Sellel päeval sai ärgatud suhteliselt vara, poole 8 paiku, sest pidime Sumatra saarega hüvasti jätma ning õhtuks uuesti riigi pealinna Jakartasse tagasi jõudma. Õnneks ei oodanud meid ees selline Kolgata tee nagu oli meie sõit Medani lennujaamast džunglisse. Toba järve äärest Medani viis korralik tee ning me olime broneerinud endale autojuhiga mugava auto, kus küll mõned turistid pidid veel olema, kuid asi oli ikka valgusaastate kaugusel kohalikust ühistranspordist.
Hommikusöögi kõrvale palusime manager Huta Gaolil ka meile arve välja lasta, et saaksime oma kulutused rahulikult üle vaadata. Siiani olime maganud, söönud, joonud ilma pennigi raha kulutamata, nüüd siis tuli tasumise tund. Nimekiri oli pikk, sest me sõime kõik söögikorrad siin. Arve oli igati korrektne, tünga meile teha ei soovitud – kokku oli 3 päeva majutuskulud koos kõikide söökide ja jookidega Eesti rahas ca 2000 EEK. See teeb ligikaudu 300EEK/inimene päevas, mis minu arust on väga mõistlik. See on küll selgelt kallim kui Indoneesias keskmiselt, kuid me ööbisime ikkagi oluliselt kõrgema kvaliteediga kohas kui on riigi keskmine tase ja tegemist on tuntud sisemaa kuurortkülaga. Seega hoolimata sellest, et Samuel „määris“ meile selle hotelli pähe, olime kokkuvõttes rahul, et ta seda tegi. Kui keegi juhtub kunagi Tuk-Tuki, siis Samosir Villat julgen soovitada küll. Lisaks mõnusale järveäärsele paigale saate mugavad toad, maitsvate toitudega restorani ja jumaliku teeninduse. Teenindus tegelikult vääribki eraldi äramärkimist. Oldi ääretult hoolitsevad ja viisakad, tunti huvi meie käikude vastu ja soovitati omalt poolt mingeid asju. Ei oldud pealetükkivad ning huvitundmine ja naeratused olid siirad, meile jäi mulje nagu nad tõepoolest tahtsid meid teenindada.
Selle külalislahkuse eest saime neile tasuda tegelikult ka millegi muuga lisaks rahale. Nimelt tekkis tõrge kaardiga maksmisel, õigupoolest tekkis tõrge manageril, kes justkui oleks seda kaarditerminali aparaati lausa kartnud. Tõmbas korra kaardi läbi ning kuna midagi ei juhtunud, siis teatas, et kaardiga maksta ei saa. Palusin, et äkki prooviks ikka veel, sest sularaha mul pole. Teisel katsel masin reageeris meie plastikkaardi magnetriba peale ning see oli ilmselgelt halb üllatus managerile. Ta hakkas rahulikult lugema, et mis ta nüüd edasi tegema peab, kutsus endale köögist ühe ettekandja ka appi. Ettekandja oli palju tragim, palus tal nüüd summa sisestada ja pärast minu allkirja tšekile võtta. Manager arvutas veel paar korda summa üle (kaardimaksel lisandub 3%, seda öeldi meile kohe esimesel päeval) ning siis poolvärisevil käsil tippis selle masinasse. Sellepeale masin mõtles päris pikalt kuid lõpuks printis tšeki välja. Panin oma pookstavid alla ning jäin kviitungit ootama. Manager oli ilmselgelt segaduses. Et kas ongi kõik või? Sain ma nüüd siis raha või? Appi tõttas jälle vapper ettekandja, kes lõikus tšeki kolmeks (kliendi koopia, hotelli koopia, pangakoopia), andis ühe kviitungi mulle ning tänas meid. Manager ühmas ka midagi ja luges hoolikalt talle kätte jäänud paberlipakaid. Oli aru saada, et ega see kaardimajandus veel väga levinud siinkandis pole. Aga kuna saime makstud, siis midagi ette heita pole. Lauda tagasi istudes märkasin, et minu tšeki peal oli kirjas „bank copy“, viisin selle korralikult tagasi ja vahetasin õige kviitungi vastu. Muidu äkki tekib neil pangas mingi probleem, seda küll poleks tahtnud. Lõpetuseks tänasin veel neid ainsa batakikeelse sõnaga, mis mul meeles oli – mauliate (tänan) ning vastuseks sain „etäh“. See viimane oli siis eestikeelne „aitäh“ bataki murdes.
Restoraniosast alla oma toa ning laeva sildumiskai poole kooserdades tuli meile trepi peal vastu Samuel, täpsemalt temalaadne isik. Tal oli käsi kinni seotud, mokk lõhki, üks hammas väljas ning lisaks sellele lonkas ta üsna tugevalt. Selgus, et ta oli paar päeva tagasi motikaga külje maha pannud, kuna tee oli vihmast libe. Nad olid ühe austraallannaga Parapati kandis tuuri teinud kui ühes kurvis läks ratas käest ära ja tulemus oligi nüüd näha. Klient õnneks suuremaid vigastusi ei olnud saanud, kuid Samuel paistis ikka päris räsitud olekuga. See õnnetus oli ka põhjus miks ta ei tulnud üle-eelmisel õhtul Samosir Villa söögikohta esinema, kuigi pidi (jah, ta on ka „tuntud kohalik muusikalegend“).
Hoolimata oma haledast olekust suutis ta meid üsna kiiresti välja vihastada. Nimelt hakkas pihta jutt, et need teised 3 turisti, kes pidid täna koos meiega Medani sõitma ei saa ikka tulla ja nüüd oleme autos kahekesi ja see on ikka kehv lugu. Seda me arvasime juba sõitu broneerides, et tegelikult teisi reisijaid pole. Aga kuna meil oli bronn tehtud, siis ausalt öeldes see meile väga korda ei läinud. Esimene pakkumine oli selline, et kas meile sobib kui me stardiks kell 13.00 kella 11.30 asemele? „Unusta ära! Me stardime kell 11.30!“ „Ahah, aga kas te oleks nõus 100 000 IDR juurde maksma, kuna sisuliselt on teil nüüd juhiga auto, mis on kallim teenus?“ „Unusta ära mees, meil on bronn olemas ja raha makstud, midagi sa ei saa!“ Asi läks ikka väga teravaks ja talle sai konkreetselt välja öeldud, mida me tema äritegemise viisist arvame. See võttis ta korraks veidi vaiksemaks kuid siis üritas ta läbi haletsuse raha saada. Rääkis kuidas Indoneesias on kõik arstiabi tasuline ja tavainimesele väga kallis ning tema on väga vaene mees, aga nüüd peab iga päev arsti juures sidumas käima. „No väga kurb, aga me ei saa siin kuidagi abiks olla.“ Selle toreda vestluse ajal olid kellaseierid juba liikunud kaugelt üle 10.00, mistõttu tuli nentida, et kella kümnest laeva ei tule. Siin on süsteem selline, et kui reisijaid on palju, käib praam igal tunnil. Kui neid on aga vähe siis iga 2 tunni tagant. Seega pidime ootama kella 11.00-st laevukest. Mis omakorda tähendas seda, et me pidime veel kolmveerand tundi siin Samueliga koos passima.
Kusjuures olime eelnevalt omavahel rääkinud, et peaks Samuelile midagi ka viskama, sest ta soovitas meile hea ööbimiskoha ja juhatas meid Parapatis sularahaautomaadi juurde ja viskas meile ka käputäie buklette ka kaasa kui saarele tulime. Nüüd kui ta aga meilt sisuliselt raha välja pressima hakkas, otsustasime, et ei anna talle midagi.
Sisuliselt vaikides konutasime kuni laeva tulekuni ja ka laeval otsisime istekoha, kuhu ta ei saaks kõrvale istuma tulla. Ja tegelikult ta isegi ei trüginud, ilmselt sai aru, et oli meil kopsu üle maksa ajanud. Huvitav kas tõepoolest inimesed maksaksid pidevalt igasuguste „ennenägematute kulude“ eest juurde kui neile mingit mulli ajada ja pidevalt ajudele käia? Mina lähen küll selle peale täiesti lukku ära ja isegi 50-aastase staažiga maksuametnik ei saaks mult sentigi kätte. Osava ja läbimõeldud stooriga ning mitte ahneks minnes on turistilt loomulikult võimalik üsna kergelt lisaraha kätte saada. Selle vastu ei saa kuidagi. Kuid selline „oi-näed-üleöö-läks-asi-5-korda-kallimaks“ skeem on ikka natuke liiga labane.
40 minutiga olime Parapati sadamas tagasi ning jäime huviga ootama, et mis edasi saab. Meid paluti minna sinna tema õe hotelli ootama, auto pidi tulema kohe-kohe. Lisaraha jutt oli kadunud ning tundus, et Samuel oli olukorraga leppinud. Me lihtsalt lootsime, et nüüd ei käivitu „oi-auto-läks-ootamatult-katki“ stsenaarium. Aga õnneks ei midagi sellist, veerand tunni pärast oli Toyota Kijang meid ootamas ning sõit võis alata. Samuelilt tuli veel üks viimane palve – kas ta võiks koos oma perega meiega Pematang Siantarini kaasa sõita, kuna läheb sinna haiglasse. Selle vastu ei olnud meil midagi, sest suur auto oli ju täiesti tühi, linn jäi tee peale ning aega meil oli.
Nii vurritasimegi mööda Parapati kitsaid ja käänulisi mäenõlval asuvaid tänavaid linnaserva, kus asus Samueli maja. Selle kohta ütles ta niipalju, et üür on 1 miljon ruupiat aastas (st 1400 EEK), mis tundus ikka päris hea diil. Isegi Indoneesia mõistes. Tegu oli mõnekümne ruutmeetri suuruse kivist majakesega, millel oli oma väike aed ning seisukord täiesti keskpärane. Aga noh, Samueli jutte teades, siis ma poleks mitte milleski kindel. Tõsi oli küll see, et sealt tema naine ja 2 last auto peale tulid. Enne Parapatist lahkumist tegime veel kiire peatuse esmaabipunktis, kus Samuel 2 korda päevas sidumas ja haavu puhastamas pidi käima. Väidetavalt läks see üks korda talle maksma 150ths IDR, aga väheusutav, et see niipalju oli (pigem oli see viimane proov tekitada haletsust).
Tund aega hiljem olime juba Pematangis, kus juhtumisi elasid tema naise vanemad. Jätsime kenasti ja viisakalt hüvasti ja peagi olime uuesti teel läbi lõppematutena näivate õlipalmide istanduste. Indoneesia peaks olema täna maailma suurim palmiõli tootja ning ühelt poolt vaadates on see ju igavesti tore, et tööd saavad kümned tuhanded inimesed, kuid teisalt on palmiõli buum ka üks põhjustest, mis vihmametsa maha võetakse ja palmiistandustega asendatakse. See Sumatra osa oli igatahes väga suures osas metsast tühjaks tõmmatud ning sõit läks ainult palmide varjus.
Mis puudutab nüüd toiduainetetööstust, siis siin sai palmiõli eriti suure hoo sisse mõned aastad tagasi, kui USA ühiskonnas tõusis tugevalt esile transrasvade probleem. Kuna palmiõlis on väidetavalt neid pahasid rasvasid oluliselt vähem, siis selle nõudlus tõusis järsult. Loomulikult ka lähedal asuvad gigandid Hiina ja India vajavad üha rohkem ja rohkem toiduaineid. Seega kahjuks võib ette aimata, et selle tegevuse ülimalt suure kasumlikkuse tõttu, palmiistanduste alla minevad alad muudkui laienevad. Sumatra ja Borneo saared ning Malaisia on kõige suurema löögi all. Need 2 riiki toodavad ca 90% maailma palmiõlist, seega jääb vaid loota, et nad suudavad lisaks dollaritele mõelda ka mingiski piiris looduskaitsele ja elukeskkonna säilitamisele. Oht Kagu-Aasia vihmametsadele on igatahes väga suur.
Nii need tunnid lendasid – aknast välja passides ning ümbrust uurides. Lisaks saime ju nautida suurt luksust, sest olime autos kahekesi (kui juht välja arvata). Täiesti harukordne juhus et saad sõidu ajal jalgu välja sirutada ja soovi korral ka veidi tukkuda. Tee oli täiesti korralik ning juht äärmiselt sujuva sõidustiiliga. Niipea kui Medani eeslinnadesse jõudsime, kõik muutus hoobilt. Liiklus läks jälle täiesti pööraseks, sest käes oli tipptund ja liiklejaid tohutult palju. Täiesti ilma liialdamata võib öelda, et normaalne, närve ja enesealalhoiuinstinkti eviv inimene ei suudaks seal autoga liigelda. Kohe päris tõsiselt. Selle süsteemi (või siis süsteemituse) ettekujutamiseks tuleb võtta üks tänav, ära unustada kõik teejooned ja see tihkelt sõidukeid (autod, veoautod, bussid, motikad) täis toppida nii, et iga ruutmeeter oleks kaetund. Ning mitte üksteise kõrvale asetatuna vaid kõik täiesti läbisegi. Sellele kompotile tuleb lisada asjaolu et kui liiklus hakkab liikuma ning kusagile tekib väiksemgi auk, siis selle hõivamine käib väga äkiliste sööstudega. Alati. Ning sinna sööstavad mitu sõidukit korraga. Alati. Ehk siis potentsiaalseid avariiolukordi ei teki mitte iga minut vaid iga sekund. Kas sa siis ise sööstad või keegi sööstab sinu suunas nii, et sõidukite vahele ei mahu isegi paksemat paberilehte. Ja jällegi – ma ei liialda. Ummikus istudes ei olnud meile kõige lähemal asuv inimene praktiliselt mitte ühelgi hetkel meie autojuht vaid hoopis kõrvalliikleja. Sellist sentimeetrite mängu hetkest hetkesse pole igatahes me veel enne näinud. Pidurid peavad olema veatud, sest muidu on koheselt tagapalged majas. Sellele kaosele vaatamata ei näinud me mitte ainsamatki avariid - süsteemitus töötas.
Lennukasse jõudsime kella 5 paiku õhtul, seega nüüd oli meil kõvasti aega. Enesele veidi ootamatult avastasime, et väljuvate lendude terminalis puudus selline asi nagu valuutavahetus. Meil oli kindel plaan oma viimased dollarid ruupiatesse ümber lükata, kuid nüüd tuli endiselt neid kaasa tassida. Kuna sularaha oli vaja, võtsime automaadist ühe miljoni (kõlab jõukalt, kas pole?). Seepeale ukerdasime oma kohvritega ühte sööklasse ja kinnitasime keha. See süsteem, et toidud on akna peal näha kas piltidena või siis hoitaksegi valmistoitu klaasi taga, oli igatahes meile ääretult sobiv. Näitasid aga näpuga road ette ja nii said enam-vähem aimatava sisuga söögi. Menüüd olid ju kõik kohalikus keeles. Saime mis tahtsime - ehk siis liharoad, kus vürtsidega oli jälle hooletult ringi käidud. Aga see söögikordade aegne suupõletamine ei häirinud enam üldse. Tundsid ka muid maitsenüansse ning isegi enne lennureisi ei kartnud oma seedeorganeid šokeerida.
Millegipärast on enamikes lennujaamades üle maailma see mure, et sellel alal, kus sa pead ootama lennule registreerimist, ei ole mitte kunagi piisavalt istekohti. Mõnes lennujaamas pole üldse ning seal kus neid on, on neid vähe. Nii ka Medanis. Teed check-ini ära, on istekohti nii palju et ei jõua ära istuda, aga enne check-ini pead sa kohvri vastu nõjatudes oma jalgu suretama. Muidugi on võimalik ka kusagile põrandale prantsatada, aga iga kord ei ole selliseid hilpe seljas, et võiks kusagil terminali nurgas maas püherdada.
Meil oli seekord vaja vähemalt 1,5 tundi surnuks lüüa enne kui me oma kohvrid oleks saanud ära anda ja läbi turvakontrolli minna. Väikese lotovõiduna sattusime istekohtade otsingul mööda minema ühest perekonnast, kelle lennule registreerimine algas. Nemad tõusid püsti ja mõned sekundid hiljem kuulutasime antud pingi enda territooriumiks. Vedas, sest rahvast kogu aeg vooris juurde ja istuda polnud kusagil. Päevikut kirjutades, muusikat kuulates ja inimesi vahtides läks aeg päris kiirelt. Poole silmaga nägi ka telekat, kus peamine teema peale ramadani tundus olevat mingi tüli, mis oli mõned päevad lahvatanud Indoneesia ja Malaisia vahel. Asi tundus päris tõsine, sest rahvas protestis tänavatel ja kohati oli päris mäsu. Lootsime salamisi, et päris sõjaks ei lähe, sest Malaisia pealinn asus antud hetkel meist kõigest 300km kaugusel. Kunagi hiljem jäi näppu mingi inglisekeelne kohalik ajaleht ja sealt selgus, et tüli põhjuseks oli piiriteema ja ühe Malaisia ministri arvamus, et malaid on ikka paremad inimesed kui indoneeslased. Eks jah Malaisia on tõepoolest arenenum ja riik ja rahvas on jõukam, kuid selline ülbamine viskas indodel ikka kopsu üle maksa. Huvitav mis tunne eestlastel oleks kui mõni Soome minister ütleks midagi sellist, et eestlased on vennasrahvas küll, aga tegelikult on nad ikka vaesed ja matsid ning soomlased on selgelt paremad inimesed. Ma arvan, et sellise jutu peale vabaneks isegi tasakaalukate eestlaste sisemine äng ja selle väljenduseks oleks näiteks 1000 vihast kommentaari Delfis ja facebooki tekiks kommuun a la „Boikott Soomele“ (need vist on meil paar kõige räigemat arvamuse demonstratsiooni vormi). Indoneeslased olid aga veel keevalisemad ja tulid selle peale lausa tänavatele protesteerima.
Medani lennuvälja kohalike lendude terminali ootesaal oligi üks suur saal. Istekohti oli palju, inimesi oli ka palju. Muidu oli kõik tip-top, kuid see lendude teavitamise süsteem oli täiesti skisofreeniline. Kui teadustaja teavitas väljuvatest lendudest siis tegi ta seda röökides (lõuates, kisades, üürates kui soovite) ning ilmselgelt ei olnud need lennujaama kõlarid sellisele vägistamisele vastu pidanud, sest sellele õudsale kisale lisandus alati ka veidi metalne plärin. Ja igal korral korrati lennuinfot 6 korda – 3 korda indoneesia keeles, 3 korda inglise keeles. Ja ei olnud nii, et 1 korra teadvustati ära, siis tuli 10 minutit pausi ja infot korrati. Ei, kogu info kisendati mikrisse ilma pauside ja minu arust ka sisse hingamata – „algab registreerimine lennule X“, „käib registreerimine lennule X“ ja „viimane kutse lennule X“. Igakord võttis seest õõnsaks kui kuulsid seda heli – „plõnn-plõnn“. See tähendas et kohe hakkab keegi üürgama. Ma arvan, et kui seal oleks tulnud istuda kauem kui 3-4 tundi, siis oleks pärast olnud juba tõsist teraapiat vaja.
Kell muudkui tiksus, aga midagi ei toimunud. Kolmveerand kaheksa paiku (st 15 minutit enne lennuki ametlikku väljumisaega) tuli esimest korda teade, et lend hilineb. Ja teate sisu oli selline, et „lend hilineb“. Kui palju hilineb, selle kohta ei öeldud midagi. Seda korrati vast iga kümne minuti tagant ning ka tablool oli kirjas lihtsalt sõna „Delayed“. Kusagil poole üheksast lakkasid ka need teated ning kui inimesed käisid AirAsia töötajate käest küsimas, et mis värk on, siis pearaputusest ja õlakehitusest sai aru, et infot pole. Õnneks jäid harvemaks ka need audiošokid, sest tänase päeva lennud hakkasid otsa saama. Päeva lõppu olid jäänud vaid erinevate lennufirmade lennud Jakartasse ning kolmveerand üheksast algas lennukisse minek nendest viimasele. Kui meie lend siis välja arvata. Pärast seda oli saal praktiliselt tühi ja suhteliselt vaikne. Infot polnud. Vaid see, et AirAsia töötajad molutasid väravas ja käisid vahepeal ukse taga suitsu tegemas andis lootust, et lennuk siiski täna tuleb. Ja tuligi. Veidi peale üheksat hakkas pihta sagimine ja mõni minut hiljem ruleeris AirAsia punavalge lennuk terminali ukse taha. Niipea kui inimesi hakati lennuki esiuksest välja laskma, hakati vaikselt uusi klienti lennuki tahaukse juurde suunama. Efektiivsus oli päris suur. Pakun, et üle 15 minuti ei läinud, et tulijad maha saaksid ja minejad peale (+ kohvrite laadimine). Kuna meil olid istmed teadlikult valitud varuväljapääsu juures olevate istmete taha, siis oli ruumi küllaga. Aga asi läks veel paremaks. Kuna need 3-4 istmerida, mis jäid varuväljapääsude ette, olid kõrgema hinnaga (sest seal oli ikka väga korralik istmevahe), siis seekord olid need täiesti tühjaks jäänud. Aga seda lennundusreeglid ei luba, keegi peab alati istuma varuväljapääsu juures, juhuks kui midagi juhtub ja see väljapääs tuleb avada. Nii tuligi stjuardess mede juurde ja küsis kas me oleks nõus selle vastutusrikka ülesande enda peale võtma ja ühe rea võrra edasi istuma. Mis meil selle vastu sai olla! Pärast seda passimist seal terminalis ja tunniajast viivitust suudeti vähemalt natukegi kompenseerida ebamugavusi. Saime lennu ajal rahulikult jalgu sirutada ja väikest snäkki nautida. Seega kahe lennu kokkuvõttes AirAsiale 1,5 punkti. Esimene lend sujus veatult ning selle Medan-Jakarta otsa osas olid kahetised tunded.
Pool tundi enne südaööd jõudsime Jakarta täiesti tühjale lennuväljale. Selleks ajaks kui me pagasilindi juurde jõudsime, juba osad kohvrid tulid ning nii saime meiegi oma pagasi kätte minutitega. Ning kui ma ütlesin, et lennujaam oli tühi, siis ma ei teinud nalja. Ainsad inimesed siin lisaks lendajatele olid hambuni relvastatud (automaadid, kuulivestid, kellad, viled) sõdurid-turvamehed. Tabloodelt jooksid ka selliste erakorraliste turvameetmete põhjused. Käes oli ramadani lõpp Idul Fitri ning see on Indoneesias kõige suurem püha üldse. Sellest tulenevalt oli hinnatud terrorismioht riigis kõige kõrgemale tasemele (eeldan, et punane tase seda tähendab) ning transpordisõlmedes olid kasutusele võetud erakorralised meetmed. See paistis välja ka siis kui terminalist välja astusime – taksojuhtidest hagijate asemele tervitasid meid hoopis metallist tarad ja sõdurid. Piki aedikut said minna ainult ühes suunas ja see tee viis eemal olevale parkimisplatsile, kus siis võis aimata taksojuhtide olemasolu. Pärast väikest sagimist saime taksosse ja kimasimegi 140-150 km/h (!) kesklinna suunas läbi sumeda Jakarta öö. Seal taksos kirusime ka vaikselt seda, et miks ometi me Medanist siia pidime tulema, 100 korda mõistlikum oleks olnud lennata Medanist otse Yogyakartasse, kuhu me homme siis rongiga plaanisime minna. Põhjus, miks me sellise ebaloogilise sissepõike pealinna uuesti tegime oli selles, et me algselt plaanisime ka Jaava saare selles otsa veidi ringi vaadata. Suurim „atraktsioon“ on siin Jaava ja Sumatra saare vahele jääv Krakatau vulkaani kraater ja väike Krakatau. Krakatau vulkaani purse oli moodsa aja kõige võimsam vulkanoloogiline sündmus – aastal 1883 vulkaanil põhinev Krakatau saar lendas täies koosseisus õhku, tappes ca 40tuh inimest ning seda plahvatuse häält kuuldi isegi 3000 km kaugusel (mis tegi sellest ka moodsa aja kõige valjema sündmuse).
Plaanid aga muutusid ning nii jätsime Jaava saare lääneosa täiesti kavast välja, samuti lõuna-Jaava mõned rannakülad ja kaitsealad. Kuid selleks ajaks kui plaane ümber tegime, olid piletid juba ostetud. Välja jätsime need kohad seetõttu, et tahtsime kultuurkihist ja vapustavast loodusest tiinel ida-Jaaval rohkem aega veeta ja kulgeda rahulikus tempos. Vale planeerimise tõttu kaotasime küll ühe päeva, kuid ega’s omal käel reisimisel ei ole ainult rõõmud, ikka mured on kah. Samas see ei ole selline mure, mille pärast peaks stressama. See valearvestus lubab meil Jaava saare läbida rongiga, mis peaks olema ka huvitav kogemus. Aga sellest juba homme. Pool 1 öösel olime oma tuttavas Ibis Arcadia hotellis unesklemas, selleks, et juba mõne tunni üles ärgata ja edasi kimada.
0 kommentaari:
Postita kommentaar