiirutas, kuid ühel hetkel olime eelmainitud võõrastemaja ees. Viskasime talle veel 10tuh jootrahaks selle eest, et viitsis vaeva näha.
Vastu võttis meid seal Samuel ja tema õde, kes oli väidetavalt majutuskoha omanik. Mehel oli väga hea inglise keel ning rääkida ta armastas. Esimese viie minutiga oli selge, et tegemist on ühe libeda (kuid ohutu) selliga, kes üritas sulle maha müüa kõikvõimalikke teenuseid. Alates juhiga autost kuni ööbimiste ja lennukipiletiteni. Seega võtsime veidi tõrjuva hoiaku (ütlesime, et täna me ei soovi midagi peale söögi ja voodi), kuid jätkasime suhtlemist. Tuli välja, et 6 nädalat tagasi tal oli just üks eestlane käinud. Tohoh, ei või olla?! Otsis isegi hotellibronnimise kviitungi selleks välja. Loomulikult ei unustanud ta mainimata jätta, et see Eesti noormees oli tema teenustega väga rahul.Kabanjahe bussiterminalis peilisime kiirelt välja selle koha, kust lähevad bussid Pematangsiantari, see oli nimelt meie järgmine vahepeatus teel Toba järve suunas. Üks buss oli tegelikult just ees, kuid see oli komplekteerimise lõppjärgus, mistõttu me sinna enam peale ei mahtunud. Järgmine pidi minema 15 minuti pärast seega ootasime veidi.
Vastu võttis meid seal Samuel ja tema õde, kes oli väidetavalt majutuskoha omanik. Mehel oli väga hea inglise keel ning rääkida ta armastas. Esimese viie minutiga oli selge, et tegemist on ühe libeda (kuid ohutu) selliga, kes üritas sulle maha müüa kõikvõimalikke teenuseid. Alates juhiga autost kuni ööbimiste ja lennukipiletiteni. Seega võtsime veidi tõrjuva hoiaku (ütlesime, et täna me ei soovi midagi peale söögi ja voodi), kuid jätkasime suhtlemist. Tuli välja, et 6 nädalat tagasi tal oli just üks eestlane käinud. Tohoh, ei või olla?! Otsis isegi hotellibronnimise kviitungi selleks välja. Loomulikult ei unustanud ta mainimata jätta, et see Eesti noormees oli tema teenustega väga rahul.Kabanjahe bussiterminalis peilisime kiirelt välja selle koha, kust lähevad bussid Pematangsiantari, see oli nimelt meie järgmine vahepeatus teel Toba järve suunas. Üks buss oli tegelikult just ees, kuid see oli komplekteerimise lõppjärgus, mistõttu me sinna enam peale ei mahtunud. Järgmine pidi minema 15 minuti pärast seega ootasime veidi.
Sellel ajal kui kohvreid tuppa viisime, valmistati meile õhtusöök. Tuba oli muidugi väga-väga algeline, voodi ja kogu lugu. Remonti polnud ammu tehtud ning tavaolukorras me sellises kohas ilmselt ei ööbiks, kuid täna oli meil ükskõik. Pikk sõidupäev oli selja taga ja me tahtsime ainult süüa ja magada ning hommikul kohe saarele minna.
Alla tagasi jõudes toodi meile peagi 2 portsjonit auravat ja teravat juurviljasuppi ning 2 Bintangi õlut. Huuh, vaikselt hakkas inimese tunne tagasi tulema. Söögi kõrvale Samuel muudkui vatras, et keda ta kõike tunneb (nt üht AirAsia pilooti) ja mis teenuseid ta kõik pakkuda saab. Õpetasime talle veidi eesti keelt, tema aga meile kohalikku bataki keelt. Lõpuks leppisime kokku, et homme viib ta meid sularahaautomaadi juurde, sest saarel käib kogu elu sularaha eest ning ATM-i seal pole (st sellist, millele väljamaa kaardid meeldivad). Samuti leppisime kokku, et hommikul räägime temaga ka majutusest Samosiri saarel ja 02/09 transpordist Parapatist Medani. Ainult räägime, midagi konkreetselt ei lubanud.
Nüüd oli aga viimane aeg põhku keerata ja bussiistme järgi moondunud kehakuju jälle sirgeks magada. Kui nüüd sellisel tavalisel päeval tuleks siin panna punkt, siis antud juhul ei olnud tegemist tavalise päevaga. Oo, ei. Hetkel kui me olime mõlemad juba mõnusalt unne suikunud, helises telefon. Mida kuradit?? Kodust helistati. Kuna sai korduvalt üle korratud, et palun ärge helistage vaid saatke SMS-e (vastuvõetava kõne hind on ca 35 EEK/minut, ise helistades ca 60 EEK/minut). Panin kinni. Paar minutit hiljem uus kõne. Mis toimub? Endiselt keeldusin vastu võtmast ja hakkasin sõnumit saatma, et mis lahti? Tuleb muidugi üle rõhutada, et olime liiga unesegased ja üleväsinud selleks, et taibata, et kui ikka mitu korda helistatakse, siis on midagi juhtunud. Meie mõtted oli pigem sellised, miks inimesed helistavad nii hilja, magada tahaks. Sõnumi toksimise ajal tuli esimene sõnum. Tsiteerin: „Kas teiega on kõik okey? Võimsad vulkaanipurske pildid?“ Enne kui meil vaikselt hakkas ajus protsessima, et midagi on vist ikkagi juhtunud, tuli kõne järgmiselt, Soomes elavalt sugulaselt. Selle otsustasin vastu võtta. Selgus, et kodus oli tohutu paanikaosakond, sest üks peamisi välisuudiseid oli see, et Sumatral purskas 400 aastat vaiki olnud Sinabungi vulkaan – pealkirjad ajalehtedes olid sellised, et „Tuhanded põgenevad Indoneesia vulkaanipurske eest“, „400 aastat uinunud vulkaan puistab elanikke tuhaga üle“, „Thousands flee Indonesia volcano on Sumatra“ jne. Ja kuna rahvas teadis, et me oleme samuti Sumatral, siis tekkis loomulikult mure meie heaolu ja tervise pärast. Rahustasime kodused maha ja ütlesime, et meiega on kõik korras, purskest ei tea midagi ning tegelikult tahaks ikka jubedalt edasi magada. Sumatra on väga suur saar (1800 km pikk) ning kui mõni vulkaan kusagil purskab, siis ei ole väga suur tõenäosus, et me kusagil lähedal asume.
See viimane väide siiski, nagu tuli hiljem välja, ei olnud päris tõene. Kui te nüüd veidi ülespoole tagasi kerite, siis leiate sealt ühe pildi suitsevast vulkaanist. Daamid ja härrad, lubage tutvustada – see ongi Sinabungi vulkaan! Tjah, tuleb välja, et me sõitsime sellest kurikuulsast tossumäest tol päeval mööda. Mitte küll väga ligidalt, kuid siiski nii lähedalt, et see meil pildile jäi. Mõned päevad varem (teel Ketambesse) olime läbi sõitnud ka Berastagist, mis oli asula, kus ilmselt praegu käis kõva sagimine. Järgmistel päevadel saime teada, et midagi väga hullu ei juhtunud, lääne meedia keeras veidi vinti üle. Evakueeriti küll inimesed nendest küladest, mis asusid vulkaaniküljel, aga mõned päevad hiljem läksid inimesed kõik koju tagasi. Ehk siis suures plaanis seismiliselt aktiivse piirkonna tavaline päev. Muide algses reisukavas oli meil nende traditsiooniliste Sumatra külade külastamine ka sees, kuid ajapuudusel olime sunnitud sellest plaanist varakult loobuma. Oleks meil olnud võimalus Sumatrale rohkem päevi kulutada, oleks ehk veidi teravamaid elamusi saanud :P
Aga nüüd küll selle päeva kohta kõik.
0 kommentaari:
Postita kommentaar