Äratus kell 6.30, huuh. Tegelikult mitu tundi hiljem kui tavaliselt (st viimastel päevadel). Sellise logelemise põhjuseks oli asjaolu, et täna ei pidanud me päikesetõusul kuhugi mäe otsa ronima. Teisalt ei maganud ka kauem, sest tahtsime teha väikest linnupildistamise retke rannas ja rannalähedases metsasalus/heinamaal. Hommikuti on elus loodus aktiivsem ja valgusolud pildistamiseks paremad. Ja varasem ärkamine tasus üsna kiirelt ära – kuna rannas inimesi ei liikunud, siis sai rahulikult positsioone valida ja pilte teha. Tulemusi sellest hommikust näeb veel siit, siit, siit, siit ja siit. Tänase päeva juures on veel pildid, mis meile ringi kõndides objektiivi ette jäid.
Kella kümneks oli päike juba nii ere, et pilti enam teha ei kannatanud. Lisaks oli kuumus jõudnud tasemele, kus lindusid enam lendamas ei näinud. Seega oli õige aeg oma bungalosse tagasi minekuks ja hommikusöögi keresse sisestamiseks. Kui eile sai kõvasti nurisetud kohaliku restorani lõuna- ja õhtusöökide üle, siis hommikueine oli neil küll esmaklassiline. Värske kohv, värsked puuviljad, muna, pannkoogid mee- ja banaanidega. Tõeliselt maitsev ja täitev.
Pärast sellist rahmeldamist oli nüüd viimane aeg tempo alla tõmmata. Rätik, kreem -> rand. Kuna jutud käisid, et siin rannas on loomisel uus, tehislik korallriff, siis tekkis vastupandamatu soov snorgeldama minna. 50tuhande eest sai enesele päevaks laenutatud varustus ning see oli seda raha väärt. Hoolimata sellest, et riff oli loodud tehislikult, seda snorgeldades väga ei tunnetanud. Kõik oli nagu päris - üliselge vesi, hunnikutes suuremaid ja väiksemaid värvilisi kalu, meritähed, korallid, meretaimed jne. Vaid siis kui hulpisid valmisriffist selles suunas, kus loomist oli äsja alustatud, said aru, et aluse riffidele on loonud inimene. Need alused olid peamiselt raudsõrestiku kujul, kuhu siis korallid vaikselt kinnituma hakkasid. Arvestades seda kui palju inimesed puutumatuid korrallrahusid hävitavad, on see igati tervitatav, et veidi antakse ka tagasi.
Vees lendab aeg väga kiiresti, eriti kui vee all sellist troopilist kalafilmi näidatakse. Vaid siis kui selg hakkas tunda andma (see ju kärssab snorgeldamise ajal päikese käes), sain aru, et tuleb vist vahepeal välja minna. Naine oli kogu selle aja rannas end praadinud nii ühelt kui teiselt küljelt. Aga päike oli äärmiselt intensiivne, seda oli tunda iga naha ruutsentimeetriga, mis katmata oli.
Et see veealuse maailma nägemine ei oleks ainult minu lõbu, otsustasin ka naise snorgeldama õpetada. Kuigi alguses ta puikles kategooriliselt vastu, siis lõpuks suutsin ma teda veenda vette minema ja andsin kiirelt esimesed õpetused kuidas midagi tegema peab. Siiski talle see läbi toru hingamine ei sobinud, tegelikult väga paljudel inimestel tekib suur ebamugavustunne. Näpuotsuga klaustrofoobiat, kulbiga ülemõtlemist ning nii see asi läheb. Aga sellegipoolest sai ta maitse suhu ning kui ta nägi maskiga, et mis vee all toimub, siis ei olnud enam pääsu. Esimene snorgeldamine on alati äärmiselt meeliülendav kogemus. Kõik see troopiline uhhaa sinu käeulatuses, sinu ümber. Kuna ta läbi toru hingata ei soovinud, siis leiutas käigupealt sellise stiili, kus hingas vee peal ja siis sukeldus ning oli vee all niipalju kui kopsumaht võimaldas. Ega see väga palju korraga näha ei võimaldanud, kuid siiski mõned kaadrid sellest veealusest värvimaailmast avanesid. Niiviisi sai siis vahetustega käidud - päevitamine ja snorgeldamine vahetusid pidevalt. Tõsi, mingil hetkel muutus päevitamine rohkem varju otsimiseks. Mõlemad tundsime, et olime tegelikult juba liialdanud päikesega. Ja peagi tundsime, et ei kannata enam vette ka minna, sest seljanahk oli õrn. Selge - viimane aeg rannast lahkumiseks.
Kuna eelmisel päeval sai lubatud, et hotelli restos me enam ei söö, siis läksime küla peale mõnda teist söögikohta otsima. Õnneks ei pidanud minema eriti kaugele, sest praktiliselt üle tee asus üks restoran, mis tundus väga laheda kohana. Ja see tunne ei petnud - hinnad olid siin juba normaalsemad ja söögid, nagu ikka, maitsesid väga hästi. Bali kevadrullid, Bali kanasalat ja Bali kalasupp (jah kõik olid Bali nimelised) olid road, mille endale tellisime. Selle söögikoha suur pluss oli veel see, et seal asus tasuta wifi leviala. Saime veidi teha eeltööd järgmiste päevade osas.
Siia Pemuterani tulemise teine tagamõte (lisaks rannasolemisele) oli ka see, et külastada lähedal asuvat looduskaitseala ja püüda ennast sebida kuhugile delfiinivaatlustuurile. Netis surfates sai selgeks, et ei õnnestu teha kumbagit. Selgus, et selle looduskaitseala külastamine vajab kõva planeerimist ja rohkem raha kui meil oli plaanis välja käia. Ainsad tuurid, mis meil õnnestus leida olid sellised 5-tärni omad, kus tullakse hotelli järgi, viiakse paadiga sõitma, tehakse väike matk, siis lõunasöök ja hotelli tagasi. Meid pigem huvitas selline retk, et enne päikesetõusu kohale, siis matk ja hommikuks tagasi. Eesmärk oli siiski fototuur ja magusate piltide saamine elusloodusest. Kuna sellist võimalust ei leidnud ja omapäi sinna matkama minna ei tohtinud, siis tuli sellest plaanist loobuda.
Delfiinivaatluse osas otsustasime jääda lootma Lovina peale, mis on Põhja-Bali turismi- ja ka delfiiniretkede keskus. Sinna oli plaan liikuda ülehomme. Täna aga oli veel rannamõnude nautimise päev. Pärast väikest leiva luusse laskmist oma bungalo välivoodis, jõudsimegi uuesti randa. Päike oli juba allapoole vajunud ning ei põletanud enam nii kõvasti. Sai rahulikult uuesti snorklema minna, kuigi nähtavus oli tänu päikese madalamale asukohale taevavõlvil veidi kehvem. Päris käsikaudu õnneks kobama ei pidanud, tuli lihtsalt hoolitseda, et valgus tuleks selja tagant. Kui sõrmed veesolekust krimpsus ja nahk juba paksu soolakirme all (vesi oli tavapäraselt tulisoolane) jõudsime lõpuks teadmisele, et aitab küll tänaseks. Pealegi oli päike juba nii madalal, et snorgeldades pidi kõvasti silmi pingutama et üldse midagi näha.
Veest meil siiski küllalt polnud ja nii leotasime suurema soola dušši all maha ja hulpisime mõnda aega hotelli mageveebasseinis. Aga ei sobinud see kloorivesi. Pigem soolarandid kehal kui kloorivesi silmades (Bali-Jaagupi vanasõna).
Kuigi snorgeldades sai vahetevahel ahmatud ka merevett, siis selgus, et sellest lahjast leemest ikkagi kõhtu täis ei saanud. Nii tuligi uuesti pöörduda söögiasutuste poole. Pealambid pähe (kuna väljas oli pilkane pimedus ja autotee oli täiesti valgustamata) ning söögikohta otsima! Restorani leidsime peagi, neid ikka seal Pemuteranis leidub. Antud paigas olid sellised vanakooli interaktiivsed lauad. Ehk siis puukastid, mis olid täidetud liiva ja korallidega ning seal sees sibas ringi elus geko. Kasti peal oli klaas. Geko tegemisi vahtides lendas söögiootamise aeg kiirelt. Kebabivardad ja kala maitsesid mõlemad taas jumalikult ning tänu mõnusale atmosfäärile jäime sinna istuma pikemaks.
Enne päeva lõpetamist astusime veelkord läbi supermarketist, kust muuhulgas soetasime endale ka kohalikku spetsialiteeti – kreteki sigarette. Sellele suitsule oli Lonely Planetis pühendatud päris pikk lõik ja tollest oli pikalt juttu ka ühes Globe Trekkeri videoreisikirjas. Kui juba niipalju räägitakse, siis paratamatult tekkist huvi. Kretek on Eurooopa mõttest hobusetapja – tavalises suitsus on nikotiini ja tõrva mitu korda rohkem kui EL-s üldse lubatud on (nt tavalises kretekis 30mg tõrva ja 1,6mg nikotiini). Teisalt on sigaretid tehtud päris tubakast, mitte aga saepurust (mis on peamine osis Euroopa suurtootjate sigarettides). Lisaks tubakale on suitsu sisse lisatud ohtralt nelki ja teisi vürtse. Sõna kretek tuleb sellest, et suits, tänu nelgile, põledes veidi säriseb (e siis kohalikud kuulsid selles särinas sõna kretek). Algselt loodi selline segu ravimise eesmärgil – sellisel kujul nelgiaurude kopsuviimine vähendas väidetavalt astmat. Kreteki tervendavat mõju usuvad indoneeslased siiani. Ise sigarette proovides tekkis samuti selline tunne, et korraks oli palju kergem hingata. Ja sigaretist jäi suhu mõnusalt magus maitse.
Teaduslikud testid tõestavad seda, et hoolimata ülisuurtest nikotiini ja tõrva kogustest on pärast suitsetamist veres nikotiini ja CO tase sama suur kui Marlborot tõmmates. Ning rottide peal tehtud katsed tuvastasid, et kretekist ei tekkinud loomadel mingeid tõsiseid tervisehäired, samas kui tavasigarettide puhul oli negatiivne mõju märgatav (sest nende tubakakonsistents on olematu?). Ja tõepõhi on all ka sellel, et kretek tõepoolest teeb hingamise astma ja kopsupõletiku puhul kergemaks, samas ravimiks nimetada on seda vist sellegipoolest liiast. Seega ärge võtke seda tubakareklaamina – suitsetamine kindlasti kahjustab teie tervist ja suitsetamisel saadav tõrvakogus (ükskõik kui tervislike kõrvalmõjudega) tapab teie kopse. Tahate seda või ei taha.
Selle rahvusliku toote proovimisega ka meie päev lõppes. Mittesuitsetaja jaoks oli sealt saadud nikotiinikogus selline, et sõna otseses mõttes niitis jalalt. Justkui oleks mõnda illegaalset toodet proovinud.
0 kommentaari:
Postita kommentaar