Ärkasime liiga vara. Pidime ärkama niigi enne kukke ja koitu, kuid ärkasime veel varem. 5 tundi pärast voodisse heitmist oli kondid uuesti vaja sealt püsti ajada. Seetõttu polnud üllatus, et ärkajateks olid 2 väsinud inimest. Aga minna oli vaja, sest soov oli õhtuks jõuda Jaava saare idaossa, Jaava kultuuri keskusesse, Yogyakarta linna. Olime selles mõttes suhteliselt optimistid ikka, et rongipiletit meil polnud ja alternatiivsete kohalejõudmise viiside kohta polnud uurinud. Ehk siis va banque, me pidime selle rongi peale saama. Meie vastu töötas asjaolu, et homme pidi hakkama Idul Fitri pidustuste kulminatsioon, mil Indoneesia puhkab ja liigub. Ja liikumise all tuleb mõelda kümnete miljonite inimeste lahkumist linnadest maale ning Jakarta-Yogyakarta suund on üks populaarsemaid. Kõik reisijuhid soovitavad sellel ajal mitte kuhugi liikuda, sest transpordivahendid on täis ja kõik piletid ammu ette ära müüdud, linnad ja teed on sõidukitest umbes, hinnad on laes jne. Nüüd niiviisi kirja panduna ja seda lugedes tundus meie olukord lootusetuna, sellel hetkel me totaalselt eitasime situatsiooni. Mõtlesime positiivseid mõtteid – läheme raudteejaama, ostame piletid ja sõidame päev otsa mugavas rongis läbi Jaava saare.
Siht silme ees, panime kiiresti asjad kokku ja peagi olime taksos ja teel Gambiri raudteejaama, mis asus meie hotellile suhteliselt lähedal. Rongijaam oli üllatavalt tühi kui agressiivsed pakikandjad välja arvata. Nad lausa üritasid sõitvast taksost juba meie kohvreid hakata välja rebima, kuid sama jõuliselt me ka nende teenustest loobusime. Me isegi ei vaevunud uurima, et kui palju see teenus maksta võiks, kuid arvestades seda, et kandjaid oli seal ootel kümneid, siis arvatavasti suhteliselt vähe.
Piletikassa juures järjekorda polnud (mida pidasime heaks endeks) ning vaatasime, et ka meie soovitud rongi väljumiskellaaeg oli ilusti müügikioski juures presenteeritud. Seis oli paljulubav. Kassas küsisime 2 piletit „Argo Dwipangga“ nimelisele rongile Yogyakartasse – see rong pidi olema normaalne, mugavustega rong. Pileteid oli! Juhuu, jackpot! Aga siis öeldi meile hind – kahe pileti eest 840tuh IDR. Et siis… MIDA? Kõigi arvestuste järgi pidi 1 pilet maksma 210ths IDR, nüüd täpselt kahekordne hind. Ja nii oligi. Kui reisiraamatutest ja netist võis lugeda, et hinnad võib korrutada ramadani ajal kahega, siis raudteekompanii oligi võtnud kalkulaatori ja hinnad täpselt kahega korrutanud. Aga mis meil üle jäi – kas maksta küsitud hinda või siis kaotada veel (vähemalt) 1 päev. Teada oli, et homme lähevad massid liikvele, seega võis tekkida olukord, kus üldse mingisugusegi pileti saamine osutub keeruliseks. Ega see polnud mingi Tallinn-Keila ots, Jakarta ja Yogyakarta vahele jäi ca 500 kilomeetrit kõige suurema asustustihedusega saart maailmas. Seega köhisime papi välja – ca 1200 EEK kahe pileti eest, sõit parem olgu piletit väärt.
Kuldaväärt papitükk taskus, lohistasime end perroonile. Aega oli ca tund ja magamatus andis vaikselt tunda. Gambiri rongijaamas aga käis elu täie hooga, ronge tuli ja läks pidevalt. Osasid vagunkoosseise reisirongideks nimetada oli muidugi suhteliselt keeruline. Katkiste akende või ilma akende ja usteta veeremid olid suhteliselt tavaline vaatepilt. Linnalähedased elektrirongid olid täiesti uskumatult ülerahvastatud. Ustel kõlkumine oli standard, küll oli aga tavatu näha inimesi istumas elektrirongide katustel. Mõned paistsid lausa nõjatuvat nendele rongi sarvedele, mis elektrit liinidest rongi juhivad. Kuna nõjatujad seal otseselt ei särisenud, siis võis eeldada, et nad teadsid mida nad teevad. Või siis olid nad elektri suhtes immuunsed. Igatahes üks on selge – Indoneesia masstranspordi põhimõtetes on sõna „ohutus“ kusagil nimekirja lõpus. Ja ma ei imestaks üldse kui sinna lõppu veel naerunägu pandud on. Sest kui mõnekümnest miljonist reisijast mõned kümned sõiduki pealt maha kukuvad või rongi katusel ära küpsevad, siis see on lubatud vea piirides.
Seal perroonil seistes kogesime ka kogu oma Indoneesia reisi kõige sürreaalsemat hetke. Ühel momendil jäi pilk pidama kahel reisijal, täpsemalt nende reisijate kilekottidel, veel täpsemalt nende kilekottidel olevatel tekstidel. Ühe peale oli kirjutatud „Kalev – kiusatus aastast 1806“ ja teisel „Rimi“. Kontrollisin oma seisundit – olin ärkvel ja väga suure tõenäosusega täie mõistuse juures. Viimasele sain kinnitust sellest, et ka reisiseltskonna teine pool nägi täpselt sama kilekotti ja oli täpselt sama imestunud. Seega väsimusest veel hallukaid ei näinud. Fikseerisime ära, et näo järgi oli tegemist kohalikega ning enne kui oleks tekkinud võimalus midagi pärida, olid nad juba rahvasumma kadunud. Milline on tõenäosus, et ühel varajasel hommikutunnil saavad Jakarta raudteejaama perroonil kaks Eestist pärit inimest ja 2 Eestist pärit kilekotti? Selle üle mõtlesime seal mõnda aega. Aga nagu situatsioonist võib järeldada, oli see tõenäosus väga kõrge.
Lisaks mõttetegevusele sai tegelikult nautida ka ärkava linna vaateid. Raudteejaama perroonidelt avanes kaunis vaade Jakarta City klaasist pilvelõhkujate ja muude maamärkide suunas.
Kui kell sai 8 (mil meie rong pidi tulema) ei juhtunud tegelikult midagi. Rong küll tuli, kuid see oli ilma konditsioneerita „aeglane“ rong Yogyakartasse. See polnud meile, selle tegid konduktorid meile kiiresti selgeks. See oli poole kaheksane rong alles, ka täpsus ei ole siinse ühistranspordi suurim voorus. Samas olime õnnelikud, et see polnud meie rong, sest ilma konditsioneerita puupinkidega vagunid ei olnud just ahvatleivamad kohad, kus järgmised tunnid veeta.
Läks veel tund aega enne kui meie raudruun vagunid ette vedas. Vahepeal saime veidi juttu aetud ühe kohalikuga, kes uuris meie plaanide kohta ja küsis, et kas me ikka teame, et on „Idul Fitri“. Me ütlesime, et teame küll. Kui ta teada sai, et me täna ostsime alles piletid, siis ta õnnitles meid, sest meil oli vedanud. Ütles, et homseks poleks te päris kindlasti mitte ainsamatki piletit saanud. Ükskõik kui palju oleksite maksnud. Ta soovitas meil mõnda aega Yogyas kohapeal olla, sest sealne kant on lootusetult umbes (nii maanteed, raudteed kui lennuliinid), selline plaan meil tegelikult oli kah.
Veidi enne üheksat veeres natuke väsinud kuid kõigi mugavustega „Argo Dwipangga“ perrooni ette ja nii saime lõpuks vagunisse. Istuma. Sellega seoses tekkis küll ekstsess ühe hästi agara pakikandjaga, kuid see lahenes kiirelt ja valutult. Nimelt haaras porter rongi sisenemisel meie kohvrid (omal initsiatiivil ja vastu meie tahtmist) ja viis need meie 4 sammu eemal asuvate kohtade juurde ning upitas pagasi üles, istmete kohal olevasse hoiukohta. Selle raske töö eest palus ta 50 000 IDR (70 EEK). Sisuliselt oli see tema tervitus – tere, valge inimene. Andsime 1000 ja kostitasime teda ka kurjade eestikeelsete sõnadega. Tundub, et mees mõistis ja lahkus ise midagi vastu turtsudes (omas keeles). Eks jah nende ida-Euroopa turistidega on raske – nad oskavad kohati raha lugeda ja ei maksa alati niipalju kui küsitakse.
Nagu mainitud sai, oli rong mugav. Suuri istmeid sai alla lasta ja samuti sai jalgu täiesti rahulikult välja sirutada. Seega saime oma makstud suure raha eest midagi vastu kah, mugavusaste oli ikka kõrgem kui lennuki turistiklassis. Ning rongireisis on midagi sellist teistsugust, huvitavat. Võib-olla on põhjus selles, et pole tükk aega sellist pikka rongisõitu ette võtnud, võib-olla milleski muus. Igatahes kui olime ennast mugavalt sisse seadnud, ootasime juba huviga seda, mis meile rongiaknast näidatakse.
Enamus ülejäänud reisijatest meie vagunis olid kohalikud, peamiselt mosleminaised lastega. Huvitav, kus mehed siis on? Täna veel tööl ja tulevad homme järgi? Oli näha, et tegemist oli keskmisest selgelt jõukamate inimestega, sest erinevaid elektroonilisi vidinaid, mida laste ja naiste käes näha võis (iPodid, iPhoned, läpakad, PSPd jne) oli kilode viisi ja ka riietus (mis küll peamiselt oli traditsiooniline) paistis välja luksuslikum kui tavaliselt. Rongipileti hinda arvestades, oli see ka arusaadav – indoneesia keskmine sissetulek kuus on ligikaudu 1200 EEK. Seega keskmisest kuupalgast jaguks kahe pileti ostmiseks.
Veidi peale üheksat võttis lokomotiiv hääled sisse ja hakkas vaikselt liikuma. Alguses küll väga vaevaliselt ning kuna me olime üle tunni hilinenud, siis pidime veel raudteejaama ühel haruteel oma aega ootama. Vaikne kulgemine läbi Jakarta kinnitas meie veendumust, et tegemist on ikka väga koleda ja tohutult ülerahvastatud linnaga. Koledus väljendus esiteks täiesti hoomamatutes prügimassides, mis tänavatel, parkides, raudtee äärsetes kraavides, inimeste hoovides ehk siis tegelikult kõikjal laiutasid. Inimestel puudus igasugune austus oma kodukoha suhtes. Seda me nägime kilomeetrite viisi kui rong vaikselt läbi selle Kagu-Aasia metropoli agulite veeres. Lisaks loomulikult inimeste elupaigad – kile, papp ja vineer olid peamised ehitusmaterjalid. Samas see nii väga ei šokeerinud, sest olme näinud nii Mexico City kui ka Buenos Airese slumme. Vaesus vaesuseks, kõikehaarav räpasus tekitas tülgastust.
Kui linn läbi sai, algasid lõputud riisipõllud. Jaava keskosa (vähemalt see kust rong läbi sõitis) paistis olevat täiesti tasane ja praktiliselt metsavaba. Vaid kusagil taamal võis aimata mägesid. Kogu maapind oli tehtud põldudeks, sest Eestist 3 korda suuremal saarel elab 100 korda rohkem inimesi kui meil (140 miljonit) ning kõik nad tahavad süüa saada.
Kuna siia sõidu juurde otseselt midagi väga kirjutada pole, siis mõned sõnad Jaava kohta üldisemalt (juurde rongiaknast tehtud pildid). Keda ajalugu ei huvita, võib selle lõigu vahele jätta.
Jaava saar on üks kolmest paigast maailmas, kus elutses selline inimese eelkäija nagu Homo Erectus (keda tuntakse ka „Jaava mehe“ all). Tema 1,7 miljoni aasta vanused jäänused leiti Solo jõe äärest. Saare erakordselt viljakas pinnas oli väga soodne paik elu tekkeks ja arenguks. Põllumajanduse areng eeldas koostööd, sest niisutussüsteemide loomine ei olnud kunagi vaid ühe küla asi ning eeldas konkreetset koostööd naaberasumite vahel. Selle tulemusena tekkisid väikesed kuningriigikesed, mille piirid jooksid tavaliselt piki vulkaanilisi mäeahelikke. Mäeahelikud olid ka põhjuseks, miks erinevad kuningriigid omavahelt väga ei suhelnud. 17.-l sajandil oli saar väidetavalt kaetud teedevõrgustikuga kuid märg hooaeg ja kohati ka poliitikute suva katkestasid ühendusteid üsna tihti. Sellest tulenevalt arenesid erinevad kuningriigid eri kiirustega ja eri suundades.
Hinduistlikud-budistlikud kuningriigid tekkisid Jaavele alates neljandast sajandist. Esimene suurem omavalitsus tekkis 8.-l sajandil Jaava keskosas – Medangi kuningriik. Medangi religioon keskendus Shiva nimelisele Hindu jumalusele ning tänu sellele kerkisid ka varaseimad hinduistlikud templid Diengi platoole. Samal ajal kerkis esile ka Sailendra dünastia, mis hakkas promoma Mahayana budismi ja tänu sellele kerkisid sellised võimsad ja maailmakuulsad templid nagu Borobudur ja Prambanan. Kümnenda sajandi paiku liikus võimukeskus Kesk-Jaavalt ida-Jaavale. Kui seni oli riigikeste sissetulek peamiselt seotud põllumajandusega, siis ida-Jaava kuningad võtsid aktiivsemalt ette kaubanduse Hiina ja Indiaga. Seetõttu suutsid nad kasvatada ka jõukust ning omakorda mõjuvõimu. 14.-l sajandil kuulutaski kuningas Hayam Wuruk end kogu Indoneesia arhipelaagi valitsejaks, kuigi reaalne mõjuvõim oli tal oluliselt väiksem. Wuruki surma ja islami tulekuga hakkas see kuningriik aga kindlalt alla käima.
Islam sai Indoneesias kõige levinumaks usuks seetõttu, et ülikud, kes tegid tihedat koostööd araabia kaupmeestega, leidsid selle usundi endale sobiva olevat. Sealt hakkas asi arenema ning juba 16.-ks sajandiks olid moslemid Jaaval enamuses. Samal ajal loodi ka esimene kontakt hollandlastega, kes siis järk-järgult oma mõjuvõimu saarestikus suurendasid. Jaavalased olid küll kõvad sõdalased, kuid nende kiiks oli see, et nad kippusid sõdima omavahel ning seetõttu ei suudetud hollandi koloniaalvõimule väga vastu hakata. 18.-ks sajandiks oli Indoneesia saarestik praktiliselt Hollandi asumaa ning oma võimu kindlustamiseks toetasid nad Jaava aristokraatia püsimist, nimetades kõrgeimaid kohalikke ülikuid erinevate piirkondade juhtorganitesse. Jaava peamine väärtus hollandlaste (loe: Dutch East India Company) jaoks oli riis.
Sajand hiljem hakkas plahvatuslikult kasvama ka Jaava rahvaarv (19.sajandi algul elas Jaaval ca 5 miljonit inimest), kuna eurooplased tegid lõpu sisesõdadele ja tutvustasid inimestele selliseid taimi nagu mais ja maniokk. Need sobisid vaesematele peredele, kes ei saanud endale riisi lubada. Teise põhjusena nähakse asjaolu, et kuna hollandlased suurendasid järsult maksukoormat, siis hakati agaralt lapsi tegema, lootes niiviisi pere kitsikusest välja tuua. Täna on jõutud siis aega, kus ühel ruutkilomeetril elab ca 1200 inimest.
Jaaval räägitakse peamiselt kolme keelt – Jaava, Sunda ja Madura keelt ning enamus rahvast valdab ka Indoneesia keelt. Aga hetkel siis Jaava saare üldinfost ehk piisab.
Akna taga mööda libisevate maastike taustal pakkusid usinad vagunisaatjad meile pidevalt snäkke ning ühel hetkel toodi ka lõunamenüüd. Snäkkide valikus suudeti meid isegi üllatada. Ebamäärasena tundunud ja švammi moodi välja paistnud (kuid selle eest odavad) maiustused maitsesid lausa jumalikult. Selline õhuline ja hõrk maitse mida ootaks ehk mõnest heast prantsuse restoranist. Kahjuks ei mäleta nende koogikeste nime, mistõttu hiljem ei osanud neid ka kusagilt otsida.
Lõunamenüü oli pikk ja indoneesiakeelne, siin osutus kaasa võetud sõnastik väärtuslikuks abimeheks. Natuke aitas ka väga abivalmis vagunisaatja, kes üritas oma piiratud inglise keele oskuse abil püüdlikult selgeks teha, et mis toite siis lõunaks ikkagi pakutakse. Mina võtsin Indoneesias ühe väga tuntud roa – lihapallisupi nimega bakso ning kaasa proovis kanatiibu nuudliteda. Baksot pakutakse nii restoranides kui ka tänaval söögikärudest, tegemist on konkurentsitult menukaima indoneesia supiga. Ning nagu seal kombeks, oli tegemist ka väga vürtsise supiga. Aga selline soe supp jääkülmaks konditsioneeritud vagunis oli tegelikult väga hea mõte.
Pärast lõunasööki kadusid tunnid pooluneledes – silmanurgast mööda kappavat maastikku jälgides ja kõrvaklappidest hääd muusikat peale kuulates. Kella kolme paiku hakkasime juba tähelepanelikumalt ümbrust jälgima, sest piletijärgne saabumisaeg oli 15.15. Samas andsime enestele aru, et kui me väljusime ca tund pärast plaanilist aega ja lisaks seisime pool tundi kusagil Jakarta slummides, siis oleks naiivne loota, et me õigel ajal Yogyasse jõuame.
Loodus oli muutunud, silmapiirini ulatuvate tasandike asemel sõitsime nüüd keset mägesid ja džunglit. Entusiastlikumad põllumehed olid küll ka tohutult järskudele mäekülgedele riisiterrasse loonud, kuid see ei olnud siiski väga levinud. Metsikut loodust oli üllatuslikult üsna palju alles. See siiski ei olnud kõige põnevam asi selles Jaava piirkonnas. Siin me nägime (st ei näinud) hoopis midagi sellist, mida me varem polnud Indoneesias kohanud. Küladest läbi sõites me ei näinud prügi! See oli täiesti uskumatu vaatepilt. Isegi hernekeppidest ja ajalehtedest ehitatud saraesised olid puhtad ja hoolitsetud. Ning reaalajas nägime ühe sellise majakese ees inimest, kes luuaga oma hoovi puhastas, kuigi seal midagi puhastamisväärset silma ei paistnud. Selline muutus oli igati tervitatav.
Tunnid aga veeresid omasoodu edasi. Kell sai 4. Ja siis 5. Poole 6 paiku kõlas üle vaguni lõpuks teadustus, et kohe jõuame Yogyakarta raudteejaama (mis ei olnud rongi lõpp-peatus). Selleks hetkeks olime praktiliselt külmast kanged, isegi kõik peale tõmmatud riided ei aidanud enam. Konditsioneer oli kogu aeg põhjas olnud ning lõpuks jõudis madal temperatuur ka kontidesse. See läks aga õnneks kohe üle kui rongist välja astusime. Murdsime peagi vaksalist välja ning teine asi, mis kohe silma jäi, oli see, et inimesed (st teenusepakkujad) ei olnud enam nii agressiivsed. Piisas vaid öelda „Terima Kasih“ (eestik. „Aitäh (ei soovi)“) kui kõik raudteejaama ees olevad varrukameestest taksopakkujad vaikselt eemale läksid. Peagi leidsime ka plafooniga taksod ning seal hakati meile suruma fikshinda meie poolt välja valitud hotelli „Rumah Mertua“ juurde. Lonely Planeti abiga teadsime nõuda „argot“ ehk taksomeetri järgi sõitmist. Alguses ei olnud keegi nõus, kuid kui hakkasime eemale minema, siis üks mees murdus ja hüüdis, et on „argoga“ nõus.
Istusime siis peale ja sõitsime. Sõitsime väga pikalt. Meie arvates liiga pikalt ning ühel hetkel olime kindlad, et meile tehakse „ekskursiooni“. Selle peale sai juhile öeldud mõned käredamad sõnad ning kaardi peal näidatud, et „Kurat, Rumah Mertua ei ole kesklinnast nii kaugel“. Mees läks ka selle peale veidi keema ja rääkis omas keeles midagi ja žestikuleerides üritas selgeks teha, et ta läheb õiges suunas. Lõpuks veeresime hotelli ette ja suhteliselt tülis olevatena jätsime hüvasti. Meie olime leilis, et meid tõmmata prooviti ja taksojuht oli leilis, et idiootidest turistid ei tea Yogyast midagi ja süüdistavad teda asjatult. Seekord tuleb tunnistada, et taksojuhil oli õigus. „Rumah Mertua“ nimeline ööbimiskoht asubki keskusest üsna kaugel, 15-20 mintsa taksosõitu. Kaardi peal tundus tee oluliselt lühemana, aga tegelikult tuli mees kõige otsemat teed pidi. Selles veendusime järgmistel päevadel. Õnneks ei maksa takso Yogyas praktiliselt midagi, mistõttu me oma valikut ei kahetsenud. Või mis valikut, meil ei olnud ju midagi broneeritud. Antud butiikhotelli olime valinud välja tripadvisor.com-i järgi – kõrge hinnangu ja mõistliku hinnaga. Lootsime, et hoolimata Idul Fitrist me ikkagi saame toa.
Retseptsioonis igatahes oldi korraks mures kui ütlesime, et reserveeringut pole. Pidime neile jälle üle kinnitama, et „jah, me teame, et on ramadani lõpp.“ Siiski 1 tuba oli vaba ning kui me oleksime nõus järgmisel päeval tuba vahetama, siis saaksime olla seal ka teise öö. Me olime nõus ning selle peale nad vabandasid ette ja taha, et nad sellist ebamugavust meile peavad tekitama. No mis ebamugavust, me ju ise tulime ilma broneeringuta tipphooajal! Hind oli 295ths IDR/öö (ca 400 EEK) ja sellest eest saime jumalikku vaikust ja veidike ka luksust. „Rumah Mertua“ on 1-korruseline hotell, mis ulatub tee äärest pikalt taha aeda. Tee tubade juurde viib läbi mõnusa roheluse. Täielik idüll. Keset hoovi oli suur bassein ja kompleksis asus ka õdus restoran. Me olime kohe müüdud ja äärmiselt rahul, et tripadvisorit (jälle) usaldasime. Enne kui meid tuppa lubati (kohvrid viidi muidugi meil ette ära), paluti meid restorani ja pakuti tervitusteed ja snäkke. Snäkkideks olid kevadrull ja magus koogike. Ümmardajaid sebis kogu aeg niipalju ringi, et kohati oli lausa imelik. Pole harjunud sellise pideva kummardamisega. Tuleb ära mainida, et tegemist oli budistlikus stiilis hotelli/restoraniga.
Pärast riiete vahetamist otsustasime, et sööme õhtust. Snäkid olid maitsemeele tööle pannud. Restoran oli siin keskmisest selgelt kallim, selline Euroopa hindadega söögikoht. Proovitud sai beef satet (lihavardad) ja kana nuudlitega ning kõrvale tellisime joogiks vett ja palmiveinist tehtud sangriat. Indoneesia Sangria oli huvitav, aga minu meelest liialt puskarimaitsega. Ära sai ta proovitud, kuid uuesti ei telliks. Portsud aga selle eest olid ülisuured, kaunilt presenteeritud ja väga maitsvad. Sinna juurde käis loomulikult ka pealetükkimatu, samas võimatult hoolitsev teenindus. Olime restoranis kahekesi, kuid niipea kui vesi klaasist otsa sai, oli ettekandja juba kannuga sul kõrval. Ilmus ei tea kust. Eesti teenindajatel oleks sealt palju-palju õppida. Õhtusöök kokku maksis ca 300EEK, mida on Indoneesia kohta lubamatult palju, aga see oli seda teatud mõttes ka väärt. Sisuliselt privaatne õhtusöök väga õdusas restoranis.
Õhtu lõpetasime ladistamisega basseinis, see oli äärmiselt kosutav pärast mitut sõidupäeva. Nüüd olime õnneks natuke aega jälle paigal. Hilisõhtusse sobis aga väga hästi Jim Carrey film „Yes man“. Ilmselt tänu Sangriale tundus see film tollel hetkel naljakaima linateosena, mis eales tehtud. Äärmiselt lõbusas tujus see sõidupäev igatahes lõppes.
0 kommentaari:
Postita kommentaar