23.august - Stockholmist Dohasse

Öö oli võrdlemisi rahulik, kuid peegelsile Tallinna laht sai öösel välja vahetatud keskpärase Läänemere tormi vastu. Tugev loksumine pani paar korda öö jooksul isegi üles ärkama, kuid seda ainult korraks. Suures plaanis oli see merereis seega suhteliselt sündmustevaene. See oli iseenesest tore, sest järgmised ligikaudu 24 tundi olime sõidus ja kuna me lennukis esimeses klassis ei reisi, siis võis eeldada, et korralikult me välja puhata ei saa. Seetõttu lebotasime voodis hetkeni kui laev juba Stockholmis trosse kai külge kinnitas, alles siis tundus paslik end horisontaalasendist püsti ajada. Kui me oma kohvreid vaikselt piki laevakoridore väljapääsu poole logistasime meenus meile järsku, et seda me polnudki uurinud, et kuidas sadamast Arlandasse saame. 2 aastat varem olime selle tee korra läbi teinud ning seetõttu oli see reisikava koostamise prioriteetide hulgas kusagil väga madalal kohal. Tegelikult isegi nii madalal, et lõpuks me ei jõudnudki selleni, et oleks marsruudi meelde tuletanud.

Aga õnneks olid mälusoppides veel infokillud alles ja seetõttu läks teekond nii õlitatult, justkui sõidaks seda maad iga päev. Sadama ees lunastasime pärast pisikest ootamist 35 SEK eest pileti bussile, mis viis meid Cityterminalenisse ning seal navigeeris meie autopiloot kiirelt kohta, kust väljusid lennujaamabussid e Flygbussarna. Too pilet oli 119 SEK/nägu, seega kui nüüd põhjalikult kalkuleerida, siis kolmekesi minnes on mõttekas võtta juba sadamast takso. Sadam-Arlanda fixhind on taksodel vahemikus 400-550 SEK, soovitan valida 400 SEK-se :P
Kuna jõudsime lennujaama suhteliselt kiirelt, siis olime Qatar Airwaysi check-ini sabas ühed esimestest. Pardakaardi saamine võttis keskmisest ikka oluliselt kauem aega. Skänniti kõik passid sisse, uuriti väga hoolikalt kõiki viisasid ja templeid, klõbistati pikalt arvuti taga ning lõpuks küsiti veel ka kontrollküsimus – „Mis on Eesti pealinn?“ Kui oleks tahtnud elu huvitavaks teha oleks võinud vastu küsida, et kas variante saab? Kuna meil oli ikka kange soov Indoneesiasse minna, siis vastasime: „Tallinn!“ See võttis klienditeenindajal silmnähtavalt pinge maha ja ta asus pardakaarte välja trükkima, isegi Qatari Privilege Clubi kaardi julges ta pärast seda läbi tõmmata ning nii saime oma lennupunktid kirja ning eneselegi teadmata liikusime „Burgundy“ tasemele, mis lubas järjekorravälist check-ini ja kümmet lisakilo pagasit. Kõik see hea selgus kahjuks alles pärast reisi lõppu, mistõttu neid võimalusi me seekord ei kasutanud.

Kella kaheks olid kõik ettevalmistused tehtud ja turvakontroll läbitud, lennuni oli jäänud veel 2 tundi ja 15 minutit. Nüüd võib-olla veidi ka sellest, et miks me just sellise teekonna – Tallinn-Stockholm-Doha-Jakarta – endale valisime. Esmalt võin saladuskatte all öelda, et Tallinnast otse Indoneesiasse ühtegi lennuliini ei lähe (kui charterid välja arvata). Teiseks sai tehtud kõvasti eeltööd – eesmärk oli saada võimalikult odav hind ja teine kriteerium oli see, et kohalejõudmine oleks sujuv ja ilma pikkade ootamisteta kusagil vahepeatustes. Mõlema kaal oli valiku tegemisel võrdne. Kõige odavam lennupileti hind tuli Londonist Emiratesiga, kuid see tundus liiga suure ringina ning sinnasaamine oleks kokkuvõttes hinnavõidu ära nullinud. Samal põhjusel langesid ära Emirates Amsterdamist ning Malaysia Air Amsterdamist ja Frankfurdist. Lähiriikidest oli konkurentsivõimelise hinnaga võimalik lennata Rootsist ja Taanist ning siis jäidki sõelale Turkish Air läbi Istanbuli ja Qatar Air läbi Doha. Qatar tuli kokkuvõttes odavam ja lennuajad klappisid ideaalselt - vahepeatuses pidi nii minnes kui tulles ootama alla 3 tunni ning nii minek kui tulek sobisid perfektselt ka Tallinki laevagraafikuga. Ning boonusena saime võimaluse lennata ühe maailma kõrgeimalt hinnatud lennufirmaga. Lendude klapitamisel peab selle firma puhul lihtsalt vaatama, et Dohas vahemaandumise aeg ei veniks pikemaks kui 8 tundi. Vastasel juhul pead soetama viisa ja kohustusliku ööbimispaketi lennujaama hotellis, mis teeb vahemaandumise mõned sajad USD-d kallimaks. Kokku tuli meie reisitee (Tallinn-Jakarta-Tallinn) maksumus koos Tallinki laevareisi ja transfeeridega ca 11500 EEK. Odavaimad lennupiletid algusega Tallinnast maksid ostuhetkel 17-18tuh EEK. Tallinki asemel võib kasutada loomulikult ka Estonian Airi otselendu Stockholmi, kuid mingil meile teadmata põhjusel maksid just meile vajalikel päevadel Tallinn-Stockholm piletid kordades rohkem kui tavapäevadel. Seega see variant langes ära ja jäi laev.

Nii, poole nelja paiku pärastlõunal hakati rahvast lennukisse laskma. Juhtus nii, et me saime lennumasinasse päris esimeste seas ning kohe hakkas silma see, et miks Qatar Airways on üks kõrgemini hinnatud lennufirmasid maailmas. Väga abivalmid ja sõbralikud lennusaatjad, jalgadel oli isegi ruumi (seltskonna suurim liige on 2 meetrit kõrge), seljatugedes olid ekraanid, filmide ja muude teenuste valik oli tohutu, toit oli maitsev ning jook tasuta. Loomulikult väljus lennuk õigeaegselt ning kogu lennu aja toimus pidev klientide eest hoolitsemine. Tekk ja padi olid juba istmel ootamas, lisaks lennusokid , silmaklapid ja kõrvatropid. Peale selle jagati kätte ka kleepsud, mille said kinnitada seljatugedele – siltidel oli siis kirjas kas „Palun äratada mind söögi serveerimise ajal“, „Palun äratada mind tax-free ajal“ või „Palun mitte segada“. Väga mõistlik lahendus. Turistiklassi kohta oli teenust küll selgelt rohkem kui keskmisel lennufirmal ning teenindajad tundusid tegelikult ka sinu soovidest hoolivat. Jah, Qatariga lendamist võib soovitada.

Niipea kui lennuk oma lennukõrguse saavutas, hakati kohe toitu serveerima ja selline toitmine (väikeste pausidega) kestis kuni Dohani. Esmalt lõunasöök, siis mingi õhtuoode ja lõpuks õhtusöök. Kuna lend Qatari kestis 8 tundi, siis selline nuumamine tegi ikka kõhu päris täis. Ning nagu ma mainisin olid söögid head – tavapärase kummist kana ja ebamääraste nuudlite asemel olid reaalse toidu maitsega söögid. Prae kõrval oli isegi päris tomatitest tomatisalat ning magustoiduks koogitükk, mis viis keele alla. Kõrvale sai libistatud väikest veinikest ja mahlakest ning sobivaks meelelahutuseks olid tol hetkel üsna värske Iron Man 2 ning Simpsonite ja 2 ½ Men uued osad. Nii see ajake veeres, kohati ka uneledes, sest palju sa ikka seda ekraani jõuad jõllitada.

Õhtusöögi ajal lendasime üle Iraagi ja Kuveidi, tähelepanuväärne ja meeldejääv oli selle sündmuse juures see, et meid ei lastudki liitlasvägede poolt alla.

Kui Dohas maanduma hakkasime oli juba pime (Qatar asub muide Eestiga samas ajatsoonis). Kohati oli näha Pärsia lahes naftapuurtornide/gaasimaardlate tulelonte. Alguses ei saanudki aru, et kuhu me siin maandume – pimeduses oli näha ainult pulksirgeid ja tühju, valgustatud kaherealisi maanteid (mis ilmselt lähevad läbi kõrbe), kuid siis kerkis järsku meie ette tuledesäras ja pilvelõhkujatest pungil olev Doha. Qatarile kuuluvad maailma suuruselt kolmandad gaasireservid ning nagu arvata võib annab see võimaluse selle pisiriigi ca 1,7 miljonile inimesele võimaluse väga heaks eluks. SKT inimese kohta on maailma TOP3-s, võisteldes Luksemburgi, Liechtensteini ja Norraga. Seega saabusime tõelisesse heaoluriiki. Seda tohutut rahaveskit ei kasutata õnneks mitte ainult paleede ja kullast autode peale vaid riik on võtnud ette tohutud investeeringud haridussüsteemi (ehitanud koole, ülikoole, akadeemiaid välistudengite meelitamiseks), rajanud finantskeskuse, investeerib jätkuvalt esmaklassilise transpordi infrastruktuuri rajamisse (autoteed, lennukid, lennujaama arendus, raudteesüsteem) jne. Lisaks on ostnud kokku sportlasi ja on saanud endale 2022 aasta jalgpalli MM korraldamise õigused.

Juba lennuväli andis plaanidest aimu. Praegune lennuväli on vast võrreldav Kopenhaageni omaga (nii suuruselt kui reisijate arvult). Aga juba ehitatakse uut lennuvälja, mis peaks vastu võtma 6 korda rohkem reisijaid, tehes Doha lennuväljast regioonis suuruselt teise aerodroomi (Dubai järel). Edu üheks põhjuseks on kindlasti asukoht – nii ida-lääne suunal kui ka põhja-lõuna suunal on just siin paras vahepeatus teha. Seega Qatarist kuuleme me veel tulevikus palju.

Aga siin algab juba järgmine päev…

24.august - Dohast Jakartasse

Lennukist välja öhe astudes laksas meile näkku 37-kraadine kuumus (pärast lennujaama terminalis nägime numbrit). Alguses arvasime, et lennukimootorist kiirgas kuumust, kuid tuli välja, et pool kaksteist öösel oligi väljas nii soe. Huvitav mis siin päeval siis toimub? Lennujaama moodsas hoones siirdusime kiirelt ja probleemivabalt transiittsooni, kus meil oli kokku paar tundi vaba aega. Kammisime tax-free poed läbi ja otsustasime, et sisseostud jätame tagasituleku peale. Hinnad oli keskmised, huvitav oli see, et tõsise islamiriigi kohta oli seal väga sisukas alkoholivalik. Palju oli ka ramadanikaupa, mis tunduski olevat kõige minevam kaup. Kilode kaupa osteti igasugust tehnikat – fotokaid, filmikaameraid, ipode, telefone jne.

Siis läks ootamiseks. Kuigi minekuni oli aega suhteliselt vähe, siis tabloodele meie lend veel ära ei mahtunud. Lennuliiklus ja -ühendus muu maailmaga oli ülitihe. Otselende oli Manchesterist Melbourneni ja Sao Paulost Moskvani. Kõige eredam hetk oli ootamise ajal see, kui meie lähedale tuli üks grupp mongoleid ja hakkas tina panema. Istusid ringis põrandale, lasid pudelil ringi käia ning urgitsesid kotist mingit hirmsat kala sisaldavat ollust (lõhna järgi võis aimata kala olemasolu) peale. Lahe oli vaadata kuidas rahvas vaikselt hakkas nende lähedusest lahkuma. Huvitav oli aga see, et kedagi väga ei huvitanud nende tegevus.

Lõpuks oli lennukisse minemise aeg ning lennuk oli sisuliselt sama, mis ka Stockholmist tulles. Kuna kell oli lennuki õhkutõusmise ajal kusagil pool kolm öösel, siis kulusid need mittetülitamise kleepsud jälle marjaks ära. Sest hoolimata sügavast ööst, hakkas lahke ja kadestamisväärselt ergas personal kohe snäkke ja jooke pakkuma. Ei, tänan. Ootame ära hommiku ja lõunasöögi. Vastupäeva lendamise miinus on see, et aeg lendab veel kiiremini. Sõna otseses mõttes. Lend kestis reaalselt ca 9 tundi, kuid kellaseiereid tuli edasi lükata 13 tunni võrra. Mõned tunnid sai ehk kokkuvõttes ka magatud, kuid see oli pigem selline magamise teesklemine. Hommiku- ja lõunasöögi vaheline aeg sai sisustatud telekavaatamise ning indoneesiakeelsete olulisemate sõnade (peamiselt siis numbrid) ja fraaside selgeks õppimisega. Ega me suuri lootusi sellele ei pannudki, et me sõnaraamatu abil kohalikega sisutihedaid ja elulis-filosoofilisi vestlusi suudame arendada, kuid vähemalt selleks hetkeks kui Airbus A330-300 rattad Jakarta Soekarno-Hatta Rahvusvahelise lennuvälja asfalti puutusid, olime suutelised juba kaupmeeste ja teenusepakkujatega indoneesia keeles hindade üle vaidlema ja sellest alguseks piisas.

Lennujaamas sujus kõik viperusteta. Olime juba lennukis ära täitnud kõik vajalikud viisaformularid ning –deklaratsioonid, seega pärast kohvrite kättesaamist oli vaja lihtsalt maksta 25USD inimese pealt ning 30 päeva viisa oligi käes. Kohvritest veel niipalju, et mina tahaks oma ihusilmaga näha inimest, kes saab kohvrid kätte kohe kui lint liikuma hakkab. Meil on alati nii, et kõigepealt ootad tükk aega. Siis hakkad arvutama, et kuipalju seal vahemaandumise ajal kohvrite ümberlaadimiseks aega oli (no oleks pidanud jõudma ju, või…?). Siis vaatad ahastusega kui väheks on meie lennu rahvast lindi äärde jäänud. Siis hakatakse meie lindile laskma mõne järgmise lennu pagasit, mille peale juba sobrad taskus pagasikviitungeid, vahetad tühjad pilgud veel mõne oma lennu saatusekaaslasega ja piidled silmanurgast „Lost luggage“ leti poole (leidmaks õudusega, et seal on pikk järjekord). Siis ootad veel, endal suhteliselt lootusetu nägu peas ja nead lennufirmat maapõhja. Siis mõtled, et mis variandiga nüüd ilma vahetusriiete ja muu kraamita hakkama saad. Siis meenub, et homme hommikul vara lendame juba Sumatrale (järgmine lend Qatarist aga tuleb ilmselt 24h pärast). Ahastus kasvab. Ja siis tulevad meie kohvrid. Ning niimoodi peaaegu iga kord. Miks ei või olla nii, et niipea kui lint liikuma hakkab, saame oma kohvrid kätte? Miks, ma küsin!?

Piiriületus läks kiirelt, Eesti passiga 2 rändurit kellelegi kahtlased ei tundunud ning ilma igasuguste emotsioonide ja lisaküsimusteta löödi meile templid passi. Kohe lennujaamas vahetasime endale ka veidi raha 1 USD eest pakuti seal 8900 ruupiat ja see tundus olevat täitsa ok kurss (täpsustuseks niipalju, et see oli kurss väga heas korras 100 USD rahatähtedele, väiksematel denominatsioonidel on kehvem kurss). Linna peale polnud meil täna aega minna ja järgmise päeva varahommikul pidime juba edasi lendama, seega tuli siin raha vahetada. Hiljem hotellis näiteks avastasime, et sealne kurss oli oluliselt kehvem (ca 8500 ruupiat). Hindade arvutamisel kasutasime valemit – 3 nulli tagant ära ja korda 1,4 – see andis ligikaudse Eesti krooni kursi. St 100 000 ruupiat = ca 140 EEK. Kuigi lennujaama rahavahetus tundus alguses kahtlane, siis komisjonitasu seal ei võetud, arvutused olid õiged ning peo peale laotud rahahulk vastas arvutustele. Selle vahetusega saime muide lennujaamas hoobilt miljonäriks :)

Lonely Planeti (mis osutus sellel korral väga täpseks ja kasulikuks abivahendiks) soovitusel raiusime ennast läbi lennujaama esist ummistavast taksojuhtide massist ja suundusime sirgjoones bussipeatuse suunas. Sellel ajal kuulsime ka esimest korda fraasi, mis sai reisi lõpuks üheks Indoneesia sümboliks – „Hey mister! Where you go?“. Meie päevaplaanidest huvituvaid inimesi oli reisi lõpuks kogunenud tuhandeid. Alguses me olime viisakad ja muudkui vastasime, et läheme bussi peale ja siis sõidame kesklinna jne. Loomulikult oli selline käitumine viga. Selle tõestuseks võib kohe tuua näite sealtsamast lennujaama esiselt. Ühele taksojuhile vastasime, et läheme bussi peale. Tolle peale tuli vastus, et: „Oi, aga buss on hoopis sealpool (viibates hoopis teisele poole kuhu me läksime).“ No me küsisime sinisilmsetena üle, et on ta ikka kindel, et selle firma buss väljub sealtpoolt, mille peale tuli vastuseks „Yes, yes,yes.“ No tühjagi, ta vedas meid parkimisplatsile, kus seisis üks autojuht mahtuniversaaliga. Meie: „See ei ole ju buss!?!“, tema „Jah, see on buss!“, meie „no ei ole ju, see on auto“, tema „ei, ei see on ikka buss“, mina (mõeldes) „kuradi #¤%#¤¤“, tema (mõeldes) „hurraa, leidsin jälle 2 lolli.“ Vahepeal hakkas juht juba kohvreid autosse tõstma. Selle peale küsisin hinda ja kord oli see 300 000 ruupiat ja kord 100USD (kahe hinna vahe on muide 3-kordne), meie pakkusime 100 000 ruupiat, kuid see ei sobinud. Ok, aitab! Rebisin kohvrid autojuhi käest ära ja ütlesin lennukis selgeks õpitud tänusõnad – „Terima kasih“ – ja jalutasime vihasena terminali poole tagasi. Siis ta midagi hüüdis sealt 200 000 või 200, aga see meid enam ei huvitanud. Selliste igasuguste teenusepakkujate eemalepeletamisest sai meie igapäevatöö. Kõige paremini mõjus küsimiste ignoreerimine, kuid selleni jõudsime alles reisu lõpus. Nüüd aga lennujaama tagasi.

Tuli välja, et me olime enne läinud siiski õiges suunas, bussipeatus oli terminali ühes ääres. Damri firma bussipilet maksis 20tuh IDR (ca 30 EEK) ja selle raha eest sai kesklinna, Gambiri rongijaama. Sõidu ajaks pakuti 1 tund. Teadmiseks veel niipalju, et ametliku takso fikstasu lennujaamast suvalisse kohta kesklinnas on 150 000 IDR.

Algul läks sõit kiirelt piki kiirteed, kuid siis jäime kinni õhtuse tipptunni ummikusse. Tunnisest sõidust sai kaks ning see andis meile võimaluse veidi pimedusse vajuvat Jakartat näha. Enamus linnast paistis olevat üks suur slumm. Tohutu ülerahvastatus (ja ka üleautostatus), linn oli lisaks räpane ja majad enamasti sellised kuurilaadsed, mis on kättejuhtunud materjalidest kokku pandud. Kõik see muutus südalinnas, kus kõrgus lugematu arv uhkeid pilvelõhkujaid ning kus olid kohati kõnniteed (pealinn on ääretult jalakäija vaenulik) ja seisid uhked Mercedese ning Armani reklaamtahvlid. Kontrast oli väga räige. Nende samade pilvelõhkujate taga aga paistsid jälle poollagunenud sarad. See, et Jakarta on Kagu-Aasia tuhmunud pärl, paistis paika pidavat. Paljud reisiportaalid ja –raamatud soovitavad pealinnast võimalikult kiirelt lahkuda ja tundub, et neil on õigus. Võrdlus on meil olemas nii Mexico City kui ka Buenos Airesega, mis on samuti kohati slummistunud hiidlinnad, kuid need linnad meile meeldisid, Jakarta osas esialgu selliseid tundeid ei tekkinud.

Gambiri jõudsime juba pimedas. Sealt võtsime kohe takso ning pärast väikest kauplemist leppisime hinna kokku 40tuh peale. Me teadsime, et seda oli veidi palju, sest hotellini oli maad kõigest mõned kilomeetrid, kuid me tõepoolest ei viitsinud 10-20 krooni pärast seal saagi käima tõmmata. Väljas oli pime, me olime võõras linnas ja rampväsinud – tahtsime kiirelt hotelli ära. Ja Eestis on mõnel taksol sisseistumise tasu sama suur kui seal meie arve kokku läks. Lõpuks viskasime mõned tuhanded veel peale kah. Enamus taksosid on muide seal viisakad. Mingid suhteliselt väikesed kohalikud Toyota mudelid, kuid selle eest puhtad ja viisakad. Tavataks on 12tuh sisseistumise tasu ja 7tuh/km (see on kõige usaldusväärsema taksofirma – BlueBird Taxi – hinnakiri).

Meie hotelliks oli Ibis Arcadia. Oleme Ibise hotellides ööbinud erinevais paigus üle maailma ning nendega tavaliselt ka rahule jäänud. Tegemist on pretensioonitute 2 ja 3-tärni hotellidega, mis pakuvad piisavalt suurt tuba ja mugavat voodit ning sellega meie nõudmised hotellile tavaliselt ka piirduvad. Jakartas on Ibiseid mitmeid, kuid see oli asukohalt ja tripadvisor.com hinnangute järgi neist parim. Broneering leiti ilusti üles ja pakikandja vedas meie kodinad tuppa. Kuna olime üsna kõrgel korrusel, siis avanes aknast mõnus vaade südalinnale.

Meie toa vannituba oli küll veidi väsinud, kuid kõik asjad töötasid, soe vesi oli olemas ning tuba puhas. Ennenägematu oli vaid voodi kõrval laua peal olev buklett – käitumisjuhend maavärina korral. See oli esimene kord kui me reaalselt enestele teadvustasime, et me oleme nüüd kohal.

Olles teadlikud, et kuhu pinnavõbisemise korral joosta (akendest eemale ja mõne tugiseina poole kui just ei asu esimesel korrusel), läksime alla sööma. Seal saime kohe teise meeldetuletuse, et oleme mitte-Euroopas. Esiteks oli restoranis suitsetamine lubatud. See mis ka meil oli veel üsna hiljuti tavapärane, tundus seal millegi uuena. Kunagi oli ju täiesti tavaline, et pubist/ööklubist/restoranist tulles lehkasid riided nagu tuhatoos. Mõned aastad puhast õhku on eurooplasi suitsu suhtes hellaks teinud. Kuna restoranis oli ainult 3-4 inimest, siis sellele suitsetamisele kokkuvõttes suurt tähelepanu ei pööranud ja õnneks see meid väga ka ei häirinud.

Järgmiseks meeldetuletuseks oli loomulikult toit. Hotell pakkus nii lääne kui ka kohalikku menüüd, me muidugi valisime kohalike hõrgutiste hulgast. Või noh mis valimine see ikka on kui sa ei tea, et mis on mis. Pigem selline huupi tulistamine. Mina võtsin liha, abikaasa võttis kana. Kõrvale Bintangi õlut, mis on kohalik spetsialiteet. Ma usun, et meie õhtusööki kõrvalt vaadata oli päris naljakas. Kui naine suutis enam-vähem viisakaks jääda, siis meespool sõi ja pisarad voolasid lahinal. Ja nii terve õhtusöögi. Mitte, et meeleolu kuidagi melanhoolseks või kurvaks oleks muutunud, toit oli lihtsalt nii terav. Maitsemeel kõrbes sõna otseses mõttes ära ligikaudu minutiga. Pärast seda oleks võinud süüa kasvõi kasepakke, mingit maitset niikuinii ei tundnud. No ja minut hiljem tulid esimesed pisarad. Püüdsin vältida toidu sees igasuguseid seemneid ja punast värvi tükke, kuid see ei aidanud. Iga amps oli kui üks kulbitäis laavat ning pisarad voolasid lahinal nagu joodikul, kes jõudis kodukoha alkopoodi 1 minut pärast kella selle sulgemist. Kolmveerand portsust söödud, andsin alla. Peatäis oli ära nutetud ja suul oli füüsiliselt valus ning õlu sai otsa. Abikaasal oli ka suhteliselt terav söök, kuid mitte midagi sellist. Sellest dineest tegime järelduse, et tuleb rohkem kohaliku toiduga harjutada, siis saab ehk seda ka rohkem nautima hakata. Lõpetuseks võtsime veel ühe kausitäie puuvilju, millest viimase paari ampsu maitset ma juba hakkasin tajuma (tegin vahet magusal ja hapul). Järelikult mingeid permanentseid tüsistusi õhtusöök kaasa ei toonud.

Söök söödud, kobisime kohe tuppa magama. Lennuväsimus oli sees ning järgmise päeva hommikul vara pidime olema uuesti lennujaamas. Sellest tulenevalt jõudsime ka järeldusele, et linna tulemine oli tegelikult viga. Oleks võinud jääda lennujaama hotelli, niisama edasi-tagasi kesklinna saalimine oli mõttetu aja- ja raharaisk. Aga noh, järgmine kord targem.

17.september - Jakarta, Doha, Stockholm

Kummaliseks vahepalaks oli see, et ühel hetkel imbus meie juurde üks kass. Tuli ei kusagilt, anus mõnda aega tähelepanu ja läinud ta oligi. See jäi ka meie viimaseks mälestuseks lennujaamast. Ja Indoneesiast.

Lennukisse hakati laskma täiesti õigeaegselt, Qatari kuulsalt lennufirmalt oleks patt ka midagi muud oodata. Kui üks meie reisiseltskonnast keeras kohe magama, siis mina jäin veel üles ja lasin end teenindada. Soojenduseks võtsin väikese punase veini ja vaatasin täispikka A-Rühma filmi. Kino ajal pakuti ka esimest korda süüa ning nagu tulleski, oli menüü rikkalik. Isegi turistiklassis. Loomulikult oli tasuta ka alkohol - vein, viski, gin, õlu. Mida iganes hing ihkab, kuigi tegemist ju rangelt islamiusku järgiva riigi rahvusliku ettevõttega. Minule selles ühest veinipupsust piisas ning kusagil Sumatra saare ja India vahel lasin samuti silma looja.

Üles ärkasime 3-4 paiku (ärge küsige millise ajavööndi järgi, need olid lootusetult sassis) kui hakati pakkuma „hommikusööki“. Ning ka selle toidukorra kohta on reisipäevikusse kirjutatud vaid kiidusõnad – värske, hea ja rikkalik. Qatar Airways on oma kõrged autasud igati ära teeninud (2011 maailma parim lennufirma, 2010 kolmas, 2009 neljas). Mugavus (jällegi – ka 2 meetrisel volaskil oli turistiklassis mugav), täpsus, ülihea teenindus ning igas asjas kõrgeim kvaliteet – need omadused iseloomustavad seda lennufirmat. Tehes veel tasuta reklaami, siis lisaks Stockholmile, saab lähilinnadest alates 2012 lõpust astuda Qatari raudlinnu pardale ka näiteks Helsingis.

Qatari pealinnas Dohas maandusime päikesetõusu aegu st ca 5 paiku (kohaliku aja järgi) hommikul. Ajaga samas suunas lendamine on tore – kell 1 väljus lennuk Jakartast, kell 5 olime Dohas. Lennuaeg aga oli aga veidi üle 8 tunni.

Varahommik kõrbes oli kaunis – vaikselt kumas juba päikest, maandumisel paistis kätte peamiselt igav liiv ja tühi väli kuni järsku oli silmapiiril uhke klaastornidega linn ja võimas lennuväli. Maandumisel (kordan siis, et kell oli viis hommikul) ütles piloot väliseks soojakraadiks 31. Ning nii oligi, lennukist välja astudes paiskus näkku kuum kõrbeõhk. Lennukit teenindavas bussis oli aga jahe, sest konditsioneer oli põhja keeratud. Sõit terminaali kestis selles viludas bussis meie arvates terve igaviku. Doha lennuväli on agressiivselt laienemas ning seetõttu tegime suure tiiru lennuvälja avarustes, enne kui terminaalihooneteni jõudsime. Täpsemalt on Qatarist mul kirjutatud siin.

Dohas olid mõned tunnid aega ja see oli just paras moment, mil endale ka midagi araabiapärast koju kaasa osta. Kuigi igal pool sai osta ka kaardiga, siis tänu kergele numismaatikahuvile võtsime ikkagi automaadist ka paberraha välja. 100 riaali on praeguses rahas veidi üle 20 euro. Raha oli lahedalt araabiapärane, globaalne ja igav rahakujundus õnneks siia riiki veel imbunud pole. Omad sümbolid, omad kirjad, stiilne taust. Reaalelus on muidugi side selle mainitud maailmaga olemas. Kuna Qatar on suur gaasiriik ja gaasiäri käib maailmas dollarite eest, siis riskide maandamiseks on riaal seotud USA dollariga.

Kulutasime neid riaale aga kahes suures tax-free kaupluses, mis olid minu arusaamist mööda vist avatud 24h. Hästi palju oli müügil ramadaanikaupa (nt datleid), kui ka palju muud (uusim tehnika, lõhnad, riided, alkohol, ehted jne). Hinnatase oli mõistlik, mingeid hüperodavaid leide seal polnud. Rõhuasetus oli poes peamiselt siiski brändi- ja luksuskaupadel. Kuna kaalumiskontrolle enam läbima ei pidanud, siis soetasime enestele niipalju kaupa kui tarida jaksasime ja viitsisime. Lettide vahel uudistades paelus peamiselt meie tähelepanu erinev söögikraam, esmajoones maiused. Otsisime palju me otsisime, aga Qataris endas tehtud kaupu me ei leidnud. See pole ka imekspandav, sest 85% ekspordituludest tuleb ju naftast ja gaasist. Oma vabrikute ja tööstuse rajamine sellises heaoluühiskonnas pole väga vajalik. Toiduaineid veetakse sisse peamiselt Saudi-Araabiast.

Aeg lendas päris kiirelt ja peagi jõudis kätte Stockholmi lennu komplekteerimise aeg ning meie olime seal komplektis. Kõik läks sujuvalt – saime lennukis end sisse seada, lennuk sai õigeaegselt liikuma hakata, stardirajal oli juba hoog sees, meie vaatasime veel hüvastijätuks torni, mille peal oli tervitustekst kui… kui lennuk pani poole stardiraja peal pidurit. Ossa jutt! See oli päris hirmutav. Positiivne oli see, et me saime õigeaegselt pidama ja rajalt välja ei sõitnud, tegelikult oli kõik vägagi kontrolli all. Lihtsalt see areng oli ootamatu. Ruleerisime veidi kõrvale ja peagi kapten ütles, et ta „peab midagi kontrollima“. Teate, kui öeldakse, et „midagi“ peab kontrollima, siis see ei süsti väga kindlust. No mida siis? Mõni minut hiljem kõlas kõlarist aga sama hääl ja teatas, et „kontrollis ühe asja üle ja kõik on ok ning kohe stardime“. Mille sa üle kontrollisid, vasardas peas. Ausalt öeldes see uus hoovõtt võttis junni jahedaks, tegelikult terve see lennukitäis rahvast oli vait ja vaatas pingeliselt ekraanile, enda ette või siis aknast välja. Aga kõik läks viperusteta ja me tõusime ilusti õhku, ju siis oli mingi väike asi. Näiteks kabiinis oli printeris paber otsas või siis kohviautomaadi stepsel oli pistikust väljas. Nii mõeldes oli elu lihtsam.

Aga lend läks piki Araabia poolsaare idarannikut, siis üle Kuveidi, Iraagi, Türgi, Musta mere, Moldova, Ukraina, Valgevene, Läti (mõttes hüüdsin „Stop!“, aga sest polnud abi) ning lõpuks puutusid rattad Stockholmi Arlanda lennuvälja siledat asfalti. Lend tegelikult läks kiirelt. Korralisi söögikordi oli 2, peaaegu piiritu valikuga meediasüsteemist said aga meie lemmikuteks „2 ½ meest“ ning mõned uuemad filmid, mida polnud veel näinud.

Rootsi 17 kraadist karget õhku saime nautima veidi pärast kella 14.00 päeval. Hoolimata madalatest temperatuurinumbritest, oli ilm ilus ja päikeseline. Seega väga suurt šokki kohe ei saanudki. Pagasilindi juures olid jälle ärevad hetked, sest no ei tulnud meie kohvreid. Jälle olime viimaste seas, kes pagasi kätte said, närvid täitsa läbi. Aga kogu kraam oli ühes tükis ja kohvreid väga palju loobitud poldud – selle üle oli siiras hea meel. Kuna ülemäära palju aega ei olnud, siis hoolimata üsna rasvasest hinnast, võtsime fiksihinnaga takso (mis viis selle hinna eest Värtahamneni sadamasse). Pakkumised olid vahemikus 450-600 SEK ning kuna autod olid sõna otseses mõttes samad, siis ei pidanud just tuumafüüsik olema, et oma valik teha. Esimene asi, mis meid imestama pani oli see, et taksojuht ronis valelt poolt (vasakult) sisse. J Parempoolne liiklus oli meile juba külge hakanud. Teine imekspandav asjaolu oli Stockholmi üliuimane liiklus – autod sõitsid eraldi ridades (!), jalakäijaid lasti üle tee, võrrid ja motikad ei sõelunud sul küljes, liiklusmärkidest peeti kinni jne. See kõik tundus nii kummaline. Kuu aega Indoneesias keerab ikka mingid arusaamad täiesti sassi. Seda võis nüüd nimetada siis lausa Euroopa kultuurišokiks.

Sadamasse jõudes nägime, et „Baltic Queen“ nimeline laev oli meie jaoks ilusasti ära kasitud ja valmis seatud. Paigutasime end kajutisse ära ja sõime restoranis raha eest, mille eest oleks Indoneesias saanud mitmekäigulise lõuna või siis lihtsalt mitu päeva hästi süüa, maitsetuid võileibu. Pärast sellist kulinaarset pettumust, sulgusime kajutisse ja üritasime televiisori abil end jõuga kohalikku aega suruda. See tähendab, et ei läinud enne magama kui hilisõhtu käes. Ja see toimis. Kell kümme lasime tule surnuks ning täpselt 12 tundi hiljem astusid meie jalad jälle Tallinna pinnale. Seekord läks siis niiviisi, väga tore reis oli. Aga lugege järgmiselt lehelt kokkuvõtet kah kui te lugemisega juba siiani välja olete jõudnud.