05.september - Yogyakarta

Hommik algas seekord normaalsel ajal, puhkasime ennast korralikult välja. Suuri plaane meil päevaks polnud, seega võtsime rahulikult. Traditsiooniliselt pakuti meile hommikusöögi ooteks üht magusat ja üht soolast üllatust. Täna oli soolaseks sürpriisiks soolane tainas, mille sees olid juurviljad ning magusa rolli täitis lillekujuline roosa sefiirilaadne kookoskraam. Mõlemaid oli täpselt ühe ampsu jagu ning ka seekord said need isutekitajad tarbijate käest maksimumpunktid. Sellised pisikesed asjad + juba korduvalt kiidetud tähelepanelik ja mittepealetükkiv teenindus teevad majutuskohast paiga, mida tõesti tahad soovitada.

Põhihommikusöögiks võtsin pannkoogi ananassiga ning abikaasa võttis traditsioonilise ennelõunase eine - muna, peekon, röstsai. Mugimise kõrvale sai loetud kohalikku inglise keelset päevalehte Jogja Posti ning kõige kurioossem artikkel oli seal sellest, kuidas vahistati üks ameeriklane selle eest, et ta tõmbas öösel välja ühe mošee valjuhääldi toitejuhtme. On ikka idioote maamuna peal, muud ei oska midagi selle peale öelda. Jah, ramadani ajal käivad ööd ja päevad läbi palvused, mida siis transleeritakse valjuhäälditega üle linna ning mis võib-olla veidi häirivad magama jäämist. Samas tuleks ikka arvestada sellega, et mis maal sa viibid ja millised on selle riigi traditsioonid. See oleks ju sama hea kui jaaniööl keegi hakkaks maniakaalselt jaanitulesid kustutama (kuna valgus paistab aknasse ja ei saa magada) või siis jõulude ajal püüaks linnade pühadetulesid (kui valgusreostuse allikat) välja lülitada. Kui otsid puhkusest rahu ja vaikust, siis ei ole ju mõtet ramadani ajal Indoneesiasse sõita. Selle teema kohta oli küsitud ka kohalike elanike arvamust ja kõik olid nõus, et see mees on karistust väärt.

Pärast einet, toas, linna minemiseks ette valmistades, sai CNN-st jälle kuulda veidi Eesti kohta. Kaia Kanepi oli väga edukalt edenenud US Openi turniiril ja sai seetõttu kõvasti kiita. Tubli Kaia! Nende positiivsete emotsioonide pealt lasime endale takso tellida ja mõnikümmend minutit hiljem olime jälle tuttava Tugu nimelise raudteejaama juures. Tänase päeva tähtsaim ülesanne oli meil leida reisifirma, kes pakuks tuure Yogya lähedaste vaatamisväärsuste juurde ning samuti kes korraldaks meile paar matka ida-Jaava vulkaanide piirkonnas. Siin võtsime usaldusväärsuse mõõdupuuks Lonely Planeti ja otsisime üles „Great Tours“ (kas pole mitte hea nimi!) nimelise ettevõtte. Ning tõepoolest – neil oli olemas kõik, mida me soovisime ja hoolimata ramadani ajast oli ka kohti lähipäevade retketele.

Broneerisime kaks tuuri. Homme hommikul kell 5 oleks start Borobuduri templisse ja pärast seda sõit ka Prambanani templite kompleksi, ülehomme aga oleks start 3-päevasele retkele Bromo vulkaani juurde ja Ijeni platoole, lõppsihtkohaga Ketapangi linn, kust saaks praamiga juba Balile hulpida. Maksma läks see meile omajagu, samas ka mitte ülemäära palju. Borobuduri ja Prambanani tuuri hinnaks tuli 80ths IDR inimese kohta (sisaldab ainult sõitu) ja Bromo+Ijen+drop-off in Ketapang maksis 600tuh IDR inimene (sisaldas nii sõitu kui kaht ööbimist). Ühe päeva hinnaks tuli seega 250 EEK/inimene, mis ei ole just meeletu summa. Eriti arvestades veel seda, mida meile selle raha eest pakuti. Kokkuvõttes luhvtitasime oma sajaseid, täpsemalt siis sadu tuhandeid. Veidi imelik tunne oli küll jätta peaaegu 1,4 miljonit suvalise reisifirma kioskisse, kuid usaldasime Lonely Planetit ja lõime käed. Pealegi saime pitsati ja allkirjadega lipikud ju vastu. Muide seda Prambanani ja Borobuduri tuuri pakuvad sisuliselt kõik reisibürood linnas (nii hommikust, päevast kui hilisõhtust varianti) ning ilmselt oleks otsides veidi odavamalt saanud, kuid me ei hakanud pilli lõhki ajama. Valisime mugavuse – homme hommikul kell 5 pidime hotelli ees valmis olema.

Nüüd kui järgmised 4 päeva olid ära planeeritud, otsustasime veelkord läbi hüpata meie eilsest lemmikpoest – fikseeritud hindadega suveniiri ja käsitööpoest. Mingid nähtud asjad jäid kripeldama ja päeva jooksul küpses plaan need ikkagi endale soetada, sest kes teab kas sellist ostuvõimalust enam tulebki. Selles mõttes, et kindlasti tuleb, aga järgmine võimalus on juba Balil, mis on aga juba hoopis teisest mastist turismisihtkoht. Ja kus on eeldatavasti ka juba Euroopa ja Austraalia massturisti jaoks välja kalkuleeritud „õiglased“ hinnad.

Kuna me teadsime, mida tahtsime, siis läks poodlemine kiirelt. Meie tänane päevakava sisaldas hängimist Yogya keskplatsi lähedal asuva sultanipalee ümbruses. Täna oli lootus sinna sisse pääseda ning seal lähedal asus veel nii mõndagi vaatamisväärset. Mööda Malioborot palee poole jalutades möödusime jälle ka kohaliku kuberneri residentsist ning sellel hetkel toimus selle ees mingi üritus. Rahvariietes meesterahvad (ainult meesterahvad) mängisid pilli ja pärast marssisid rivis minema. Selle performance’i point jäi meile kahjuks arusaamatuks.

Ahjaa, enne kui me paleesse jõudsime, astusime läbi ka sellest muuseumist, kus eile õhtul olime käinud varjuteatrit vaatamas/kuulamas. Õhtul hotellis avastasime, et kadunud on fotoka objektiivi päikesevarjuk ning ainus võimalus kus see meie arvates võis veel olla, oli see muuseum. Esimene asi, mis meile päevasel ajal saalis silma paistsid, olid suured sildid – „Palun võtke oma asjad kaasa“. Nojah, miks meile eile õhtul nendele siltidele tähelepanud ei juhitud. Igatahes seda piinlikum oli nüüd küsida, et ega te juhuslikult ei leidnud siit eile õhtul midagi. Tuli välja, et leiti küll ja tuli välja, et leitigi meie päikesevarjuk. Juhuu, viskasime neile 10ths IDR ja taasühinemine objektiivi ja varjuki vahel saigi teoks.

Mõnikümmend sammu hiljem olime juba sultanipalee väravas, kus küsiti meilt taas raha. Seekord 12,5 tuhhi piletite eest ja 3tuhhi fotokakasutamise õiguse eest. Lisaks piletitele saime selle raha eest ka 2 kleepsu praeguse sultani stiliseeritud nimega. Niipea kui piletid käes haakis meile ligi üks tädike, kes pakkus, et ta tutvustab meile paleed. Kuna me ei taibanud õigel ajal „ei“ öelda, siis olime sellega nõus. Las siis tuleb ja räägib.

Sultanipalee e kraton ehitati aastal 1755, pärast seda kui Yogyakarta piirkond anti kellelegi Pangeran Mangkubumile. Temast sai ka esimene Yogyakarta palee kuningas, tiitliga Sri Sultan Hamengku Buwono I (HBI).

Kraton e Keraton tuleneb jaavakeelsest fraasist ke-ratu-an, mis tähendab konkreetselt „kohta, kus kuningas elab“. Lisaks paleele mõistetakse selle all tegelikult laiemat piirkonda ja kõik ehitised ja nende asukohad on loodud arvestades Jaava elufilosoofiat (Sangkan Paraning Dumadi). Laias plaanis ulatub kratoni ala paleest 5 km lõunasse ja 2 km põhja. Sellel kujuteldaval joonel on tegelikult kahepidine tähendus: suund lõunast põhja sümboliseerib inimese sündi (tema liikumine valgusest kaduvasse maailma) ning vastupidine suund tähistab inimese tagasitulemist Dumadi juurde (Jumal Jaava filosoofias). Palee on füüsiline sümbol ja kuningas/sultan tähistab hinge, mis siis täidab seda füüsilist vormi.

Paleest 2 km kaugusel põhjas on Tugu monument. Tee sinna sümboliseerib eluteed, mis on täis kiusatusi. Beringharjo turg kujutab endast kiusatusi, mis on seotud naistega ja seal lähedal asuv Kepatihani hoone tähenduseks on võimuga seotud kiusatus. Sirge tänav, mis ühendab paleed Tugu monumendiks sümboliseerib inimese ja Looja lähedast suhet. Päris kogu seda me läbi ei käinud, seega seekord tuleb uskuda kirjasõna.

1867 tabas Yogyat võimas maavärin ja see kahjustas oluliselt ka sultanipaleed. HB VII (e siis järjekorras seitsmenda sultani) valitsemise ajal aastal 1889 palee taastati. Kuigi hoonete asetus jäi samaks, siis väljanägemine muutus ja püsib sellisena tänapäevani. Palee keskkohta nimetatakse Bangsal Kencanaks ja kohe selle kõrval asub pühade relvade hoiuruum (selles ruumis asub ka õlilamp nimega Kyai Wiji, mis põleb kogu aeg ja mille eest hoolitsevad paleeteenrid). See paik on ümbritsetud Kedhatoni aiaga, mistõttu inimesed peaksid justkui liikuma läbi erinevate kihtide, et liikuda palee keskele.

Meie liikusimegi vaikselt ringe tehes väljapoolt sissepoole. Kuna oli ramadani aeg, siis kohe sissepääsu juures nägime suures avatud hallis üht vana meest koraani ette lugemas, seda transleeriti lähedal olevale väljakule läbi suurte mögafonide ja võimalik, et seda sai kuulda ka mujal linnas. Koraani ettelugemine toimus pidevalt. Vaadates pilti, siis tundub, et lugemisega ollakse alles alguses. Või loeti koraani tagantpoolt ettepoole? Igatahes kohe pärast seda "lugemissaali" hakkasidki sultani isiklikud valdused.

Praeguse sultani - Sri Sultan Hamengkubuwana X e HBX – valitsemisaeg algas aastal 1989. Mis meile temast kõige rohkem meelde jäi ja ka giidile kõige rohkem nalja tegi, oli see, et tal on 1 naine (ei, mitte see pole naljakas) ja 5 (!) tütart. Kui nüüd konverteerida see info ümber kohalikku kultuuri, siis tähendas see sisuliselt seda, et sultan on lastetu st tal ei ole järeltulijat. Ja see on probleemiks kujunemas, sest sultan on juba 65 aastane. Esmasündinud printsile on palee territooriumile isegi eraldi suur kompleks ehitatud, kuid see seisab juba pikalt tühjana.

Tütardele eraldi paleesid ei ehitata. Šovinistlik ütlete? Võimalik, aga see on selle kultuuri osa. HB X on isegi astunud sammu edasi (või siis hoopis tagasi) ning abiellus vaid ühe naisega, varasemate sultanite sugupuud ja perekonnad on olnud mõõtmatult suuremad. Tema isal näiteks oli 21 last, vanaisal 41 last (vt ka postituse lõpus olevat sugupuud).

Palee väljapanekud keskendusid palee ajaloole ja sultanite kangelastegudele. HB VIII ja HB IX olid sisuliselt rahvuskangelased, kuna aitasid Indoneesial Hollandi võimu alt vabaks saada. HB IX oli ka vaba Indoneesia teine viitsepresident Suharto valitsemise ajal. Temale oli pühendatud kohe mitu-mitu väljapanekut.

Palees tundus olevat suhteliselt palju peopidamise kohti, suured seinteta katusealused, kus siis peeti vastuvõtte ja muid üritusi. Väljapanekus olid ka mitmed põnevad esemed nagu tulekahjust teatamise trumm; suur kandetõld, mida kannavad korraga 16 inimest; sultanitele välisriikide peade poolt annetatud kingitused jne. Päris lahe tuur oli ja viskasime selle eest tädile 20tuh IDR. Tädi tundus rahule jäävat, ta ise ei olnud nõus rahasummat ütlema, et kui palju tema teenus maksis. See ongi kõige ebamugavam olukord ja sellele nad ka mängivad.

Veel üks naljakas moment, mis paleega seostub. Palee valvuriteks olid eranditult vanad mehed. Väga vanad mehed. Sellised, kes püstolilasu tagasilöögist ümber kukuvad ja püsti enam ei saagi. Sellised, kes isegi mõtetes ei jaksa võimalikku pahategelast taga ajada, reaalajast rääkimata. Ok, see võib-olla on liialdus, kuid tugevaid muskleis kappe seal ka kindlasti polnud. Kõik olid hallipäised vanamehed rahvariietes ja puss vööl.

Aga nad lõid massiga, neid oli praktiliselt iga nurga peal. Ok, mõni neist küll tukkus kuid kui piisavalt kõvasti köhatada, siis olid nad krapsti üleval. Iga valvur töötab vaid 2 päeva kuus ja enamasti teevad nad seda tööd selle pärast, et see on suur au. Raha on siin teisejärguline ja tegelikult on makstav tasu ka suhteliselt väike. (Tänase postituse lõpus - peale veepalee pilte - on veel pilte sultanipaleest).

Niipea kui palee tagauksest välja astusime ujus ligi järgmine tegelane, kes kutsus meid lahkesti lähedal asuvasse varjuteatri nukkude töökotta. Olime selle kohta lugenud ja seetõttu ettevaatlikud, sest see on teada tuntud turistide lüpsmise nõks.

Kuna see töökoda jäi meie liikumise trajektoorile ning seal paistis sees veel teisegi valgenahalisi asja uudistamas ja sisse astumise eest raha ei küsitud, siis läksime kaema meiegi. Nukke tehakse tugevast ja elastsest vesipühvli nahast ning ühe nuku tegemine võib aega võtta kuni mitu nädalat. Esmalt tehakse paberile mudel, siis kantakse see toorikule ja siis toksitakse käsitsi ükshaaval sisse vajalikud augud (et lisada varjule detaili), siis nukk silutakse (tavaliselt klaaspudeliga) ja siis värvitakse.

Vaatasime veidi ringi ja galeriis olid müügiks ka valmistoodang – nii nahast valmistatud nukud kui tavalised, väikesed, traditsioonilistes riietes nukuteatri nukud. Hinnad olid ohhohhoo, seega ei ostnud midagi. Küll tänasime neid tehtud tuuri eest. Kummalisel kombel mingit ajupesu ja veenmist ei toimunudki. Kui ütlesime, et ei soovi midagi osta, siis tänati meid külastuse eest ja sooviti head edasist viibimist Yogyas. Tundub, et neid ostjaid käib siin piisavalt ja kui on näha, et ostusoovi inimesel pole, siis jäetakse kiirelt rahule ja otsitakse uus ohver.

Meie aga liikusime lähedal asuvasse veepaleesse. See kõlas selles tohutus keskpäevases kuumuses nii hästi. Mõelda vaid – veest palee. Siiski tuli seekord pettuda ja kiruda erinevaid abiraamatuid, sest palee polnud üldse veest vaid kividest nagu iga teinegi, mistõttu oodatud jahutust see objekt ei võimaldanud. Äärmise vajaduse korral oleks muidugi jahutust saanud, sest palee territooriumil olid mitmed suured veega täidetud basseinid, kuid see oleks olnud selline ajutine kosutus. See kosutus oleks loonud suure tõenäosusega kiired suhted vitaalsete valvemeeskonna liikmetega ning kuna me keelt ei oska, siis ka sellest variandist loobusime. Ei tahtnud, et meile kätega selgeks tehakse, et mis valesti läks.

Tamansari (e veepalee) loodi kunagi sultanile ja tema perele puhkamiskohaks. Seda kasutati ka varjupaigana vainlaste rünnakute ajal. Arvestades selle asukohta sultanipalee müüridest paarikümne meetri kaugusel, siis see varjupaiga jutt ei tundunud kõige usutavam. Selle kompleksi autoriks on üks portugali arhitekt, mistõttu paistabki kogu ehitus suhteliselt euroopalik välja (võrreldes sultanipaleega). Sultani jaoks oli vast kõige olulisem paik see pildil olev torniosa, kuna see hoone asub täpselt kahe suure basseini vahele e siis sealt avanevad vaated nii ühele kui teisele. Suuremas basseinis kümblesid omal ajal sultanile meelepärased naisterahvad ning seal tornis kõõludes oli tal igal ajal õigus paluda mõnda nendest neidistest endaga sinna teise, väiksemasse basseini.

See keskmine kompleks on ka üks väheseid hooneid, mis on normaalselt säilinud. Ülejäänud ehitised said kõvasti kannatada aastal 1812 kui Briti väed Yogyakartsse tungisid. Lisaks räsis veepaleed kodusõda ja ka maavärin, alles aastal 1970 tehti esimene pingutus Tamansari taastamiseks. Osa ehitistest on siiski tänaseks jäädavalt kadunud, sest sellal kui kompleks oli maha jäetud tungis linn vaikselt peale ning üsna suur ala kunagisest sultani privaatresidentsist on täna linnakodanike hüttidega kaetud.

Nüüd kui me olime mõned head tunnid keskpäevase päikese all ringi kõmpinud, ei tundunud meile eriti meeldiv see mõte, et me peaks kesklinna jala tagasi marssima. Takso oleks olnud variant 1, kuid otsustasime, et proovime ära ka alternatiivi – becaki. Becak on sisuliselt sama mis rikša – väike käru, mida siis viib edasi kas juhi kondimootor või väike bensiinimootor. Pealinnas nägime peamiselt bensiinimootoriga variante, Yogyakartas olid selges enamuses kondimootoriga mudelid.

Veepalee sissepääsu ees (ja tegelikult ka igal pool mujal terves linnas) olid mõned becakijuhid meid juba ootamas ja pakkusid oma teenuseid. Soovisime sõita Malioboro tänava algusesse, sinna kus oli see suur kaubakeskus. Hinnanguliselt oli maad sinna vast 3-4 kilomeetrit. Tingisime sõiduhinna 50tuh pealt 20tuh peale ja sõit võis alata. Ma arvan, et see vaatepilt oli tollel päeval üks kõige koomilisemaid terves Yogyakarta linnas. Nii koomiline, et endal hakkas piinlik ca 3,5 sekundit pärast sõidu algust. Kohe seletan miks. Saime oma sõidutajaks eatu vanamehe, kes täis kõhuga võis kaaluda umbes 20 kilogrammi.

Tema reisijate tühimass ületas seda numbrit ligikaudu 8-9-kordselt. Jah, me tõepoolest mahtusime sinna kärusse ära, kuid juba väikesegi hoo sissesaamine võttis vanamehenässi nii võhmale, et me kartsime, et ta viskab lusika nurka. Lootsime nii väga, et ta ei sure selle sõidu ajal ära. Mees puhkis ikka täiega ning väikese tõusunuki peal palus ta mul oma sõidukist lahkuda, mida ma ka loomulikult tegin. Kõik vastutulevad becakijuhid naersid vaikselt kui vanamehe laadungit nägid ning ka niisama tänaval jalutajatele tuli muie näole. See kõik ei teinud meie enesetunnet paremaks. Ja selja tagant muudkui kuulsime: ähh, puhh, ähh, puhh. Selline põlisrahvast rõhuva valge kolonisaatori tunne tekkis ja mulle igatahes see tunne meeldiv ei olnud. 15 või nii minutit hiljem sai see kõik läbi ja õnneks läbi sihtkohta jõudmise. Maksime vaesele väntajale kokku lepitud 20tuh IDR asemel 30tuh IDR ja läbi suure vaeva suutis ta veel viimase ponnistusena selle raha järele käe ulatada. Ta oli ikka täiesti läbi. Otsustasime, et tulevikus enam kondimootoriga sõidukit ei kasuta.

Olime siis taas Ramayana Mall nimelise kaubakeskuse juures. Kuna suundusime nüüd mõneks ajaks tsivilisatsioonist eemale, siis esmalt varustasime end sularahaga. Pärast seda väike eine ja niisama poes kolamine. Igatsugu huvitavaid asju müüdi. Näiteks palju oli naiste peakatete kauplusi – kui kehast võivad välja paista ainult silmad, siis seda enam pööratakse tähelepanu nendele katetele, millega keha kaetakse. Nendes kauplustes tundus olevat väga suur valik – alates tavalistest valgetest ja mustadest niqabidest kuni väga uhketeni välja.

Poest välja astudes tabas meid pärastlõunane traditsiooniline vihmasadu. See oli täiesti oodatud nähtus, sest tõmbas kuumust vast kraadijagu allapoole. Rohkem sai end maha jahutada hotelli basseinis. Kuna selline (õhuga võrreldes) jahedam vesi oli tõepoolest väga mõnus, siis veetsime niisama oleskelles vast tunnikese. Kirjutasime päevikut, pildistasime aias ringi lendavaid linde jne.

Ka tänasesse õhtusse oli planeeritud kultuuriprogramm – Ketoprak Show e siis traditsiooniline Jaava teater. Olime jälle targu koha ja aja kodus internetist välja uurinud ja nii peatuski meie takso veidi enne kella kaheksat õige maja ees. Maja oli õige, aeg oli õige, kuid showst polnud küll lõhnagi. Algus oli sama nagu eilegi õhtul – arvasime, et ei ole mingit etendust. Tegime paar tiiru ümber selle asutuse – tuled olid kustus ja uksed kinni. Seekord siiski ei läinud niiviisi nagu eile, kus meid lõpuks tagauksest õigesse kohta juhatati. Keegi ei teadnud Ketopraki etendusest mitte midagi. Kurat küll! Aga noh kui me juba olime ennast üles vuntsinud, siis kohe tagasi ka ei sõitnud. Selle asemel astusime üle kõrvalasuva ja paljulubava nimega („Quack quack“) restorani ukseläve ja tegime väikese dinee. Söögikoht oli selgelt pühade lainel ja nii soovitati meil tellida pühaderoogi. Kuna need nimetused seal menüüs ei haakinud mitte kuidagi meie vestmikus olevate toitude nimetustega, siis läksime lihtsama vastupanu teed. Naine võttis ramadanipakett „A“ ja mina võtsin ramadanipakett „B“. Tuleb mis tuleb, ehk ei tapa.

Kui toidud kohale toodi, paistis kõik täiesti söödav, aga niipea kui naine esimese ampsu võttis, pidi ta peaaegu ära lämbuma. Toit oli tal nii kohutavalt terav, et isegi väike tükike kanaliha tappis maitsmismeele ca kümneks minutiks. Suu põles laia leegiga ja igasugune soov söömist jätkata oli kadunud. Saime jälile, et ilmselt olid selle kulinaarse tuumaplahvatuse taga ühed väikesed ja punased pipratükid. Pärast suurema tulekahju möödumist ta siiski veidi nokitses puhast liha, kus ei paistnud vürtsireostust väga palju olevat, kuid niiviisi süües jäi kõht tühjaks. Teised komplektis olevad toidud huvi ei pakkunud. Mul läks õnneks paremini – oli samuti praekana (tänu efektsele ohtude kirjeldusele abikaasa poolt, ma vältisin piprakoldeid), lisaks salat, riis, praemuna, praetud seemnepätsike, veel mingi praemunalaadne ollus, tarretisene kook ja kõrvale siirupist tehtud magus jook. Lausa riimi läks. Ja tegelikult oli päris maitsev, kõhu sai täis ning suu päris ära ei kärsanudki. Terav oli see komplekt loomulikult, kuid mitte tappev. Selline Indoneesia keskmine toit.

Pärast seda teravat elamust panime taksoga hotelli tagasi. Homme hommikul pidime ärkama pool viis. Selleks, et uni tuleks paremini tegime veel ühed õlled ja kõrvale näksisime magusaid maisikepikesi ohtra chilliga. Tundub ahvatlev, kas pole?