Lennukist välja öhe astudes laksas meile näkku 37-kraadine kuumus (pärast lennujaama terminalis nägime numbrit). 
Alguses arvasime, et lennukimootorist kiirgas kuumust, kuid tuli välja, et pool kaksteist öösel oligi väljas nii soe. Huvitav mis siin päeval siis toimub? Lennujaama moodsas hoones siirdusime kiirelt ja probleemivabalt transiittsooni, kus meil oli kokku paar tundi vaba aega. Kammisime tax-free poed läbi ja otsustasime, et sisseostud jätame tagasituleku peale. Hinnad oli keskmised, huvitav oli see, et tõsise islamiriigi kohta oli seal väga sisukas alkoholivalik. Palju oli ka ramadanikaupa, mis tunduski olevat kõige minevam kaup. Kilode kaupa osteti igasugust tehnikat – fotokaid, filmikaameraid, ipode, telefone jne.
Alguses arvasime, et lennukimootorist kiirgas kuumust, kuid tuli välja, et pool kaksteist öösel oligi väljas nii soe. Huvitav mis siin päeval siis toimub? Lennujaama moodsas hoones siirdusime kiirelt ja probleemivabalt transiittsooni, kus meil oli kokku paar tundi vaba aega. Kammisime tax-free poed läbi ja otsustasime, et sisseostud jätame tagasituleku peale. Hinnad oli keskmised, huvitav oli see, et tõsise islamiriigi kohta oli seal väga sisukas alkoholivalik. Palju oli ka ramadanikaupa, mis tunduski olevat kõige minevam kaup. Kilode kaupa osteti igasugust tehnikat – fotokaid, filmikaameraid, ipode, telefone jne.
Siis läks ootamiseks. Kuigi minekuni oli aega suhteliselt vähe, siis tabloodele meie lend veel ära ei 
mahtunud. Lennuliiklus ja -ühendus muu maailmaga oli ülitihe. Otselende oli Manchesterist Melbourneni ja Sao Paulost Moskvani. Kõige eredam hetk oli ootamise ajal see, kui meie lähedale tuli üks grupp mongoleid ja hakkas tina panema. Istusid ringis põrandale, lasid pudelil ringi käia ning urgitsesid kotist mingit hirmsat kala sisaldavat ollust (lõhna järgi võis aimata kala olemasolu) peale. Lahe oli vaadata kuidas rahvas vaikselt hakkas nende lähedusest lahkuma. Huvitav oli aga see, et kedagi väga ei huvitanud nende tegevus.
mahtunud. Lennuliiklus ja -ühendus muu maailmaga oli ülitihe. Otselende oli Manchesterist Melbourneni ja Sao Paulost Moskvani. Kõige eredam hetk oli ootamise ajal see, kui meie lähedale tuli üks grupp mongoleid ja hakkas tina panema. Istusid ringis põrandale, lasid pudelil ringi käia ning urgitsesid kotist mingit hirmsat kala sisaldavat ollust (lõhna järgi võis aimata kala olemasolu) peale. Lahe oli vaadata kuidas rahvas vaikselt hakkas nende lähedusest lahkuma. Huvitav oli aga see, et kedagi väga ei huvitanud nende tegevus.
Lõpuks oli lennukisse minemise aeg ning lennuk oli sisuliselt sama, mis ka Stockholmist tulles. Kuna kell oli lennuki õhkutõusmise ajal kusagil pool kolm öösel, siis kulusid need mittetülitamise kleepsud jälle marjaks ära. 
Sest hoolimata sügavast ööst, hakkas lahke ja kadestamisväärselt ergas personal kohe snäkke ja jooke pakkuma. Ei, tänan. Ootame ära hommiku ja lõunasöögi. Vastupäeva lendamise miinus on see, et aeg lendab veel kiiremini. Sõna otseses mõttes. Lend kestis reaalselt ca 9 tundi, kuid kellaseiereid tuli edasi lükata 13 tunni võrra. Mõned tunnid sai ehk kokkuvõttes ka magatud, kuid see oli pigem selline magamise teesklemine. Hommiku- ja lõunasöögi vaheline aeg sai sisustatud telekavaatamise ning indoneesiakeelsete olulisemate sõnade (peamiselt siis numbrid) ja fraaside selgeks õppimisega. Ega me suuri lootusi sellele ei pannudki, et me sõnaraamatu abil kohalikega sisutihedaid ja elulis-filosoofilisi vestlusi suudame arendada, kuid vähemalt selleks hetkeks kui Airbus A330-300 rattad Jakarta Soekarno-Hatta Rahvusvahelise lennuvälja asfalti puutusid, olime suutelised juba kaupmeeste ja teenusepakkujatega indoneesia keeles hindade üle vaidlema ja sellest alguseks piisas.
Sest hoolimata sügavast ööst, hakkas lahke ja kadestamisväärselt ergas personal kohe snäkke ja jooke pakkuma. Ei, tänan. Ootame ära hommiku ja lõunasöögi. Vastupäeva lendamise miinus on see, et aeg lendab veel kiiremini. Sõna otseses mõttes. Lend kestis reaalselt ca 9 tundi, kuid kellaseiereid tuli edasi lükata 13 tunni võrra. Mõned tunnid sai ehk kokkuvõttes ka magatud, kuid see oli pigem selline magamise teesklemine. Hommiku- ja lõunasöögi vaheline aeg sai sisustatud telekavaatamise ning indoneesiakeelsete olulisemate sõnade (peamiselt siis numbrid) ja fraaside selgeks õppimisega. Ega me suuri lootusi sellele ei pannudki, et me sõnaraamatu abil kohalikega sisutihedaid ja elulis-filosoofilisi vestlusi suudame arendada, kuid vähemalt selleks hetkeks kui Airbus A330-300 rattad Jakarta Soekarno-Hatta Rahvusvahelise lennuvälja asfalti puutusid, olime suutelised juba kaupmeeste ja teenusepakkujatega indoneesia keeles hindade üle vaidlema ja sellest alguseks piisas.
Lennujaamas sujus kõik viperusteta. Olime juba lennukis ära täitnud kõik vajalikud viisaformularid ning –deklaratsioonid, seega pärast kohvrite kättesaamist oli vaja lihtsalt maksta 
25USD inimese pealt ning 30 päeva viisa oligi käes. Kohvritest veel niipalju, et mina tahaks oma ihusilmaga näha inimest, kes saab kohvrid kätte kohe kui lint liikuma hakkab. Meil on alati nii, et kõigepealt ootad tükk aega. Siis hakkad arvutama, et kuipalju seal vahemaandumise ajal kohvrite ümberlaadimiseks aega oli (no oleks pidanud jõudma ju, või…?). Siis vaatad ahastusega kui väheks on meie lennu rahvast lindi äärde jäänud. Siis hakatakse meie lindile laskma mõne järgmise lennu pagasit, mille peale juba sobrad taskus pagasikviitungeid, vahetad tühjad pilgud veel mõne oma lennu saatusekaaslasega ja piidled silmanurgast „Lost luggage“ leti poole (leidmaks õudusega, et seal on pikk järjekord). Siis ootad veel, endal suhteliselt lootusetu nägu peas ja nead lennufirmat maapõhja. Siis mõtled, et mis variandiga nüüd ilma vahetusriiete ja muu kraamita hakkama saad. Siis meenub, et homme hommikul vara lendame juba Sumatrale (järgmine lend Qatarist aga tuleb ilmselt 24h pärast). Ahastus kasvab. Ja siis tulevad meie kohvrid. Ning niimoodi peaaegu iga kord. Miks ei või olla nii, et niipea kui lint liikuma hakkab, saame oma kohvrid kätte? Miks, ma küsin!?
25USD inimese pealt ning 30 päeva viisa oligi käes. Kohvritest veel niipalju, et mina tahaks oma ihusilmaga näha inimest, kes saab kohvrid kätte kohe kui lint liikuma hakkab. Meil on alati nii, et kõigepealt ootad tükk aega. Siis hakkad arvutama, et kuipalju seal vahemaandumise ajal kohvrite ümberlaadimiseks aega oli (no oleks pidanud jõudma ju, või…?). Siis vaatad ahastusega kui väheks on meie lennu rahvast lindi äärde jäänud. Siis hakatakse meie lindile laskma mõne järgmise lennu pagasit, mille peale juba sobrad taskus pagasikviitungeid, vahetad tühjad pilgud veel mõne oma lennu saatusekaaslasega ja piidled silmanurgast „Lost luggage“ leti poole (leidmaks õudusega, et seal on pikk järjekord). Siis ootad veel, endal suhteliselt lootusetu nägu peas ja nead lennufirmat maapõhja. Siis mõtled, et mis variandiga nüüd ilma vahetusriiete ja muu kraamita hakkama saad. Siis meenub, et homme hommikul vara lendame juba Sumatrale (järgmine lend Qatarist aga tuleb ilmselt 24h pärast). Ahastus kasvab. Ja siis tulevad meie kohvrid. Ning niimoodi peaaegu iga kord. Miks ei või olla nii, et niipea kui lint liikuma hakkab, saame oma kohvrid kätte? Miks, ma küsin!?
Piiriületus läks kiirelt, Eesti passiga 2 rändurit kellelegi kahtlased ei tundunud ning ilma igasuguste emotsioonide ja lisaküsimusteta löödi meile templid passi. Kohe lennujaamas vahetasime endale ka veidi raha 1 USD eest pakuti seal 8900 ruupiat ja see tundus olevat täitsa ok kurss (täpsustuseks niipalju, et see oli kurss väga heas korras 100 USD rahatähtedele, väiksematel denominatsioonidel on kehvem kurss). Linna peale polnud meil täna aega minna ja järgmise päeva varahommikul pidime juba edasi lendama, seega tuli siin raha vahetada. Hiljem hotellis näiteks avastasime, et sealne kurss oli oluliselt kehvem (ca 8500 ruupiat). Hindade arvutamisel kasutasime valemit – 3 nulli tagant ära ja korda 1,4 – see andis ligikaudse Eesti krooni kursi. St 100 000 ruupiat = ca 140 EEK. Kuigi lennujaama rahavahetus tundus alguses kahtlane, siis komisjonitasu seal ei võetud, arvutused olid õiged ning peo peale laotud rahahulk vastas arvutustele. Selle vahetusega saime muide lennujaamas hoobilt miljonäriks :)
Lonely Planeti (mis osutus sellel korral väga täpseks ja kasulikuks abivahendiks) soovitusel raiusime ennast läbi lennujaama esist ummistavast taksojuhtide massist ja suundusime sirgjoones bussipeatuse suunas. Sellel ajal kuulsime ka esimest korda fraasi, mis sai reisi lõpuks üheks Indoneesia sümboliks – „Hey mister! Where you go?“. Meie päevaplaanidest huvituvaid inimesi oli reisi lõpuks kogunenud tuhandeid. Alguses me olime viisakad ja muudkui vastasime, et läheme bussi peale ja siis sõidame kesklinna jne. Loomulikult oli selline käitumine viga. Selle tõestuseks võib kohe tuua näite sealtsamast lennujaama esiselt. Ühele taksojuhile vastasime, et läheme bussi peale. Tolle peale tuli vastus, et: „Oi, aga buss on hoopis sealpool (viibates hoopis teisele poole kuhu me läksime).“ No me küsisime sinisilmsetena üle, et on ta ikka kindel, et selle firma buss väljub sealtpoolt, mille peale tuli vastuseks „Yes, yes,yes.“ No tühjagi, ta vedas meid parkimisplatsile, kus seisis üks autojuht mahtuniversaaliga. Meie: „See ei ole ju buss!?!“, tema „Jah, see on buss!“, meie „no ei ole ju, see on auto“, tema „ei, ei see on ikka buss“, mina (mõeldes) „kuradi #¤%#¤¤“, tema (mõeldes) „hurraa, leidsin jälle 2 lolli.“ Vahepeal hakkas juht juba kohvreid autosse tõstma. Selle peale küsisin hinda ja kord oli see 300 000 ruupiat ja kord 100USD (kahe hinna vahe on muide 3-kordne), meie pakkusime 100 000 ruupiat, kuid see ei sobinud. Ok, aitab! Rebisin kohvrid autojuhi käest ära ja ütlesin lennukis selgeks õpitud tänusõnad – „Terima kasih“ – ja jalutasime vihasena terminali poole tagasi. Siis ta midagi hüüdis sealt 200 000 või 200, aga see meid enam ei huvitanud. Selliste igasuguste teenusepakkujate eemalepeletamisest sai meie igapäevatöö. 
Kõige paremini mõjus küsimiste ignoreerimine, kuid selleni jõudsime alles reisu lõpus. Nüüd aga lennujaama tagasi.
Kõige paremini mõjus küsimiste ignoreerimine, kuid selleni jõudsime alles reisu lõpus. Nüüd aga lennujaama tagasi.
Tuli välja, et me olime enne läinud siiski õiges suunas, bussipeatus oli terminali ühes ääres. Damri firma bussipilet maksis 20tuh IDR (ca 30 EEK) ja selle raha eest sai kesklinna, Gambiri rongijaama. Sõidu ajaks pakuti 1 tund. Teadmiseks veel niipalju, et ametliku takso fikstasu lennujaamast suvalisse kohta kesklinnas on 150 000 IDR.
Algul läks sõit kiirelt piki kiirteed, kuid siis jäime kinni õhtuse tipptunni ummikusse. Tunnisest sõidust sai kaks ning see andis meile võimaluse veidi pimedusse vajuvat Jakartat näha. Enamus linnast paistis olevat üks suur slumm. Tohutu ülerahvastatus (ja ka üleautostatus), linn oli lisaks räpane ja majad enamasti sellised kuurilaadsed, mis on kättejuhtunud materjalidest kokku pandud. Kõik see muutus südalinnas, kus kõrgus lugematu arv uhkeid pilvelõhkujaid ning kus olid kohati kõnniteed (pealinn on ääretult jalakäija vaenulik) ja seisid uhked Mercedese ning Armani reklaamtahvlid. Kontrast oli väga räige. Nende samade pilvelõhkujate taga aga paistsid jälle poollagunenud sarad. See, et Jakarta on Kagu-Aasia tuhmunud pärl, paistis paika pidavat. Paljud reisiportaalid ja –raamatud soovitavad pealinnast võimalikult kiirelt lahkuda ja tundub, et neil on õigus. Võrdlus on meil olemas nii Mexico City kui ka Buenos Airesega, mis on samuti kohati slummistunud hiidlinnad, kuid need linnad meile meeldisid, Jakarta osas esialgu selliseid tundeid ei tekkinud.
Gambiri jõudsime juba pimedas. Sealt võtsime kohe takso ning pärast väikest kauplemist leppisime hinna kokku 40tuh peale. Me teadsime, et seda oli veidi palju, sest hotellini oli maad kõigest mõned kilomeetrid, kuid me tõepoolest ei viitsinud 10-20 krooni pärast seal saagi käima tõmmata. Väljas oli pime, me olime võõras linnas ja rampväsinud – tahtsime kiirelt hotelli ära. Ja Eestis on mõnel taksol sisseistumise tasu sama suur kui seal meie arve kokku läks. Lõpuks viskasime mõned tuhanded veel peale kah. Enamus taksosid on muide seal viisakad. Mingid suhteliselt väikesed kohalikud Toyota mudelid, kuid selle eest puhtad ja viisakad. Tavataks on 12tuh sisseistumise tasu ja 7tuh/km (see on kõige usaldusväärsema taksofirma – BlueBird Taxi – hinnakiri).
Meie hotelliks oli Ibis Arcadia. Oleme Ibise hotellides ööbinud erinevais paigus üle maailma ning nendega tavaliselt ka rahule jäänud. Tegemist on pretensioonitute 2 ja 3-tärni hotellidega, mis pakuvad piisavalt suurt tuba ja mugavat voodit ning sellega meie nõudmised hotellile tavaliselt ka piirduvad. Jakartas on Ibiseid mitmeid, kuid see oli asukohalt ja tripadvisor.com hinnangute järgi neist parim. Broneering leiti ilusti üles ja pakikandja vedas meie kodinad tuppa. Kuna olime üsna kõrgel korrusel, siis avanes aknast mõnus vaade südalinnale.
Meie toa vannituba oli küll veidi väsinud, kuid kõik asjad töötasid, soe vesi oli olemas ning tuba puhas. Ennenägematu oli vaid voodi kõrval laua peal olev buklett – käitumisjuhend maavärina korral. See oli esimene kord kui me reaalselt enestele teadvustasime, et me oleme nüüd kohal.
Olles teadlikud, et kuhu pinnavõbisemise korral joosta (akendest eemale ja mõne tugiseina poole kui just ei asu esimesel korrusel), läksime alla sööma. Seal saime kohe teise meeldetuletuse, et oleme mitte-Euroopas. Esiteks oli restoranis suitsetamine lubatud. See mis ka meil oli veel üsna hiljuti tavapärane, tundus seal millegi uuena. Kunagi oli ju täiesti tavaline, et pubist/ööklubist/restoranist tulles lehkasid riided nagu tuhatoos. Mõned aastad puhast õhku on eurooplasi suitsu suhtes hellaks teinud. Kuna restoranis oli ainult 3-4 inimest, siis sellele suitsetamisele kokkuvõttes suurt tähelepanu ei pööranud ja õnneks see meid väga ka ei häirinud.
Järgmiseks meeldetuletuseks oli loomulikult toit. Hotell pakkus nii lääne kui ka kohalikku menüüd, me muidugi valisime kohalike hõrgutiste hulgast. Või noh mis valimine see ikka on kui sa ei tea, et mis on mis. Pigem selline huupi tulistamine. Mina võtsin liha, abikaasa võttis kana. Kõrvale Bintangi õlut, mis on kohalik spetsialiteet. Ma usun, et meie õhtusööki kõrvalt vaadata oli päris naljakas. Kui naine suutis enam-vähem viisakaks jääda, siis meespool sõi ja pisarad voolasid lahinal. Ja nii terve õhtusöögi. Mitte, et meeleolu kuidagi melanhoolseks või kurvaks oleks muutunud, toit oli lihtsalt nii terav. Maitsemeel kõrbes sõna otseses mõttes ära ligikaudu minutiga. Pärast seda oleks võinud süüa kasvõi kasepakke, mingit maitset niikuinii ei tundnud. No ja minut hiljem tulid esimesed pisarad. Püüdsin vältida toidu sees igasuguseid seemneid ja punast värvi tükke, kuid see ei aidanud. Iga amps oli kui üks kulbitäis laavat ning pisarad voolasid lahinal nagu joodikul, kes jõudis kodukoha alkopoodi 1 minut pärast kella selle sulgemist. Kolmveerand portsust söödud, andsin alla. Peatäis oli ära nutetud ja suul oli füüsiliselt valus ning õlu sai otsa. Abikaasal oli ka suhteliselt terav söök, kuid mitte midagi sellist. Sellest dineest tegime järelduse, et tuleb rohkem kohaliku toiduga harjutada, siis saab ehk seda ka rohkem nautima hakata. Lõpetuseks võtsime veel ühe kausitäie puuvilju, millest viimase paari ampsu maitset ma juba hakkasin tajuma (tegin vahet magusal ja hapul). Järelikult mingeid permanentseid tüsistusi õhtusöök kaasa ei toonud.
Söök söödud, kobisime kohe tuppa magama. Lennuväsimus oli sees ning järgmise päeva hommikul vara pidime olema uuesti lennujaamas. Sellest tulenevalt jõudsime ka järeldusele, et linna tulemine oli tegelikult viga. Oleks võinud jääda lennujaama hotelli, niisama edasi-tagasi kesklinna saalimine oli mõttetu aja- ja raharaisk. Aga noh, järgmine kord targem.
0 kommentaari:
Postita kommentaar