07.september - Probolinggo, Cemoro Lawang

Äratus 6.30, meie mugav olemine selles äärmiselt lahedas hotellis on läbi saanud. Täna asume jälle teele. Ikka edasi ja edasi… Viimast korda saime ka nautida seda üllatustega hommikusööki. Seekord saime oma pannkookide ja praemuna kõrvale munapiruka ja banaanipiruka, mis maitsesid nagu ikka – imehästi. Hommikusöögid on selles hotellis igatahes kopsakad ja maitsvad, see annab tugeva aluse päevastele ringituuseldamistele. Kuna me sellest paigast nii vaimustuses olime, siis teeme veel reklaami – kes otsib Yogyakartas endale öömaja ning ei pelga kesklinnast eemal olemist, sellel soovitan küll minna „Rumah Mertua“ nimelisse hotelli. Teenindus ja olmetingimused on suurepärased ning hinnatase väga mõistlik.
Mõni minut peale kaheksat pidi meile järgi tuldama ja tuldigi. Selle fakti toimumise järel võis juba kindlalt öelda, et „Great Toursi“ nimelist asutust võib usaldada. Seekordne mikrobuss oli oluliselt mugavam kui eilne käula, aga muidugi ka läbitav maa on oluliselt pikem. Tänane päev peakski suures plaanis mööduma bussis, sest sõitsime linnadest eemale, ida-Jaava vulkaanimaale. Minul õnnestus saada parima vaatega koht – st lebotada juhi kõrval pingil. Abikaasa istus tagapool ning ka tal oli suhteliselt mugav olemine. Kõrvaklapid peas ja fotokas käes, lendas tee päris kiirelt. Kuigi tuli istuda ka ummikutes ning vahest oodata pikalt möödasõidu võimalusi. Prambananist mööda sõites nägime ära ka kuulsa Merapi vulkaani, mis eile ennast udu sisse oli peitnud. Tõeliselt võimas tulemägi. Nagu eilse päeva jutus sai mainitud, siis ca kuu aega pärast meie külaskäiku Merapi aktiviseerus ja kattis lähikaudsed alad kõik tuhaga. Yogyakarta kesklinn nägi välja kui lumevaiba all. Aga meie sellest suurepärasest vaatepildist pääsesime. Õnneks.
Aga kuna selle sõidu kohta midagi väga kirjutada pole, siis kirjutaksin siin hoopis Indoneesia liiklusreeglitest üldiselt. Tuletan igaks juhuks veel meelde, et Indoneesias on vasakpoolne liiklus.
Liiklusreegel number 1, mis on liiklusseaduse alguses ilmselt rasvaselt ära toodud kõlab nii: „Jalakäija ei ole mittekeegi!“ Teedel on küll olemas sebrad, kuid kui tegemist ei ole just valgusfooriga ülekäigurajaga, siis selline lihtsameelne tegu nagu sellele astumine näitab teistele liiklejatele, et sa oled suitsidiaalsete kalduvustega inimene, kes tuleks ilmselt arstide järelvalve alla anda. Kui sul siiski õnnestub leida moment, kus autodevoog on hõredam, siis on sul omal riisikol võimalik üle tee silgata, kuid jalakäija pärast ei jää seisma mitte keegi. Mitte kunagi. Kui hakkad mõnele sõiduvahendile ette jääma, siis pidurpedaali asemel vajutatakse signaaliklahvi. „Vutt, vutt nüüd jalakäija…“ Selle reegli saime õnneks kiirelt selgeks ja seetõttu oleme endiselt elavate kirjas.
Reegel nr 2 on aga järgmine: „Suuremal on ALATI eesõigus!“ See ühtib ka esimese reegliga, kuna jalakäija on tavaliselt kõige väiksemate gabariitidega liikleja. Seega kõige tegijamad on Indoneesia liikluses suured veokad ja bussid. Kui säärane suur sõiduk tahab kuhugi pöörata, siis ta ka pöörab. Äärmiselt kohusetundlik juht paneb sellisel juhul isegi vahest suuna sisse. Ja kui suur buss tahab kellestki mööda sõita, siis ta ka sõidab. Eesolijad ja vastutulijad vaadaku ise kuidas saavad. Möödasõidu puhul on suure viisakuse märgiks see, et seesama bussijuht vilgutab tuledega ja laseb signaali, selleks, et kõik ettejääjad taipaksid õigel ajal eest ära tõmmata ja vajadusel ka kraavi keerata.
Kui sa oled tavalise sõiduauto juht, siis saad eessõitjast mööda sõita juhul, kui kedagi vastu ei tule. Ja kui ma kirjutan kedagi, siis loomulikult liiklusreegel nr 2 mõistes. Mootorrattad/rollerid/võrrid ei loe, sest nende gabariidid on sõiduautost väiksemad. Seega unustage ära kõike parema/vasema käe reeglid, pidevad jooned, möödasõitu keelavad märgid jne – maanteedel ja ka asulasisestel teedel käib kogu liiklus reegel nr 2 alusel. Möödasõitudest veel niipalju, et mööda võib sõita nii kuidas saab, vahet pole, et kas vasakult või paremalt. Kasvõi teepeenart kasutades. Ja kui teepeenral jalutavad jalakäijad, siis tuleta meelde reeglit nr 1.
Suunatuld möödasõitudel ei kasutata, kui saad otse eessõitva masina kõrvale siis väike törts signaali ja gaas põhja. Ning nagu ma varem juba mainisin, siis auto tunnetus peab olema ideaalilähedane või veidi parem. Liiklus linnas on pidev sentimeetrite mäng ja see ei ole liialdus. Autode vahel sõeluvad alati võrrid ja iga 10 sekundi tagant keerab mõni nendest sulle ette. Seda pead alati arvestama, et linnas on nii ees, taga, vasakul kui ka paremal 10-15 cm kaugusel mõni kaasliikleja, seega tähelepanu hajumine võrdub automaatselt liiklusõnnetusega. Aga liiklusõnnetusi kui selliseid (ka väikeseid kõkse) me oma reisi jooksul ei näinud ja minu arust on see üks suur ramadaani ime. Ok, see meie noor taksojuht tegi Kabanjahes väikese mõlkimise, kuid see oli tema omast lollusest. Linnatänavatel me õnnetusi ei täheldanud. Kuidas see on võimalik, mina aru ei saa. Mina oma 15-aastase autojuhistaažiga Yogyas ja Jakartas liigelda ei julgeks.
Kui eelnevalt sai kirjutatud, et millal suunatuld ei kasutata (möödasõit), siis see päris tarbetu jurakas ka auto küljes ei ole. Suunatuli läheb sisse siis kui sa hakkad tegema pööret üle mitmekordse pideva joone ja üle mitme vastassuunast tuleva sõidurea. Siis annad vilgutamisega vastutulevatele autodele märku, et midagi hakkab toimuma. Suunatuli pannakse sisse ka siis kui keegi hakkab sinust mööduma, aga vastu tuleb möödujast suurem liiklusvahend, keda mööduja pole märganud. See on selline viisakusavaldus, mis hoiab ära suurte hukkunutega õnnetused. Muide liiklussurmade arv 100 000 elaniku kohta on Eestis ja Indoneesias praktiliselt võrdne. Arvestades sealset kaootilist hullumaja, on eestlastel palju mõtlemisainet, et miks me ennast massiliselt surnuks sõita suudame. Meie teed on Indoneesia teedega võrreldes sisuliselt mahajäetud maanteed.
Aga edasi. Liiklusmärgid. Eriti kiirusepiirangut tähistavad liiklusmärgid. Olen täiesti veendunud, et igas linnas (või siis vähemalt igas maakonnas) on olemas inimene (kohalik teadjamees), kes teab nende sõiduteede kõrvale asetatud kummaliste metallist tahvlite tähendusi. Võib-olla isegi mõni liikleja teab, kuid neid ei vaata küll mitte keegi. Seda täheldasin nii Sumatral sõites kui ka nüüd Jaaval bussijuhi kõrval istudes. Lihtsalt ei vaadata liiklusmärke. Kiirusepiirang tuleneb teeoludest – alati sõidetakse nii kiirelt kui tee kvaliteet ja liiklustihedus kannatavad. Kui õhtul on linnas tee tühi ja asfaldikvaliteet korras, siis gaas põhja. On siis lubatud 70 või 30, vahet pole. Maksimumkiiruse määravad ainult teeolud. Selliselt suhtumisele aitab kindlasti kaasa ka see, et kiirust ei mõõdeta. Vähemalt ei näinud, et oleks kusagil mõõdetud.
Põnev teema on ka teel paiknemine. Kui linnas on tänavale joonitud 2 rida, siis on kõrvuti 3-4 autot. Kui maanteel on ühes suunas 2 rida, siis on täiesti ok, kui sõidad tee keskel. Ehk siis nii, et sõidad piki sõiduradasid eraldavat katkendjoont. Ja teised liiklejad aktsepteerivad seda. Sõidavad kannatlikult selle keset teed sõitva auto taga, oodates võimalust mööda süstimiseks. Täiesti fenomenaalne, ei mingit signaalitamist või tulede vilgutamist. Miks?
Aga kui on 2 rida ja mõlemat kasutatakse, siis veokid ja bussid on alati kiiremas reas. Küsite miks? Vastan – vaadake liiklusreeglit nr 2.
Nende kahe reegli abil saab sisuliselt lahti defineerida kogu liikluse selles ülerahvastatud ja üleautostunud riigis. Õpid need kaks asja selgeks ja pead nendest alati kinni ning saad ilusti hakkama. Kui sa tood sisse veel mingi dimensiooni läänelikust liikluskultuurist (nt et peatee on peatee), siis on väga suur tõenäosus, et saad üsna kiirelt hukka. Peatee on ju peatee seni kuni kõrvalteelt ei tule sinu masinast suuremat autot. Elementaarne, eks. Samuti pead sa neid kaht reeglit jälgima pimesi. Kui ikka linnas on sinul peatee ja kõrvalteelt tuleb hooga samaväärsete gabariitidega masin (st masin, kes peab andma teed), siis hoolimata sellest, et paistab nagu see teine masin ei kavatsegi pidurdada, siis kindlasti ei tohi sina pidurdada. Kui kõrvalteelt tulija näeb, et sa isegi korraks mõtled pidurdamisele, siis see näitab, et oled nõrk ja peadki lõpuks teed andma. Kui sa aga kiirust ei vähenda, siis jääb kõrvalteelt tulija jällegi mõnikümmend sentimeetrit enne kokkupõrget seisma. Ja kõik sujub. Ja see on normaalne.
Alguses oli autos sõites tervislikum mitte ettepoole vaadata, kuid lõpuks said aru, et nii see süsteem siin toimibki. Iga minut hulgaliselt napikaid, aga ükski nendest ei realiseeru. Ja ei realiseerunud kuni reisi lõpuni. Seega hoolimata sellest, et see liiklusest maalitud pilt paistab väga kole, ei saa midagi ette heita. Praeguseks aga sellest teemast kõik.
Kui mina tegin tähelepanekuid kohaliku liikluskultuuri osas, siis minu kaasa tutvus samal ajal kahe hollandlannast kaasreisijaga – Elleni ja Annalisaga. Tegemist oli kahe seiklushimulise tütarlapsega, kes olid juba pool maailma läbi sõitnud. Üks nendest oli ka pikemalt Kagu-Aasias elanud. Tänu sellele läks see päevapikkune sõit päris kiirelt. Vahepeal tegime küll ka mitmeid pause – pissipaus, söögipaus (sõime CapCayd lihaga), veel pissipaus, kohvipaus (pildil olev Arjuno vulkaan paistis kätte just sellise pausi ajal) jne. 10 tundi pärast sõidu algust jõudsime Probolinggosse, kus meid komplekteeriti ümber. Probolinggo oli viimane suurem linn enne väga hõredalt asustatud vulkaanipiirkonda, mistõttu sinna jõudsid väikesed mikrobussid väga erinevatest piirkondandest. Kes tuli Yogyast nagu meie, kes tuli Solost, kes Surabayast, kes üldse Balilt. Seal siis tõsteti kogu krempel ümber selle järgi, et kes millise tuuri oli valinud. Ja ütleme nii, et vahetus ei olnud paremuse suunas. Oma kõige mugavustega mikroka asemel tuli nüüd ronida ratastel liikuvasse plekist kuuti, mille üks eripära oli näiteks selles, et spidomeeter ei töötanud. Ka bussi täituvus erines oluliselt - minul õnnestus saada väga lähedaseks ühe hollandi noormehega, kes minu kõrvale esiistmele istuma suruti. Kuna me niikuinii istusime praktiliselt üksteisel süles, siis selle pentsiku olukorra leevendamiseks sai ka veidi juttu tehtud. Tuli välja, et see hollandlaste seltskond (hollandlased moodustasid meie bussiseltskonnast enamuse, lisaks olid veel ka mõned prantslased) plaanib Indoneesias ringi rännata paar kuud. Jaava-Bali-Flores-Sulawesi oli nende plaan. Hea plaan - endal tekkis väike kadeduseuss, sest hoolimata kuupikkusest tripist, jääb meil ikka niipalju nägemata. Ühe esimese asjana kirus ta kohalikku liiklust. Ei tea küll miks? Sõnad, millega ta seda süsteemi kirjeldas olid: „idiootlik“, „hullumeelne“, „arulage“ ja „enesetapjalik“.
Muide selle vestluse jooksul jõudis meie plekist kuut linnast välja – kitsastele ja pimedatele mägiteedele. Juhiks oli varases puberteedieas noormees, kes enam-vähem oli kursis autojuhtimise võtetega. Aga nagu ka varemgi oli juhtunud – kõik bussi tehnilised ja juhi oskuslikud puudujäägid kompenseeriti ära kiirusega. Ehk siis kui kahtled, anna gaasi!
Pärast kolmveerandtunnist sõitu olime kohal, täpsemalt öeldes tehti esimene peatus. Enamus rahvast (meid õnneks mitte) kamandati bussist välja ja käte ning jalgadega tehti selgeks, et täna ööbite siin. Tegemist oli täiesti suvalise hotelliga keset mägesid ning hollandlased püüdsid aru saada, et on see ikka õige paik. Kuna keegi vastaspoolest inglise keelt ei mõistnud, siis laeti lihtsalt pakid maha ja meie sõitsime edasi. Nad jäid suhteliselt nõutute nägudega sinna passima. Meie sõit aga jätkus endiselt pilkases pimeduses ja otse mäkke. Bussi olid jäänud ainult meie ning päevasest reisust tuttavaks saanud 2 hollandlannat. Ühel hetkel hakkas see pimedas ja mägedes kimamine kõigile nalja tegema – irvitati võimalike ohtlike situatsioonide üle ja rebiti ka kildu võimalike fataalsete tagajärgedega õnnetuste toimumise tõenäosuse osas. Ilmselt lihtsalt maandasime oma närvipinget läbi huumori. Pool tundi pärast eelmist peatust jõudsime sihtkohta – Cemero Lawangi külakesse otse Bromo vulkaani vahetus läheduses. Kuna oli pime, siis me loomulikult ei näinud mitte essugi, ainsa asjana jäi silma see, et hoolimata selgest tähistaevast, sähvis kusagil lähedal äike. Või siis oli mingi ilutulestik? Hmm…
Aga külakeses oli külm, kohe tõsiselt külm. Esimest korda nägime majutuskohas pakse, villaseid tekke. Inimesed käisid pikkade pükste ja paksude jopedega, osadel olid isegi mütsid peas. See oli jälle uus vaatepilt Indoneesia mõistes. Ajasime ka end vastavasse vormi, tulime ju kuumast suvest T-särgi ja lühikeste pükste väel. Sellele, kes polnud taibanud troopikasse paksemaid riideid kaasa võtta, oli ka kohe lahendus välja pakkuda – jope rent, 50 ruupiat/päev. Kuna neid ärikaid tiirles meie hotelli ümber palju, siis arvatavasti kliente ikka jagus. Kui sa tuled Austraaliast Balile puhkama ja võtad uitmõtte ajel plaani Bromo vulkaani külastuse Jaaval, siis on väga vähetõenäoline, et sul on T-särgist midagi toekamat kaasamas. Aga meie tulime Eestist…
Õhtul tasusime ära ka homse teenuse eest. Kell 3.30 öösel (jah, enne kukke ärkamine on viimasel ajal standard) pidi keegi meie uksele koputama, et kella neljast saaks hotelli eest neliveolise džiibiga vaateplatvormile kihutama hakata. Öeldi, et start on punkt kell neli, kui sisse magad, on oma viga. Plaan oli selline, et kella viieks oleme platvormil ja kell 5.30 on päikesetõus – vaateplatvormilt paistis kätte kogu piirkonna vulkaaniline platoo, seega ootused olid kõrgel. Pärast päikesetõusu lubati meid viia ka Bromo vulkaani juurde (et saaks sinna otsa ronida) ning lõpuks lubati jälle hotelli tagasi tuua. Kogu see pull maksis 100 000 IDR per inimene. Oli ka alternatiiv – matkata kogu see tee jalgsi. Hmm, matkamine pimedas, mägedes ja täiesti tundmatus piirkonnas. Vast mõni teine kord…
Õhtu lõpetasime hotelli restoranis einestades. Ühe 0,75l suuruse õlle kõrvale sõime ära suure sandwichi muna ja friikatega (mina) ning nasi gorengi kanaga (naine). Pärast seda aga kohe tuttu – ärkamiseni oli jäänud 5,5 tundi.

0 kommentaari: