Telefon äratas meid 01.45 öösel Eesti aja järgi, Balil oli kell siis juba 06.45. Pakkisime end päevaseks tuuriks valmis ning samuti sai kohvritesse kokku pandud kõik muu reisikraam. Olime eelmisel õhtul kokku leppinud, et tuleme hommikust sööma juba viisteist minutit enne kaheksat ja hotellile see sobis. Süüa pakuti sama kraami, mis eilegi ning taas oli kõik äärmiselt maitsev. Eriti jäi meelde see nende kohalik kohv, mis oma mõnusa maitsega andis kogu einele erilise aktsendi.
Kohvrid saime jätta hotelli hoiule, kuid täna meid linna ei sõidutatud, sest autojuhil oli puhkepäev. Niisiis tulid need üksikud kilomeetrid kondiauru abil läbida. Kuna aega oli ja maa polnud tegelikult teab mis pikk, siis jõudsime ammu enne 9-t (mis oli tuuri algusaeg) Ubudi Turisimiinfosse. Tänaseks päevaks oli meil välja valitud üks templituur. Pidime külastama kolme erinevat templit, üht paleed ja veel nägema ka kauneid riisiterrasse. Vähemalt selline pilt meile kava abil joonistati. Kokku pidi kõik see aega võtma 7 tundi, mistõttu päev oli sisustatud. Meeldiva üllatusena saime teada, et ka täna oleme sellel tuuril ainsad osalejad. Ehk siis saime jälle endale juhiga auto terveks päevaks. Normaalne! Meie sohvriks oli härra Made (80.-te stiilis soenguga noor kutt), kes oma tuunitud kaariku (valuveljed, sportrool, toonklaasid, võimas stereo) üle oli ilmselgelt uhke. Ega kurta polnud tõesti millegi üle - vaadake ise seda ülemist pilti.
Esimene peatus oli Goa Gajah e Elevanditempel. Arvatakse, et selle templi ajalugu ulatub 11.-sse sajandisse, kuigi asukoha lähistelt on leitud erinevaid pühasid esemeid, mille vanus ulatub veel kaugemale ajalukku. Kirjasõnas mainiti Goa Gajah’d esimest korda aastal 1365, Java poeemis nime Desawarnana. Templi külastamiseks orgunnis autojuht meile selga kohustuslikud sarongid ja ümber vööd, nende valik oli tal autos üsna suur.
Peamine teooria templi kasutuse kohta väidab seda, et Elevanditempel oli kas hindu preestrite ermitaaž või varjupaik. Kalju sisse uuristatud tempel kaevati nende poolt käsitsi. Kuigi täna nimetatakse seda hinduistlikuks pühapaigaks, siis mitmed reliikviad viitavad sellele, et sellel kohal oli üsna oluline tähendus ka esimestele Bali budistidele. Nagu mainitud, siis Goa Gajah on kalju sisse uuristatud ja välja näeb ta nagu tavaline koobas, kus on lihtsalt seinte sees mõned süvendid, kuhu on asetatud küünlad ja mõned kujud.
Arvestades paiga suurt populaarsust turistide hulgas, siis tempel ise oli üllatavalt väike. Tegemist on T-kujulise pimeda koopaga, kus T ülemise ääre vasakus servas on väike nišš Ganeshi kujuga (hindu jumalus, kes sarnaneb elevandiga) ja paremas servas mitmed erinevad meeste ja naiste privaatseid kehaosi meenutavad kiviskulptuurid (lingam ja yoni) Shiva ülistuseks. Koopasse sissepääs on igatahes uhke – kalju sisse uuristatud võimas pea. Algselt peeti seda elevandiks ning sellest tulenes ka koopa nimi.
Lisaks Elevanditemplile endale, on seal ümberringi veel paljutki vaadata. Keset kompleksi siseõue on suur bassein, kust sai kunagi võtta püha Tirtha vett hinduistlike tseremooniate läbiviimiseks. Seal oli võimalik end ka pesta ehk puhastuda (erinevates tähendustes). Täna oli see bassein kuiv ja nii paljastusid ka võimsad kiviskulptuurid, mis olid basseini seintele nikerdatud. Basseini kõrval aga kasvas nii võimas puu, et see tundus lausa ebareaalsena. Troopikale omaselt oli see hiidpuu omakorda kasvulavaks mitmetele teistele puudele ja taimedele. Pildi pealt isegi ei pääse see puu niivõrd palju löögile, kuid arvestage, et need hütid seal kõrval olid täiesti normaalsuuruses majakesed.
Kui nüüd sellest siseõuest veidi eemale minna, siis on võimalus laskuda alla, metsa sees asuva Elevandijõe äärde. Seal olid ilmarahvale vaatamiseks pandud mitmed tohutusuured iidsed kivikujud. Osad nendest olid aastate jooksul ülevalt, kõrgelt jõekaldalt alla kukkunud ja lebasid niisama vee sees. Teised oli jällegi kenasti paigas, kuid puude vahel ja paksu samblakihi all. Kõik see rohelus ja tänu kõrgetele kallastele ka veidi hämaram ümbrus, tekitasid paigale laheda aura. Pealegi oli jõeäärne äärmiselt hästi hooldatud, näiteks oli seal üks väga kaunis tiigike ja mitmed istumispingid.
Kuigi tegemist on põneva ja olulise paigaga, siis viimati uuriti templit ja selle ümbrust 1950.-tel. See aga tähendab seda, et paljud ümberkaudsed paigad on tänini läbi uurimata ja tänu sellele tuleb pidevalt maa seest välja uusi ja uusi leide, mis sõna otseses mõttes vedelevad ühes hunnikus. Arheoloogidele oleks tegemist tõeliselt apetiitse paigaga, kuid mingil põhjusel seal kaevamisi ei teostata. Sellele vaatamata on Goa Gajah UNESCO Maailmapärandi nimekirjas.
Ligikaudu tunni ajaga saime oma käimised käidud. Enne lahkumist nägime veel ühes varjualuses seda kuidas valmistati ette mingeid pidustusi. Palmilehtedest ja lilleõitest valmistati erinevaid kaunistusi ja annetusi jumalustele. Hinduistide puhul on see lahe, et kõik nende tseremooniad ja austusavaldused on ühest küljest lihtsad, kuid teisest küljest äärmiselt kirevad ja mängulised. Pühakute kujudele tõmmatakse riided ümber, kaunistatakse värviliste õitega, pannakse suitsema viirukiküünlad, tuuakse annetusi (mis omakorda koosnevad tihti värvilistest lilleõitest) ja nii edasi (vaata alumist pilti).
Kui me parklasse auto juurde tagasi jõudsime, olime justkui otse basseinist tulnud – tilkusime higist. Elevanditempel asub väikeses orus ja jõeäärne osa on veel tükk maad mäest alla minna. Tagasi tulles panime ühe jutiga alt jõe äärest üles parklasse ja kui seda teha suures kuumuses ja pikkade riietega (sarong), siis oligi tulemus käes. Meie paartimobiilil oli õnneks konditsioneer, mille emateresalikult hoolitsev autojuht meid nähes kohe põhja keeras.
Väike hirm oli, et külmetame end veel niiviisi ära, kuid see jahutamise tunne oli lihtsalt niivõrd mõnus, et ei öelnud sohvrile midagi. Sõit kulges samal ajal Klungkungi kuningliku (korrake neid kahte sõna järjest ja kiirelt) hoonete kompleksi suunas. Esimene viide selle kohta, et hakkame kuhugi jõudma, oli ühe ringtee kaunistus. Suhteliselt ootamatu oli leida ühe tavalise inimestest, võrridest ja pisiäridest pungil linnakese rõngasristtee keskelt tohutult võimast raidkuju. Kuna selgus, et see liiklussõlm asub kohe palee vahetus läheduses, siis loksus kõik paika.
Klungkungi palee on ajalooline kompleks, mis asub Semarapura linnas. See ehitati algupäraselt 17.-l sajandil, kuid hollandlaste vallutusretke ajal (aastal 1908) ei jäetud siia alles praktiliselt kivi kivi peale. Täna saab vaadata vaid kohtumaja e Kertha Gosa paviljoni ja peaväravat, millelt võib lugeda aastaarvu Saka 1622 (1700 p.Kr). Vana palee territooriumil on veel ka nn Ujuv Paviljon, mis lisandus 1940.-tel. Ehk siis kunagine võimas kompleks on oma algusaegade hale vari, kuid kindlasti vaatamist väärt.
Ja kui ma räägin kunagisest võimsusest, siis ma ei liialda. Klungkungi kuningriiki peeti 17. sajandi lõpust kuni 20. sajandi alguseni Bali üheksast kuningriigist kõige kõrgemaks ja olulisemaks. Klungkung oli Gelgeli kuningriigi järeltulija ning ühe selle kuningriigi radža järeltulija panigi paleekompleksile aluse. See loodi ruudukujulisena, kus iga külje pikkus oli ligikaudu 150 meetrit ning mille peavärav asus põhjasuunal. Jagatud oli territoorium mitmeteks blokkideks, millest igaühel oli oma rituaalne ja praktiline funktsioon. Tänapäeval on praktilisi funktsioone oluliselt vähemaks jäänud ja ka planeerimist on ümbritseval alal selgelt piiratumal hulgal, sest näiteks auto tuli parkida mingi suvalise poekese ette, kuhugi turulettide vahele.
Semarapura linn oli kunagi kuulus oma tantsu ja muusika ning maalikunsti poolest. Seda kõike silmas pidades kerkiski selline õhuline, kauni arhitektuuri ja rikkaliku interjööriga hoone, mida algselt kasutati kohtupidamiseks – Kertha Gosa. Tõlkes tähendab see ”hoonet, kus kuningad kohtuvad oma ministritega, et arutada õigusega seotud küsimusi”. Jälle selline päris pikk seletus kahele sõnale – Bali keel tundub äärmiselt efektiivne.
Kui tavaliselt seostub kohtusaaliga selline tuim ja mittemidagiütlev saal mõnes suures kivimajas, siis Klungkungis oli vastupidi. Juba väravast sisse astudes jäi pilk kui liimitult sellele lummavale ehitisele pidama. Ausalt öeldes ei meenutanud see ühestki otsast õigusemõistmise hoonet. Pigem läks mõte sellele, et see võiks olla selline mõnus paviljon, kus lõunatada või siis niisama pärastlõunal aega viita. Ümberringi oli vesi, madal katus kaitses päikese eest ning hoone oli äärmiselt (ma kordan: äärmiselt) rikkalikult dekoreeritud.
Hoolimata minu mõttepalangust ja nägemusest, oli see balilastele kunagi siiski Ülemkohtu eest. Ehk siis juhtumid, mida mujal Balil ei suudetud lahendada, toodi arutamiseks Klungkungi. Kolm Brahmana preestrit (e siis omamoodi troika) kamandasid siin kogu asjaajamist ning nad olid kuulsad oma karmide ja ebainimlike karistuste poolest. Ehk siis see ilu ja malbus olid tegelikud petlikud, nii kaunis kohas aeti tegelikult julmi asju. Positiivne on see, et kohtualused (nagu ka külastajad tänapäeval) said vähemalt otsuse ootamise ajal lasta silmal puhata ning uudistada kohtumaja lakke maalitud kauneid motiive erinevatest hukkamisviisidest. Tekkis selline interaktiivne moment kindlasti, et sellel pildil võin varsti olla mina.
Need maalid on kantud traditsionaalsest Bali stiilist nimega wayang, mis tähendab “varjukuju”. Wayangi stiil on tugevalt seotud varjuteatriga, mis omakorda siis seondub Mahabharata ja Ramayana eepostega. Antud stiili on hoolsalt alles hoitud ning selles maalitakse tänapäevalgi – oluline on see, et end väljendatakse Bali hindu-Jaava stiilis, kasutades kunagist ikonograafiat ja sisu. Antud hoone lakke ei ole maalitud mitte kogu Mahabharata (see oleks võimatu) vaid üks peatükk sellest – Bhima Swarga. Lugu räägib ühe mehe rännakust põrgusse, et oma vanemaid päästa ja nad siis taevasse viia.
Kõik see võimutäius ja teiste kuningriikide patronaaž viis aga selleni, et Klungkungi liidrid hakkasid end üsna julgelt tundma ning sattusid seetõttu 19.sajandi lõpul tihti konflikti teiste kuningriikidega ja ka Hollandi kolonisaatoritega, kellel oli üsna suur mõju Lõuna-Balile. Näiteks oli kuningas Dewa Agung Putra III peamine süüdlane selles, et hävis Mengwi kuningriik. Pinged kuhjusid ja vaja oli vaid sütikut.
Selleks sütikuks sai merehätta jäänud Sri Kumala nimelise laeva väidetav rüüstamine aastal 1904. Antud juhtum ajas hollandlased liikvele ja paar aastat hiljem vallutati üsnagi tähtis võimukants – linn nimega Badung. Ja veel 2 aastat hiljem jõudsid ”karistussalklased” ka Klungkungini. Võitlus käis sõna otseses mõttes viimase ellujääjani, lahingus langesid balilaste poolel lõpuks ka naised ja lapsed. Sellisel enesetapjalik käitumine omab balilaste sõjapidamise sõnavaras ka täiesti oma nimetust – puputan. Pärast puputani Klungkungis saadeti kuninglik pere maalt välja ja palee sisuliselt pühiti maa pealt minema. 20 aastat hiljem lubati rojaliteedil naasta, kuid Klungkungi asemel jäid nad pidama Puri Agungi linnakesse. Jõudes nüüd tagasi selle Klungkungi jutu algusesse, siis see võimas ringtee kuju ei olnudki lihtsalt kuju vaid hoopis mälestussammas Klungkungi puputani intsidendi tarbeks.
Tegime veel autoga tiiru ümber selle samba, enne kui linnakesest lahkusime. Ahjaa...Territooriumil oli veel ka väike muuseum, mis sai ka "läbi töötatud". Kõige huvipakkuvamad olid kunagised kohalikud rahad.
Ka selle päeva ringreisi sees oli riisiterrasside külastamine, täpsemalt siis nende vaatlemine paigast, kus riisiväljade paiknemine nende taustsüsteemi suhtes on visuaal-esteetiliselt kõige optimaalsem. Ehk siis maakeeli öelduna – riisiterrasse näidati meile kohast, kust nad paistsid kuradima kenad välja.
Kui nüüd lõpuni aus olla, siis Bukit Jambuli nimelise paiga riisiterrassid polnudki antud momendil riisiterrassid. Tegemist oli kuiva perioodiga, mistõttu riisi kasvatada polnud võimalik. Kuna haritud maad niisama ka jõude ei saa lasta seista, siis olid sinna istutatud lillepõõsad. Mitte niisama iluks vaid ikka selleks et õisi saada, peamiselt siis erinevate pisikeste almuspakikeste tegemiseks, mida siis asetati jumaluste auks igale poole (kasvõi tänavale, oma poe ette). Kuna oli käimas üks suuremat sorti hinduistlik püha, siis lilleäri oli tegelikult päris tulus.
Kui looduspildid mällu ja fotoka mälukaardile salvestatud, ootas meid Agungi mäe jalamil asuv Bali kõige suurem tempel – Besakih. Juba teel sinna hoiatas meie autojuht selle eest, et templi ümbruses on vägagi agressiivsed giidid, keda ta ei soovitanud palgata. Pidavat olema selline maffia moodi värk. Ning tõepoolest – juba mäe jalamil asuvasse külasse jõudes korjati autojuhilt kümnist. Täpselt ei saanudki aru mille eest, sest üks meestekamp ujus ligi, rääkis autojuhile midagi ja selle peale sohver lehvitas sajaseid. Tinglikult. Meie käest ta seda raha ei küsinud ja ise ka talle pakkuma ei hakanud.
Niipea kui autost välja astusime, olid lubatud hagijad kallal. ”Kõigest” 200 000IDR eest (ca 20€) lubati teha kõikehõlmav tuur perfektses inglise keeles. Tundub, et giid hoidiski oma head inglise keelt tuuri tarbeks (noh, et ära ei kuluks), sest oma pakkumist tehes olid inglisekeelsed sõnad küll vaid aimatavalt sarnased selle keelega. Ignoreerisime nii esimest, teist kui ka kolmandat pakkujat ning marssisime otsustavalt mäest üles, templi suunas. Aga nippe oli neil palju. Esmalt üritatakse tähelepanu võita (meie puhul see enamasti ei õnnestunud). Kui see on õnnestunud, siis püütakse sult raha kätte saada. Üsna levinud nõks oli see, et sind teavitati templi sissepääsu asumisest hoopis teises suunas kui meie läksime. Ullike, kes õnge läks, leidis ilmselt peagi ennast kusagilt poekesest või siis väiksemast külatemplist (kus loomulikult oli ka päris hea hinnaga pilet). Tähelepanu püüti saada ka tavajutuga – ”Kust te pärit olete?...Oo, Estoonia”, ”Kuidas läheb?” jne. Hardcore variandiks olid pisikesed, sügavmustade silmadega tüdrukutirtsud, kes postkaarte ja mingit suvalist sodi (nt juuksekummid) müüsid. Need noppisid keskeas olevaid naisturiste kui valmis ploome. Kuidas sa ikka ei ütled kui selline tapvalt armas latsõkõ sulle olematu raha eest midagi müüa üritab? Ostadki paari krooni eest mõne postkaardi või patsikummi.
Asukohaspetsiifiline oli tasuliste WC-de äri. Neid oli sellel ca kilomeetrisel mäkketõusu lõigul ikka oluliselt rohkem kui oleks sobilik või vajalik. Tundub, et siinne aura soodustas likviidsete jääkide väljutumist kerest.
Olles kogu kadalipu veatult läbinud (st me ei ostnud midagi ja giidi ka ei palganud), jõudsime lõpuks Besakihi templi väravatesse. Mnjaa, ega ilmaasjata polnud selle kompleksi nimi Ematempel. See oli tõesti nii suur, et võiks olla kõikide templite ema. Bali hinduistide jaoks oli tegemist ka kõige pühama templiga.
Arvatakse, et Besakih asutati 14.-l sajandil ning ta ehitati Agungi vulkaani lõunaküljele. Samas see paik ise oli püha juba varasematele Bali asukatele. Kuigi Besakihile viidatakse kui templile, siis tegelikult kuulub kompleks 22-st eraldiseisvast templist. Tänu asumisele mäeküljel, paiknevad need erinevad pühakojad nii vertikaal- kui ka horisontaalteljel. Seal asuvad astmetega terrassid ja pikad trepid, mis viivad arvukatesse siseõuedesse ja väravateni, mis omakorda juhivad sind tipu e Meru suunas. Kõik on kätketud ühele teljele selleks, et usklik leiaks tee ülespoole, lähemale pühale mäele. Vaated, mis sealt kompleksi erinevalt astmetelt paistavad on tõeliselt hingematvad tänu ümbritsevale loodusele ja sinna ideaalselt sobituvatele ehitistele.
Besakihi laiem väljendus on balilaste kõige peamises uskumuse, mida nimetatakse Tri Hita Kiranaks. See tähendab, et oma elu maa peal tuleb hoida tasakaalus ja harmoonias inimese ja jumala vahele; inimese, ühiskonna ja kaaskodanike vahel ning inimese ja loodusliku keskkonna vahel.
Vanade uskumuste kohaselt on Agungi kõige kõrgem tipp (3142m) koht, kus elavad jumalad. 2200 meetrit allpool asuv Besakih on aga sobiv paik, kus neid jumalusi kummardada. Nimi ”Besakih” tuleb sõnast ”Wasuki”, mis tähendab sanskriti keeles Lunastust. Samudramanthana mütoloogias viitab sõna “Besuki” ka draakonjumalus “Naga Besukianile”, kes väidetavalt selle vulkaani põhjas elab. See näitab, et tegemist pole puhtalt hinduistliku templiga vaid on segu hinduismist, vanadest usunditest ja esivanemate kummardamisest. Ning see on Balil üsna tavapärane.
Vaikselt, vaikselt ronisime üha kõrgemale ja kõrgemale kuni olimegi päris tipus väljas. Selle kõige ülemise ja pühama templi nimi on Pura Penataran Agung (Suur Riigitempel). Templihoovi keskel asub lootosetroon e padmasana, mis on siis kogu kompleksi rituaalne fookus. Kõikidest kohtadest kõige püham. Sinna jõudmine oli ka mitteusklikul suhteliselt keeruline (füüsiliselt kurnav tänu mäkketõusule). Seda näitas kasvõi see, et kui alumistel korrustel olid üsna suured rahvamassid, siis Penatran Agungi templi massiivsetest treppidest ronisime üles kahekesi ja olime ka seal üleval templis kahekesi (kui üks valvurmunk välja arvata).
Meil paluti olla vaikselt ja mitte midagi katsuda, kuid pilti teha lausa soovitati. Naljakas oli see, et kõigi Besakihi töötajate rinnataskuid ehtis suur haakrist. Nagu eelnevalt juba mainitud, on see hindude jaoks õnnesümbol. Äärmiselt kahju, et ka visuaalselt nii harmooniline kujutis ühe maniakaalse diktaatori poolt ülejäänud maailma jaoks ära rikuti. Kuigi see teadmine oli meil olemas, et tegemist on iidse sümboliga, siis igakord kui jälle haakristiga tähistatud isikut nägime, tekkis selline naljakas tunne. Et no on ikka...
Muide selle templi pühadus on balilastele ka tegudega tõestatud. Aastal 1963 oli Agungi vulkaan äärmiselt aktiivne ja toimus päris mitu purset, kus hukkus ca 1700 inimest. Kuna Besakihi tempel asub sellesama mäe küljel, siis laava oli väga suur oht kogu kompleksile. Juhtus aga nii, et laavavool peatus mõned meetrid enne templimüüre (sõna otseses mõttes jäi ainult mõni meeter puudu). Templikompleksi pääsemist peeti balilaste poolt imeks (minu arust põhjendatult) ning seda tõlgendati kui signaali jumalatelt – et nad võivad hävitada ja purustada, kuid usklike balilaste poolt ehitatud templit nad ei puudu.
Teel mäest alla hakkas vaikselt tibutama. See aga ei seganud mitte põrmugi üht lõbusast pulmarongkäiku, mis vapralt mööda teed templi poole rühkis. Pruutpaar oli üleni valges ning nende kohal olid seltskonna ainukesed vihmavarjud. Või tegelikult küll riidest päikesevarjud. Kes ei kandnud varju, vedas endaga kaasas andameid erinevatele jumalustele (peamiselt kanti kraami pea peal ja kandjateks eranditult naised). Päris tore.
Auto juurde tagasi jõudes tegi sohver ettepaneku sööma minna ning kuna ta rääkis, et teab ühte võimsa vaatega söögikohta ja kuna meil oli endalgi mõte, et võiks midagi näksida, siis olime nõus. Olime valmis selleks, et ilmselt on tegemist turistidele mõeldud restoga, mis tegi autojuhtidega koostööd. Peagi keerasimegi ühe uhke hoone ette ning autojuht ei valetanud – vaade, mis restoranist avanes oli pahviks tegev. Söögikoht asus ühel mäeküljel ning aknast paistsid kätte orus asuvad riisiväljad, ümberkaudne mets ja taamal asuvad mäed. Istusime kohe akna alla, et saaks ikka naudingut täie raha eest. Aga siis läks asi imelikuks. Menüüd meile ei toodud, küsiti alustuseks, et mida me juua soovime. Võtsime koolad. Teistkordse menüü küsimise peale öeldi meile, et menüüd pole – on vaid tavaline buffet laud (seda ikka ei avaldatud, et mis söök siis on). Ahah. ”Ja mis see salapärane bufee Teil siis maksab?” Ilmselgelt oli see küsimus ootamatu teenindaja jaoks, tavaliselt vist siin nii ei tehta. Mokaotsast siis pudenes, et 80 000IDR (ca 7€) per kärss. MIDA??? Olles juba pikemat aega harjunud selgelt väiksemate hindadega, siis 80 kilo toidu eest (+17tuh x 2 kahe 0,3 koola eest) tundus sulaselge röövimisena. Lõuna-Bali kuurortist tulnud turistile see hind ilmselt emotsioone poleks tekitanud (ka Eestis oleks see täitsa ok summa), kuid meie jaoks oli see ikka liiga räige vahe tavapäraste toidukuludega. Pealegi polnud kõht ka nii tühi, et korralikku einet võtta (eeldusel, et see bufee oli korralik eine). Seega tõusime püsti ja suundusime otsustavalt ukse suunas. See oli teenindaja jaoks veel suurem üllatus kui hinna küsimine. Ta läks lausa paanikasse ja jooksis meile järgi. Ukse peal pakkus poolsosinal, et meile teeb 60tuh-ga. See ei parandanud asja, olime eneste jaoks juba otsuse teinud. Kelner jäi pika näoga järele vahtima.
Üllatuslikult ei leidnud me parklast aga oma autojuhti. Kelner lausa ütles meile (ilmselgelt meeleheitest), et ta sõitis ära, kuid tehes auto olemasolust parklas võib-olla küll veidi kaugeleulatuvaid järeldusi, aga seda juttu me ei uskunud. Sohvrit siiski silmapiiril polnud. Jalutasime seal veidi ringi ja mõtlesime, et mis siis nüüd teha. Tahaks nagu edasi sõita. Luusimise ajal leidsime oma üllatuseks restorani ukse kõrvalt ühe oksa küljes rippumas suure nahkhiire. Algul paistis magavat, kuid siis järsku demonstreeris ta meile oma efektset kehavedeliku väljastamise viisi. Magas ta pea alaspidi, kuid toimingute tegemiseks keeras lindloom ennast ettenägelikult ja elegantselt teistpidi. Aitäh kaunite mälupiltide eest! :)
Lõpuks leidsime üles ka oma autojuhi. Tuli välja, et meie sellisel käitumisel (et ei söönud) olid ka laiemad kõrvalmõjud. Sohver küsis, et miks me ei söönud. Mitte, et see tema asi oleks olnud, kuid vastasime, et ei tahtnud. Selle peale saime teada, et kuna me midagi ei söönud, siis ei saanud ka tema tavapärast tasuta toitu. No kurb lugu küll, et sa TASUTA ei saanud. Meil poleks ka tasuta toidu vastu midagi olnud. Edasi sõitsime vaikides. Üks tempel oli veel jäänud.
Keheni tempel e Pura Kehen oli suhteliselt väike, aga selle eest äge. Esiteks meeldis meile see, et seal praktiliselt polnud teisi külalisi. Kehen ei olnud reisižurnaalide ega ka –raamatute soovitusnimekirjades kõrgel kohal. Teiseks meeldis meile selle asukoht – ideaalselt ühele mäeküljele asetatud detailne ja kaunis Bali arhitektuur. See sobis sinna asukohta kui rusikas silmaauku (võib muidugi diskuteerida selle ütluse paikapidavuse üle, aga eks vanad eestlased olidki üsna vägivaldsed). Võimsad ja uhked väravad varjasid enda taga õdusat ja kompaktset templikompleksi.
Tegemist on väga vana templiga, esimest korda on seda kirjasõnas (sh on kiri ka templi enda seinal) mainitud aastal 911 AD, mil lähedal asuva Trunyani küla elanikel oli kohustus hooldada üht templit, milles oli Bhatara Da Tonta kuju. Sellest ajast on pärit ka kuningate erinevad käskkirjad, mis reguleerivad kohalike inimeste ja siiakanti elama tulnud preestrite elu. Täpset Keheni templi loomisaega siiski teada pole, samuti seda, et kelle auks need pühakojad loodi. Arvestades Bali templite üldist iseloomu, siis võib arvata, et see Shiva auks püstitati.
Hilisemad raidkirjad pärinevad juba 11.-st ja 13.-st sajandist ning kirjeldavad kohalike kuningate elu ja toonaseid sündmusi. Seega hoolimata oma väiksusest, on Kehen olnud pidevalt üks tähtsatest templitest, mis on olnud saare erinevatele valitsejatele oluline. Arvatakse, et see oli kuningate mägitempel. Mägisus andis tunda juba kompleksi sisenemisel, sest see esimene trepp oli üsna järsu kaldega. Treppi kaunistasid erinevad Ramayanast pärit karakterite kujud. Mäge kui sellist muide peetakse kohalikus usundis üheks oluliseks viljakuse allikaks.
Kokku asub Kehen kaheksal eritasandil, kus viis esimest terrassi moodustavad väliõue e ”jabaani”, kuues ja seitsmes on keskõu ning viimane, kaheksas on peamine tasand, kus asuvad jumalate sümbolitega altarid. Kõik õued olid piiratud eraldi müüridega, et osad kokku ei puutuks. Kokku on seal 43 erinevat paviljoni ja abihoonet.
Kehenis peetakse tänapäeval kaht tüüpi tseremooniaid. Piodalani tseremooniaid peetakse iga 210 päeva tagant. Ngusaba tseremooniat aga iga 5 aasta tagant. Tseremooniate ajal tantsitakse alati pühasid tantse nagu Baris Jojor ja Baris Prasi. Bali tantsudest sai täpsemalt kirjutatud üleeilse päeva juures.
Meie ronisime harjumuspäraselt nii kõrgele kui saime ning nautlesime sealt avanevaid vaateid kogu kompleksile ja tegelikult ka ümberkaudsetele küladele. Seal fotosid tehes avastasime ühel hetkel, et me olime keset kõrvulukustavat vaikust. Tempel paistis inimtühi, lähim asustus oli eemal, autoteed lähedal polnud ja isegi linnud ei laulnud. Väga kummastav olukord. Kehen seega vastandus täielikult Tanah Loti ja Besakihi rahvamassidele, kuid kõigis nendes oli olnus siiski samuti oma võlu. Olime ometigi väga rõõmsad, et sattusime ka templissse, kus selline pühapaiga tunne (mitte turismiobjekti tunne) prevaleeris.
Nüüd kui programmijärgne viimane tempel vaadatud (viimased pildid on ka veel Kehenist), tuli veel tunnike autoga sõita, et Ubudisse tagasi jõuda. Juht oli oma tasuta lõunasöögist ilmajäämise pettumusest üle saanud ja viskas meid hotelli juurde ära. Suur tänu talle selle eest. Kuna tuba meil enam polnud, siis pidime aega parajaks tegema linna peal. Tühi kõht täitis programmiga ära esimese tunnikese – läksime tagasi sinna restosse, kus olime ka esimesel päeval einestanud. Proovitud sai kebabit ning Mie Goreng kana koos lisanditega. Kõik oli taaskord suurepärane. Seekord tundus, et midagi mahub sisse ka menüü magustoitude poole pealt ning nii tellisimegi kahe peal ühe musta värvi riisist tehtud pudingukoogi koos jäätisega. See oli selline ”keel-läheb-alla” toidukogemus – maitse oli hästi võõras, aga selle eest samavõrd hea.
Pärast õhtusööki tuli hakata orgunnima transporti lennujaama. Meie lennuk läks küll hilja-hilja, kuid viimasele minutile ei tahtnud ka liikumist jätta. Denpasari rahvusvahelisele lennuväljale oli paarkümmend kilomeetrit ja meil polnud aimugi, et millised olid tee- või liiklusolud. Nagu arvata võite, siis transporditeenuse pakkujaid Ubudis jagus. Päris suvalist meest tänavalt ka ei hakanud võtma, seega jalutasime sisse ühte linnas asuvatest miljonitest reisibüroodest. 100ths ruupia eest lubati meid mõlemaid ära viia. Eks ta üle keskmise kallis oli, kuid mitte nii kallis, et oleks veel otsima hakanud.
Kui see viimane mure lahendatud, oli meil järsku kõvasti aega üle. Transport väljus alles paari tunni pärast. Ega meil muud väga pähe ei tulnud selle aja sisustamiseks kui Ubudis ringi jalutamine. Suundusime ahvimetsa kanti ning vahetevahel sai läbi astutud ka mõnest poekesest. Tundub, et õhtune aeg oli teinud müüjad loiumaks, sest sellist pealekäivat poodi kutsumist enam ei esinenud. Ja isegi kui sai kuhugi sisse astutud, siis lubati rahulikult vaadata ja ei hakatud kohe ”special cheap price’i” pakkuma. Kõige meeldejäävam hetk sellest õhtupoolikust oli ahvimetsa väravas, kus üks tädike külastajatele banaane müütas. Oli näha, et ahvid olid ära tabanud, et keegi turiste kusagil lähedal kraamiga varustas ja nii olid nad ”diileri” ise üles otsinud. Ligikaudu kuuest pärdikust koosnev gäng hängis selle banaanimüüja vahetus läheduses, oodates hetke, mil tädike valvsuse kaotab. Vahel püüti ka niisama näpud söögile taha saada, kuid müüjanna oli selleks alati valmis ning kasutas oma kauba kaitsmiseks Hariliku Ahvipeletaja nimelist kaitsevahendit (tuntud ka kui puust malakas). Nii see titaanide heitlus seal käis, meie jälgimisperioodi ajal pärdikud banaane müüja käest kätte ei saanud. Küll olid lihtsaks sihtmärgiks turistid, kes olid äsja banaani ostnud. Näiteks üks pereisa võttis banaanikimbust pisikese banaani ja üritas seda ilusti makaagile anda. Aga ega ahv loll ole, tema ründas seda banaanikimpu, mis toitja teises käes oli. Ja edukalt ründas. Pereisa jäigi vaid selle ühe pisikese banaaniga sinna passima, 5 sekundit hiljem oli ta ka sellest ilma.
Nii see aeg läks ja peagi siirdusime oma hotelli kohvrite järele. Lisaks oma sumadanidele, võtsime sealt ka veel ühe kohvi. Need tarvilikud toimingud tehtud, istusimegi peagi mugavasse bussi ja kulgesime läbi kiirelt pimeneva Lõuna-Bali lennujaama poole. Siis nägime ära ka selle Bali, mida näeb keskmine turist, kes Balile satub. Lai, mitmerealine maantee; tohutusuured inglise-, prantsuse- ja venekeelsed reklaamplakatid teede ääres (reklaamimas nt Armani uusimat kollektsiooni); 3-korruseline mega-McDonald’s; hiidkaubamajad ja -hotellid jne. Kui ei teaks, et oled Indoneesias, siis tegelikult oleks seda Kuta ja Nusa Dua kandis ära arvata suhteliselt keeruline. See võiks vabalt olla mõni teine massturisti kuurortlinn soojal maal. Meil tekkis üks-ühene seos Cancuniga Mehhikos. Aga see selleks.
Kohalike lendude lennujaam oli esimene peatus ning meie olime ainsad, kes bussist maha tulid. Kõik ülejäänud bussisolijad läksid rahvusvaheliste lendude terminali. Lennujaam oli suhteliselt tagasihoidlik. Ei tea küll milline see rahvusvaheline terminal oli, aga kohalike lendude teenindamise punkt oli kui maabusside bussijaam. Teenindus siiski oli viisakas ja kiire, ära ei unustatud ka lennujaama maksu küsimist. Check-ini tehes olime rõõmsad oma tarkuse üle, et olime pileteid ostes juurde ostnud ka suurema pagasilimiidi (20kg->25kg). Kasutasime need lisakilod täies mahus ära, olime päris palju kraami endale juurde soetanud.
AirAsial õnnestus taaskord hilineda, sellel korral siis ”tagasihoidlikud” 50 minutit. Lend väljus 22.30 asemel 23.20. Tjah, need odavlennufirmade päeva viimased lennud on vist loodud hilinema. Graafikud on äärmiselt tihedaks aetud ja kui kusagil päeva peale hakkab mingi lennuki start ja maandumine sihtpunktides venima, siis viimane lend saab kõige rohkem kannatada. Õnneks lendasime järgmisesse ajavööndisse ja nii võitsime ühe tunni tagasi. Jakarta lennuväljal olime napilt peale südaööd, sealt saime kiirelt takso ning mõned minutid peale kella üht öösel lükkasime uksekaardi tuttava Ibis Arcadia hotelli toa number 702 uksepilusse ning sisuliselt kukkusime voodisse.
Asukohaspetsiifiline oli tasuliste WC-de äri. Neid oli sellel ca kilomeetrisel mäkketõusu lõigul ikka oluliselt rohkem kui oleks sobilik või vajalik. Tundub, et siinne aura soodustas likviidsete jääkide väljutumist kerest.
0 kommentaari:
Postita kommentaar