Varajased äratused on selle reisi üheks tunnusjooneks saanud, 5.15 samas ei mahu isegi vist TOP 3-e. Siiski tundus ka selline kellaaeg tollel hommikul üsna varasena. Teisalt oli sees ka väike ärevus, sest vabas looduses ja lähedalt delfiinide vaatlemine oli meil elus veel tegemata.
Pool tundi hiljem seisime juba rannal, mis asus hotellist ca 100 meetri kaugusel. See väike liivajupp kihas inimestest. See oli esimene kord kui meil tekkis kahtlus, et on see ikka väärt üritus? Igatahes turvalisuse eest hoolitseti, sest peagi kästi kõigil reisijatel selga ajada päästevestid. Huvitav kas need on siia jõudnud läänemaailma turvanõuded või siis lihtsalt on see alus nii hull, millega tagasijõudmise lootust eriti polnud? Peagi selgus, et esimene variant. Vist. Kogu see rahvamass aeti kitsastesse, kuid sügavatesse paatidesse, mida toetasid mõlemal pool pikkade ritvade otsas olevad jalased.
Põhimõtteliselt siis needsamad paadid, mida eile olime rannal näinud ja pidasime kohalike kalapaatideks. Eks nad võisid kalapaadid ka olla, kuid varahommikuti leiavad nad kasutust kui turistiveokid. Igasse jullasse mahtus 4 turisti ja paadimees. Sel hetkel kui oli väljasõit, olime juba siiralt kahetsemas sellele retkele tulemist. Paate, mis merele läksid, polnud mitte palju vaid megapalju. Meie liivarand oli vaid üks koht paljudest, kust tuurid algasid. Päikesetõusul suundus delfiine otsima kümneid ja kümneid ja kümneid paate, igalühel väike diiselmootor sabas podisemas. Hinnanguliselt võis delfiine otsiv armaada olla 100-150 alusest koosnev. Kuigi soov delfiine näha oli suur, siis sellist üüratut ja tossavat „loodusretki“ korraldavat laevastikku vaadates tekkis sees väga tühi tunne. Aga mis nüüd enam teha…
Muide selles kitsas paadis istumine ja sõit oli äärmiselt mugav ja see tundus ka üsna turvalisena. Külgedel asuvad jalased hoidsid paadikese üllatavalt stabiilsena ka suuremates lainetes. Eks see muidugi ka sajanditega väljakujunenud ja läbiproovitud disain. Sõit kestis ligikaudu pool tunnikest ja sellel ajal sai nautida selja taga hommikut tervitavat Bali saart.
Ühel hetkel aga terve armaada peatus, paadid olid sisuliselt üksteise otsas ja ootasid midagi. Toimus ka teatav jagunemine gruppidesse – mõnikümmend paati sõitis veidi edasi avamere suunas, mõnikümmend paati sõitis piki kallast.
Aga kõik jäid nähtavale kaugusele, ilmselt see oli siis see kvadraat, kus delfiinid tavaliselt hängivad. Hetkel polnud aga midagi. Ega kedagi. Kuulda oli vaid vaikset diiselmootorite podinat ning õhus hõljus ka õrn kütusearoom. Kõik ootasid, närvid olid pingul. Niiviisi möödus vast 10 minutit kuni ühest eemaldunud paadigrupist kõlas mingi hõigatus. See oli stardipauk kõigile vee peal olnud laevnikele. Mootorite pöörded lükati üles ja tohutu undamise saatel liikus loodusvaatlejate flotill hõike suunas. See mis nüüd lahti läks oli päris õudne. Mis hüppab pähe kui öeldakse, et lähed avamerele delfiinivaatlusretkele? Enamusele seostub arvatavasti ikka olukord, kus istud paadis ja sinu ümber on suured delfiiniparved. Või siis alternatiivina mõned üksikud aktiivsed delfiinid, keda saad siis rahulikult jälgida ja soovi korral ka pildistada. Balil pakutavad vaatlusretked olid kõike muud.
Tõepoolest – reklaam ei valetanud, delfiinid olid siin olemas. Meil õnnestus neid ka näha ja paar pilti teha. Aga see mis juhtus kui need loomad oma nina vee peale tõstsid, oli täiesti uskumatult kohutav.
Niipea kui delfiini märgati, sööstsid lähimad paadid otse peale, sundides elukad koheselt sukelduma, et mitte paadi alla jääda. See jäigi arusaamatuks, et miks paatidega sõna otseses mõttes rünnati loomi? See ei olnud ju küttimisretk, kuigi üldmulje oli sama õõvastav. Oleks paadid veidigi distantsi hoidnud, oleks ehk vaatlusmoment olnud pikem kui 2-3 sekundit. Aga ei, niipea kui delfiin kusagil nina välja pistis, oldi temal kohe kui hagijad kallal. Peale selle olid osad inimesed paatides ka kui pöörased – delfiini nägemisel pistsid sõna otseses mõttes röökima, et: „Vau, vaadake! Nägite või? Nägite? Oooo mai gaaad.“ Kust sellised inimesed tulevad ja miks nad lihtsalt loomaaias ei käi?
Päris kiiresti tekkis tunne, et tahaks siit minema. Tahaks kaldale tagasi. Kohe. Delfiinide nägemise soov oli kadunud, see oli asendunud sooviga, et nad rahule jäetaks. Tegemist on kõige loodusvaenulikuma loodusretkega kuhu üldse on võimalik sattuda. Kui keegi satub Balile ja soovib näha delfiine, siis palun ärge võtke Põhja-Balilt Lovina kandist neid tuure. Kui teile loodus korda läheb, siis leidke teine alternatiiv. Meil on siiamaani süümepiinad, et sellisesse afääri ennast lasime tirida. Siit ka kivi Lonely Planeti kapsaaeda – sellise retke reklaamimine oma reisijuhis on absurd. Seal oleks pidanud just hüüumärkidega hoiatus juures olema, et hoidke eemale.
Tund aega kestis see loomapiinamine. Siis lõpuks keeras laevastik nagu üks mees kalda poole tagasi ja jättis delfiinid tänaseks rahule. Selleks et järgmisel päeval uuesti tulla. Ja järgmisel päeval ja järgmisel päeval… Päris karm kui niiviisi mõelda. Meie olime kell 8 uuesti kaldal tagasi. Osad paatkonnad grupeerusid ümber ja läksid merele tagasi, sest siinkandis oli võimalik nii sukelduda, snorgeldada kui ka kala püüda. See jääb mulle veidi hoomamatuks, et kuidas pärast vette sulpsamist uuesti sinna paati tagasi saab, aga no ilmselt siis saab. Meie veeretk oli igatahes tänaseks lõppenud.
Hotelli hommikusöök üllatas meid oma kesisusega. Võib-olla kahe röstsaia vahele pandud praetud muna on mõnele piisav päeva alustamiseks, meile jäi sellest selgelt väheks. Enne kui siirdusime lisa hankima, uurisime hotellist, et kuidas siit kõige paremini Lõuna-Balile saaks. Lovina kanti tulek ei olnud ennast kuidagi õigustanud, mistõttu siia pidama jäämine ei tundunud ahvatlev. Ujumiseks ja niisama olemiseks sobib Pemuteran selgelt rohkem, Lovina oma koleda ranna, ülerahvastatuse ja ülemäärase hulga teenusepakkujatega ei istunud vähemalt meile mitte kuidagi.
Enne kui arugi saime, olid käed löödud ja leppisime kokku, et auto koos autojuhiga tuleb poole tunni jooksul. Tõesti, meil polnud enam häid mõtteid, et mida Lovina kandis ette võiks võtta. Küll oli aga üsna palju võimalusi saare lõunaosas. Kokkulepe sai selline, et 400tuh IDR eest saame endale auto koos sohvriga terveks päevaks. Õhtuks pidime jõudma Lõuna-Balile Ubudi linna, kuid teel sinna olid plaanis üle vaadata nii mitmedki põnevad ja vaatamist väärt kohad. Kõik sujus kui kellavärk. Selleks ajaks kui oma krempli kokku saime ja hotelli ette vedasime, oli tuttuus Toyota Kijang juba väravas ootamas. Lubadus, et meid veab inglise keelt kõnelev autojuht pidas ka praktiliselt täies mahus paika. Selle mööndusega, et sohver ei rääkinud sõnakestki inglise keelt. Aga see on Kagu-Aasia – praktiliselt igale küsimusele vastatakse jah, et mitte oma vestluspartnerile halba muljet jätta ja teda alt vedada. Ning kui need lubadused pärast paika ei pea, siis sellepeale naeratatakse ja soovitakse kordaminekuid edaspidises elus.
Kella 9 paiku hakkasime liikuma ja esimene peatus oli Brahmavihara Arama nimeline klooster, mis asub Dencariku linnakese lähedal. Tegemist pole just väga vana kloostriga, ehitatud alles aastal 1970, kuid selle eest on tegemist visuaalselt äärmiselt atraktiivse kompleksiga. Asukohaks on valitud ühe mäe põhjakülg, nii et kloostri elanikule ja ka külastajale paistab kätte Põhja-Bali rannajoon ja ka meri. Juba puhtalt see vaade on hinge rahustava ja puhastava toimega.
Stiili mõttes on tegemist kohalike nootidega hinduistliku arhitektuuriga. Kohalikuks eripäraks on paar hirmuäratavat naga (mao kujuga deemonid) kuju sissepääsu kõrval ja Bali-hinduistlik kulkuli (puust kell) torn. Kellukesekujulisi ehitisi on seal mitmeid ja seetõttu võib väikeseid paralleele tõmmata Jaaval asuva Borobuduriga.
Enne kui meid sisse lubati, paluti ümber tõmmata sarong ja ümber siduda ka vöö (seda pidid tegema nii mees- kui naiskülastajad). See on tegelikult standard pea kõikide Bali pühakodade külastamise puhul. Niiviisi on lihtsalt kombeks.
See käib samasse klassi traditsiooniga, et kirikusse minnes võtad mütsi peast või et katoliku kirikusse minnes oleks õlad kaetud. Hinduistlikes templites on oluline, et vööst allpool olevad kehaosad oleks kaetud. Varvaste näitamine on vist ok, sest kõik mungad käivad sandaalidega. Pikkade pükste olemasolul ei ole sarong vajalik, kuid kes käib Balil ringi pikkade pükstega? Ülemise otsa riietus pole väga tähtis seal.
Brahmavihara Arama iseenesest pole turismiatraktsioon vaid täiesti aktiivselt töötav klooster. Seal elavad mungad ning see on Põhja-Balilastele palvetamise ja mediteerimise paik. Samas on seal vaadata väga palju, sest iga tasand (kuna klooster asus mäeküljel, siis asus kompleks väga mitmel tasandil) oli üks suur kunstiteos. Kujud ja skulptuurid, väikesed tiigikesed, Bali arhitektuur ning looduslikud elemendid olid seotud omavahel ühtseks võimsaks tervikuks. Enamuse ajast jalutasid sa mööda lopsakat ja värvikirevat, eksootilisi kujusid täis, troopilist aeda. Tiigikestes asusid purskkaevud ning õitsesid lootosed ja vesiroosid. Kõige kõrgemal tasandil asus peatempel ja selle „tagaaias“ suur Borobuduri templi koopia. Kuldsete Buddhakujudega palveruume aga leidus praktiliselt igal tasandil.
Tuleb märkida, et selline kaunis paik lausa kutsub mediteerima ja mõtisklema. Kuna inimesi oli liikumas vähe, siis kõrvu kostus vaikus, mille katkestas vaid kohati merelt tulev õrn briis ja linnulaul. Astud kompleksi läbivalt põhirajalt veid kõrvale, kuhugu väikesesse soppi ja saadki rahulikult oma elu ja kõige muu üle järele mõelda. Olime kokkuvõttes väga rahul, et meil soovitati siit läbi tulla. Meie enda reisikavas seda paika sees polnud. Kuumus tahtis ronimisel küll ära tappa, kuid Brahmavihara Arama klooster oli seda pingutust väärt.
Järgmine peatuspaik asus üsna lähedal – Air Panans Banjar (Pühad Kuumaveeallikad). Vastupidiselt eelmisele paigale, oli tegemist suure atraktsiooniga nii kohalike kui ka turistide hulgas. Nagu nimigi ütleb on balilaste jaoks tegu püha paigaga. Usutakse, et allikatest tulev vesi ravib haigusi.
Banjari allikad on naturaalsed kuumaveeallikad, mis siis piki ehitatud kivist renne voolavad suurde tehisbasseini.
See bassein on tõepoolest suur ja asub keset lopsakat loodust. Kuigi need võimalikud raviomadused olid meile teada, siis hägune vesi ja tohutu hulk inimesi selles ringi kalpsamas, väga suurt soovi sinna sukelduma minna ei tekitanud. Aga kui juba sai tuldud, siis mina proovisin ära, naine jäi kaldale huviga vaatama, et mis juhtub. Pea hoidsin kogu veesoleku aja ülevalpool veepinda, et vähemalt osa võimalikest haigustest ligi ei pääseks. Vesi oli päris soe – umbes selline nagu keskmises mullivannis. Ametlike andmete järgi jääb temperatuur sinna 37 kraadi kanti.
Kogu see süsteem ja basseinid on ehitatud mitusada aastat tagasi. Siis kui jaapanlased okupeerisid Indoneesia, ehitati kompleks oluliselt laiemaks, kuna läheduses asus Jaapani sõjaväe kõrgemate ohvitseride puhkekeskus. Väävlirohke sooja vee sees kümblemine aitab nahal taastuda ja lõdvestab lihaseid. Täna on basseinid avatud kõigile soovijatele, tõsi küll väikese tasu eest.
Ära minnes tekkis mul väike konflikt ühega kümnetest kangamüüjatest. Tädike reklaamis oma kraami niiviisi – „Just for you cheap price, one dollar.“
Mina teadsin ja tema teadis ja kõik kuuldeulatuses olevad inimesed teadsid, et tegelikult see hind ei ole 1 dollar. Tavaliselt ei pööra ma sellistele müüjatele üldse tähelepanud. Aga see mammi oli äärmiselt järjekindel ja pealekäiv, ta lausa toppis selle kanga naisele peale. Käigu pealt. See oli tollel hetkel minu jaoks liiast. Jäin seisma ja ütlesin, et ok teeme siis ühe dollariga. Et see on täitsa sobilik hind. Selle peale läks jutt sinna kuhu ta alati läheb – ei, SEE riie maksab ikka 500tuh ruupiat (ca 50USD). Selle peale ma nõudsin järjekindlalt, et te pakkusite 1 dollariga, ma olen nõus sellega ostma. Hääletoonid muutusid, sõnavahetus läks intensiivseks, hind langes kordades. Kuna me tegelikult ei soovinud ju midagi osta, siis mina jäin lõpuni 1 dollari juurde kindlaks. Mutt läks sellepeale täiesti närvi. Lõpuks oli hind seal 60-70ths ruupia juures ja me sisuliselt karjusime üksteise peale. Lõpuks viskas üle ja jalutasime minema, taustaks indoneesiakeelsed sajatused. Ma ei saa aru, et miks peab inimesi ligi meelitama valedega? Seda 1 dollari juttu oleme kuulnud peale Indoneesia ka Mehhikos ja Argentiinas. Kas see meetod on sees „Tänavakauplemise õpikus“ või et kuidas see niiviisi üle maailma levib? Kui keegi karjub sulle, et tema kaup maksab 1 dollar, siis võid kindel olla, et selle summa eest ei saa sealt mitte midagi. See agressiivne vanamammi oli seekord viimane piisk selles valedekarikas.
Edasi läks sõit üle kesk-Balil asuvate mägede. Niipea kui tee ronima hakkas, muutus ka ilmastik – päike kadus, kohati sadas vihma, temperatuur langes päris kiirelt. Kusagil poolel maal jõudsime paika, kust avanes hunnitu vaade alla orule. Ettenägelikult oli sinna ehitatud ka suure terrassiga restoran ning kuna see söögikoht oli tühi, siis lubati meid lahkesti sinna kolama ja oma fotohuvi rahuldama.
See panoraamfoto, mis seal tehtud sai, oli üks keerulisemaid, mida ma kunagi teinud olin. Fotolt see võib-olla välja ei paista, kuid selle tulemuse saamiseks läks vaja 12 erinevat kaadrit. Järgnevad laused on mõeldud fotofriikidele, tavainimestel soovitan siirduda järgmise lõigu juurde. Kahtteist kaadrit oli vaja seetõttu, et org ise oli varjus aga taevas (hoolimata pilvedest) oluliselt heledam. Selleks, et ei tuleks panoraam, kus taevas on täiesti valgeks põlenud, tuligi panustada rohkete kaadrite tegemisse. Kui tavaliselt on panoraami loomiseks vaja teha lihtsalt kattuvate äärtega pilte, siis nüüd tuli iga panoraamitüki jaoks kasutada ka kahveldamist (bracketing). Ehk siis üks panoraamikaader koosnes kolmest kaadrist – üks kus on taevas õigesti säritatud, üks kus on maapind õigesti säritatud ja üks nende kahe keskmine. Ja kõik kaadrid pidid omavahel ideaalselt kattuma – kodus pilte kokku liites olin üsna üllatunud, et käest tehes see suur kompott ka välja tuli. Eks ta veidi hall pilt ole, aga selline see ilm oli.
Edasi liikudes sai nähtud vägevaid riisiterrasse, mis olid mäenõlvadele ehitatud. Lisaks veel ka veidi džunglit ja väikeseid külasid. Jõudes tee kõige kõrgemasse punkti tegime ka väikese peatuse. Väljas oli äärmiselt tihe udu ja…külm. Temperatuur oli langenud sinna kahekohaliste arvude esimesse otsa. Kui udu poleks olnud, oleksid meile avanenud vaated Tamblingani ja Buyani kaksikjärvedele. Aga udu oli, seega saime ainult kohati aimata nende järvede olemasolu kui mõni koht järve kohal selgines.
Need kaks järve asuvad platool ümbritsetuna rohelistest mägedest. Ilusa ilmaga pidavat vaatepildid olema tõeliselt maalilised. Väga kuuma ilma siin mägedes ei olegi, pigem on selline karge õhk antud piirkonnale omane.
Sellest ka siis järvesid ümbritsev lokkav rohelus. Järvede ümbrus pidi olema ka populaarne matkamise koht. Kuna meie olime siin kõigest läbisõidul, siis pidime neid jutte uskuma. Ise matkakotti selga ei visanud. Küll aga tegime väikest bisnessi kohalike apelsinimüüjatega – neid oli tee ääres päris palju. Tühise summa eest sai suure kotitäie oranže maiuseid. Maitsesid need hoopis teistmoodi kui Eestis müüdavad apelsinid. Ei ütleks, et paremini – teistmoodi. Apelsinide erinevat maiku olime korduvalt tajunud värsket pressitud apelsinimahla juues. Ei, tegelikult tuleb vist esmakordselt tunnistada, et meil müüdavad apelsinid on paremad kui need mis olid Indoneesias värskelt nopitud. Ilmselt tuleneb see sellest, et oleme harjunud, et see puuvili maitseb teatud moodi. Nüüd kui oli uus maitse, siis aju fikseeris selle kui „mitte nii hea“.
Edasi läks sõit allamäge – ümberringi hortensiaväljad, kohviistandused ja džungel. Kuigi liikusime madalamale, siis päikest polnud eikuskil. Ühel hetkel leidsime aga ennast ummikus. See tähendas, et olime jõudnud Bratani järve äärde. Meie enda tuurikavas oli Bratani äärse templi külastamine sees, aga vaadates seda autode ja inimeste massi, siis see soov hakkas vaikselt lahtuma. Bratani järv on Bali suuruselt teine järv ja selle tekkeallikas on ühe vana vulkaani kustumine (st järv tekkis vulkaanikraatrisse). Bratani kaldal asuv Pura Ulun Danu nimeline tempel on maailmakuulus ja täna oma maalilisusele on ta sisuliselt igas Balit tutvustavas brošüüris. See oli ka selgelt põhjus, et miks hordid seda piirkonda ründasid. Kuna me veerand tunni jooksul ei leidnud isegi kohta, kuhu võiks auto parkida, siis palusime juhil edasi sõita. Niikuinii oli Ubudi kandis plaanis teha tiir ja üle vaadata tähtsaimad templid Balil.
Hilisel pärastlõunal jõudsimegi Ubudi linna. Palusime autojuhil end sõidutada ühe hotelli juurde, mille olime eelnevalt välja otsinud. Kui ma nüüd just valesti ei mäleta, siis oli siin esimest korda Indoneesia reisi jooksul selline situatsioon, kus meile retseptsioonis öeldi, et tube ei ole. Sellele lausele lisati veel selline julgustav fraas, et terve Ubudi linn on praegusel ajal välja müüdid. Oma sõnadele kaalu andmiseks helistas ta naaberhotelli ja teatas pärast kõne lõppu, et ka neil pole vabu tube. Küll aga soovitas ta üle vaadata veidi kaugemal oleva hotelli, neil ehk midagi on. Andis meile suuna kätte ja riisiterrasside vahel veidi ukerdades (hotellid kasutavad edukalt ära riisipõldude maalilisust ja on end nende äärde sättinud) leidsime ennast Tunjung Masi nimelise hotelli sissepääsu juurest.
„Welcome to Bali“ ja lai naeratus ootas meid seal juba ees. Teine asi, mis selgelt näitas, et oleme nüüd Bali turistipiirkonnas, oli hotellitoa hind - 55USD. Nii sisult (keskmisest selgelt kallim) kui vormilt (ruupiatest polnud haisugi) oli see turismipiirkonnalik hind. Aga ega meil valikut polnud – kuna käimas oli kuum puhkuste periood, siis võtsime pakkumise vastu. Jäime siia kokku kaheks ööks. Tuba oli väga ilus, kuigi vaade rõdult avanes naabermaja taha aeda, kus oli prügimägi. Mitte küll päris prügimägi, aga kogu hoov oli risu täis. Õnneks pidime sinna suunas vaatama ainult siis kui tuppa tulime või toast lahkusime, toaaknast paistis Ubudi kesklinn. Toa eripäraks oli see, et magamistoa ja vannitoa/WC vaheline sein oli klaasist. Mitte läbipaistmatust piimklaasist, vaid konkreetselt klaasist. Magamistoa poolt sai küll riide ette tõmmata, aga kui tahaks kuri olla, siis on võimalik strateegilisel hetkel eesriie avada ja panna „akvaariumis“ olija pentsikusse olukorda. Ja ta ei saa mitte midagi teha, sest teisel pool klaasi ühtki eesriiet polnud!
Seda tuba me siiski imetlema ei jäänud, sest kõht oli hirmus tühi. Juba teel siia nägime, et lähikonnas on hästi palju söögikohti – restorane, sööklaid ja ka 1 pubi. Valisime endale toitla selle järgi nagu ikka tundmatus kohas valitakse – tuleb minna sinna, kus on kõige rohkem rahvast. Sellistele näitajatele vastas koht nimega „Pudin-Pudin“. Kuigi nimi tegi veidi ettevaatlikuks ja ütles keskmisele eestlasele seda, et võid siin süües enda riided ära määrida (et kas kelner pudistab midagi sülle või siis on söök selline, mis pudiseb), siis olime valmis seda riski võtma. Sest olime paganama näljased.
Kartused olid asjatud ja „mine-sinna-kus-on-palju-rahvast“-loogika toimis samuti ideaalselt. Toidud olid mõistliku hinnaga, visuaalselt atraktiivsed ja mis kõige tähtsam – väga maitsvad. Naine võttis endale kalaroa nimega „Pepes Ikan“, mis serveeriti uhke riisitorniga ja minu jaoks sai veiseliha musta pipra kastmes. Seal toitaineid alla kugistades nägime rõõmuga, et ka paljud teised rändurid kasutasid sama taktikat mis meiegi. Kõrvalasuv suur restoran oli inimtühi, „Pudin-Pudinis“ aga oli vaba laud haruldus. Kui mõni laudkond lahkus, siis kohe oli järgmine varnast võtta. Siia maandusid nii Austraalia pensionärid kui ka saksa seljakotirändurid, kõrvallauas istus näiteks veel ka perekond Tšehhist ja selja taga oli kuulda Rootsi keelt. Suhteliselt kurb oli vaadata kuidas naaberrestorani kelner kogu aeg tühjasid laudasid korrastas ja üritas kliente tänavalt ka enda juurde meelitada. No ei tulnud keegi. Nii ta siis jätkas seal nugade ja kahvlite nihutamist, menüüde korrastamist, sättis toole, vaatas telekat. Kahju hakkas lausa. Pärast jalutasime sellest paigast ka mööda ja tänaval asuvat menüüd vaadates sai selgeks vähemalt üks põhjus, et miks keegi seal ei käi. Hinnad olid minimaalselt poole kallimad kui naabermajas.
Hotelli läksime selleks, et sõita Ubudi keskusesse. Tunjung Mas nimelt asus suhteliselt linnaservas – keskplatsile oli ehk 2-2,5 kilomeetrit maad. Hotell oli aga selle peale mõelnud ja pakkus oma külalistele tasuta transporti linna südamesse. Seda võimalust me ka ära kasutasime ning peagi vurasimegi kahekesi suures mikrobussis Ubudi tsentri suunas. Kohale jõudes leidsime ennast keset mingeid pidustusi. Võimalik, et tegemist oli pulmadega või siis hoopis mingi usupüha tähistamisega. Rahvast oli igatahes palju nii rongkäigus kui ka pealt vaatamas.
Kohe keskplatsi kõrval asub linna üks suuremaid vaatamisväärsusi – suur turuhoone, mis on tegelikult üks suur müügibokside rägastik. Seda paika reklaamitakse sisuliselt igas reisiraamatus kui kohta, kust osta kohalikku käsitööd. Ilmselgelt olid müüjad sellest teadlikud, et kõik kahvanäod tulevad nende juurde sooviga osta. Hinnad olid laes ning kauplemisruum oli väike. Isegi minemajalutamise taktika ei toiminud – hinnad langesid vaid 20-30%. Olles juba „vanad indoneeslased“, siis meie sellega ei leppinud. Kui hinda paika ei saanud, siis ei ostnudki. Lõpuks ostsime ainult ühe batik-kanga – saime hinna 150tuh pealt 40tuh peale. Ilmselt oli seegi kallis, kuid sellise mustriga polnud veel näinud ja kuna meeldis, siis ostsime ära. Muus osas oli tegelikult kõik sama träna mida müüdi Lovinas või Yogyakartas. Vaid mõned kohalikud eripärad juhtusid sisse – puutöö ja Bali mustrid. Ostlemised osteldud, hüppasime läbi Ubudi turismiinfost. Selle äärmiselt tänuväärse asutuse abil sisustasime ära homse ja ülehomse päeva, vähemalt enamuse päevast. Ostsime siis jällegi tuurid. Aga sellest juba edaspidi.
Tegelikult saime infopunktist ka hea vihje tänase õhtu sisustamiseks. Kui Yogya on tinglik Jaava kultuuripealinn, siis Balil kannab sama „taaka“ Ubud. Täna õhtul (ja tegelikult igal õhtul) on erinevais paigus linnas erinevad showd – varjuteater, tantsushowd, traditsiooniline teater, kontserdid ja mis kõik veel. Meil jäi pilk peale ühele tantsuetendusele, mis toimus meie hotelli lähedal asuvas ARMA muuseumis. Sobis nii hind kui ka kellaaeg, seega veidi enne poolt kaheksat õhtul me selle suure muuseumikompleksi avatud seintega etenduste halli ka jõudsime. Rahvast oli rohkem kui Yogya varjuteatri etendusel – kokku vast paarkümmend hinge.
Show oli huvitav, taustaks aga jällegi gamelani orkester oma metalsete kõladega. Tantsijad olid äärmiselt professionaalsed ning nagu Bali tantsudele kohane oli iga näoilme, iga näpuasend, iga kehaliigutus läbi mõeldud. Kostüümid olid äärmiselt kirevad ja detailirohked. Väike ülevaade ka tantsudest – kokku oli neid 8.
1. Instrumentaal „Kebyar Susun“
See laul loodi aastal 1966 Wayan Gandra poolt, kes oli tollase gamelaniorkestri trummar.
See on formaalne tervitustants, mida tantsiti tavaliselt templiõuel. Tantsu ajal toodi sümboolseid ohverdusi, et puhastada tantsukoht tseremooniateks või teisteks tantsudeks. Tantsijateks on tavapäraselt noored tüdrukud (traditsiooniliselt puberteedieelsed), kes kannavad käes kausse lilleõitega, mida siis erinevatel hetketel ka õhku heidetakse. Lisaks publiku tervitamisele võib siin näha ka kutset vaimudele, et nad ühineksid esinemisega.
Pendeti võivad tantsida kõik. Erinevalt näitlikest tantsudest, mis vajavad tohutut treenimist ja õppimist. Pendetit õpitakse imiteerimise abil – noored tüdrukud teevad järgi seda, mida vanemad tantsijad ees teevad. Professionaalsus tuleb koos vanusega. Meile esinesid seal Pendetiga kogenud tantsijad.
3. Tants Baris
See on dünaamiline sõdalase tants. Esitajaks on üks tantsija ning oma liigutustega püüab ta väljendada noore sõjamehe mõtteid ja tundeid enne lahingusse minekut –
ülistades Bali sõjamehe mehelikkust ja samas näidates tema alandlikkust väejuhtidele. Tantsijaid on tavaliselt üks. Algupäraselt oli tegemist religioosse rituaaliga templipidustuste ajal, mis oli pühendatud sõduritele ja tema relvadele. Tantsijad võivad kanda krisi (selline sinkavonka mõõk), oda, vibu või muid relvi.
Tantsu algul, kui tantsija lavale tuleb, on ta liigutused äärmiselt ettevaatlikud justkui otsiks lähedal asuvaid vaenlasi. Lava keskele jõudes (see võtab veidi aega) muutub selline hoolikus järk-järgult enesekindluseks. Ta tõuseb kikivarvule, ajab rinna kummi, keha muutub liikumatuks, samas jalgadega hakkab ta järsult trampima gamelani muusika rütmis. Näole manatakse jõuline, äksi täis sõdalase, ilme.
Legongi tantsusid on väga erinevaid kuid kõige populaarsem on Legong Lasem. Seda meile esitatud konkreetset tantsu on elus hoitud aastast 1950. See algab naistantsija Condongi sooloesinemisega, sellele järgnevad 2 tantsijat – Legong. Tants kujutab kuningas Lasemi lugu, kes röövis printsess Rangkesari. Lasem tahtis Rangkesariga abielluda, kuid Rangkesari keeldus, sest oli kihlatud prints Panjiga. Rangkesari vend kogus kokku armee, et oma õde päästa. Teel lahingusse ründab kuningas Lasemit Garuda (suur linnulaadne koletis – seda peetakse halvaks endeks) ja kuningas sureb lahingus.
Legongi tantsude üheks tunnuseks on väljapeetud ja läbimõeldud näpuliigutused, keeruline jalgade töö ning äärmiselt ekspressiivsed näoilmed. Tantsu laiem ajalugu kandub imselt 19.-sse sajandisse, mil tegu oli kuningate meelelahutusega. Legendi järgi prints Sukwati haigestus ja nägi selle tulemusel väga elavat unenägu, kus 2 tüdrikut tantsisid gamelani muusika saatel (päris piinav uni kui gamelani unes kuuled). Pärast terveks saamist koostas ta antud tantsunumbri juba reaalsuses.
Soolotants, mida esitatakse istudes.
Kebyar Duduk sündis 20.sajandi algul. Tabanani kuningas, kes oli samal ajal ka Hollandi regent omas provintsis, saatis Kebyari orkestri mängima ühele olulisele matusele. Publiku hulgas oli üks noor ja talendikas tantsija, kes oli orkestrist väga vaimustunud ja võttis ette selle muusika juurde uue tantsustiili loomise. Tema plaan teostus aastal 1925, mil Kebyar Dudukit presenteeriti esimest korda.
Tantsu looja idee oli mängida terompongi (vana instrument – pikk rida metalseid trumme) ja seda vürtsitada erinevate toigaste keerutamise ja rikkalike žestidega. Kuna terompongi peab mängima istudes, siis sellest ka tantsu nimi – duduk (istumine). Kostüümid on laenatud Legongi tantsust. Dudukis puudub samas Legongile iseloomulik pantomiim ja samuti ei ole tantsus konkreetseid jutustavaid elemente. Tantsu ajal joonistuvad teadlikule vaatajale idealiseeritud Bali noorte tunded ja emotsioonid.
Selle tantsu loojaks on Gde Manike, kuulus koreograaf Singaraja linnast. Tantsija on naisterahvas, kellel on seljas meeste riided. Tantsus on väga erilised ja eristatavad liigutused.
7. Topeng Tua tants
Klassikaline Topeng Tua on populaarne nn maskitants (topeng = mask). Tants väljendab ühe vana mehe liikumisi ja tema dialoog publikuga esitatakse pantomiimina. Tantsijaid on kas üks või mitu, neil on seljas külluslikult kaunistatud kostüümid ning gamelani muusika taustal etendatakse lugusid kuningatest, kangelastest ja müütilistest olenditest. See tantsuvorm tekkis 15.-l sajandil Balil ning Jaaval, kuid seda leiab ka teistelt Indoneesia arhipelaagi saartelt. Arenenud topengi tehnika on muide ala, mida õpetatakse erinevates ülikoolides Euroopas ja Ameerikas.
Indoneesia maskitants tekkis enne Hindu-Budistlike mõjude levimist Indoneesias. Erinevad kohalikud hõimud esitavad siiani traditsioonilisi maskitantse ülistamaks loodust ja kehastades esivanemate vaimusid.
Maskitants Jauk kujutab deemonlikku meeskarakterit. Tantsu ajal kantakse erilist stuupakujulist peakatet ja pikki kunstküüsi. Tegemist on klassikalise soolotantsuga. Jauk on pärit traditsioonilistest etendustest, kus tantsijad, kes kannavad kohutavaid, deemonlikke maske, esitasid stseene Ramayana ja Mahabharata eepostest.
Painavalt jõllitavad silmad, paksud, mustad vuntsid ja pidev, hangunud naeratus annavad Jauki tantsijale sellise efekti nagu oleks ta pärit teisest maailmast. Maailmast, kus võimutseb kurjus. Ning eelpool mainitud pikkade küünte abil (mis liiguvad muusikataktis), rõhutub selline õelus ja kurjus veelgi.
Jauki puhul on eelduseks samuti see, et tantsija on väga kogenud. Eesmärgiks on tantsitava tegelase karakteri ja loo väljatoomine, kuigi nägu on maskiga kaetud. Tavaliselt on need tegelased tugeva karakteriga. Vastupidiselt Barise tantsijatele, Jauki tantsija ei saa kasutada oma näoilmeid ja seetõttu on keerulisemas positsioonis. Seda enam peab ta lugu edasi andma oma kehakeelega.
Selle kolemehe esinemisega ka etendus lõppes. Väga muljetavaldav ja huvitav show oli – tegemist oli tõeliselt heade tantsijatega. Ainuke asi, mis endiselt vajab harjumist, oli taustaks kõlav gamelani muusika. Publik käitus erinevalt – osasid see ei häirinud, teised hoidsid käsi kõrvadel, kolmandad käisid vahepeal väljas jalutamas, neljandad istusid lihtsalt valugrimass näol ja vahepeal võpatasid kui mõne kõvem kolakas käis. Aga no see käis asja juurde.
Lummav oli vaadata neid tantsijaid, kelle iga liigutus ja näoilme olid läbi mõeldud. Iga sammu ja žesti oli harjutatud aastaid. Sõna otseses mõttes. Tantsude õpetamine hakkab pihta enne kui laps kõndima õpib. Esimesed liigutused, mida õpetatakse on nn tants käte ja sõrmedega. Ametlikult saab Bali tantsukooli minna 5-aastaselt. Tantsijaks saamiseks peab tüdrukul olema tohutu töövõime, järjekindlus ja stressitaluvus, sest liigutusi lihvitakse järjekindlalt ja pikki aastaid. Ja tantsud olid ka füüsiliselt rasked – naistel voolas higi lausa ojadena sellel suhteliselt mõnusa temperatuuriga õhtupoolikul. Kuigi meie tantsudest osa ei võtnud, olime sellegipoolest väsinud. Viiest ärkamine oli jätnud oma jälje. Seega etendus vaadatud – hotelli koti peale ära.
Põhja-Bali randade eripära on see, et tänu vulkaanilisele pinnasele on randade liivavärv must. Aga see ei pisendanud mitte kuidagi nende väärtust. Vesi oli soe ja puhas ning rahvast rannas väga vähe. Sellised unised kuurortlinnad meile meeldivad. Peale tunniajast sulistamist hakkas igav (nagu tavaliselt). Kuna ilm oli mõnus ja rannariba ulatus nii kaugele kui silm ulatus, võtsime ette pisikese retke piki ranna äärt. Mõne minutiga olime hotellide piirkonnast väljas ja nii leidsime ennast tühjalt rannikult. Kui ohtrad liivakrabid ja ringi lendavad linnud välja arvata. Jalutades tuli olla aga üsna ettevaatlik, sest liiv oli täis suuremaid ja väiksemaid korallitükke, mis olid üsna teravad. Ei, selline musta liivaga rand on lahe. Arvestades väga aktiivselt linnuliiklust, küpses meil kohe peas plaan siia homme hommikul pildistama tulla. Polnudki veel siiani sellist tõsist loodusepildistamise sessiooni teinud. Täna enam ei jõudnud, sest päike hakkas juba vaikselt loojuma ning õiget objektiivi polnud kaasas. Tagasi oma unistustemajja jõudsime juba pimedas.
