Ikka ja jälle tuleb vahest peale tunne, et maailm on paganama väike. Näiteks kui Yogyakartas hommikul telekat käima pannes näed järsku teleekraanil sini-must-valgete põsemaalingutega inimesi ja Lilleküla staadioni. Ei, indoneesias ei kanta üle ETV saateid, lihtsalt CNNi spordisektsioonis oli väike uudislõik äsja toimunud Itaalia-Eesti jalgpallimängust, mille Eesti küll kahjuks kaotas. Kõik ülejäänud uudised oli veel masendavamad – Christchurchis Uus-Meremaal oli olnud ülivõimas maavärin, Sumatral purskas vulkaan ja Dubais kukkus alla UPS-i transpordilennuk.
Päev siiski muutus hommikusöögi ajal palju meeldivamaks, sest meid kostitati päris huvitavate toitudega. Tänase päeva eripakkumine hommikusöögi juurde oli melonimahl + kohalik taignapirukas munaga + mingi roheline tainas suhkru ja kookosetäidisega. Kõik need viisid lausa keele alla. Hommikusöök ise koosnes kas siis munapudrust ja röstsaiast või pannkookidest erinevate täidistega. Sinna juurde loomulikult hea Jaava kohv ning jällegi ei saa mainimata jätta ideaalilähedast teenindust ning mõnusat interjööri. Mõni sekund pärast lauda istumist olid need hommikusöögi eelroad juba kohal koos malbe naeratuse ja ka selgitustega, et mida siis üllatusena pakutakse.
Täna siis ka esimene pikem linnapäev Indoneesias, otsustasime selle veeta Yogyakarta (linna hüütakse veel Yogyaks, Jogjaks või Djokdjaks) vaatamisväärsuste ja niisama linnaga tutvudes. Lisaks oli mõttes paika panna mõned linnalähedased tuurid ja ka mitmepäevane retk vulkaanide otsas. Esmalt sai taksoga rongijaama tagasi sõidetud, sest just sealt algas Yogya peatänav Malioboro, mis oli äärest ääreni täis käsitöö- ja muid kauplusi ning sinna äärde mahtus ära ka 2 suurt kaubakeskust.
Juba hommikul oli tegemist elust pulbitseva (loe: rahvamasside poolt vallutatud) piirkonnaga, millele andis lisavunki ramadani lõpp-periood Idul Fitri. Indoneeslased puhkasid ja indoneeslased šoppasid. Traditsiooniliselt kingitakse ka ramadani lõpu puhul peredes kingitusi, seega meie mõttes oli tegemist jõulueelse ajaga. Lihtsalt kaubad olid teised ja väljas oli kõvasti üle 30 kraadi sooja.
Malioboro algusest leidsime muide ka ühe imelise kaupluse, mille olemasolusse me väga ei uskunud enne kui nägime. Nimelt oli tegemist fikseeritud hindadega poega! See tähendab, et asjadel olid hinnasildid küljes! Ei suutnud oma rõõmu uskuda, kas tõesti on Jaaval võimalik osta käsitööd nii, et ei pea iga eseme juurest ennast tühjaks kauplema. Ja oligi nii! Siinsed hinnad olid küll kõrgemad kui keskmine indoneeslane suudaks kusagil tavapoes välja kaubelda, kuid siin olid vähemalt hinnad teada. Nii avastasime, et olime Sumatral ühe meene eest 2,5 korda üle maksnud.
Seega me pigem säästsime siin poes kui kaotasime raha. Pealegi oli kaup ka siin poes meie arust poolmuidu. Korralikud kleidid maksid ca 140 EEK, korralikud triiksärgid kohalike mustritega sama palju, väga korralikud T-särgid olid 70 EEK, lihtsad T-särgid ca 20 EEK, igast kulinad-ehted maksid reeglina alla 10 EEK, muu turistile mõeldud ninn-nänn samuti väga odav. Kuna pood oli suur ja huvipakkuvat kaupa palju, siis võtsime aega ja tegime suure hulga sisseoste. Tegelikult oli see ikka linna parim käsitöö- ja suveniiripood, kuhu tulime veel hiljem tagasi. Just hea hinnaga käsitöö ja puhtamuidu muu kraam tegi paiga atraktiivseks. Ja seda ohtu polnud, et tegemist oleks hiina kraamiga, kuna Hiinas tootmine teeks asjad palju kallimaks :) Kõik oli kohalik mudru.
Pärast sellist poodlemistuhinat teadvustasime endale ootamatult, et nüüd peame kõike seda nodi endaga terve päev kaasas vedama. Oleks võinud ju pealelõunal enne hotelli minekut oma sisseostud teha, aga ei, sattusime hoogu ja nüüd siis liikusime suure killavooriga piki Malioboro tänavat edasi. Tegelikult oli see rohkem turg kui tänav, üks pool uulitsast koosnes ainult kauplustest ja nende ees asuvatest lettidest. Kuna kõik letid olid mingil viisil ka kaetud, siis oli seal üsna mugav patrullida vihma ajal (mida sellel päeval aeg-ajalt sadas). Ja nagu varem sai mainitud, siis rahvast oli meeletult.
Kui viimase müügileti juurest tänavale tagasi jõudsime, olime jõudnud Yogyakarta südamesse – kohta kus asusid hollandi koloniaalstiilis valitsus- ja muud hooned ning üks korralikult taastatud fort. Kuna meil oli antud momendil käsil missioon – vahetada raha ja hankida postmarke – siis pikalt me vaatamisväärsustega ei tutvunud vaid sammusime joonelt peapostkontorisse. Selle juures oli ka valuutavahetuspunkt, mis küll ei hiilanud jälle oma usaldusväärsusega (nurga taga, pisike ruum), kuid seal pakutud kurss oli hea (1USD = 8950 IDR) ning saime oma vahetused siiski korrektselt tehtud.
Postimaja tundus olevat väga popp koht, sest hoolimata kassade rohkusest olid seal pikad järjekorrad. Tundub, et põhirõhk oli pakisaatmistel ehk siis pühade ajal saadeti lähedastele kingitusi. Vähemalt selline oli meie interpretatsioon asjaolust. Tänu lahkete postitöötajate abile suutsime valida õige järjekorra ning 10 minutiga olidki meil margid käes. Kummaline oli see, et seekord pidime peale panema 7500 IDR väärtuses kleepse e siis 1500 IDR eest rohkem kui Sumatral. Loodetavasti lähevad ikka mõlemad kohale (läksid küll).
Nüüd kui asjalikud toimetused tehtud, võis rahulikult sukelduda Yogya vaatamisväärsuste maagilisse maailma. Kuna Vredeburgi fort oli postimajast kiviviske kaugusel (reaalselt oleks ka kiviga võimalik sealt pihta saada), siis ei mõelnud kaua. Kindlus ehitati hollandlaste poolt 18.sajandi keskel, et kaitsta oma piirkonna kuberneri. Praegu asub seal Indoneesia ajaloo muuseum, rõhk vabadusvõitlusel. Kuigi kindlus oli renoveeritud ja väga heas korras, siis see väljapanek oli pehmelt öeldes kummaline.
Enamuse fordi siseruumide väljapanekutest moodustasid dioraamid e siis pisikeste nukkude ja makettidega etendatud stseenid ajaloost. Esimesed dioraamid rääkisid koloniaalajast ning viimased jõudsid välja tänapäeva lähedale, kokku oli neid kümneid. Suur osa selgitavatest tekstidest olid indoneesia keeles, mistõttu tuli tihtipeale lihtsalt mõistatada, et mis sündmusega tegu on. Või siis lihtsalt oma stoori nähtule juurde mõelda. Kokkuvõttes siis selline omamoodi kogemus, mingit erilist muljet see ekspositsioon ei avaldanud ning väga targemaks ka ei saanud. Aga fort oli muidugi aus (pildid fordist jätkuvad).
Kui kolonisaatorite kätetöö vaadatud, siis kõmpisime vaikselt Yogyakarta sultanipalee poole, et ka kohalike ehitusmeistrite kätetööle pilk peale visata. Palee juurde jõudes selgus, et sultan võtab lihtrahvast vastu ainult kella kaheni ning nii pidimegi vaid aia taga kõõludes uurima, et mismoodi kohalik härrasrahvas elab. Kuna sealt midagi ei paistnud, siis otsustasime järgmisel päeval tagasi tulla. Positiivne moment selle sultanipalee juures oli see, et vihma hakkas sadama. Ilma naljata. Mõnus vihmasabin tundus sellel hetkel ikka väga positiivse nähtusena, sest riiete alt välja paistvad kehaosad hakkasid vaikselt saavutama keemistemperatuuri. Ma usun, et pool tundi veel ja vihm oleks meie ihule langedes susinaga aurustunud.
Kuna pikka aega vihma käes siiski väga lõbus jalutada pole, siis ühel hetkel astusime sisse Malioboro tänaval asuvasse suurde „Ramayana“ nimelisse kaubakeskusesse. Seal käis meeletu ramadanimöll - temaatilised kaubad, allahindlused, trügivad ja meeleheitlikult kinke otsivad inimesed jne. Kui ringisebivaid inimesi väga tähelepanelikult ei vaataks, siis võiks selle melu kergelt segamini ajada jõulueelse ajaga mõnes Eesti shopahoolikute kogumispunktis. Hinnatasemed olid siin samuti euroopalikud, kuna palju oli selliseid tuntud kaubamärkide poode ning ühes kohvikus võis tellida näiteks ka kohvide kuningat „Kopi Luwakit“ hinnaga 8USD-d tass. Ehk siis antud keskus oli selgelt mõeldud linna jõukamatele inimestele, keda silma järgi ikka jagus.
Me käisime küll vaatamas, et mida siis selline kaubandusvõrk huvitavat pakub, kuid vaatamiseks see ka jäi. Oli kaks äärmust – kas konkreetselt kohalikele mõeldud poed (nt naiste pearättide ja muude laadsete hõlstide pood) või siis lääne kaup läänelike hindadega. Küll aga ei suutnud me mööda jalutada kuldsetest kaartest e siis McDonaldsi urkast. Friikartulid ja burger tundusid antud momendil gurmeeroana, mida lihtsalt pidime saama. Ja nii me siis toitsime globaliseerumist, amerikaniseerumist ja mida kõike veel oma rahanatukesega, vastu saime rämpstoitu oma tuntud headuses. See kui hea tundus tollel päeval burger tõestab seda, et igapäevane toit peab olema vaheldusrikas, muidu hakkavadki sellised ebatervislikud asjad meeldima.
Pärast pugimist võtsime endale aega ja töötasime läbi all korrusel asuva toidukaupluse. See oli meie jaoks üks suur eksootika paradiis. Alates siis puuviljaletist kuni tavaliste toiduaineteni välja. Esmalt paitas meie silmi ja nina suur durianihunnik. Kes ei tea, siis durian on selline kookospähklist veidi suurem vili, mille lõhnaomadusi kirjeldatakse peamiselt nii: mädanenud liha või sibul + tärpentiin + rohkelt kasutatud ja pesemata spordisokid. Ise seda lõhna tundnuna tuli üllatuslikult tõdeda, et konsistentsiga on suhteliselt täpselt täppi pandud. Durian on ka vili millega inimest ei lasta näiteks lennukisse ning mida samas kutsutakse puuviljade kuningaks (iroonia?). Sellegipoolest oli durian Indoneesias väga populaarne ning iga enesest lugupidav indoneeslane peab seda enda lemmikviljaks. Kuigi hiljem duriani kommi maitsnuna ütleks ma seda, et maitse ei erine lõhnast, siis seda tuleb võtta subjektiivse hinnanguna. Nii mitmedki leidsid, et asi pole üldse nii hull ja üksikud arvasid, et täitsa hea on. Poest me igatahes värsket duriani osta ei soovinud, hais oli lihtsalt niivõrd peletav.
Küll aga läksid ostukorvi mangod, rambutanid ja veel mitmed kohalikud looduslikud maiuspalad. Peale selle veel ka kohalikku õlut ja muud kraami, mis paistis eksootiline ja eeldatavalt söödav. Kuna nüüdseks oli meil kokku ostetud kraami juba niipalju, et suhteliselt raske oli tassida, siis võtsime takso ja põrutasime hotelli tagasi. Naisel oli poole kuueks kokku lepitud 90-minuti pikkune Jaava stiilis massaaž ning mina veetsin samal ajal aega sisehoovi basseinis ujudes ja reisipäevikut kirjutades.
Massaažikogemus oli väidetavalt erinev tavapärasest. See algas jalgadest ja liikus ülespoole, tegemist oli üsna tugeva massaažiga, mis oli sellegipoolest lõõgastav. Massažööriks oli meesterahvas, mille osas meid kohe broneerimisel hoiatati (islamikultuuris oleks ilmselt välistatud, et meesterahvas teeb naisele ülekere massaaži). Mees oli aga tasemel ja igatpidi džentelmen, 90 minutit möödus kui lennates.
Sellega meie päevaprogramm aga ei lõppenud, õhtul ootas ees tubli annus kultuuri. Kuna Yogyakarta on de facto Indoneesia kultuuripealinn, siis praktiliselt igal õhtul on võimalik siit leida mõni huvitav pärandkultuuri etendus. Meie tänase õhtu valikuks oli Jaava kuulus varjuteater, mille etendus linna ühes muuseumitest olema pidi. Taksoga kesklinna tagasi jõudes aga arvasime esiti, et oleme millegagi mööda pannud, sest maja leidsime üles, aga kõik väravad olid kinni ja ka mingit liikumist ei paistnud. Olime veits hämmingus, sest nii Lonely Planet kui ka kuu aega tagasi internetist leitud kava viitasid, et just täna õhtul ja sellel kellaajal peab siin varjuteatri etendus olema. Olime juba loobumas kui keegi tuli joostes teiselt poolt aeda ja näitas käega, et me läheks ümber nurga. Tuli välja, et sissepääs muuseumisse oli hoopis kusagilt tänavaturu müügilettide vahelt, mitte aga peatänavalt. Seega kõik klappis – informatsioon oli õige olnud.
Varjuteater on iidne lugude jutustamise viis, mis arvatavasti pärineb Hiinast. Indoneesia varjuteatrit kutsutakse „Wayang Kulitiks“ ning see on eriti populaarne Jaaval ja Balil. Indoneesia varjuteatri eripäraks on see, et seda saadab sõnades kirjeldamatu gamelani muusika. Kui seda peaks kirjeldama, siis ehk nii: võta üks tavaline haamer, võta üks tavaline metallist supipott, aseta haamer korduvalt, järskude löökide vastu supipoti põhja. Nüüd kutsu kokku 15 oma lähimat sõpra samasuguste instrumentidega ja tehke see harjutus läbi samaaegselt. Ok, see on veidi utreeritud kirjeldus, kuid selline pidev metall-vastu-metalli kolkimine on gamelani sisu, meloodiat on tihtipeale keeruline tabada. Aga see ei ole mingil juhul mõeldud halvustavas mõttes, samuti ei ole soov antud muusikastiili kuidagi maha teha. Lihtsalt seda teistmoodi kirjeldada oleks keeruline ning esmakordsele kuulajale võib muusika olla harjumatu või keeruliselt arusaadav. Sellegipoolest on wayang kulit määratud UNESCO kultuuripärandi hulka ning meid ootas ees huvitav kultuurikogemus.
Ja väga privaatne kultuurikogemus, sest suures saalis, kuhu oli end üles seadnud ca 20-pealine gamelani orkester ja 1 varjuteatri nukuliigutaja, oli peale meie vaid 1 vaataja. Esialgu kartsime, et seetõttu jääb etendus ära, kuid see kartus oli asjatu. Etendus toimub alati ja suhteliselt regulaarselt. Piletiraha eest anti meile ka kava ning sealt lugesime väikese hingevärinaga, et keskmine traditsiooniline varjuteatri etendus kestab 6-8 tundi, sest maha mängitavad tükid (Indoneesias on tükid peamiselt „Ramayana“ ainetel) on lihtsalt nii pikad. Tegime peas väikesed kalkulatsioonid ja jõudsime järeldusele, et päikesetõusu ajaks peaks ehk hotellis tagasi olema. Vargsi lootsime, et poole pealt ära minemine ei ole fataalsete tagajärgedega solvang. Igatahes ansambel tundus asja väga tõsiselt võtvat – kõik esinejad olid rahvariietes ning keskendunud nägudega.
Ja siis see algas, esimesed rütmid ehmatasid lausa ära, sest me ausalt öeldes ei osanud oodata sellist kolinat. Me teadsime, et see muusika selline on, kuid niiviisi otseesituses kõlas ta võimsamalt kui arvasime. Esmalt oligi pikk muusikaline sissejuhatus, kus kõik pillid said korralikult sisse mängitud. Pärast seda võttis nukumeister nukud ja hakkas näitemängu esimest peatükki etendama. Indoneesia varjuteatrit saab jälgida kahes versoonis. Variant 1 on see, et istud sellel poolel, kus on orkester ja nukuliigutaja – siis saad jälgida nii muusikute tööd kui ka nukujuhi liikumisi + vastu valgustatud esinemislina paistavad hästi kätte ka värvilised ja detailirohked nahast nukud. Variant 2 on liikuda teisele poole lina, sellisel juhul näed ainult nukukujutisi linal ning see on juba hoopis teistsugune elamus. Kuna etendus toimus suure saali keskel, siis said vastavalt vajadusele oma asukohta pidevalt muuta.
Ühel hetkel võtsime ette meile antud kava ja püüdsime aru saada, et kuhumaani etendus on jõudnud. Kavas oli 8 peatükki ja igas peatükis oli 5-6 alapunkti. Alapunktides olid sündmused ääretult lühidalt kirja pandud. Kuna möödunud oli ca pool tundi, siis otsisime nukkude tegevuse ja kava ühisosa teisest ja kolmandast peatükist. Tegelased ja süžee ei klappinud aga mitte kuidagi. Pärast pikka uurimist ja nukkude tegevuse tõlgendamist avastasime õudusega, et tegevus, mida hetkel etendati, klappis väga täpselt esimese peatüki kolmanda lausega! Ja nii oligi. Poole tunniga oli etendatud 3 lauset kogu sellest Ramayana saagast. Et siis mängivadki hommikuni? A no missiis ikka, kuna olime nüüd tegevusega kavas joone peal, siis edaspidised sündmused olid meile selgelt arusaadavad. Asja sisu oli pidev kordamine. Kui kava ütles, et mingi tegelane läks metsa jalutama, siis ta läks sinna ca 10 minutit ja jõudis kohale 3 korda. Või siis läks mingisse kindlasse metsa, heites 2 esimest metsa, millest ta läbi läks, kõrvale kui ebasobivad. Ja nii oli pidevalt – kui Rama rööviti, siis rööv toimus ka mitu korda. Kuna tegevus oli suhteliselt staatiline, siis saime jälgida detaile. Näiteks muusikud, kelle kord parasjagu mängida polnud, tegelesid peaasjalikult magamisega. See jääb muidugi hoomamatuks, et kuidas selle lärmi keskel on võimalik tukkuda, aga kui sa oled seda tööd teinud juba aasta(kümne)id, siis ilmselt oled harjunud. Peale selle joodi vahepeal teed ning nauditi ka ise etendust.
Vahepeal tuli veel inimesi juurde, kuid 15-20 minuti pärast tegid nad minekut, kuna nii mitmegi inimese näost (valugrimassilaadne) ja käteliigutustest (käed asetati kõrvadel) oli aru saada, et see muusika ei puuduta nende hinge. Meie siiski otsustasime, et oleme vähemalt esimese peatüki lõpuni, kuigi ka naine kattis vahepeal kõrvad kätega, sest need metalsed, kõlisevad ja äärmiselt teravad helid läbistasid liha ja luud ning tekitasid kohati ebamugavustunnet. Mulle see õnneks nii ei mõjunud ja lõpu poole hakkasin sellest kohatisest kakofooniast ka meloodiat tajuma.
Kaks tundi pärast etenduse algust lõpetati esimene peatükk ja sellega lõppes ka kogu etendus. Kiire arvutus näitab, et 8 peatüki mängimiseks kuluks siis 16 tundi. See jäigi segaseks, et kas nad mängivad igal õhtul ühe peatüki või siis mängivadki ainult esimest peatükki. Ükskõik kuidapidi see ka poleks, on sellise etenduse andmine kõva pingutus ja me olime suures plaanis siiski rahul, et me teatrisse tulime.
Edasine areng sellel hilisõhtul kätkes endas taksoga kojusõitu ning teleka ees vaikset snäkkide hävitamist. Täitsa mõnus oli vahepeal linnas viibida ja metsas puude vahel matkamise asemel hoopis inimeste vahel enesele teed leida. Homme siis loodetavasti saab paika panna mõned tuurid, millest viimase lõppedes peaksime juba end Balilt leidma.
0 kommentaari:
Postita kommentaar