Kummaliseks vahepalaks oli see, et
ühel hetkel imbus meie juurde üks kass. Tuli ei kusagilt, anus mõnda aega
tähelepanu ja läinud ta oligi. See jäi ka meie viimaseks mälestuseks
lennujaamast. Ja Indoneesiast.
Lennukisse hakati laskma täiesti
õigeaegselt, Qatari kuulsalt lennufirmalt oleks patt ka midagi muud oodata. Kui
üks meie reisiseltskonnast keeras kohe magama, siis mina jäin veel üles ja
lasin end teenindada. Soojenduseks võtsin väikese punase veini ja vaatasin
täispikka A-Rühma filmi. Kino ajal pakuti ka esimest korda süüa ning nagu
tulleski, oli menüü rikkalik. Isegi turistiklassis. Loomulikult oli tasuta ka
alkohol - vein, viski, gin, õlu. Mida iganes hing ihkab, kuigi tegemist ju
rangelt islamiusku järgiva riigi rahvusliku ettevõttega. Minule selles ühest
veinipupsust piisas ning kusagil Sumatra saare ja India vahel lasin samuti
silma looja.
Üles ärkasime 3-4 paiku (ärge
küsige millise ajavööndi järgi, need olid lootusetult sassis) kui hakati
pakkuma „hommikusööki“. Ning ka selle toidukorra kohta on reisipäevikusse kirjutatud
vaid kiidusõnad – värske, hea ja rikkalik. Qatar Airways on oma kõrged autasud
igati ära teeninud (2011 maailma parim lennufirma, 2010 kolmas, 2009 neljas).
Mugavus (jällegi – ka 2 meetrisel volaskil oli turistiklassis mugav), täpsus,
ülihea teenindus ning igas asjas kõrgeim kvaliteet – need omadused
iseloomustavad seda lennufirmat. Tehes veel tasuta reklaami, siis lisaks
Stockholmile, saab lähilinnadest alates 2012 lõpust astuda Qatari raudlinnu
pardale ka näiteks Helsingis.
Qatari pealinnas Dohas maandusime
päikesetõusu aegu st ca 5 paiku (kohaliku aja järgi) hommikul. Ajaga samas
suunas lendamine on tore – kell 1 väljus lennuk Jakartast, kell 5 olime Dohas.
Lennuaeg aga oli aga veidi üle 8 tunni.
Varahommik kõrbes oli kaunis –
vaikselt kumas juba päikest, maandumisel paistis kätte peamiselt igav liiv ja
tühi väli kuni järsku oli silmapiiril uhke klaastornidega linn ja võimas
lennuväli. Maandumisel (kordan siis, et kell oli viis hommikul) ütles piloot
väliseks soojakraadiks 31. Ning nii oligi, lennukist välja astudes paiskus
näkku kuum kõrbeõhk. Lennukit teenindavas bussis oli aga jahe, sest
konditsioneer oli põhja keeratud. Sõit terminaali kestis selles viludas bussis
meie arvates terve igaviku. Doha lennuväli on agressiivselt laienemas ning
seetõttu tegime suure tiiru lennuvälja avarustes, enne kui terminaalihooneteni
jõudsime. Täpsemalt on Qatarist mul kirjutatud siin.
Dohas olid mõned tunnid aega ja see
oli just paras moment, mil endale ka midagi araabiapärast koju kaasa osta.
Kuigi igal pool sai osta ka kaardiga, siis tänu kergele numismaatikahuvile
võtsime ikkagi automaadist ka paberraha välja. 100 riaali on praeguses rahas
veidi üle 20 euro. Raha oli lahedalt araabiapärane, globaalne ja igav
rahakujundus õnneks siia riiki veel imbunud pole. Omad sümbolid, omad kirjad,
stiilne taust. Reaalelus on muidugi side selle mainitud maailmaga olemas. Kuna
Qatar on suur gaasiriik ja gaasiäri käib maailmas dollarite eest, siis riskide
maandamiseks on riaal seotud USA dollariga.
Kulutasime neid riaale aga kahes
suures tax-free kaupluses, mis olid minu arusaamist mööda vist avatud 24h.
Hästi palju oli müügil ramadaanikaupa (nt datleid), kui ka palju muud (uusim
tehnika, lõhnad, riided, alkohol, ehted jne). Hinnatase oli mõistlik, mingeid
hüperodavaid leide seal polnud. Rõhuasetus oli poes peamiselt siiski brändi- ja
luksuskaupadel. Kuna kaalumiskontrolle enam läbima ei pidanud, siis soetasime
enestele niipalju kaupa kui tarida jaksasime ja viitsisime. Lettide vahel
uudistades paelus peamiselt meie tähelepanu erinev söögikraam, esmajoones
maiused. Otsisime palju me otsisime, aga Qataris endas tehtud kaupu me ei
leidnud. See pole ka imekspandav, sest 85% ekspordituludest tuleb ju naftast ja
gaasist. Oma vabrikute ja tööstuse rajamine sellises heaoluühiskonnas pole väga
vajalik. Toiduaineid veetakse sisse peamiselt Saudi-Araabiast.
Aeg lendas päris kiirelt ja peagi
jõudis kätte Stockholmi lennu komplekteerimise aeg ning meie olime seal
komplektis. Kõik läks sujuvalt – saime lennukis end sisse seada, lennuk sai õigeaegselt
liikuma hakata, stardirajal oli juba hoog sees, meie vaatasime veel
hüvastijätuks torni, mille peal oli tervitustekst kui… kui
lennuk pani poole stardiraja peal pidurit. Ossa jutt! See oli päris hirmutav.
Positiivne oli see, et me saime õigeaegselt pidama ja rajalt välja ei sõitnud,
tegelikult oli kõik vägagi kontrolli all. Lihtsalt see areng oli ootamatu.
Ruleerisime veidi kõrvale ja peagi kapten ütles, et ta „peab midagi
kontrollima“. Teate, kui öeldakse, et „midagi“ peab kontrollima, siis see ei
süsti väga kindlust. No mida siis? Mõni minut hiljem kõlas kõlarist aga sama
hääl ja teatas, et „kontrollis ühe asja üle ja kõik on ok ning kohe stardime“.
Mille sa üle kontrollisid, vasardas peas. Ausalt öeldes see uus hoovõtt võttis
junni jahedaks, tegelikult terve see lennukitäis rahvast oli vait ja vaatas
pingeliselt ekraanile, enda ette või siis aknast välja. Aga kõik läks
viperusteta ja me tõusime ilusti õhku, ju siis oli mingi väike asi. Näiteks
kabiinis oli printeris paber otsas või siis kohviautomaadi stepsel oli
pistikust väljas. Nii mõeldes oli elu lihtsam.
Aga lend läks piki Araabia
poolsaare idarannikut, siis üle Kuveidi, Iraagi, Türgi, Musta mere, Moldova,
Ukraina, Valgevene, Läti (mõttes hüüdsin „Stop!“, aga sest polnud abi) ning
lõpuks puutusid rattad Stockholmi Arlanda lennuvälja siledat asfalti. Lend
tegelikult läks kiirelt. Korralisi söögikordi oli 2, peaaegu piiritu valikuga
meediasüsteemist said aga meie lemmikuteks „2 ½ meest“ ning mõned uuemad
filmid, mida polnud veel näinud.
Rootsi 17 kraadist karget õhku
saime nautima veidi pärast kella 14.00 päeval. Hoolimata madalatest
temperatuurinumbritest, oli ilm ilus ja päikeseline. Seega väga suurt šokki
kohe ei saanudki. Pagasilindi juures olid jälle ärevad hetked, sest no ei
tulnud meie kohvreid. Jälle olime viimaste seas, kes pagasi kätte said, närvid
täitsa läbi. Aga kogu kraam oli ühes tükis ja kohvreid väga palju loobitud poldud
– selle üle oli siiras hea meel. Kuna ülemäära palju aega ei olnud, siis
hoolimata üsna rasvasest hinnast, võtsime fiksihinnaga takso (mis viis selle
hinna eest Värtahamneni sadamasse). Pakkumised olid vahemikus 450-600 SEK ning
kuna autod olid sõna otseses mõttes samad, siis ei pidanud just tuumafüüsik
olema, et oma valik teha. Esimene asi, mis meid imestama pani oli see, et
taksojuht ronis valelt poolt (vasakult) sisse. J Parempoolne liiklus oli meile juba külge hakanud.
Teine imekspandav asjaolu oli Stockholmi üliuimane liiklus – autod sõitsid
eraldi ridades (!), jalakäijaid lasti üle tee, võrrid ja motikad ei sõelunud
sul küljes, liiklusmärkidest peeti kinni jne. See kõik tundus nii kummaline.
Kuu aega Indoneesias keerab ikka mingid arusaamad täiesti sassi. Seda võis nüüd
nimetada siis lausa Euroopa kultuurišokiks.
Sadamasse jõudes nägime, et „Baltic
Queen“ nimeline laev oli meie jaoks ilusasti ära kasitud ja valmis seatud.
Paigutasime end kajutisse ära ja sõime restoranis raha eest, mille eest oleks Indoneesias
saanud mitmekäigulise lõuna või siis lihtsalt mitu päeva hästi süüa, maitsetuid
võileibu. Pärast sellist kulinaarset pettumust, sulgusime kajutisse ja üritasime
televiisori abil end jõuga kohalikku aega suruda. See tähendab, et ei läinud enne
magama kui hilisõhtu käes. Ja see toimis. Kell kümme lasime tule surnuks ning täpselt
12 tundi hiljem astusid meie jalad jälle Tallinna pinnale. Seekord läks siis niiviisi,
väga tore reis oli. Aga lugege järgmiselt lehelt kokkuvõtet kah kui te lugemisega
juba siiani välja olete jõudnud.
0 kommentaari:
Postita kommentaar