Kell 3.30 hommikul (loe: öösel) pani mobiiltelefoni alarm meie hotellitoa kajama. Kuigi tegemist on absurdse kellaajaga puhkuse ajal ärkamiseks, siis võib ette ära öelda, et nii vara tõusmist tuli veel päris mitu korda ette. Ja alati oli äratus 3.30, mingi maagiline kellaaeg ilmselt.
Aga selles hommikus küll midagi väga maagilist polnud. 5-tunnine ajavahe vajas kohandumist. Eestis oli samal hetkel hilisõhtu kui meie juba uut päeva alustasime. Kõike seda ei teinud me mingitel masohhistlikel eesmärkidel teada saamaks oma keha ja vaimu suutlikkuse piire vaid hoopis selleks, et võimalikult efektiivselt oma reisupäevi ära kasutada. Tänase päeva plaan oli jõuda ülerahvastatud Jakarta kesklinnast õhtuks suhteliselt inimtühja ja metsikusse Põhja-Sumatra vihmametsa. See tähendas linnulennult 1500 km, kuid kahjuks teraslinnu sõit moodustas ajalises mõttes sellest teekonnast suhteliselt väikese osa. Viimase ca 250 km läbimiseks autoga oli arvestatud 9 tundi. Aga sellest hiljem.
Ibis Arcadia 2 tärni olemus hakkas ka vaikselt kohale jõudma. Dušši all oli kuum vesi nii külm, et äratas väga konkreetselt üles. Kuumavee kraanist tuleva vee temperatuur hakkas külmavee omast vaikselt erinema alles ca 10 minutit pärast selle avamist. Aga noh, Kagu-Aasia värk. Kui ikka valid siin 2-tärni hotelli, siis ei saagi eeldada, et kõik toimib nagu kellavärk. Samas restoran oli väga viisakas ja teenindajad äärmiselt püüdlikud. 2 ööbimist oli meil selles hotellis veel tulemas (Sumatralt naastes ja siis veel reisi lõpus) ning kokkuvõttes olime ikkagi rahul, et jälle Ibise valisime.
Check-out läks kiirelt, kuna hotellituba oli mul juba ammu kodus kinni makstud (nii sai päris kõva ale). Vormistada tuli ainult tagatisraha (300tuh IDR) tagasisaamine ning juba vurasimegi BlueBird Taxi taksoga mööda kummaliselt tühjasid (tohutu kontrast eilsega) Jakarta varahommikusi tänavaid. Nagu vist juba sai mainitud on Indoneesia pealinn sõidukite linn – kõnniteesid kas pole üldse või on need ääretult kitsad ning metropoli läbivad risti-rästi suured kiirteed. Üks nendest viis otse lennujaama ning kuna tee oli tõesti praktiliselt tühi (kui mõned samas suunas sõitvad taksod välja arvata), siis see väike Daihatsu suutis spidomeetri ka 130km/h peale viia.
Sõit läbi tühja Jakarta tekitas tunde, et niiviisi võib seda linna kohati isegi ilusaks pidada. Kuna oli pime, siis kõik see rämps ja sodi tänavate ääres ning jõgedes välja ei paistnud. Autosid ja inimmasse samuti polnud. Pimeduses ei paistnud välja ka kõik need lobudikud ja slummid, pigem mõjusid nad tavalise madalamajalise eeslinnana, kus on kehv tänavavalgustus. Ning kuna kiirtee tõusis tänu viaduktidele kohati üsna kõrgele, siis sai taksoaknast nautida Jakarta City pilvelõhkujaterohket, säravat panoraami. Jah, igal linnal on omad hetked. Isegi Lasnamäed võib ju pimeduses eemalt vaadates kauniks pidada. Aga Jakarta parimad hetked on siis meie arvates vara-vara hommikul, kui enamik linna 10-st miljonist inimeset (23 miljonit kui kõik eeslinnad ka juurde panna) veel ei ole oma igapäeva toimetustega pihta hakanud.
45 minutit sõitu läks ümbrust jälgides üsna kiirelt. Siis aga tegi taksojuht meiega juttu ning küsis, et millisesse terminali me soovime. Lappasime kiirelt oma väljaprinditud AirAsia piletid läbi, kuid terminali numbrit ei olnud kusagil kirjas. Ütlesime, et AirAsia terminali. Kuna taksojuht ei olnud kindel, et kas terminal 2 või 3, siis esmalt vaatasime üle nr 2. See ei olnud õige, sissesõiduputkade juures saime teada, et AirAsia domestic e siselennud väljuvad terminalist nr 3. Maksime taksojuhile kokkuleppehinnana 120tuh IDR ning mõned tuhanded veel ka jootrahaks, nagu see tavaliselt kombeks on. Kuna olime oma ärkamist ja lennujaama sõitu igaks juhuks planeerinud üsna suure lõtkuga, siis nüüd oli meil ligikaudu 1 tund vaba aega.
Võtsime kohvi ja mõned pirulid ning püüdsime välja nuputada, et kus me neid süüa võiks nii, et me kohalikke paastuvaid moslemeid ei solvaks. Oli ju ramadani aeg, mistõttu päevasel ajal on moslemitel söömine (lisaks ka suitsetamine ja seksimine) keelatud. Mittemoslemitelt eeldatakse, et nad aktsepteerivad seda ning ei kuku avalikus kohas burksi järama kui teised samal ajal nälgivad. Ma arvan, et mul viskaks ka pildi eest mustaks kui keegi minu nina all head ja paremat näost sisse ajab samal ajal kui ise pole mitu nädalat kõhtu korralikult täis saanud. Indoneesias saab selle reegli rikkumisel heal juhul sõimata, halvimal juhul kere peale. Mõnel rangemal islamimaal pannakse sind pikema jututa vangi. Seetõttu olidki paljud restoranid suletud või siis pakitud paksude kardinate taha (sh nt Mcdonald’s ja Pizza Hut), tänavatel elatist teenivad kiirtoitu pakkuvad söögikärude omanikud olid oma ärile riide ümber tõmmanud. Aga siin Jakarta lennujaama kolmandas terminalis polnud ühtki varjulisemat kohta. Õnneks nägime mitmes kohas ka mosleminaisi vaikselt oma hommikukohvi tarbimas, selle peale valisime ühe võimalikult eraldi oleva pingikese ja keerasime kiirelt kuklid ja kohvi naha vahele.
See tund läks tegelikult kiirelt, kuigi mitte nii kiirelt kui päikesetõus. Istusime just terminali suurte klaasakende ees, vaatega ida suunas. Ühel hetkel hakkas päikeseketta ots veidi paistma ning minutitega oli see juba horisondi kohal. Ning veel 15-20 mintsa ja meie planeedi küttekeha oli praktiliselt seniidis – päikesetõusu (otse üles) oli võimalik lausa silmaga jälgida. Vaadata oli seda lahe, kuid teisalt oli mul kahju kohalikest fotograafidest. Kui Eestis naudivad loodusfoto harrastajad pikka-pikka eha- ja koiduaega, kui valgus on kõige maagilisem ja loodus fotogeenilisem, siis Indoneesias jääb see maagia kõik mõnekümne minuti sisse. Ja nii aastaringi, sest päevade pikkus praktiliselt ei muutu. Pärast päikesetõusu on päike aga terve päeva väga intensiivne, tekitades järskude varjudega fotohuvilistele palju probleeme. Aga niipalju siis fotondusest.
AirAsia lennukisse minek algas õigeaegselt. Mingit odavlennufirmale omast rabelemist ei olnud, kõik toimus väga tsiviliseeritult. Käsipagasit ei mõõdetud ega kaalutud, pardakaardi kontrollimine oli samuti suhteliselt pealiskaudne. Lennuk oli korralik, nahkistmete ja normaalse istmevahega. Miks me AirAsia üldse valisime olid hind ja lennuajad. Indoneesia kõige usaldusväärsem lennufirma on rahvuslik lennufirma Garuda Airlines, mis hiljuti liitus ka SkyTeamiga. Selle hind tuli AirAsia omaga ligilähedane (kui AirAsia pagasitasu, check-ini tasu, krediitkaardi tasu, istekoha valimise tasu jne kokku liita), kuid AirAsia lende oli rohkem ja ajad sobisid paremini. Ülejäänud firmad – Mandala, LionAir, Tiger Air, Batavia, Merpati jne – ei tundunud eriti usaldusväärsed. Väike põhjendus kah – ükski Indoneesia firma peale Garuda ei tohi Euroopasse lennata, sest lennukite tehniline seisund ei vasta standarditele. Olles näinud väga erinevaid tiibadega vanne Euroopa lennujaamades, siis ma juba kujutasin ette, et millised need keskmised Indoneesia siselennu lennukid on, mida sinna ei lasta. Eks hirmul on ka vahest suured silmad, kuid lennuõnnetusi juhtub selles riigis ikka päris tihti. Seega ei tahtnud riskida. Parem 500-600 EEK rohkem kulutada kui kusagil Sumatra kohal alla prantsatada. Jakarta-Medan-Jakarta piletid läksid muide maksma ca 1400 EEK/inimene.
Lend kulges emotsioonivabalt. Medani Polonia-nimeline rahvusvaheline lennuväli on suhteliselt väike, kuid kõik toimis laitmatult ja kohvrid saime kiirelt kätte. Rahvusvaheline on lennuväli seetõttu, et Medanist 1,5 tunnise lennu kaugusel asuvad 2 suurt Kagu-Aasia lennukeskust – Kuala Lumpur (Malaisia, 1 tund) ja Singapur (1,5 tundi). Seetõttu on lennuühendus nende 2 kohaga väga tihe ja ei maksa praktiliselt midagi. Polonia tähendab muide ladina keeles Poolat ja meie lähiriigi nime kannab lennuväli seetõttu, et lennuvälja alad kuulusid kunagi ühele Poola parunile.
Medani lennuväljal vahetasime ära ka suurema summa raha. Rahavahetuskoht oli küll veidi kahtlane, kuid kurss oli väga hea ning mingeid probleeme ei tekkinud. Tegelikult olime ka veidi sundviskes st me pidime Medanis raha ära vahetama, sest suundusime nüüd päevadeks piirkonda, kus sularahaautomaati pole. Lisaks ostsime täiesti olematu summa eest tee peale kaasa erinevaid saiakesi ja karbitäie muffineid ja vett.
Kui vajalikud toimingud tehtud, siis piilusime korraks transporditeenuste pakkujate suunas ja see oli justkui stardipauk nendele hagijatele. Mehi tormas meie poole nagu murdu, kõik üritasid oma teenust pakkuda. Võitjaks jäi seekord siiski isik, kes purssis veidigi inglise keelt. Tal oli ette näidata ka suhteliselt korralik takso. Võitluses osalesid ka becakijuhid (motorikšad) ja igasuguste parsade omanikud, kuid meie ei saanud nendest aru ja nemad ei saanud meist aru. See oli selles mõttes probleem, et meil oli ikkagi konkreetne koht, kuhu me minna soovisime. Selleks kohaks oli „Borneo Travel Group“, kes pakkus selle lehe alusel mõistlikku transporditeenust Kutacane linnakesse, kust meie lõppeesmärk Ketambe oli vaid kiviviske kaugusel. Juht teadis Borneo Travelit ja peagi olime kohal.
Niipea kui me oma kohvrid taksost välja saime, visati need ka ühe väga värvilise ja kaugeid aegu näinud bussi katusele. Istmed olid poollagunenud ning ruumi sees suhteliselt vähe. See oli hoopis teistsugune transpordilahendus kui me ootasime, meie teada pidi Kutacanesse sõitma konditsioneeritud sõiduauto. Seetõttu hakkasimegi uurima, et kas neil mingit teist teenust ei ole. Võib-olla lihtsalt eeldati, et me tahame minna bussiga. Pärast väikest käte ja jalgadega tehtud arutelu, kus meie jaoks arusaadavad sõnad olid „taxi“, „Kutacane“ ja „No“, saime lõpuks aru, et oleme vales kohas. Borneo bussid sõitsid Kabajahesse (ca poole maa peale) ning nad ei osanud öelda ei ööd ega mütsi selle kohta, et kuidas Kutacanesse saaks. Saime aru, et meid taheti juhatada Medani bussijaama, kust läheks siis buss Kutacanesse kunagi pärast lõunat. Arvestades, et sõidu pikkus autoga on ca 9 tundi, siis pärastlõunane ühistransport ei tundunud eriti ahvatlev variant. Olime natuke aega üsna nõutud kuni meiega tuli rääkima üks Austraalias elav ja puhast inglise keelt rääkiv kohalik. Saime suhtlemised suheldud ning lõpuks jõudsime sinnani, et meile tuleb takso järgi ja viib meid kuhu vaja. Lisaks ütles, et me ei paneks väga kohalike käitumist tähele – me olime ikkagi piirkonna tähelepanu absoluutne keskpunkt, eriti reisiseltskonna blondide juustega naisterahvas. Õnneks oldi sellised poolenisti pealetükkivad, vaadati ja kihistati naerda, kuid hoiti distantsi. Kui mõni mehepoeg tuli ikkagi juttu rääkima, siis teised tirisid ta kiirelt eemale. Ning juttu räägiti ainult meespoolega, teise mehe naisega rääkime on islami kogukonnas äärmine ebaviisakus.
Ootasime. 10 minutit. 20 minutit. Pool tundi. Ei midagi. Kui küsisime, et millal, siis öeldi, et kohe-kohe. Tüüpiline. Ühel hetkel otsustasime, et aitab. Lugesime oma reisikavast välja, et meie „Borneo Travel“ asub kusagil Citra Gardeni juures ja meie indo-austraallasest sõbra sõnul asub see kompleks linna teises otsas. Kolistasime oma kohvritega lähedal asuvate becakimeeste juurde ja palusime end Citra Gardeni juurde viia. Kuna 2 eurooplast + 2 kohvrit + 2 seljakotti ühte kärusse mitte kuidagi ära ei mahtunud, siis võtsime kaks. Leppisime kohe ka hinnas kokku – delapan ribu e 8000. Oli näha, et ta vist küsis meilt maksimumhinda, kuid sellise summa pealt (11 EEK) ei ole ju tingimine kohane. Pealegi oli näha, et need juhid olid ääretult vaesed, mistõttu tundus isegi see küsitud summa meie jaoks liiga väike. Pidi ta ju oma motoriseeritud rikšale ka bensu ostma ja sõita oli 4-5 kilomeetrit. Aga noh... Sõit selle põriseva tugitooliga oli igatahes lahe elamus ning just Citra Gardeni vastast leidsime ka õige Borneo Transport Groupi. Seega lennujaamast tasub lasta end sõidutada Citra Gardeni juurde, siis jõuab õigesse kohta.
See „firma“ oli tavaline lauake ja katusealune linna ühe tuiksoone ääres nagu enamus ärisid Medanis. Kes oli teinud oma paarikümnele ruutmeetrile poe, kes motikaparanduse firma (väga popp äri), kes mingi teenusettevõtte. Peamine oli see, et äri ees oleks mõnus varjus asuv istumiskoht vaatega autoteele, kust annaks siis mööda sõitvatele tuttavatele lehvitada. See paistis olevat ka üks aktiivsemaid tegevusi, mida äripidajad päeva jooksul tegid. Nii olid lood ka selles Borneo Transport Groupis. Varjualuses molutas kokku mingi 4-5 meest, kellest ühele siis meie saabumine ka tööd andis. Kiirelt saime teada, et siit läheb tõesti auto Kutacanesse. Kui tundsime huvi, et mis kell, siis sai nende inglise keele oskus otsa. Üritati näidata kätega ja siis kella peal, mina noppisin nende jutust välja sõna „dua belas“, mis tähendab kahtteist. Küsisingi, et „dua belas?“ Selle peale puhkesid kõik naerma ja tegid omavahel nalja, mille sisu oli suures plaanis selline, et valge mees oskab isegi indoneesia keelt paremini kui sina inglise keelt. Tüüp kordas seda „duabelasi“ mitu minutit ja muudkui itsitas omaette. Seega tasus numbreid õppida.
Pilet maksis 100 000 IDR ühe inimese eest ja minu arust on see ikka suhteliselt tagasihoidlik hind. Mõelge ise – 9 tundi sõitu, kokku 4 reisijat ja iga reisija käest küsid ainult 140 krooni. Bensiin on seal muidugi odavam kui Euroopas (7-8 EEK/l), kuid suurt kasu selline äri ei too. See toob mind tagasi selleni, et Borneo nimelise ettevõtte katuse all passis jõude 4-5 meest. Ma muidugi ei tea, et kas nad kõik töötasid seal, kuid igatahes mulje jäi küll selline. Kui meile piletid müüdud said, läks molutamine edasi. Seda oli meil võimalus pikema aja jooksul jälgida, sest auto väljumiseni oli ca 1,5 tundi aega. Selle aja jooksul ei teinud kodanikud mitte midagi peale lobisemise, tuttavatele lehvitamise ja lebotamise. Nende kaitseks võib muidugi öelda seda, et KOHUTAVALT palav oli. Isegi varjus istudes voolas higi ojadena, midagi väga aktiivset ei olegi võimalik sellise kuumaga ette võtta. Vahel pidas mõni tuttav motamees ka kinni, rääkis juttu ja siis sõitis edasi. Nii see äri käis. Meie saime selle 1,5 tunniga vähemalt reisipäevikuga joone peale.
Uskumatu aga tõsi, kuid kõige selle vaikelu ja mittemidagitegemise juures tuli meie raudkaarik õigeaegselt. Nime kandis ta Toyota Kijang, mis on Indoneesias üks väga levinud sõiduk. Meie sõiduvahend oli selle seeria ca 10 aasta vanune mudel. Kõik oli nagu lubati – autos oli konditsioneer ning niipea kui kohvrid sai taha ära pakitud, alustasime sõitu. Meie teekaaslasteks olid 2 kohalikku tüdrukut, kellest üks oli moslem (pearätiga) ja teine vist mitte (ilma pearätita). Nii autojuhi kui tüdrukute ühiseks nimetajaks oli muide see, et keegi ei osanud inglise keelt. Samamoodi oli siis meie ühiseks nimetajaks see, et me ei osanud indoneesia keelt. Küll aga oli tütarlastel tohutu kihk meiega suhelda. Eriti popp oli jällegi minu blond kaasa, kellest täiesti varjamatult ka telefoniga pilti tehti. Seepeale saadeti pilt ilmselt kõigile oma tuttavatele edasi, sest pidev telefonis chattimine ja telefoniga lobisemine käis. Vähemalt poole meie sõidust rippusid tüdrukud telefoni otsas ja patrasid. Ning telefonid oli suht uued ja vinged mudelid – ühel oli Blackberry ja teisel oli suhteliselt uus Nokia. Üldse olime selle paari päeva jooksul tähele pannud, et ole sa kui vaene tahes, mobiiltelefon peab olema ja võimalusel uus ja kallis. Eks see ole selline arengumaade (sh Eesti) teema, et püütakse jõuda arenenud maailma tasemele. Ostetakse võimsaid 4G ja wifi ja jumal teab mis imevidinatega äriklassi telefone selleks, et lihtsalt helistada ja sõnumeid saata.
Sõidu alguses püüdsime veidi suhelda tavateemadele – „mis nimi?“, „kust tulete?“, „kuhu lähete?“ jne. See läks väga vaevaliselt ning me näiteks ei proovinudki selgeks teha, et kus see Eesti asub. Euroopa oli piisavalt täpne seletus. Selgus, et nemad elavad mõlemad Kutacanes st „sõitsid ramadaaniks koju“ (võib teha laulu ja vilistada viisil „I’m driving home for Christmas“). Nendega suhtlemisel oli jälle huvitav see, et küsimustega pöörduti ALATI naise poole. Reeglid on ikka nii kõvasti inimestesse juurdunud. Pärast ca tunniajast purssimist andsime alla, ei leidnud ühist keelt ja sellest oli paganama kahju. Ma arvan, et nii meil kui neil.
Sõit oli aga äärmiselt palju pakkuv. Tee oli esialgu üllatavalt korralik ning paari tunniga harjus ära ka kohaliku liikluse (vasakpoolse) ja selle reeglitega. Kõige harjumatum oli kohalike möödasõiduharjumus. Kuna tee oli suhteliselt käänuline ja pidevalt kruvis mäest üle ja mäest alla, siis mingeid pikki ja lõputuid sirgeid ei esinenud. Seega mööda sõideti kui vähegi võimalus tekkis st kui vastutulev auto oli kaugemal kui eessõitva auto esiots. Kui Eestis juhtuksid sellistes oludes pidevad laupkokkupõrked, siis seal asi sujus. Hakkad mööda sõitma, annad vastutulevale autole signaalitamise ja tulede vilgutamisega teada, et hakkad mööda sõitma ning selle peale tõmbab tema natuke enda poole teepeenrale ja ka see kellest mööda sõidetakse hoiab võimalikult oma teepoole äärde. Nii mahuvadki 3 autot korraga kitsale teele kõrvuti. Kui esiti tundus selline sõit hullumeelsena ja me olime kindlad, et meie autojuht on mingi enesetapumõtetega maniakk, siis peagi saime aru, et kõik teevad nii. Selliseid nn napikaid oli palju, kuid kõik olid valvel ja vajadusel võtsid hoo päris maha kui väga kitsaks läks. Keegi ei karjunud ega teinud seal rahvusvahelisi käemärke. Jah, see oli tegelikult täielikult idiootne ja ohtlik liikluskorraldus, kuid terve reisi aja ei näinud me ühtegi liiklusõnnetust.
Esimesed 4 tundi läksid tegelikult väga kiirelt. Vaated oli pidevalt põnevad – kas siis troopiliselt lopsakas loodus ja mäed või Sumatra külaelu. Meie jaoks oli kõik ju uus. Tee Medanist Berastagisse oli, nagu mainitud, täiesti korralik, ei mingeid suuri auke ega varinguid, täitsa normaalne asfalt. Kuna liiklus oli tihe, tee käänuline ja teel palju aeglaselt liikuvaid veokeid, siis oli keskmine kiirus loomulikult suhteliselt madal.
Aga Berastagisse me jõudsime ning selle sõsarlinnas – Kabanjahes – tegime ühe suure mošee vastas ka söögipeatuse. Tundub, et autojuhil oli söögikohaga kokkulepe – tema toob oma kunded sinna sööma ning selle vastu saab ise söögi tasuta. Meie jaoks oli see täiesti ok, sest söök kahele koos jookidega maksis 50tuh IDR. See oli küll veidi kallim kui Indoneesias tavaks, kuid nokkima me mõne krooni pärast ei hakanud. Pealegi oli koht viisakas ja toidud maitsvad ning portsud suured. Proovisime seekord esimest korda veiserendangi, mis kujutab endast väga vürtsikat kookosepiimas küpsetatud veiseliha. Erilise vürtsisuse annab lihale asjaolu, et seda küpsetatakse väga kaua, lubades kõikidel vürtsidel lihasse imenduda. No ja loomulikult kordus selle peale sama stsenaarium, mis eelmisel õhtul Jakartas – vürtside plahvatus suus, kiire maitsmismeele kadumine, tohutu vajadus mõne vedelikuga pidevalt suud jahutada. Õnneks nutma enam keegi ei puhkenud, selle vältimiseks sai võetud tarvitusele ka vastavad abinõud – iga väikese lihatüki juurde käis suur lusikatäis riisi. Kõrvale jõime (kõikide reisijuhtide soovituste vastaselt) apelsinimahla, mis maitses kõike muud kui see mida me siiani teadsime apelsinimahla nime all. Pigem selline mango/ananassi/virsiku segu, aga edasivaatavalt võib öelda, et sealsed apelsinid olidki sellised magusamaitselised. Ning miks ei soovita reisiraamatud mahla juua – seepärast et mahla sisse segatakse tavaliselt vett ja kohalik vesi teeb valge inimese kõhuga tavaliselt sada imet (ja seda mitte just positiivses mõttes). Ei tea kas see oli vürtsidest või millest, aga kõhuhädasid suutsime vältida terve reisi jooksul.
Ega Berastagist ja Kabanjahest tegelikult polegi väga palju rohkemat rääkida. Oleks me teinud selle teekonna läbi 4 päeva hiljem, siis oleks hoopis teine lugu, kuid mis siis toimus, sellest juba kunagi pärastpoole.
Edasine tee läks aga juba väga huvitavaks. Kui autode vool kuivas suuresti kokku, siis tee muutus samas täiesti kohutavaks ning kiirus langes veelgi. Siin hakkas välja kooruma see iva, miks 250 kilomeetrit läbitakse 9 tunniga. See, et tee oli auklik, on ikka väga pehmelt öeldud. Osadesse aukudesse oleks võinud vabalt auto parkida ja nii, et masin oleks ainult poolenisti tee pealt näha olnud. Lisaks oli kohati asfalti laiusest alles jäänud mõnekümne sentimeetrine riba, ülejäänud „tee“ oli selline kruusa-mudaauk. Maantee oli lihtsalt ära uhutud. Lisaks tuhanded väiksemad augud ja ülespunnitav asfalt. Eriti vahvad olid mõned mägiserpentiinid, kus teed oligi alles jäänud ainult üks sõidurada. Teine rada oli (vahest ka koos mõne sõidukivrakiga) mitmekümne meetri sügavusel kuristikus. Fun, fun, fun. See oli nagu üks halb tivoli atraktsioon, mis kestis tunde. Raputas, kõigutas, loksutas, kitsas oli, palav oli ja kirss tordi peal oli selline kohatine võimalus oma elupäevad mõnes ärauhutud kurvis lõpetada. Õnneks oli juht tasemel ja ilmselt korduvalt seda teed sõitnud. Enam ta ei kihutanud, sõitis vaikselt ja kaalutlevalt. Teede-ehitus on selles kandis ilmselt asi, millest oldi kuuldud, kuid näinud keegi polnud. Kuigi tõele au andes mingeid ohtlikumaid varinguid mõnes kohas isegi parandati – aga need olid tõesti sellised hädavajalikud tööd piirkonna ainsa teeühenduse säilimist silmas pidades. Teetööliste töö oli eriti karm, sisuliselt püstloodis seina pidi veeti varingu toestamiseks suuri kive. Üks vale samm ja aidaa järgmine palgapäev… ning elu ka loomulikult. Seega, kes soovib nautida autosõidu ajal teravaid elamusi võib seda Kabanjahe-Kutacane lõiku proovima minna.
Mingil ajal üritas üks meie reisikaaslane (mittemoslem) uuesti vestlust arendada, kuid nüüd hoopis teisel eesmärgil. Kui saadi teada, et kuhu me läheme (Kutacanest edasi Ketambesse), siis ta pakkus välja, et juht viib meid 200tuh IDR eest ära. No tere talv! Ilmaasjata küsisid, sest sellega tõmbas ta oma meeldivusele kriipsu peale. Me olime täiesti teadlikud, et sõit maksab ühistranspordiga ca 10tuh IDR per nägu ja becakiga ca 50-60tuh IDR per becak. No ikka oli vaja proovida valge mehe käest pappi välja õngitseda. Isegi kui me keelest aru ei saanud, siis sellest me saime ikkagi aru, et see 200tuh oleks läinud juhi ja reisikaaslaste vahel jagamisele. Selle rahaküsimise juurde käis ka vale, et Ketambe on kõrgel-kõrgel mägedes ja sõit kestab sinna 2 tundi. No kurat küll, pigem 30 minutit sõitu suht tavalisel (st kohalikus mõttes tavalisel) maanteel. Niipalju nende jutus (see vestlus toimus tänu meie väikese LP Indoneesia keele sõnastikule) iva oli, et peale 5-6 õhtul ei liigu Ketambesse enam ükski transport. Selle peale tegime me neile selgeks, et vahet pole, siis võime ka Kutacanesse jääda. Hind langes 150tuh peale, kuid pärast meie suhteliselt konkreetset „ei-d“ ja kordamist, et me võime Kutacanesse jääda, nende huvi ka kiirelt kadus. Igatahes näotu lugu.
Muide pealaest jalatallani riietunud moslemitüdruk oli kogu selle jutuajamise aja vait ning tundus nagu tal oleks isegi veidi piinlik. Selle asemel, et samamoodi üritada meid Ketambe kauguses ja sõidu suures maksumuses veenda, tšättis ta pidevalt oma telefonis ja tihti kohendas ka juukseid. Tunnistan, et ma lõpuni sellest juuste katmisest aru ei saa (et millal peavad olema juuksed kaetud ja millal mitte), aga igatahes ühe väikese vahepeatuse ajal võttis ta korraks oma peakatte ära ja paljastas meile oma kandadeni (!!) ulatuvad kiharad.
Sõidukultuurist veel rääkides, siis eriti naljakas oli see mis juhtus siis, kui juht tee peal politseipatrulli nägi. Möödasõitmine, signaalitamine ja tulede vilgutamine jätkus samamoodi, kuid esiistmel pandi kiirelt rihmad peale. Aga seda ainult korraks, pärast patrullist möödumist võtsid nii juht kui kõrvalsõitja uuesti turvavööd kiirelt ära. Turvavarustus on nõrkadele!
Sõidu viimased paar tundi olid kõige piinarikkamad. Luud ja kondid olid pidevast istumisest ja sundasendist juba kanged ning seda piina ei suutnud leevendada ka hunnitud vaated, mis mägiteedelt avanesid. Lisaks sellele jõudsime peagi alla orgu, kus algas üks lõppematu küla (vähemalt 1,5 tundi sõitsime nii, et oleks justkui asulas sõitnud). Mitte et selles midagi paha oleks olnud, aga kohalikel elanikel oli küljes üks paha harjumus. Nimelt nad põletasid tee ääres, kohe oma kodu ukse all, erinevaid jäätmeid – peamiselt plastikut ja pappi. Kuigi lõkkekesed olid väikesed, siis neid oli väga palju, mistõttu see reisu viimane ots läks läbi pideva plastikuvine. Ja võin öelda, et see ei olnud mitte kõige parem aroom. Auto aknad keriti küll üles, kuid kohati tuli ikka ka nina kinni katta. Alguses mõtlesin, et kuradi looduserüüstajad, kuid hiljem olen mõelnud ka veidi teistmoodi. Et kas see plastikupõletamine on ikka kõige hullem variant? Kuna seal suhteliselt eraldatud paigas ilmselt mingit prügivedu ei toimu, siis kumb variant on parem – kas plastikpudel vihmametsa all või põletatud pudelist tekkiv suits? Jah, mõlemad on halvad variandid, kuid kui tuleks valida, siis kumb on hullem? Kohalike hoolivust nägime me selle autosõidu ajal piisavalt. Kuna oli palav, siis kõik (nii juht kui 2 neiut) tarbisid ohtralt pudelivett. Ning mis siis sai kui pudel tühi – ikka autoaknast välja. Teede ääri vaadates, ei olnud nad sellise käitumise pioneerid. Inimestele on kindlasti plastikusuitsu sissehingamine äärmiselt kahjulik, kuid milline variant loodusele vähem haiget teeb, jääb lahtiseks. Tuletan meelde, et see kogukond oli seal ikka väga suur ning kui nad kõik oma prahi metsa alla viiksid, siis olekski piirkond üks suur prügimägi.
Kutacanesse jõudsime pimedas, ligikaudu pool kaheksa õhtul. Niisiis pidime otsustama, et mida edasi teha. Nagu mainitud, siis nii hilja enam kohalik ühistransport Ketambesse ei läinud (vähemalt meie andmetel). See on iseenesest ka mõistetav, sest Ketambe küla koosneb sisuliselt mõnest majast tee ääres ning seda ümbritseb paks vihmamets. Kui siinpool Ketambet on tee ääres pidev inimasustus, siis pärast küla krutib tee ära üles mägedesse ja järgmine asustus jääb juba Banda Acehi regiooni. Enne kui me oma lõpliku otsuse pidime tegema, viis autojuht meie reisikaaslased koju ära. Mittemoslemist tüdruk elas suhteliselt korralikus, avaras majas kusagil Kutacane keskuse lähedal. Moslemitüdruk oli pärit selgelt vaesemast perest. Jätsime nendega siis jumalaga ning otsustasime, et pakume juhile 100 000 IDR, et ta meid Ketambesse ära viiks. Valikud olid sellised, et viskab meid kusagile Kutacanesse hotelli/B&B juurde ära ning me maksame ca 100-150tuh IDR ööbimise eest ja sõidame hommikul Ketambesse või siis maksame need 140 EEK ja sõidame kohe Ketambesse ning saame juba ka järgmiseks päevaks mingeid plaane teha. Viimane variant tundus igati mõistlikum ja juhile seratus ribu rupiah sobis vägagi hästi. No ilmselgelt oli ta rahul, aga see oli selline win-win juhtum – juht teenis lisaraha ja meie saime kokkuvõttes oma sihtkohta. Võimalik, et ta oleks ka vähesemaga leppinud, kuid me olime suht väsinud ja tahtsime kiirelt koiku peale ära saada.
Sõit ei kestnud väga palju aega, kuid sellest saime kohe aru, et juhil polnud aimugi, et kus see Ketambe asub. Seda naljakam on tagasi mõelda sellele päevasele vestlusele, kus väideti, et küla asub kõrgel mägedes ja kahetunnise autosõidu kaugusel. Juht jäi kaks korda tee ääres seisma ja küsis kohalikelt teed! Peagi olime aga kohal ning üles sai leitud ka „Friendship Guesthouse“, mida igal pool väga soovitatakse. Ukse peal tuli meile vastu omanik Ahmat, kellelt saime teada, et tal tõepoolest on üks vaba bungalo. Ega meil ju broneeringut polnud, lootsime selle peale, et ehk see ei ole nii suur turistikas. Ja meil oli õigus. Variandid B, C ja D olid teised samas külas asuvad džunglimatka baaslaagrid.
Juhuu! Pikk sõidupäev on lõpuks käbi ja reis Jakarta-Ketambe sai tehtud ühe päevaga. Olime endaga väga rahul. Meie väga lihtne bungalo number 3 (kõik olid seal suhteliselt sarnased) koosnes neljast seinast, katusest, voodist, sääsevõrgust ja kahhelplaaditud väikesest ruumist, kus asus WC pott ja suur külmaveetünn kopsikuga. Viimast võib siis nimetada ka duššifunktsiooniga WC-poti veepaagiks. Ehk siis vajadusel valad kopsikuga vett potti, vajadusel valad seda endale pähe. Kõik see maksis 50 000 IDR/öö ehk siis Eesti rahas ca 70 krooni.
Samas leppisime kokku ka kahepäevase treki ning kuna mõlemale poolele sobis, siis algus pidi olema homme hommikul. Super! Kõik klappis ideaalselt, ei pidanud niisama konutama või aega surnuks lööma. See trekk oli muidugi oluliselt kallim kui ööbimine – 2 päeva kokku 1,4 miljonit ruupiat. See hind sisaldas: kaht giidi/kraamivedajat (neil on Ketambes fixtasu 250tuh IDR/päev ning raha läheb kohalikele meestele), toitu 3 korda päevas, magamisaset (magamiskott pidi ainult endal olema) ja nagu pärast välja tuli, ka lõbusat seltskonda. Olime juba praegu väga rahul, et siia tulime. Jah, kokkuvõttes ei ole see lõbu väga odav, kuid teadmine, et raha läheb kohaliku kommuuni inimeste (mitte mõne suure turismiketi või lugematu hulga vahendajate) kaukasse, maksis ka midagi. Ning kas 500 EEK/päev per inimene on kallis kui sind juhatatakse, ja toidetakse ning lisaks tassitakse kogu vajalikku kraami üsnagi raskel trekil? Arvan, et tegemist oli suhteliselt õiglase tasuga.
Tegime Guesthouse’i peamajas ka väikese õhtusöögi, kokaks oli Ahmat isiklikult. Toiduhinnad olid olematud – nii väga terav juurvilja-kanasupp kui ka praetud nuudlid kanaga maksid alla 20tuh IDR per ports. Kõrvale jälle seda tuttavaks saanud kummalise maitsega apelsinimahla ja veidi juttu Ahmatiga - kõik see toimus muide gekode valvsa pilgu all. Nagu arvata oligi, olime esimesed eestlased tema juures. Paar soomlast oli küll käinud, aga eestlasi mitte. Enamasti pidid olema külalisteks austraallased, hollandlased, prantslased ja sakslased. Ta tundis väga suurt huvi meie kodumaa vastu ja samas rääkis elavalt Sumatrast ja Indoneesiast. Näiteks küsis ta mitu korda selle kohta, et kas meil on tõepoolest 4 aastaaega? Indoneesias on ju ainult 2 – kuiv ja niiske. Et kas tõepoolest tuleb lumi maha, mille peale saime rääkida uskumatuid lugusid viimasest, äärmiselt lumerohkest talvest. Lõpus ta veidi tutvustas ka seda, mis meid ees ootab ja palus kindlasti kaasa võtta joogivett, vahetusriided ööseks, magamiskotid, vahetusjalanõud, õhukesed kuid pikad riided (nii püksid kui särk) ja ujukad. Vesi oli neist kõige olulisem – soovitas võtta 1,5 l päeva peale, kuid pigem võiks arvestada selles kliimas 3 liitriga. Pärisime ka malaaria kohta, kuid Ahmati väitel Ketambes malaariat pole, kõige ohtlikumad piirkonnad pidid olema väikesed saared Sumatra ranniku lähedal, kuid Ketambe on väidetavalt puhas. Sellegipoolest olime ennast Ben’s 100 nimelise vedelikuga juba varasemalt üle ujutanud ja seda plaanisime teha ka tulevikus, sest kõik reisuraamatud, Tallinna reisimeditsiini keskus ja UK tuntud reisimeditsiini saidid klassifitseerisid Ketambe kandi kõrge malaariaohuga piirkonnaks. Samamoodi jätkasin ka Lariami nimeliste (ja naine Malarone nimeliste) tablettide võtmist, millega sai algust tehtud juba Eestis. Malaariat ei tahtnud siit Sumatralt mälestuseks saada.
Selle infoga tõmbasime tollele ülipikale päevale joone alla ja kobisime oma sääsevõrgu all asuvale koikule ja tõmbasime end magamiskottides kerra. Magama uinutasid meid lähedal asuva jõe vool ja (malaaria?)sääskede pinin.
0 kommentaari:
Postita kommentaar