Alustuseks...

Kuhu te lähete??? Seal ju maa väriseb kogu aeg… ja vulkaanid purskavad! Lisaks ju veel need tsunamid ja terrorirünnakud.“ See oli üks peamisi reaktsioone, mis tuli pärast reisiplaanide teatavaks tegemist tuttavatele ja lähedastele.

Veel oli selliseid reaktsioone, et: „Indoneesia, see on see poolsaar seal Aasias, jah?“ või „Aga seal on ju moslemid!“ või „Indoneesia – see ju arengumaa, seal pole midagi vaadata.“ jne. Tegelikult ei ütle Indoneesia keskmisele eestlasele väga palju. Enam-vähem ollakse kindlad, et selline riik on olemas ja ilmselt suudetakse ta ka Kagu-Aasiast üles leida, kuid rohkemat väga ei midagi. Kui öelda „Bali“, siis löövad paljudel silmad särama, sest on ju Balile ka Eestist võimalik otse lennata, kuid Bali ja Indoneesia seos ei ole alati teada. Samas ei saa seda ka inimestele pahaks panna, sest Eestil ja Indoneesial on kokkupuutepunkte üsna vähe.

Aga tõesti – mis seal Indoneesias siis on? Miks peaks üleüldse sinna minema? Raske on välja mõelda, et mida seal ei ole. Seal on võimsaid džungleid ja mitme Eesti suuruseid alasid, kuhu ligi ei pääse; seal on maailma kõrgeima asustustihedusega saar Jaava; seal on vulkaane, inimtühje liivarandu; seal on nii liigirikas ja värvikirev loodus, et kui ei näeks, siis ei usuks; seal on sadu eri rahvakilde oma tavade ja kultuuriga; seal on koloniaalajalugu; seal on suur uskude ja uskumuste Paabel, kuigi ametlikult on tegu moslemimaaga; seal on… Seda nimekirja võiks jätkata lõputult. Ida-lääne suunal asub riik 5200-l kilomeetril, seega mida seal vaadata/teha, on kuhjaga. Vahet pole kas oled surfar, ajaloolane, ärimees või lihtsalt tööst ära vaevatud päikeseihaleja.

Konkreetselt meid tõmbasid sinna 2 asja – loodus ja kultuur. Orangutanid, Komodo draakonid, tiigrid, kirevad linnud, vulkaanid, ürgne vihmamets ja mäed olid need faktorid, mis tekitasid esialgse huvi riigi vastu. Võimsad budistlikud ja hinduistlikud templid, väga põnevad erinevad rahvakillud (batakitest paapuateni), koloniaalajalugu ja ka liivarannad süvendasid minemise soovi veelgi. Ning ühel hetkel oligi selge, et mitte minemine ei ole enam võimalik.

Nüüd kui oli selge, et teha on seal palju, kerkis küsimus – „mida seal teha?“ – hoopis teravamalt. Indoneesias võiks vabalt veeta kuid nii, et iga päev näed ja teed midagi uut ja huvitavat. Aga meil ei olnud sellist ajaressurssi, Indoneesiale kulutatav võimalik kuude arv oli 1. Seega tuli teha valikuid. Valikuid tegime veel ka koha peal ehk siis nutumaik kurgus jätsime oma reisikavast juba kodus väga palju huvitavat välja, kohapeal tuli seda nimekirja veelgi pikendada. Nii jäi ära reis Kalimantani džunglitesse ja millest veel eriti kahju oli – minemata jäi ka Komodole ja Floresele. Aga eks see oli meie otsus. Liikusime omas tempos ja kui kusagil tahtsime pikemalt olla, siis ka olime. Nii sulasidki need 4 nädalat kui esimene lumi ja hetkel kui hakkasime ennast koduselt tundma, pidime juba tagasi sõitma. Aga alati jääb ju võimalus tagasi minna.

Reisijad olid samad, kes ka eelmistes reisublogides on figureerinud. Plaani panime kokku ise, piletid ja paar hotellibroneeringut ajasime välja ise, kohale läksime ka ise. Ega tegelikult Eesti turismifirmade pakettide valik väga lai just ei ole kah – kas rannapuhkus Balil… või siis rannapuhkus Balil. Aga Sumatra? Jaava? Nusa Tenggara? Paapua? Sulawesi? Kalimantan? Ok, üks büroo pakub paari nädala pikkust ringreisi Paapual, Floresel ja Balil, aga selle hind on selline, et paneb kukalt sügama. Miks on eksootikareisid kordades kallimad võrreldes ise kokku pandud reisiga, sellest ei ole ma siiani aru saanud. Ahnus? Ja reisikava on sellisel juhul endiselt üks paras tormamine ühelt saarelt teisele.

Eks igaüks muidugi teeb oma valikud ise. Meie valik oli minna omal käel ja me ei kahetsenud seda valikut kordagi. Abiks kava kokku panemisel oli meile Lonely Planet ning ka mõned kohalikud ja välismaised Indoneesia teemalised reisikirjad/-blogid. Lisaks sellele sai üle vaadatud mõned Pilot Guide’i ja National Geographicu osad riigi erinevate piirkondade kohta. Ning loomulikult oli kõvasti kasu ka reisifoorumitest – nii trip.ee kui ka Lonely Planeti Thorn Tree foorum väärivad siin äramärkimist. Samas ega lõputult ei saa kah ette valmistada ja plaanida. Mineku hetkel oli meil teada, et 9 päeva on meil Sumatral aega (sest Jakarta-Medan-Jakarta lennupilet oli ostetud) ning teada oli ka kojulennu aeg. Mis sinna vahele jääb, no eks see selgub...
Reisikirjast veel niipalju, et Galerii all on pilte rohkem kui reisikirja sisse sai ära mahutatud.

22.august - Minek

Mõnikord on reiside algused sellised igavad ja mitte midagi ütlevad. Võtad oma kodinad, mõtled veel ust kinni keerates, et ega me midagi ei unustanud ja sõidad sadamasse. Lähed laevale Victoria I ning jälgid vaikselt kodulinna kaunist panoraami ja selle kadumist silmapiiri taha. Kui tõele au anda, siis selline asjade kulg oli identne meie 2 viimase aasta suurema reisi algusega. 2008 algas niiviisi meie Argentiina trip ning eelmisel aastal nautlesime pealinna panoraami Prantsusmaale sõites. Ikka ja jälle seesama Victoria I, showbaaris kummaline lalin ja tilulilu, mida mingite tingmärkide tõttu võib vist kategoriseerida muusika alla ning tax free poodide avanemisel meeletud sabad kassades veel meeletumate õlle- ja siidrikastide ostukogustega. Ühesõnaga totaalne deja vu. Ning teise sõnaga – laeval pole kainel ja eesti keelt kõneleval, võrdlemisi noorel inimesel endiselt mitte midagi teha. Tallinki sihtgrupiks oli, on ja jääb purjus soomlane/rootslane, kellele need naiivsed showprogrammid ja kohutav muusika meelepärased tunduvad olema. Õnneks on alati võimalus ka kajutisse sulguda ja seda ka peagi pärast laeva väljumist tegime.

Vaatasime telekat, sõime-jõime kodust kaasa võetud kraami, arutasime veel homse päeva plaani läbi ning ühel hetkel tundus, et võiks vist päevale joone alla tõmmata. Naispool otsustas enne veel siiski väikese palaviku külge hankida, mille peale läksid esimest korda käiku meie peaaegu põhjatud tabletivarud. Loodetavasti väga hulluks ei lähe, haigena oleks järgmised poolteist päeva lendamist ikka paras piin. Enne magama jäämist sai veel korra mõelda, et ega me ikka jumala eest midagi ei unustanud…

23.august - Stockholmist Dohasse

Öö oli võrdlemisi rahulik, kuid peegelsile Tallinna laht sai öösel välja vahetatud keskpärase Läänemere tormi vastu. Tugev loksumine pani paar korda öö jooksul isegi üles ärkama, kuid seda ainult korraks. Suures plaanis oli see merereis seega suhteliselt sündmustevaene. See oli iseenesest tore, sest järgmised ligikaudu 24 tundi olime sõidus ja kuna me lennukis esimeses klassis ei reisi, siis võis eeldada, et korralikult me välja puhata ei saa. Seetõttu lebotasime voodis hetkeni kui laev juba Stockholmis trosse kai külge kinnitas, alles siis tundus paslik end horisontaalasendist püsti ajada. Kui me oma kohvreid vaikselt piki laevakoridore väljapääsu poole logistasime meenus meile järsku, et seda me polnudki uurinud, et kuidas sadamast Arlandasse saame. 2 aastat varem olime selle tee korra läbi teinud ning seetõttu oli see reisikava koostamise prioriteetide hulgas kusagil väga madalal kohal. Tegelikult isegi nii madalal, et lõpuks me ei jõudnudki selleni, et oleks marsruudi meelde tuletanud.

Aga õnneks olid mälusoppides veel infokillud alles ja seetõttu läks teekond nii õlitatult, justkui sõidaks seda maad iga päev. Sadama ees lunastasime pärast pisikest ootamist 35 SEK eest pileti bussile, mis viis meid Cityterminalenisse ning seal navigeeris meie autopiloot kiirelt kohta, kust väljusid lennujaamabussid e Flygbussarna. Too pilet oli 119 SEK/nägu, seega kui nüüd põhjalikult kalkuleerida, siis kolmekesi minnes on mõttekas võtta juba sadamast takso. Sadam-Arlanda fixhind on taksodel vahemikus 400-550 SEK, soovitan valida 400 SEK-se :P
Kuna jõudsime lennujaama suhteliselt kiirelt, siis olime Qatar Airwaysi check-ini sabas ühed esimestest. Pardakaardi saamine võttis keskmisest ikka oluliselt kauem aega. Skänniti kõik passid sisse, uuriti väga hoolikalt kõiki viisasid ja templeid, klõbistati pikalt arvuti taga ning lõpuks küsiti veel ka kontrollküsimus – „Mis on Eesti pealinn?“ Kui oleks tahtnud elu huvitavaks teha oleks võinud vastu küsida, et kas variante saab? Kuna meil oli ikka kange soov Indoneesiasse minna, siis vastasime: „Tallinn!“ See võttis klienditeenindajal silmnähtavalt pinge maha ja ta asus pardakaarte välja trükkima, isegi Qatari Privilege Clubi kaardi julges ta pärast seda läbi tõmmata ning nii saime oma lennupunktid kirja ning eneselegi teadmata liikusime „Burgundy“ tasemele, mis lubas järjekorravälist check-ini ja kümmet lisakilo pagasit. Kõik see hea selgus kahjuks alles pärast reisi lõppu, mistõttu neid võimalusi me seekord ei kasutanud.

Kella kaheks olid kõik ettevalmistused tehtud ja turvakontroll läbitud, lennuni oli jäänud veel 2 tundi ja 15 minutit. Nüüd võib-olla veidi ka sellest, et miks me just sellise teekonna – Tallinn-Stockholm-Doha-Jakarta – endale valisime. Esmalt võin saladuskatte all öelda, et Tallinnast otse Indoneesiasse ühtegi lennuliini ei lähe (kui charterid välja arvata). Teiseks sai tehtud kõvasti eeltööd – eesmärk oli saada võimalikult odav hind ja teine kriteerium oli see, et kohalejõudmine oleks sujuv ja ilma pikkade ootamisteta kusagil vahepeatustes. Mõlema kaal oli valiku tegemisel võrdne. Kõige odavam lennupileti hind tuli Londonist Emiratesiga, kuid see tundus liiga suure ringina ning sinnasaamine oleks kokkuvõttes hinnavõidu ära nullinud. Samal põhjusel langesid ära Emirates Amsterdamist ning Malaysia Air Amsterdamist ja Frankfurdist. Lähiriikidest oli konkurentsivõimelise hinnaga võimalik lennata Rootsist ja Taanist ning siis jäidki sõelale Turkish Air läbi Istanbuli ja Qatar Air läbi Doha. Qatar tuli kokkuvõttes odavam ja lennuajad klappisid ideaalselt - vahepeatuses pidi nii minnes kui tulles ootama alla 3 tunni ning nii minek kui tulek sobisid perfektselt ka Tallinki laevagraafikuga. Ning boonusena saime võimaluse lennata ühe maailma kõrgeimalt hinnatud lennufirmaga. Lendude klapitamisel peab selle firma puhul lihtsalt vaatama, et Dohas vahemaandumise aeg ei veniks pikemaks kui 8 tundi. Vastasel juhul pead soetama viisa ja kohustusliku ööbimispaketi lennujaama hotellis, mis teeb vahemaandumise mõned sajad USD-d kallimaks. Kokku tuli meie reisitee (Tallinn-Jakarta-Tallinn) maksumus koos Tallinki laevareisi ja transfeeridega ca 11500 EEK. Odavaimad lennupiletid algusega Tallinnast maksid ostuhetkel 17-18tuh EEK. Tallinki asemel võib kasutada loomulikult ka Estonian Airi otselendu Stockholmi, kuid mingil meile teadmata põhjusel maksid just meile vajalikel päevadel Tallinn-Stockholm piletid kordades rohkem kui tavapäevadel. Seega see variant langes ära ja jäi laev.

Nii, poole nelja paiku pärastlõunal hakati rahvast lennukisse laskma. Juhtus nii, et me saime lennumasinasse päris esimeste seas ning kohe hakkas silma see, et miks Qatar Airways on üks kõrgemini hinnatud lennufirmasid maailmas. Väga abivalmid ja sõbralikud lennusaatjad, jalgadel oli isegi ruumi (seltskonna suurim liige on 2 meetrit kõrge), seljatugedes olid ekraanid, filmide ja muude teenuste valik oli tohutu, toit oli maitsev ning jook tasuta. Loomulikult väljus lennuk õigeaegselt ning kogu lennu aja toimus pidev klientide eest hoolitsemine. Tekk ja padi olid juba istmel ootamas, lisaks lennusokid , silmaklapid ja kõrvatropid. Peale selle jagati kätte ka kleepsud, mille said kinnitada seljatugedele – siltidel oli siis kirjas kas „Palun äratada mind söögi serveerimise ajal“, „Palun äratada mind tax-free ajal“ või „Palun mitte segada“. Väga mõistlik lahendus. Turistiklassi kohta oli teenust küll selgelt rohkem kui keskmisel lennufirmal ning teenindajad tundusid tegelikult ka sinu soovidest hoolivat. Jah, Qatariga lendamist võib soovitada.

Niipea kui lennuk oma lennukõrguse saavutas, hakati kohe toitu serveerima ja selline toitmine (väikeste pausidega) kestis kuni Dohani. Esmalt lõunasöök, siis mingi õhtuoode ja lõpuks õhtusöök. Kuna lend Qatari kestis 8 tundi, siis selline nuumamine tegi ikka kõhu päris täis. Ning nagu ma mainisin olid söögid head – tavapärase kummist kana ja ebamääraste nuudlite asemel olid reaalse toidu maitsega söögid. Prae kõrval oli isegi päris tomatitest tomatisalat ning magustoiduks koogitükk, mis viis keele alla. Kõrvale sai libistatud väikest veinikest ja mahlakest ning sobivaks meelelahutuseks olid tol hetkel üsna värske Iron Man 2 ning Simpsonite ja 2 ½ Men uued osad. Nii see ajake veeres, kohati ka uneledes, sest palju sa ikka seda ekraani jõuad jõllitada.

Õhtusöögi ajal lendasime üle Iraagi ja Kuveidi, tähelepanuväärne ja meeldejääv oli selle sündmuse juures see, et meid ei lastudki liitlasvägede poolt alla.

Kui Dohas maanduma hakkasime oli juba pime (Qatar asub muide Eestiga samas ajatsoonis). Kohati oli näha Pärsia lahes naftapuurtornide/gaasimaardlate tulelonte. Alguses ei saanudki aru, et kuhu me siin maandume – pimeduses oli näha ainult pulksirgeid ja tühju, valgustatud kaherealisi maanteid (mis ilmselt lähevad läbi kõrbe), kuid siis kerkis järsku meie ette tuledesäras ja pilvelõhkujatest pungil olev Doha. Qatarile kuuluvad maailma suuruselt kolmandad gaasireservid ning nagu arvata võib annab see võimaluse selle pisiriigi ca 1,7 miljonile inimesele võimaluse väga heaks eluks. SKT inimese kohta on maailma TOP3-s, võisteldes Luksemburgi, Liechtensteini ja Norraga. Seega saabusime tõelisesse heaoluriiki. Seda tohutut rahaveskit ei kasutata õnneks mitte ainult paleede ja kullast autode peale vaid riik on võtnud ette tohutud investeeringud haridussüsteemi (ehitanud koole, ülikoole, akadeemiaid välistudengite meelitamiseks), rajanud finantskeskuse, investeerib jätkuvalt esmaklassilise transpordi infrastruktuuri rajamisse (autoteed, lennukid, lennujaama arendus, raudteesüsteem) jne. Lisaks on ostnud kokku sportlasi ja on saanud endale 2022 aasta jalgpalli MM korraldamise õigused.

Juba lennuväli andis plaanidest aimu. Praegune lennuväli on vast võrreldav Kopenhaageni omaga (nii suuruselt kui reisijate arvult). Aga juba ehitatakse uut lennuvälja, mis peaks vastu võtma 6 korda rohkem reisijaid, tehes Doha lennuväljast regioonis suuruselt teise aerodroomi (Dubai järel). Edu üheks põhjuseks on kindlasti asukoht – nii ida-lääne suunal kui ka põhja-lõuna suunal on just siin paras vahepeatus teha. Seega Qatarist kuuleme me veel tulevikus palju.

Aga siin algab juba järgmine päev…

24.august - Dohast Jakartasse

Lennukist välja öhe astudes laksas meile näkku 37-kraadine kuumus (pärast lennujaama terminalis nägime numbrit). Alguses arvasime, et lennukimootorist kiirgas kuumust, kuid tuli välja, et pool kaksteist öösel oligi väljas nii soe. Huvitav mis siin päeval siis toimub? Lennujaama moodsas hoones siirdusime kiirelt ja probleemivabalt transiittsooni, kus meil oli kokku paar tundi vaba aega. Kammisime tax-free poed läbi ja otsustasime, et sisseostud jätame tagasituleku peale. Hinnad oli keskmised, huvitav oli see, et tõsise islamiriigi kohta oli seal väga sisukas alkoholivalik. Palju oli ka ramadanikaupa, mis tunduski olevat kõige minevam kaup. Kilode kaupa osteti igasugust tehnikat – fotokaid, filmikaameraid, ipode, telefone jne.

Siis läks ootamiseks. Kuigi minekuni oli aega suhteliselt vähe, siis tabloodele meie lend veel ära ei mahtunud. Lennuliiklus ja -ühendus muu maailmaga oli ülitihe. Otselende oli Manchesterist Melbourneni ja Sao Paulost Moskvani. Kõige eredam hetk oli ootamise ajal see, kui meie lähedale tuli üks grupp mongoleid ja hakkas tina panema. Istusid ringis põrandale, lasid pudelil ringi käia ning urgitsesid kotist mingit hirmsat kala sisaldavat ollust (lõhna järgi võis aimata kala olemasolu) peale. Lahe oli vaadata kuidas rahvas vaikselt hakkas nende lähedusest lahkuma. Huvitav oli aga see, et kedagi väga ei huvitanud nende tegevus.

Lõpuks oli lennukisse minemise aeg ning lennuk oli sisuliselt sama, mis ka Stockholmist tulles. Kuna kell oli lennuki õhkutõusmise ajal kusagil pool kolm öösel, siis kulusid need mittetülitamise kleepsud jälle marjaks ära. Sest hoolimata sügavast ööst, hakkas lahke ja kadestamisväärselt ergas personal kohe snäkke ja jooke pakkuma. Ei, tänan. Ootame ära hommiku ja lõunasöögi. Vastupäeva lendamise miinus on see, et aeg lendab veel kiiremini. Sõna otseses mõttes. Lend kestis reaalselt ca 9 tundi, kuid kellaseiereid tuli edasi lükata 13 tunni võrra. Mõned tunnid sai ehk kokkuvõttes ka magatud, kuid see oli pigem selline magamise teesklemine. Hommiku- ja lõunasöögi vaheline aeg sai sisustatud telekavaatamise ning indoneesiakeelsete olulisemate sõnade (peamiselt siis numbrid) ja fraaside selgeks õppimisega. Ega me suuri lootusi sellele ei pannudki, et me sõnaraamatu abil kohalikega sisutihedaid ja elulis-filosoofilisi vestlusi suudame arendada, kuid vähemalt selleks hetkeks kui Airbus A330-300 rattad Jakarta Soekarno-Hatta Rahvusvahelise lennuvälja asfalti puutusid, olime suutelised juba kaupmeeste ja teenusepakkujatega indoneesia keeles hindade üle vaidlema ja sellest alguseks piisas.

Lennujaamas sujus kõik viperusteta. Olime juba lennukis ära täitnud kõik vajalikud viisaformularid ning –deklaratsioonid, seega pärast kohvrite kättesaamist oli vaja lihtsalt maksta 25USD inimese pealt ning 30 päeva viisa oligi käes. Kohvritest veel niipalju, et mina tahaks oma ihusilmaga näha inimest, kes saab kohvrid kätte kohe kui lint liikuma hakkab. Meil on alati nii, et kõigepealt ootad tükk aega. Siis hakkad arvutama, et kuipalju seal vahemaandumise ajal kohvrite ümberlaadimiseks aega oli (no oleks pidanud jõudma ju, või…?). Siis vaatad ahastusega kui väheks on meie lennu rahvast lindi äärde jäänud. Siis hakatakse meie lindile laskma mõne järgmise lennu pagasit, mille peale juba sobrad taskus pagasikviitungeid, vahetad tühjad pilgud veel mõne oma lennu saatusekaaslasega ja piidled silmanurgast „Lost luggage“ leti poole (leidmaks õudusega, et seal on pikk järjekord). Siis ootad veel, endal suhteliselt lootusetu nägu peas ja nead lennufirmat maapõhja. Siis mõtled, et mis variandiga nüüd ilma vahetusriiete ja muu kraamita hakkama saad. Siis meenub, et homme hommikul vara lendame juba Sumatrale (järgmine lend Qatarist aga tuleb ilmselt 24h pärast). Ahastus kasvab. Ja siis tulevad meie kohvrid. Ning niimoodi peaaegu iga kord. Miks ei või olla nii, et niipea kui lint liikuma hakkab, saame oma kohvrid kätte? Miks, ma küsin!?

Piiriületus läks kiirelt, Eesti passiga 2 rändurit kellelegi kahtlased ei tundunud ning ilma igasuguste emotsioonide ja lisaküsimusteta löödi meile templid passi. Kohe lennujaamas vahetasime endale ka veidi raha 1 USD eest pakuti seal 8900 ruupiat ja see tundus olevat täitsa ok kurss (täpsustuseks niipalju, et see oli kurss väga heas korras 100 USD rahatähtedele, väiksematel denominatsioonidel on kehvem kurss). Linna peale polnud meil täna aega minna ja järgmise päeva varahommikul pidime juba edasi lendama, seega tuli siin raha vahetada. Hiljem hotellis näiteks avastasime, et sealne kurss oli oluliselt kehvem (ca 8500 ruupiat). Hindade arvutamisel kasutasime valemit – 3 nulli tagant ära ja korda 1,4 – see andis ligikaudse Eesti krooni kursi. St 100 000 ruupiat = ca 140 EEK. Kuigi lennujaama rahavahetus tundus alguses kahtlane, siis komisjonitasu seal ei võetud, arvutused olid õiged ning peo peale laotud rahahulk vastas arvutustele. Selle vahetusega saime muide lennujaamas hoobilt miljonäriks :)

Lonely Planeti (mis osutus sellel korral väga täpseks ja kasulikuks abivahendiks) soovitusel raiusime ennast läbi lennujaama esist ummistavast taksojuhtide massist ja suundusime sirgjoones bussipeatuse suunas. Sellel ajal kuulsime ka esimest korda fraasi, mis sai reisi lõpuks üheks Indoneesia sümboliks – „Hey mister! Where you go?“. Meie päevaplaanidest huvituvaid inimesi oli reisi lõpuks kogunenud tuhandeid. Alguses me olime viisakad ja muudkui vastasime, et läheme bussi peale ja siis sõidame kesklinna jne. Loomulikult oli selline käitumine viga. Selle tõestuseks võib kohe tuua näite sealtsamast lennujaama esiselt. Ühele taksojuhile vastasime, et läheme bussi peale. Tolle peale tuli vastus, et: „Oi, aga buss on hoopis sealpool (viibates hoopis teisele poole kuhu me läksime).“ No me küsisime sinisilmsetena üle, et on ta ikka kindel, et selle firma buss väljub sealtpoolt, mille peale tuli vastuseks „Yes, yes,yes.“ No tühjagi, ta vedas meid parkimisplatsile, kus seisis üks autojuht mahtuniversaaliga. Meie: „See ei ole ju buss!?!“, tema „Jah, see on buss!“, meie „no ei ole ju, see on auto“, tema „ei, ei see on ikka buss“, mina (mõeldes) „kuradi #¤%#¤¤“, tema (mõeldes) „hurraa, leidsin jälle 2 lolli.“ Vahepeal hakkas juht juba kohvreid autosse tõstma. Selle peale küsisin hinda ja kord oli see 300 000 ruupiat ja kord 100USD (kahe hinna vahe on muide 3-kordne), meie pakkusime 100 000 ruupiat, kuid see ei sobinud. Ok, aitab! Rebisin kohvrid autojuhi käest ära ja ütlesin lennukis selgeks õpitud tänusõnad – „Terima kasih“ – ja jalutasime vihasena terminali poole tagasi. Siis ta midagi hüüdis sealt 200 000 või 200, aga see meid enam ei huvitanud. Selliste igasuguste teenusepakkujate eemalepeletamisest sai meie igapäevatöö. Kõige paremini mõjus küsimiste ignoreerimine, kuid selleni jõudsime alles reisu lõpus. Nüüd aga lennujaama tagasi.

Tuli välja, et me olime enne läinud siiski õiges suunas, bussipeatus oli terminali ühes ääres. Damri firma bussipilet maksis 20tuh IDR (ca 30 EEK) ja selle raha eest sai kesklinna, Gambiri rongijaama. Sõidu ajaks pakuti 1 tund. Teadmiseks veel niipalju, et ametliku takso fikstasu lennujaamast suvalisse kohta kesklinnas on 150 000 IDR.

Algul läks sõit kiirelt piki kiirteed, kuid siis jäime kinni õhtuse tipptunni ummikusse. Tunnisest sõidust sai kaks ning see andis meile võimaluse veidi pimedusse vajuvat Jakartat näha. Enamus linnast paistis olevat üks suur slumm. Tohutu ülerahvastatus (ja ka üleautostatus), linn oli lisaks räpane ja majad enamasti sellised kuurilaadsed, mis on kättejuhtunud materjalidest kokku pandud. Kõik see muutus südalinnas, kus kõrgus lugematu arv uhkeid pilvelõhkujaid ning kus olid kohati kõnniteed (pealinn on ääretult jalakäija vaenulik) ja seisid uhked Mercedese ning Armani reklaamtahvlid. Kontrast oli väga räige. Nende samade pilvelõhkujate taga aga paistsid jälle poollagunenud sarad. See, et Jakarta on Kagu-Aasia tuhmunud pärl, paistis paika pidavat. Paljud reisiportaalid ja –raamatud soovitavad pealinnast võimalikult kiirelt lahkuda ja tundub, et neil on õigus. Võrdlus on meil olemas nii Mexico City kui ka Buenos Airesega, mis on samuti kohati slummistunud hiidlinnad, kuid need linnad meile meeldisid, Jakarta osas esialgu selliseid tundeid ei tekkinud.

Gambiri jõudsime juba pimedas. Sealt võtsime kohe takso ning pärast väikest kauplemist leppisime hinna kokku 40tuh peale. Me teadsime, et seda oli veidi palju, sest hotellini oli maad kõigest mõned kilomeetrid, kuid me tõepoolest ei viitsinud 10-20 krooni pärast seal saagi käima tõmmata. Väljas oli pime, me olime võõras linnas ja rampväsinud – tahtsime kiirelt hotelli ära. Ja Eestis on mõnel taksol sisseistumise tasu sama suur kui seal meie arve kokku läks. Lõpuks viskasime mõned tuhanded veel peale kah. Enamus taksosid on muide seal viisakad. Mingid suhteliselt väikesed kohalikud Toyota mudelid, kuid selle eest puhtad ja viisakad. Tavataks on 12tuh sisseistumise tasu ja 7tuh/km (see on kõige usaldusväärsema taksofirma – BlueBird Taxi – hinnakiri).

Meie hotelliks oli Ibis Arcadia. Oleme Ibise hotellides ööbinud erinevais paigus üle maailma ning nendega tavaliselt ka rahule jäänud. Tegemist on pretensioonitute 2 ja 3-tärni hotellidega, mis pakuvad piisavalt suurt tuba ja mugavat voodit ning sellega meie nõudmised hotellile tavaliselt ka piirduvad. Jakartas on Ibiseid mitmeid, kuid see oli asukohalt ja tripadvisor.com hinnangute järgi neist parim. Broneering leiti ilusti üles ja pakikandja vedas meie kodinad tuppa. Kuna olime üsna kõrgel korrusel, siis avanes aknast mõnus vaade südalinnale.

Meie toa vannituba oli küll veidi väsinud, kuid kõik asjad töötasid, soe vesi oli olemas ning tuba puhas. Ennenägematu oli vaid voodi kõrval laua peal olev buklett – käitumisjuhend maavärina korral. See oli esimene kord kui me reaalselt enestele teadvustasime, et me oleme nüüd kohal.

Olles teadlikud, et kuhu pinnavõbisemise korral joosta (akendest eemale ja mõne tugiseina poole kui just ei asu esimesel korrusel), läksime alla sööma. Seal saime kohe teise meeldetuletuse, et oleme mitte-Euroopas. Esiteks oli restoranis suitsetamine lubatud. See mis ka meil oli veel üsna hiljuti tavapärane, tundus seal millegi uuena. Kunagi oli ju täiesti tavaline, et pubist/ööklubist/restoranist tulles lehkasid riided nagu tuhatoos. Mõned aastad puhast õhku on eurooplasi suitsu suhtes hellaks teinud. Kuna restoranis oli ainult 3-4 inimest, siis sellele suitsetamisele kokkuvõttes suurt tähelepanu ei pööranud ja õnneks see meid väga ka ei häirinud.

Järgmiseks meeldetuletuseks oli loomulikult toit. Hotell pakkus nii lääne kui ka kohalikku menüüd, me muidugi valisime kohalike hõrgutiste hulgast. Või noh mis valimine see ikka on kui sa ei tea, et mis on mis. Pigem selline huupi tulistamine. Mina võtsin liha, abikaasa võttis kana. Kõrvale Bintangi õlut, mis on kohalik spetsialiteet. Ma usun, et meie õhtusööki kõrvalt vaadata oli päris naljakas. Kui naine suutis enam-vähem viisakaks jääda, siis meespool sõi ja pisarad voolasid lahinal. Ja nii terve õhtusöögi. Mitte, et meeleolu kuidagi melanhoolseks või kurvaks oleks muutunud, toit oli lihtsalt nii terav. Maitsemeel kõrbes sõna otseses mõttes ära ligikaudu minutiga. Pärast seda oleks võinud süüa kasvõi kasepakke, mingit maitset niikuinii ei tundnud. No ja minut hiljem tulid esimesed pisarad. Püüdsin vältida toidu sees igasuguseid seemneid ja punast värvi tükke, kuid see ei aidanud. Iga amps oli kui üks kulbitäis laavat ning pisarad voolasid lahinal nagu joodikul, kes jõudis kodukoha alkopoodi 1 minut pärast kella selle sulgemist. Kolmveerand portsust söödud, andsin alla. Peatäis oli ära nutetud ja suul oli füüsiliselt valus ning õlu sai otsa. Abikaasal oli ka suhteliselt terav söök, kuid mitte midagi sellist. Sellest dineest tegime järelduse, et tuleb rohkem kohaliku toiduga harjutada, siis saab ehk seda ka rohkem nautima hakata. Lõpetuseks võtsime veel ühe kausitäie puuvilju, millest viimase paari ampsu maitset ma juba hakkasin tajuma (tegin vahet magusal ja hapul). Järelikult mingeid permanentseid tüsistusi õhtusöök kaasa ei toonud.

Söök söödud, kobisime kohe tuppa magama. Lennuväsimus oli sees ning järgmise päeva hommikul vara pidime olema uuesti lennujaamas. Sellest tulenevalt jõudsime ka järeldusele, et linna tulemine oli tegelikult viga. Oleks võinud jääda lennujaama hotelli, niisama edasi-tagasi kesklinna saalimine oli mõttetu aja- ja raharaisk. Aga noh, järgmine kord targem.

25.august - Medan, Ketambe, Leuseri Rahvuspark

Kell 3.30 hommikul (loe: öösel) pani mobiiltelefoni alarm meie hotellitoa kajama. Kuigi tegemist on absurdse kellaajaga puhkuse ajal ärkamiseks, siis võib ette ära öelda, et nii vara tõusmist tuli veel päris mitu korda ette. Ja alati oli äratus 3.30, mingi maagiline kellaaeg ilmselt.

Aga selles hommikus küll midagi väga maagilist polnud. 5-tunnine ajavahe vajas kohandumist. Eestis oli samal hetkel hilisõhtu kui meie juba uut päeva alustasime. Kõike seda ei teinud me mingitel masohhistlikel eesmärkidel teada saamaks oma keha ja vaimu suutlikkuse piire vaid hoopis selleks, et võimalikult efektiivselt oma reisupäevi ära kasutada. Tänase päeva plaan oli jõuda ülerahvastatud Jakarta kesklinnast õhtuks suhteliselt inimtühja ja metsikusse Põhja-Sumatra vihmametsa. See tähendas linnulennult 1500 km, kuid kahjuks teraslinnu sõit moodustas ajalises mõttes sellest teekonnast suhteliselt väikese osa. Viimase ca 250 km läbimiseks autoga oli arvestatud 9 tundi. Aga sellest hiljem.

Ibis Arcadia 2 tärni olemus hakkas ka vaikselt kohale jõudma. Dušši all oli kuum vesi nii külm, et äratas väga konkreetselt üles. Kuumavee kraanist tuleva vee temperatuur hakkas külmavee omast vaikselt erinema alles ca 10 minutit pärast selle avamist. Aga noh, Kagu-Aasia värk. Kui ikka valid siin 2-tärni hotelli, siis ei saagi eeldada, et kõik toimib nagu kellavärk. Samas restoran oli väga viisakas ja teenindajad äärmiselt püüdlikud. 2 ööbimist oli meil selles hotellis veel tulemas (Sumatralt naastes ja siis veel reisi lõpus) ning kokkuvõttes olime ikkagi rahul, et jälle Ibise valisime.

Check-out läks kiirelt, kuna hotellituba oli mul juba ammu kodus kinni makstud (nii sai päris kõva ale). Vormistada tuli ainult tagatisraha (300tuh IDR) tagasisaamine ning juba vurasimegi BlueBird Taxi taksoga mööda kummaliselt tühjasid (tohutu kontrast eilsega) Jakarta varahommikusi tänavaid. Nagu vist juba sai mainitud on Indoneesia pealinn sõidukite linn – kõnniteesid kas pole üldse või on need ääretult kitsad ning metropoli läbivad risti-rästi suured kiirteed. Üks nendest viis otse lennujaama ning kuna tee oli tõesti praktiliselt tühi (kui mõned samas suunas sõitvad taksod välja arvata), siis see väike Daihatsu suutis spidomeetri ka 130km/h peale viia.

Sõit läbi tühja Jakarta tekitas tunde, et niiviisi võib seda linna kohati isegi ilusaks pidada. Kuna oli pime, siis kõik see rämps ja sodi tänavate ääres ning jõgedes välja ei paistnud. Autosid ja inimmasse samuti polnud. Pimeduses ei paistnud välja ka kõik need lobudikud ja slummid, pigem mõjusid nad tavalise madalamajalise eeslinnana, kus on kehv tänavavalgustus. Ning kuna kiirtee tõusis tänu viaduktidele kohati üsna kõrgele, siis sai taksoaknast nautida Jakarta City pilvelõhkujaterohket, säravat panoraami. Jah, igal linnal on omad hetked. Isegi Lasnamäed võib ju pimeduses eemalt vaadates kauniks pidada. Aga Jakarta parimad hetked on siis meie arvates vara-vara hommikul, kui enamik linna 10-st miljonist inimeset (23 miljonit kui kõik eeslinnad ka juurde panna) veel ei ole oma igapäeva toimetustega pihta hakanud.

45 minutit sõitu läks ümbrust jälgides üsna kiirelt. Siis aga tegi taksojuht meiega juttu ning küsis, et millisesse terminali me soovime. Lappasime kiirelt oma väljaprinditud AirAsia piletid läbi, kuid terminali numbrit ei olnud kusagil kirjas. Ütlesime, et AirAsia terminali. Kuna taksojuht ei olnud kindel, et kas terminal 2 või 3, siis esmalt vaatasime üle nr 2. See ei olnud õige, sissesõiduputkade juures saime teada, et AirAsia domestic e siselennud väljuvad terminalist nr 3. Maksime taksojuhile kokkuleppehinnana 120tuh IDR ning mõned tuhanded veel ka jootrahaks, nagu see tavaliselt kombeks on. Kuna olime oma ärkamist ja lennujaama sõitu igaks juhuks planeerinud üsna suure lõtkuga, siis nüüd oli meil ligikaudu 1 tund vaba aega.

Võtsime kohvi ja mõned pirulid ning püüdsime välja nuputada, et kus me neid süüa võiks nii, et me kohalikke paastuvaid moslemeid ei solvaks. Oli ju ramadani aeg, mistõttu päevasel ajal on moslemitel söömine (lisaks ka suitsetamine ja seksimine) keelatud. Mittemoslemitelt eeldatakse, et nad aktsepteerivad seda ning ei kuku avalikus kohas burksi järama kui teised samal ajal nälgivad. Ma arvan, et mul viskaks ka pildi eest mustaks kui keegi minu nina all head ja paremat näost sisse ajab samal ajal kui ise pole mitu nädalat kõhtu korralikult täis saanud. Indoneesias saab selle reegli rikkumisel heal juhul sõimata, halvimal juhul kere peale. Mõnel rangemal islamimaal pannakse sind pikema jututa vangi. Seetõttu olidki paljud restoranid suletud või siis pakitud paksude kardinate taha (sh nt Mcdonald’s ja Pizza Hut), tänavatel elatist teenivad kiirtoitu pakkuvad söögikärude omanikud olid oma ärile riide ümber tõmmanud. Aga siin Jakarta lennujaama kolmandas terminalis polnud ühtki varjulisemat kohta. Õnneks nägime mitmes kohas ka mosleminaisi vaikselt oma hommikukohvi tarbimas, selle peale valisime ühe võimalikult eraldi oleva pingikese ja keerasime kiirelt kuklid ja kohvi naha vahele.

See tund läks tegelikult kiirelt, kuigi mitte nii kiirelt kui päikesetõus. Istusime just terminali suurte klaasakende ees, vaatega ida suunas. Ühel hetkel hakkas päikeseketta ots veidi paistma ning minutitega oli see juba horisondi kohal. Ning veel 15-20 mintsa ja meie planeedi küttekeha oli praktiliselt seniidis – päikesetõusu (otse üles) oli võimalik lausa silmaga jälgida. Vaadata oli seda lahe, kuid teisalt oli mul kahju kohalikest fotograafidest. Kui Eestis naudivad loodusfoto harrastajad pikka-pikka eha- ja koiduaega, kui valgus on kõige maagilisem ja loodus fotogeenilisem, siis Indoneesias jääb see maagia kõik mõnekümne minuti sisse. Ja nii aastaringi, sest päevade pikkus praktiliselt ei muutu. Pärast päikesetõusu on päike aga terve päeva väga intensiivne, tekitades järskude varjudega fotohuvilistele palju probleeme. Aga niipalju siis fotondusest.

AirAsia lennukisse minek algas õigeaegselt. Mingit odavlennufirmale omast rabelemist ei olnud, kõik toimus väga tsiviliseeritult. Käsipagasit ei mõõdetud ega kaalutud, pardakaardi kontrollimine oli samuti suhteliselt pealiskaudne. Lennuk oli korralik, nahkistmete ja normaalse istmevahega. Miks me AirAsia üldse valisime olid hind ja lennuajad. Indoneesia kõige usaldusväärsem lennufirma on rahvuslik lennufirma Garuda Airlines, mis hiljuti liitus ka SkyTeamiga. Selle hind tuli AirAsia omaga ligilähedane (kui AirAsia pagasitasu, check-ini tasu, krediitkaardi tasu, istekoha valimise tasu jne kokku liita), kuid AirAsia lende oli rohkem ja ajad sobisid paremini. Ülejäänud firmad – Mandala, LionAir, Tiger Air, Batavia, Merpati jne – ei tundunud eriti usaldusväärsed. Väike põhjendus kah – ükski Indoneesia firma peale Garuda ei tohi Euroopasse lennata, sest lennukite tehniline seisund ei vasta standarditele. Olles näinud väga erinevaid tiibadega vanne Euroopa lennujaamades, siis ma juba kujutasin ette, et millised need keskmised Indoneesia siselennu lennukid on, mida sinna ei lasta. Eks hirmul on ka vahest suured silmad, kuid lennuõnnetusi juhtub selles riigis ikka päris tihti. Seega ei tahtnud riskida. Parem 500-600 EEK rohkem kulutada kui kusagil Sumatra kohal alla prantsatada. Jakarta-Medan-Jakarta piletid läksid muide maksma ca 1400 EEK/inimene.

Lend kulges emotsioonivabalt. Medani Polonia-nimeline rahvusvaheline lennuväli on suhteliselt väike, kuid kõik toimis laitmatult ja kohvrid saime kiirelt kätte. Rahvusvaheline on lennuväli seetõttu, et Medanist 1,5 tunnise lennu kaugusel asuvad 2 suurt Kagu-Aasia lennukeskust – Kuala Lumpur (Malaisia, 1 tund) ja Singapur (1,5 tundi). Seetõttu on lennuühendus nende 2 kohaga väga tihe ja ei maksa praktiliselt midagi. Polonia tähendab muide ladina keeles Poolat ja meie lähiriigi nime kannab lennuväli seetõttu, et lennuvälja alad kuulusid kunagi ühele Poola parunile.

Medani lennuväljal vahetasime ära ka suurema summa raha. Rahavahetuskoht oli küll veidi kahtlane, kuid kurss oli väga hea ning mingeid probleeme ei tekkinud. Tegelikult olime ka veidi sundviskes st me pidime Medanis raha ära vahetama, sest suundusime nüüd päevadeks piirkonda, kus sularahaautomaati pole. Lisaks ostsime täiesti olematu summa eest tee peale kaasa erinevaid saiakesi ja karbitäie muffineid ja vett.

Kui vajalikud toimingud tehtud, siis piilusime korraks transporditeenuste pakkujate suunas ja see oli justkui stardipauk nendele hagijatele. Mehi tormas meie poole nagu murdu, kõik üritasid oma teenust pakkuda. Võitjaks jäi seekord siiski isik, kes purssis veidigi inglise keelt. Tal oli ette näidata ka suhteliselt korralik takso. Võitluses osalesid ka becakijuhid (motorikšad) ja igasuguste parsade omanikud, kuid meie ei saanud nendest aru ja nemad ei saanud meist aru. See oli selles mõttes probleem, et meil oli ikkagi konkreetne koht, kuhu me minna soovisime. Selleks kohaks oli „Borneo Travel Group“, kes pakkus selle lehe alusel mõistlikku transporditeenust Kutacane linnakesse, kust meie lõppeesmärk Ketambe oli vaid kiviviske kaugusel. Juht teadis Borneo Travelit ja peagi olime kohal.

Niipea kui me oma kohvrid taksost välja saime, visati need ka ühe väga värvilise ja kaugeid aegu näinud bussi katusele. Istmed olid poollagunenud ning ruumi sees suhteliselt vähe. See oli hoopis teistsugune transpordilahendus kui me ootasime, meie teada pidi Kutacanesse sõitma konditsioneeritud sõiduauto. Seetõttu hakkasimegi uurima, et kas neil mingit teist teenust ei ole. Võib-olla lihtsalt eeldati, et me tahame minna bussiga. Pärast väikest käte ja jalgadega tehtud arutelu, kus meie jaoks arusaadavad sõnad olid „taxi“, „Kutacane“ ja „No“, saime lõpuks aru, et oleme vales kohas. Borneo bussid sõitsid Kabajahesse (ca poole maa peale) ning nad ei osanud öelda ei ööd ega mütsi selle kohta, et kuidas Kutacanesse saaks. Saime aru, et meid taheti juhatada Medani bussijaama, kust läheks siis buss Kutacanesse kunagi pärast lõunat. Arvestades, et sõidu pikkus autoga on ca 9 tundi, siis pärastlõunane ühistransport ei tundunud eriti ahvatlev variant. Olime natuke aega üsna nõutud kuni meiega tuli rääkima üks Austraalias elav ja puhast inglise keelt rääkiv kohalik. Saime suhtlemised suheldud ning lõpuks jõudsime sinnani, et meile tuleb takso järgi ja viib meid kuhu vaja. Lisaks ütles, et me ei paneks väga kohalike käitumist tähele – me olime ikkagi piirkonna tähelepanu absoluutne keskpunkt, eriti reisiseltskonna blondide juustega naisterahvas. Õnneks oldi sellised poolenisti pealetükkivad, vaadati ja kihistati naerda, kuid hoiti distantsi. Kui mõni mehepoeg tuli ikkagi juttu rääkima, siis teised tirisid ta kiirelt eemale. Ning juttu räägiti ainult meespoolega, teise mehe naisega rääkime on islami kogukonnas äärmine ebaviisakus.

Ootasime. 10 minutit. 20 minutit. Pool tundi. Ei midagi. Kui küsisime, et millal, siis öeldi, et kohe-kohe. Tüüpiline. Ühel hetkel otsustasime, et aitab. Lugesime oma reisikavast välja, et meie „Borneo Travel“ asub kusagil Citra Gardeni juures ja meie indo-austraallasest sõbra sõnul asub see kompleks linna teises otsas. Kolistasime oma kohvritega lähedal asuvate becakimeeste juurde ja palusime end Citra Gardeni juurde viia. Kuna 2 eurooplast + 2 kohvrit + 2 seljakotti ühte kärusse mitte kuidagi ära ei mahtunud, siis võtsime kaks. Leppisime kohe ka hinnas kokku – delapan ribu e 8000. Oli näha, et ta vist küsis meilt maksimumhinda, kuid sellise summa pealt (11 EEK) ei ole ju tingimine kohane. Pealegi oli näha, et need juhid olid ääretult vaesed, mistõttu tundus isegi see küsitud summa meie jaoks liiga väike. Pidi ta ju oma motoriseeritud rikšale ka bensu ostma ja sõita oli 4-5 kilomeetrit. Aga noh... Sõit selle põriseva tugitooliga oli igatahes lahe elamus ning just Citra Gardeni vastast leidsime ka õige Borneo Transport Groupi. Seega lennujaamast tasub lasta end sõidutada Citra Gardeni juurde, siis jõuab õigesse kohta.

See „firma“ oli tavaline lauake ja katusealune linna ühe tuiksoone ääres nagu enamus ärisid Medanis. Kes oli teinud oma paarikümnele ruutmeetrile poe, kes motikaparanduse firma (väga popp äri), kes mingi teenusettevõtte. Peamine oli see, et äri ees oleks mõnus varjus asuv istumiskoht vaatega autoteele, kust annaks siis mööda sõitvatele tuttavatele lehvitada. See paistis olevat ka üks aktiivsemaid tegevusi, mida äripidajad päeva jooksul tegid. Nii olid lood ka selles Borneo Transport Groupis. Varjualuses molutas kokku mingi 4-5 meest, kellest ühele siis meie saabumine ka tööd andis. Kiirelt saime teada, et siit läheb tõesti auto Kutacanesse. Kui tundsime huvi, et mis kell, siis sai nende inglise keele oskus otsa. Üritati näidata kätega ja siis kella peal, mina noppisin nende jutust välja sõna „dua belas“, mis tähendab kahtteist. Küsisingi, et „dua belas?“ Selle peale puhkesid kõik naerma ja tegid omavahel nalja, mille sisu oli suures plaanis selline, et valge mees oskab isegi indoneesia keelt paremini kui sina inglise keelt. Tüüp kordas seda „duabelasi“ mitu minutit ja muudkui itsitas omaette. Seega tasus numbreid õppida.

Pilet maksis 100 000 IDR ühe inimese eest ja minu arust on see ikka suhteliselt tagasihoidlik hind. Mõelge ise – 9 tundi sõitu, kokku 4 reisijat ja iga reisija käest küsid ainult 140 krooni. Bensiin on seal muidugi odavam kui Euroopas (7-8 EEK/l), kuid suurt kasu selline äri ei too. See toob mind tagasi selleni, et Borneo nimelise ettevõtte katuse all passis jõude 4-5 meest. Ma muidugi ei tea, et kas nad kõik töötasid seal, kuid igatahes mulje jäi küll selline. Kui meile piletid müüdud said, läks molutamine edasi. Seda oli meil võimalus pikema aja jooksul jälgida, sest auto väljumiseni oli ca 1,5 tundi aega. Selle aja jooksul ei teinud kodanikud mitte midagi peale lobisemise, tuttavatele lehvitamise ja lebotamise. Nende kaitseks võib muidugi öelda seda, et KOHUTAVALT palav oli. Isegi varjus istudes voolas higi ojadena, midagi väga aktiivset ei olegi võimalik sellise kuumaga ette võtta. Vahel pidas mõni tuttav motamees ka kinni, rääkis juttu ja siis sõitis edasi. Nii see äri käis. Meie saime selle 1,5 tunniga vähemalt reisipäevikuga joone peale.

Uskumatu aga tõsi, kuid kõige selle vaikelu ja mittemidagitegemise juures tuli meie raudkaarik õigeaegselt. Nime kandis ta Toyota Kijang, mis on Indoneesias üks väga levinud sõiduk. Meie sõiduvahend oli selle seeria ca 10 aasta vanune mudel. Kõik oli nagu lubati – autos oli konditsioneer ning niipea kui kohvrid sai taha ära pakitud, alustasime sõitu. Meie teekaaslasteks olid 2 kohalikku tüdrukut, kellest üks oli moslem (pearätiga) ja teine vist mitte (ilma pearätita). Nii autojuhi kui tüdrukute ühiseks nimetajaks oli muide see, et keegi ei osanud inglise keelt. Samamoodi oli siis meie ühiseks nimetajaks see, et me ei osanud indoneesia keelt. Küll aga oli tütarlastel tohutu kihk meiega suhelda. Eriti popp oli jällegi minu blond kaasa, kellest täiesti varjamatult ka telefoniga pilti tehti. Seepeale saadeti pilt ilmselt kõigile oma tuttavatele edasi, sest pidev telefonis chattimine ja telefoniga lobisemine käis. Vähemalt poole meie sõidust rippusid tüdrukud telefoni otsas ja patrasid. Ning telefonid oli suht uued ja vinged mudelid – ühel oli Blackberry ja teisel oli suhteliselt uus Nokia. Üldse olime selle paari päeva jooksul tähele pannud, et ole sa kui vaene tahes, mobiiltelefon peab olema ja võimalusel uus ja kallis. Eks see ole selline arengumaade (sh Eesti) teema, et püütakse jõuda arenenud maailma tasemele. Ostetakse võimsaid 4G ja wifi ja jumal teab mis imevidinatega äriklassi telefone selleks, et lihtsalt helistada ja sõnumeid saata.

Sõidu alguses püüdsime veidi suhelda tavateemadele – „mis nimi?“, „kust tulete?“, „kuhu lähete?“ jne. See läks väga vaevaliselt ning me näiteks ei proovinudki selgeks teha, et kus see Eesti asub. Euroopa oli piisavalt täpne seletus. Selgus, et nemad elavad mõlemad Kutacanes st „sõitsid ramadaaniks koju“ (võib teha laulu ja vilistada viisil „I’m driving home for Christmas“). Nendega suhtlemisel oli jälle huvitav see, et küsimustega pöörduti ALATI naise poole. Reeglid on ikka nii kõvasti inimestesse juurdunud. Pärast ca tunniajast purssimist andsime alla, ei leidnud ühist keelt ja sellest oli paganama kahju. Ma arvan, et nii meil kui neil.

Sõit oli aga äärmiselt palju pakkuv. Tee oli esialgu üllatavalt korralik ning paari tunniga harjus ära ka kohaliku liikluse (vasakpoolse) ja selle reeglitega. Kõige harjumatum oli kohalike möödasõiduharjumus. Kuna tee oli suhteliselt käänuline ja pidevalt kruvis mäest üle ja mäest alla, siis mingeid pikki ja lõputuid sirgeid ei esinenud. Seega mööda sõideti kui vähegi võimalus tekkis st kui vastutulev auto oli kaugemal kui eessõitva auto esiots. Kui Eestis juhtuksid sellistes oludes pidevad laupkokkupõrked, siis seal asi sujus. Hakkad mööda sõitma, annad vastutulevale autole signaalitamise ja tulede vilgutamisega teada, et hakkad mööda sõitma ning selle peale tõmbab tema natuke enda poole teepeenrale ja ka see kellest mööda sõidetakse hoiab võimalikult oma teepoole äärde. Nii mahuvadki 3 autot korraga kitsale teele kõrvuti. Kui esiti tundus selline sõit hullumeelsena ja me olime kindlad, et meie autojuht on mingi enesetapumõtetega maniakk, siis peagi saime aru, et kõik teevad nii. Selliseid nn napikaid oli palju, kuid kõik olid valvel ja vajadusel võtsid hoo päris maha kui väga kitsaks läks. Keegi ei karjunud ega teinud seal rahvusvahelisi käemärke. Jah, see oli tegelikult täielikult idiootne ja ohtlik liikluskorraldus, kuid terve reisi aja ei näinud me ühtegi liiklusõnnetust.

Esimesed 4 tundi läksid tegelikult väga kiirelt. Vaated oli pidevalt põnevad – kas siis troopiliselt lopsakas loodus ja mäed või Sumatra külaelu. Meie jaoks oli kõik ju uus. Tee Medanist Berastagisse oli, nagu mainitud, täiesti korralik, ei mingeid suuri auke ega varinguid, täitsa normaalne asfalt. Kuna liiklus oli tihe, tee käänuline ja teel palju aeglaselt liikuvaid veokeid, siis oli keskmine kiirus loomulikult suhteliselt madal.

Aga Berastagisse me jõudsime ning selle sõsarlinnas – Kabanjahes – tegime ühe suure mošee vastas ka söögipeatuse. Tundub, et autojuhil oli söögikohaga kokkulepe – tema toob oma kunded sinna sööma ning selle vastu saab ise söögi tasuta. Meie jaoks oli see täiesti ok, sest söök kahele koos jookidega maksis 50tuh IDR. See oli küll veidi kallim kui Indoneesias tavaks, kuid nokkima me mõne krooni pärast ei hakanud. Pealegi oli koht viisakas ja toidud maitsvad ning portsud suured. Proovisime seekord esimest korda veiserendangi, mis kujutab endast väga vürtsikat kookosepiimas küpsetatud veiseliha. Erilise vürtsisuse annab lihale asjaolu, et seda küpsetatakse väga kaua, lubades kõikidel vürtsidel lihasse imenduda. No ja loomulikult kordus selle peale sama stsenaarium, mis eelmisel õhtul Jakartas – vürtside plahvatus suus, kiire maitsmismeele kadumine, tohutu vajadus mõne vedelikuga pidevalt suud jahutada. Õnneks nutma enam keegi ei puhkenud, selle vältimiseks sai võetud tarvitusele ka vastavad abinõud – iga väikese lihatüki juurde käis suur lusikatäis riisi. Kõrvale jõime (kõikide reisijuhtide soovituste vastaselt) apelsinimahla, mis maitses kõike muud kui see mida me siiani teadsime apelsinimahla nime all. Pigem selline mango/ananassi/virsiku segu, aga edasivaatavalt võib öelda, et sealsed apelsinid olidki sellised magusamaitselised. Ning miks ei soovita reisiraamatud mahla juua – seepärast et mahla sisse segatakse tavaliselt vett ja kohalik vesi teeb valge inimese kõhuga tavaliselt sada imet (ja seda mitte just positiivses mõttes). Ei tea kas see oli vürtsidest või millest, aga kõhuhädasid suutsime vältida terve reisi jooksul.

Ega Berastagist ja Kabanjahest tegelikult polegi väga palju rohkemat rääkida. Oleks me teinud selle teekonna läbi 4 päeva hiljem, siis oleks hoopis teine lugu, kuid mis siis toimus, sellest juba kunagi pärastpoole.

Edasine tee läks aga juba väga huvitavaks. Kui autode vool kuivas suuresti kokku, siis tee muutus samas täiesti kohutavaks ning kiirus langes veelgi. Siin hakkas välja kooruma see iva, miks 250 kilomeetrit läbitakse 9 tunniga. See, et tee oli auklik, on ikka väga pehmelt öeldud. Osadesse aukudesse oleks võinud vabalt auto parkida ja nii, et masin oleks ainult poolenisti tee pealt näha olnud. Lisaks oli kohati asfalti laiusest alles jäänud mõnekümne sentimeetrine riba, ülejäänud „tee“ oli selline kruusa-mudaauk. Maantee oli lihtsalt ära uhutud. Lisaks tuhanded väiksemad augud ja ülespunnitav asfalt. Eriti vahvad olid mõned mägiserpentiinid, kus teed oligi alles jäänud ainult üks sõidurada. Teine rada oli (vahest ka koos mõne sõidukivrakiga) mitmekümne meetri sügavusel kuristikus. Fun, fun, fun. See oli nagu üks halb tivoli atraktsioon, mis kestis tunde. Raputas, kõigutas, loksutas, kitsas oli, palav oli ja kirss tordi peal oli selline kohatine võimalus oma elupäevad mõnes ärauhutud kurvis lõpetada. Õnneks oli juht tasemel ja ilmselt korduvalt seda teed sõitnud. Enam ta ei kihutanud, sõitis vaikselt ja kaalutlevalt. Teede-ehitus on selles kandis ilmselt asi, millest oldi kuuldud, kuid näinud keegi polnud. Kuigi tõele au andes mingeid ohtlikumaid varinguid mõnes kohas isegi parandati – aga need olid tõesti sellised hädavajalikud tööd piirkonna ainsa teeühenduse säilimist silmas pidades. Teetööliste töö oli eriti karm, sisuliselt püstloodis seina pidi veeti varingu toestamiseks suuri kive. Üks vale samm ja aidaa järgmine palgapäev… ning elu ka loomulikult. Seega, kes soovib nautida autosõidu ajal teravaid elamusi võib seda Kabanjahe-Kutacane lõiku proovima minna.

Mingil ajal üritas üks meie reisikaaslane (mittemoslem) uuesti vestlust arendada, kuid nüüd hoopis teisel eesmärgil. Kui saadi teada, et kuhu me läheme (Kutacanest edasi Ketambesse), siis ta pakkus välja, et juht viib meid 200tuh IDR eest ära. No tere talv! Ilmaasjata küsisid, sest sellega tõmbas ta oma meeldivusele kriipsu peale. Me olime täiesti teadlikud, et sõit maksab ühistranspordiga ca 10tuh IDR per nägu ja becakiga ca 50-60tuh IDR per becak. No ikka oli vaja proovida valge mehe käest pappi välja õngitseda. Isegi kui me keelest aru ei saanud, siis sellest me saime ikkagi aru, et see 200tuh oleks läinud juhi ja reisikaaslaste vahel jagamisele. Selle rahaküsimise juurde käis ka vale, et Ketambe on kõrgel-kõrgel mägedes ja sõit kestab sinna 2 tundi. No kurat küll, pigem 30 minutit sõitu suht tavalisel (st kohalikus mõttes tavalisel) maanteel. Niipalju nende jutus (see vestlus toimus tänu meie väikese LP Indoneesia keele sõnastikule) iva oli, et peale 5-6 õhtul ei liigu Ketambesse enam ükski transport. Selle peale tegime me neile selgeks, et vahet pole, siis võime ka Kutacanesse jääda. Hind langes 150tuh peale, kuid pärast meie suhteliselt konkreetset „ei-d“ ja kordamist, et me võime Kutacanesse jääda, nende huvi ka kiirelt kadus. Igatahes näotu lugu.

Muide pealaest jalatallani riietunud moslemitüdruk oli kogu selle jutuajamise aja vait ning tundus nagu tal oleks isegi veidi piinlik. Selle asemel, et samamoodi üritada meid Ketambe kauguses ja sõidu suures maksumuses veenda, tšättis ta pidevalt oma telefonis ja tihti kohendas ka juukseid. Tunnistan, et ma lõpuni sellest juuste katmisest aru ei saa (et millal peavad olema juuksed kaetud ja millal mitte), aga igatahes ühe väikese vahepeatuse ajal võttis ta korraks oma peakatte ära ja paljastas meile oma kandadeni (!!) ulatuvad kiharad.

Sõidukultuurist veel rääkides, siis eriti naljakas oli see mis juhtus siis, kui juht tee peal politseipatrulli nägi. Möödasõitmine, signaalitamine ja tulede vilgutamine jätkus samamoodi, kuid esiistmel pandi kiirelt rihmad peale. Aga seda ainult korraks, pärast patrullist möödumist võtsid nii juht kui kõrvalsõitja uuesti turvavööd kiirelt ära. Turvavarustus on nõrkadele!

Sõidu viimased paar tundi olid kõige piinarikkamad. Luud ja kondid olid pidevast istumisest ja sundasendist juba kanged ning seda piina ei suutnud leevendada ka hunnitud vaated, mis mägiteedelt avanesid. Lisaks sellele jõudsime peagi alla orgu, kus algas üks lõppematu küla (vähemalt 1,5 tundi sõitsime nii, et oleks justkui asulas sõitnud). Mitte et selles midagi paha oleks olnud, aga kohalikel elanikel oli küljes üks paha harjumus. Nimelt nad põletasid tee ääres, kohe oma kodu ukse all, erinevaid jäätmeid – peamiselt plastikut ja pappi. Kuigi lõkkekesed olid väikesed, siis neid oli väga palju, mistõttu see reisu viimane ots läks läbi pideva plastikuvine. Ja võin öelda, et see ei olnud mitte kõige parem aroom. Auto aknad keriti küll üles, kuid kohati tuli ikka ka nina kinni katta. Alguses mõtlesin, et kuradi looduserüüstajad, kuid hiljem olen mõelnud ka veidi teistmoodi. Et kas see plastikupõletamine on ikka kõige hullem variant? Kuna seal suhteliselt eraldatud paigas ilmselt mingit prügivedu ei toimu, siis kumb variant on parem – kas plastikpudel vihmametsa all või põletatud pudelist tekkiv suits? Jah, mõlemad on halvad variandid, kuid kui tuleks valida, siis kumb on hullem? Kohalike hoolivust nägime me selle autosõidu ajal piisavalt. Kuna oli palav, siis kõik (nii juht kui 2 neiut) tarbisid ohtralt pudelivett. Ning mis siis sai kui pudel tühi – ikka autoaknast välja. Teede ääri vaadates, ei olnud nad sellise käitumise pioneerid. Inimestele on kindlasti plastikusuitsu sissehingamine äärmiselt kahjulik, kuid milline variant loodusele vähem haiget teeb, jääb lahtiseks. Tuletan meelde, et see kogukond oli seal ikka väga suur ning kui nad kõik oma prahi metsa alla viiksid, siis olekski piirkond üks suur prügimägi.

Kutacanesse jõudsime pimedas, ligikaudu pool kaheksa õhtul. Niisiis pidime otsustama, et mida edasi teha. Nagu mainitud, siis nii hilja enam kohalik ühistransport Ketambesse ei läinud (vähemalt meie andmetel). See on iseenesest ka mõistetav, sest Ketambe küla koosneb sisuliselt mõnest majast tee ääres ning seda ümbritseb paks vihmamets. Kui siinpool Ketambet on tee ääres pidev inimasustus, siis pärast küla krutib tee ära üles mägedesse ja järgmine asustus jääb juba Banda Acehi regiooni. Enne kui me oma lõpliku otsuse pidime tegema, viis autojuht meie reisikaaslased koju ära. Mittemoslemist tüdruk elas suhteliselt korralikus, avaras majas kusagil Kutacane keskuse lähedal. Moslemitüdruk oli pärit selgelt vaesemast perest. Jätsime nendega siis jumalaga ning otsustasime, et pakume juhile 100 000 IDR, et ta meid Ketambesse ära viiks. Valikud olid sellised, et viskab meid kusagile Kutacanesse hotelli/B&B juurde ära ning me maksame ca 100-150tuh IDR ööbimise eest ja sõidame hommikul Ketambesse või siis maksame need 140 EEK ja sõidame kohe Ketambesse ning saame juba ka järgmiseks päevaks mingeid plaane teha. Viimane variant tundus igati mõistlikum ja juhile seratus ribu rupiah sobis vägagi hästi. No ilmselgelt oli ta rahul, aga see oli selline win-win juhtum – juht teenis lisaraha ja meie saime kokkuvõttes oma sihtkohta. Võimalik, et ta oleks ka vähesemaga leppinud, kuid me olime suht väsinud ja tahtsime kiirelt koiku peale ära saada.

Sõit ei kestnud väga palju aega, kuid sellest saime kohe aru, et juhil polnud aimugi, et kus see Ketambe asub. Seda naljakam on tagasi mõelda sellele päevasele vestlusele, kus väideti, et küla asub kõrgel mägedes ja kahetunnise autosõidu kaugusel. Juht jäi kaks korda tee ääres seisma ja küsis kohalikelt teed! Peagi olime aga kohal ning üles sai leitud ka „Friendship Guesthouse“, mida igal pool väga soovitatakse. Ukse peal tuli meile vastu omanik Ahmat, kellelt saime teada, et tal tõepoolest on üks vaba bungalo. Ega meil ju broneeringut polnud, lootsime selle peale, et ehk see ei ole nii suur turistikas. Ja meil oli õigus. Variandid B, C ja D olid teised samas külas asuvad džunglimatka baaslaagrid.

Juhuu! Pikk sõidupäev on lõpuks käbi ja reis Jakarta-Ketambe sai tehtud ühe päevaga. Olime endaga väga rahul. Meie väga lihtne bungalo number 3 (kõik olid seal suhteliselt sarnased) koosnes neljast seinast, katusest, voodist, sääsevõrgust ja kahhelplaaditud väikesest ruumist, kus asus WC pott ja suur külmaveetünn kopsikuga. Viimast võib siis nimetada ka duššifunktsiooniga WC-poti veepaagiks. Ehk siis vajadusel valad kopsikuga vett potti, vajadusel valad seda endale pähe. Kõik see maksis 50 000 IDR/öö ehk siis Eesti rahas ca 70 krooni.

Samas leppisime kokku ka kahepäevase treki ning kuna mõlemale poolele sobis, siis algus pidi olema homme hommikul. Super! Kõik klappis ideaalselt, ei pidanud niisama konutama või aega surnuks lööma. See trekk oli muidugi oluliselt kallim kui ööbimine – 2 päeva kokku 1,4 miljonit ruupiat. See hind sisaldas: kaht giidi/kraamivedajat (neil on Ketambes fixtasu 250tuh IDR/päev ning raha läheb kohalikele meestele), toitu 3 korda päevas, magamisaset (magamiskott pidi ainult endal olema) ja nagu pärast välja tuli, ka lõbusat seltskonda. Olime juba praegu väga rahul, et siia tulime. Jah, kokkuvõttes ei ole see lõbu väga odav, kuid teadmine, et raha läheb kohaliku kommuuni inimeste (mitte mõne suure turismiketi või lugematu hulga vahendajate) kaukasse, maksis ka midagi. Ning kas 500 EEK/päev per inimene on kallis kui sind juhatatakse, ja toidetakse ning lisaks tassitakse kogu vajalikku kraami üsnagi raskel trekil? Arvan, et tegemist oli suhteliselt õiglase tasuga.

Tegime Guesthouse’i peamajas ka väikese õhtusöögi, kokaks oli Ahmat isiklikult. Toiduhinnad olid olematud – nii väga terav juurvilja-kanasupp kui ka praetud nuudlid kanaga maksid alla 20tuh IDR per ports. Kõrvale jälle seda tuttavaks saanud kummalise maitsega apelsinimahla ja veidi juttu Ahmatiga - kõik see toimus muide gekode valvsa pilgu all. Nagu arvata oligi, olime esimesed eestlased tema juures. Paar soomlast oli küll käinud, aga eestlasi mitte. Enamasti pidid olema külalisteks austraallased, hollandlased, prantslased ja sakslased. Ta tundis väga suurt huvi meie kodumaa vastu ja samas rääkis elavalt Sumatrast ja Indoneesiast. Näiteks küsis ta mitu korda selle kohta, et kas meil on tõepoolest 4 aastaaega? Indoneesias on ju ainult 2 – kuiv ja niiske. Et kas tõepoolest tuleb lumi maha, mille peale saime rääkida uskumatuid lugusid viimasest, äärmiselt lumerohkest talvest. Lõpus ta veidi tutvustas ka seda, mis meid ees ootab ja palus kindlasti kaasa võtta joogivett, vahetusriided ööseks, magamiskotid, vahetusjalanõud, õhukesed kuid pikad riided (nii püksid kui särk) ja ujukad. Vesi oli neist kõige olulisem – soovitas võtta 1,5 l päeva peale, kuid pigem võiks arvestada selles kliimas 3 liitriga. Pärisime ka malaaria kohta, kuid Ahmati väitel Ketambes malaariat pole, kõige ohtlikumad piirkonnad pidid olema väikesed saared Sumatra ranniku lähedal, kuid Ketambe on väidetavalt puhas. Sellegipoolest olime ennast Ben’s 100 nimelise vedelikuga juba varasemalt üle ujutanud ja seda plaanisime teha ka tulevikus, sest kõik reisuraamatud, Tallinna reisimeditsiini keskus ja UK tuntud reisimeditsiini saidid klassifitseerisid Ketambe kandi kõrge malaariaohuga piirkonnaks. Samamoodi jätkasin ka Lariami nimeliste (ja naine Malarone nimeliste) tablettide võtmist, millega sai algust tehtud juba Eestis. Malaariat ei tahtnud siit Sumatralt mälestuseks saada.

Selle infoga tõmbasime tollele ülipikale päevale joone alla ja kobisime oma sääsevõrgu all asuvale koikule ja tõmbasime end magamiskottides kerra. Magama uinutasid meid lähedal asuva jõe vool ja (malaaria?)sääskede pinin.

26.august - Gunung Leuseri RP, džunglimatk

Äratus 7.15 pildil olevas hütis. Lennuväsimust isegi ei tunnetanud, kuigi viimased paar päeva oleks pidanud ju ajatsoonide muutuste ja hirmvaraste ärkamiste tõttu teoorias bioloogilise kella emaplaadi täiesti läbi kõrvetama. Lennata mingi X tundi vastupäeva ja siis ärgata järgmisel päeval kell 3 öösel? Aga võib-olla selline šokeerimine aitaski, sest 7.15 hommikul tunduski nagu 7.15 hommikul, suht varajane kellaaeg kuid mitte midagi hullu. Olime eelseisva paaripäevase matka pärast ilmselt ka parasjagu erutatud, seega ei taibanud väga reisiväsimust tunda. Esmalt parkisime kõhud korralikult täis, et jaksaks ikka tatsata. Omlett, mida meile pakuti oli vormilt kodune, sisult kohalik. Ehk siis välja nägi nagu tavaline omlett, kuid sinna sisse oli puistatud kraami (pipratükke), mis olid tulised kui kurivaim. Aga suu hakkas vaikselt juba harjuma sellega ning Friendshipis sai esimest korda ka proovitud ka Sambali kastet, mis alguses tundus ülituline, kuid reisi lõpuks oli sellest saanud meie absoluutne lemmik. Ei olnud toitu, kuhu see terav kaste poleks sobinud. Söögi ajal tulid end meile tutvustama ka meie giidid – Hasbi ja Bies (ma pole kindel, et kirjapilt õige on). Saime kohe jutu peale, sest mõlemad tundusid olevat sellised lõbusad sellid. Hasbi rääkis üsna hästi inglise keelt, BS alles harjutas. Kuigi mõlemad paistsid olevad poisiohtu (nii pikkuse kui välimuse mõttes), siis üks oli 31 ja teine 40 aastat vana. Siin on minu arust üldse keeruline inimeste vanust ära aimata. Kõik, kes on alla 30, näevad minu arust välja nagu 16-17. Eriti naljakas oli vaadata neid seljakottidega – ega kui Bies ja seljakott kõrvuti panna, siis kohe ei tabanudki ära, et kumb pikem või raskem on. Oli ju nende seljakottidesse ära jagatud kogu söögikraam, telk, enda magamiskotid ja riided, toidutegemise varustus, vesi jne. Meie oma kahe väikese seljakotiga tundsime end isegi veidi nigelalt, kuid andsime aru, et matk ei tule kergemate killast, seega trekkisime nii kerge kotiga kui võimalik. Peale sööki asusimegi kohe teele. Esimene kilomeeter läks asfaldil, sest matka alguspunkt asus veidike Ketambest väljas, mägedes. Praktiliselt kohe kui Ketambe viimane maja selja taha jäi, hakkas tee ülesmäge kruttima.

Olime muide Acehi provintsis. Aceh on Indoneesia kõige fanaatilisemat islamit viljelev regioon. Arvatakse, et see oli ka paik, kuhu islam esmakordselt Kagu-Aasias jala maha pani. Juba Marco Polo leidis 13.sajandi lõpul siit eest moslemeid, kuigi sellel ajal ei olnud tegemist piirkonda valitsenud religiooniga. Sealt edasi aga islam ainult tugevdas oma võimu, haarates lõpuks enda alla suurema osa Indoneesiast. 17.-l sajandil oli Acehi sultanaat Malaka väina regiooni jõukaim ja mõjuvõimsaim riik. Kohalikud on alati olnud tõrksad kolonistide ja keskvõimu suhtes. Võideldi nii inglaste, hollandlaste kui ka indoneesia omaenda keskvõimuga. Olukord oli regioonis väga pingeline kuni 2004 aasta maavärina/tsunamini, mis tappis 170tuh indoneeslast ja veel 0,5 miljonit jäid kodutuks. Ja kõik see puudutas ainult Acehi regiooni (Eestist mõnevõrra suuremal alal elab 4,5 miljonit inimest). See viis Acehi vabadusvõitlejad sinnani, et relvad pandi maha ja tänu Martti Ahtisaari mahitusele sõlmiti rahu, mis kestab siiani. Niisiis rahu saamiseks oli vaja looduse sekkumist ja tohutuid inimohvreid. Samas ei tasu unustada, et ainsana Indoneesias kehtivad Acehis kohalikul tasemel šariaadi seadused, mistõttu tasub lääneturistil endiselt hoolas olla kui sinnakanti reisib. Fanaatikuid provotseerida ei maksa, neid väga ei huvita, et sa oled mõne teise riigi kodanik – kui oled islami vastu eksinud, siis suure tõenäosusega karistatakse täie rangusega. Islami suurt mõju oli ka Kutacanes-Ketambes näha ja tunda – mošeekesi ja palvelaid oli kümneid ja kuna oli ramadani aeg, siis kandus eile öösel imaami hääl ka meie lihtsasse hütti.

Aga aitab Acehi ajaloost. Meie olime endiselt teel oma džunglimatka alguspunkti. Pärast asustuse lõppu hakkasid kohe ka elukad silmapiirile tulema. Ühe teeäärse puu otsas krabistas näiteks üks pikasabaline makaak ning erinevate lindude ja loomade hääli kostus lakkamatult. Mööda teed mäkke ronides möödusime ka kohalikust orangutanide uurimiskeskusest. See on turistidele suletud ning seal käivad koos teadlased üle maailma, lepingud on ülikoolidega Hollandist USAni. See uurimiskeskus on Sumatra vanim orangutane ja nende elulaadi uurinud teadusvabrik. Eks suurim probleem on endiselt see, et illegaalne puude mahavõtmine hävitab orangutanide elupaiku ning see on ka põhjus, miks Sumatra orangutan on kriitiliselt ohustatud liik – ligikaudu 7300 isendit on veel loodusesse jäänud. Ja elupaik tõmbub tänu metsaraiele pidevalt koomale. Õnneks on seda suudetud mõningal määral pidurdada ning tänu teadlikkuse tõusule, on suudetud tõkestada orangutanide püüdmist ja müümist lemmikloomadeks (1970-2000 oli see veel tõsine probleem). Ka tee ääres nägime illegaalsest raiest loobuma kutsuvaid silte – „Üks puu on sulle piisav.“ Ühel hetkel olime aga paigas, kus pidime lõpuks metsarajale astuma. Rada oli selle kohta muidugi palju öeldud, kuid õnneks oli meie giidil matšeete kaasas, mistõttu liikusime edasi üsna kiirelt. Kohe alguses vürtsitas ta meie teekonda jutuga, kuidas veel mõned aastad tagasi kohtus ta oma matkadel tihti Acehi vabadusvõitlejatega, kes siin mägises džunglis end Indoneesia armee eest varjasid. Tänaseks on see õnneks kõik möödanik. Vähemalt nii ta väitis. :) Kohe alguses sai selgeks, et ega see matk ei saa olema tavaline jalutuskäik pargis. See oli tegelikult üks pidev ronimine piki mäekülge ülespoole. Õnneks oli tempo suhteliselt rahulik ja meile pidevalt näidati midagi või seletati, et mis hääled need olid. No näiteks oli Hasbil ühel hetkel käes selline vutimuna suurune kuulike, mis lähemal vaatlusel osutus kerra tõmbunud tuhandejalgseks. Just, tuhandejalgseks mitte sajajalgseks. Kuna loodus seal vohab, siis ilmselt kunagi üks sajajalgne ilmselt arvas, et sada jalga on ainult nõrkadel ja evolutsiooni käigus suurendas oma jäsemete hulka. Siiski on need siblijad suuremad sõnades kui tegudes, sest keskmiselt on neil jalgu vaid 40-400. Muidugi on ka võimalik, et selle liigi nimetas sellise eksitava nimega mõni laisk teadlane, kes hakkas vaikselt jalgu lugema, kuid kuna jalgu palju, need oli pisikesed ja liikusid ka veel vahetpidamata, siis ühel hetkel lihtsalt kirjutas oma märkmikusse „jalgade arv: tuhat.“

Esimese kahe tunni jooksul, mis me metsas matkasime kuulsime orangutane, makaake, sarvlindusid (hornbill), Thomas’s Leaf monkeysid (eestikeelset nime kahjuks ei tea), giboneid ja palju muud. Nägime aga suhteliselt vähe. Paari tunniga aga jõudsime paika, kus meie giidid viskasid oma kraami seljast maha ning palusid meil veidi oodata. Meie lõbustamiseks passis ühe puu ladvas just see eelpool mainitud Thomas’s Leaf Monkey (Toomase leheahv?). Tegu on ainult Sumatral (peamiselt Acehi regioonis) elava liigiga. Lisaks sellele saime võimaluse ahhetada uskumatult kõrgete ja jämedate puude peale. Kui proovisime pilti teha, siis isegi eemalt tehes mahtus ühe pildi peale vaid võib-olla kümnendik puust. Eriti vinge ülesvõtte sai siis kui ise sinna kõrvale seisime ja pärast puust panoraampildi kokku panime. Alla 2-meetrine inimloom paistis selle ca 70-meetrine puujuraka kõrval nagu sipelgas. Tegelikult võib isegi öelda, et väga ei paistnud välja. Kujutage ise ette inimest 28-korruseline maja kõrval, vot sellised proportsioonid. Ning kui üdini aus olla, siis tegemist ei olnudki päris puuga. Puu oli selles kohas tõesti kunagi seisnud, kuid kuri liaan oli teda nii kaua poonud ja ruunanud kuni alles jäigi ainult liaan ning puu ise oli seest ära mädanenud. See pidi olema vihmametsas suhteliselt tavaline puude saatus. Enne kui me kõik oma vahtimised vahitud saime, oli Hasbi tagasi ja ütles, et leidis orangutangi. Veidi kiirkõndi läbi võsa ja peagi olimegi Biesi juures, kes seisis täpselt selle puu all, kus üks orangutangi ema koos oma pojaga einestas. See orangutangi ema pojaga on juba mõnda aega selles kandis elutsenud, sest tema nägemisest rääkisid Ketambes nii Ahmat kui teised reisiseltskonnad. Siiski ei püsi nad täpselt sama koha peal vaid rändavad ringi mõne ruutkilomeetri suurusel alal. Seetõttu oli giididel mõistlik kiirelt territoorium läbi silgata, meiega koos oleks see kõvasti rohkem aega võtnud.

Sumatra orangutan on niisiis kriitilises väljasuremisohus liik. Võrreldes oma Borneo liigikaaslasega on siinne orangutan rohkem puuvilja- ja satikatelembeline. Erilised lemmikud on viigimarjad ja leivaviljad, puukoor teda ei huvita. Giidid ütlesid, et kõike mida sööb orangutan, võib ka inimene süüa. See Sumatra versioon on ka väiksem – isane jääb 100kg ja 1,5 meetri piiresse, emased on pea poole väiksemad. Metsikuid Sumatra orangutane jälgides on leitud, et osad neist kasutavad algelisi tööriistu. Nad võtavad oksa, nüristavad selle ühest otsast ära ja kasutavad oksa puuõõntest termiitide kätte saamiseks võis siis mesilasepesast mee õngitsemiseks või siis mõne teravate okastega puuvilja koore lõhkumiseks. Lisaks on neid nähtud ka vihma puhul suuri lehti oma pea kohal hoidmas, oskused, mida Borneo orangutanil teadaolevalt pole. Sumatra inimahv erineb veel ka sellepoolest, et elab peamise aja oma elust puude otsas, maha tuleb ta sealt üliharvadel juhtudel. Põhjuseks asjaolu, et Sumatra metsades on orangutangil olemas ka looduslik vaenlane – Sumatra tiiger – Borneol selline kiskja puudub. Kuna üks meie reisi eesmärke oli metsikus looduses orangutanide nägemine, siis me olime selleks kohtumiseks ka valmistunud. Ema ja poeg rabistasid peamiselt 10-20 meetri kõrgusel puudevõrades (silmale avanes selline pilt nagu kõrval näha on - leia pildit orangutanid), seega binokkel ja teleobjektiiv olid igati abiks. Need andsid võimaluse tegemisi väga lähedalt jälgida. Kuigi seda peab mainima, et ega sellist väga head pildimomenti ei tekkinud, sest valgusolud olid räiged ja puudevõrad olid pidevalt ees. Räigete valgusolude all pean ma silmas seda, et nende madalate puude võrad, kus orangutangid olid, olid varjus, kuid ülevalt paistis taustana väga ere päike, tekitades väga tugevaid varjusid. Mingid kaadrid (vaata ka siit, siit, siit ja siit) me saime, kuid suurem elamus oli nende tegemisi niisama jälgida. Ega nad meist väga ei hoolinud – vahest piiluti allapoole, et mis need imelikud loomad seal all passivad ja ragistavad, kuid see oli ka kõik. Peamiselt tegeleti oma põhitööga, milleks on siis puuviljade (antud juhul viigmarjade) nosimine ja nende koorte loopimine all passivate inimeste suunas. Kui ühe puu valminud viljad otsa said, liiguti rahulikult järgmisele edasi ning selline ongi ühe orangutangi keskmine päev – sööd ja siis väljastad söögijääke (kui nüüd end ilusasti väljendada). Kokku liikusime nendega kaasa ligikaudu 1,5 tunni vältel (jah, poolteist tundi passisime kuidas orangutangid ei teinud midagi :)). Selle aja jooksul liitus meiega veel 2 seltskonda. 3 hispaanlast oma giididega ja paar austraallast enda abimeestega. Kuna rahvahulk ulatus juba pea kümne inimeseni, siis otsustasime oma matka jätkata, olime ju ära näinud, mida vaatama tulime. Kõik edasine on juba boonus. Mõne aja pärast hakkas see pidev ülesmäge ronimine ka juba tunda andma – võhma jäi üha vähemaks ja vähemaks. Õnneks oli üsna tihti põhjust ka kinni pidada ja vaadata/kuulata. Küll nägime veel neid Toomase leheahve ja makaake, küll näidati meile metsikut ingveri ja raffleesia (maailma suurima õiega taim, kuid õitseperiood kahjuks juuni-juuli) sugulast, küll kuulsime hornbille ja giboneid. Sellegipoolest läks pidevalt raskemaks ja raskemaks. Ka sõna otseses mõttes, sest seljas ei olnud enam ühtki kuiva hilpu. Särk oli justkui tinast ning kui oleks kusagil jõkke hüpanud, siis ilmselt välja tulles oleks isegi kandam kergemaks läinud, sest magevesi on teatavasti kergem kui soolvesi. Ronimine, kuumus ja niiskus hakkisid ikka väga jõuliselt tahtejõudu ja suutlikkust. Kuigi olime eelnevalt just oma pikamaa vastupidavust treeninud, jäi võhmast ikka puudu. Täpselt siis kui me tundsime, et „kurat enam ei jaksa üldse“, jõudsime ühele lagedamale kohale. Tegemist oli väikese laagriplatsiga kärestikulise mägijõe ääres. Juhuu, lõunapaus! Metsas kohatud hispaanlaste telk oli siin juba püsti, kuna nad olid siin öö veetnud. Meie valisime oma lõunasöögi tegemiseks järjekorras järgmise ja ühtlasi ka viimase lõkkeplatsi. Ega siin väga palju ruumi polnud – džunglilt oli tagasi võidetud telgist veidi laiem riba. Aga kõik see tundus tollel hetkel ebaoluline ning enne kui meie giidid suutsid oma kotid seljast võtta, olid meil ujukad seljas ja hüppasime hooga jääkülma veega jõkke. Tunne oli selline, et justkui oleks enne purjus olnud ja nüüd said hoobilt kaineks. Kuigi sellise järsu temperatuuri langetamisega võib mõni nõrgema südamega inimene ka lusika nurka visata (veresooned tõmbuvad järsult kokku ja kööga), siis meile tundus see kõige mõnusama asjana üldse. Kogu väsimus oli peoga pühitud. Ujumiskoht asus kauni kärestiku juures, ümber kõrgumas võimas vihmamets. Nii saigi seal lihtsalt vaikselt hulbitud ja kogu seda ilu endasse imatud - muuhulgas lasime vahest ka fotokal klõpsuda (tulemused on siin, siin ja siin). Sellel ajal kui meie vaheldumisi sulistasime ja pildistasime, valmistasid meie giidid ette lõunasööki. Eelsoojenduseks pakuti aga teed/kohvi. Vesi kohvi, tee ja juurikate keetmiseks võeti jõest ning kuna hiljem meil mingeid kõhulisi komplikatsioone ei tekkinud, siis võib ilmselt jõevee puhtaks lugeda. Kuum jook pärast tohutut higistamist ja kiiret karastust läks täiesti asja ette. Muide kohv oli neil kohalik ja väga maitsev. Kes ei tea, siis Indoneesia on maailma suuruselt neljas kohvitootja, toodetakse praktiliselt sama palju kui Kolumbias. Erinevaid sorte on neil seega tohutult ja kõik mis meie proovinud oleme, on olnud tõelised maitseelamused. Lõunasöögiks olid nuudlid juurikatega ning ka siin keset džunglit ei unustanud kokad kõike seda kompotti vürtsidesse matta. Kuigi peab mainima, et pisitasa hakkas selline terav toit juba suule sobivaks muutuma. Juba teadsime, et milliseid „teri“ ei maksa suhu pista ning kui palju kastet on korraga mõistlik võtta. Kollast värvi punase pipra terad on need, mida iga S/M entusiast ilmselt lusikaga sööks, aga mida meie püüdsime kõigest väest vältida. Nende kõrval on tavaline tšilli kui aedhernes. Söögi kõrvale ajasime juttu hispaanlastega. Jutu sees tuli välja üks naljakas fakt – viimasel ajal on ka nemad hakanud päritolu küsimise peale ütlema, et nad on Euroopast (mitte Hispaaniast). Sest mis juhtub kui ütled, et oled Hispaaniast? „Aa, España. Futboool! World Champions! Jeee!“ Ja niiviisi kogu aeg, ükskõik kuhu satud. Ütlesid, et alguses oli uhke tunne, kuid nüüd käib see juba vaikselt närvidele. Meie ja nende giidid kinnitasid, et ka Indoneesias istusid inimesed juulis telekate ees ja passisid MM-i. Jalgpall on väga populaarne, kuid rahvusmeeskond on üks kamp amatööre.

Indoneesia kõige edukam spordiala on sulgpall, kuld on tulnud igalt OM-lt alates sellest ajast kui ala olümpiamängudel on olnud. Mainimist väärt on veel ka polo, kuid suures plaanis pole Indoneesias väga palju tippsportlasi. Meie saime kekata Eesti kergejõustiklastega (Kanterit hispaanlased teadsid), sumokaga ja loomulikult suusatajatega. See viis jälle lumeteemani, mis nii kohalikke kui ka hispaanlasi erutas kõige rohkem. Üks hispaanlanna tundis ka huvi, et millal oleks parim aeg Eestit külastada. Automaatvastus tuli juuni, juuli, august kui ilmad on soojad ja suure tõenäosusega päike paistab ja… Pilgust sai välja lugeda, et need ei olnud väga veenvad argumendid. Nojah, ega hispaanlane tegelikult ei tule ju päikest ja soojust otsima, mis on eestlase peamine mõte kui kõlab sõna „puhkus“ (teine asi on muidugi remonttööd kodus, mis selle sõnaga meenub). Seega käisime välja variandi 2 – tule detsembris või jaanuaris. Samas hoiatasime, et päevad on väga lühikesed ja võib olla nädalaid, kus päikest taevas ei näegi. Samas eks ole eksootika seegi ning tegelikult antud variant tunduski meie kaasmatkajale palju huvitavam.

Oma giididelt saime teada, et kuigi indoneesia keelt räägib enamus Indoneesia elanikest, siis omakandi inimesed suhtlevad omavahel siiski kohalikes dialektides. Nii kasutasid Bies ja Hasbi omavahel rääkimiseks ühte kohalikku Acehi keele dialekti, millel pidi olema suht vähe ühiseid jooni indoneesia ametliku keelega (mis samas põhineb just ühel Sumatra keelel). Indoneesia keel on üsna palju mõjutatud ka hollandi, portugali, hiina, sanskriti ja araabia keele poolt – põhjuseks loomulikult kunagine väga aktiivne rahvusvaheline vürtsikaubandus regioonis ja usk. Huvitav on teada, et esimene võõrkeel indoneesia koolis on araabia keel, mitte inglise keel. Hasbit võis täiesti vabalt juba polüglotiks pidada – rääkis kaht kohalikku dialekti, lisaks indoneesia keelt, suhteliselt normaalselt inglise keelt ja tönkas ka araabia keelt. Hasbi tutvustas meile ka veidi kohalike suhtumist usku ja teemasid, mida me ise ei julgenud puudutada. Nagu mainitud sai, on Aceh kõige fanaatilisemat islamit praktiseeriv piirkond Indoneesias. Hasbi jutust tuli välja, et see ei ole välistanud seda, et kohalikud noored liiguks halvale teele. Alkohol ja eriti narkootikumid pidid olema kohalike noorte hulgas väga levinud ja kasvav trend. Ning noori on Indoneesias palju – kuni 30-aastased moodustavad üle poole rahvastikust, kuni 14 aastaseid on lausa 30% (Eestis on vastavad arvud ca 2 korda väiksemad). Pöördumise kohalikus mõttes rangelt illegaalsete ainete poole tingivad piiritu vaesus ja tegevusetus. Hasbi ise on need pahed selja taha jätnud ja on nüüd korralik moslem, kuid ta oli väga mures, et milline on kohalike noorte tulevik. Usu osas kinnitas ta veelkord, et nii kristlastel kui ka lihtsalt valgetel inimestel ei ole mõtet põdeda. Ka kõige konservatiivsemat islamit jälgivates Acehi provintsides on kristlaste kogukonnad ning usu pärast kedagi taga ei kiusata. Samas on eeldatud see, et ka külaline jälgib kohalikke tavasid – naine ei käi ringi paljastavates riietes ega alusta vestlust võõraste meestega, turist ei tarbi avalikult alkoholi ega tölla ringi alkoholijoobes jne. Küll aga tunnistas ta seda, et islam kinnitab Indoneesias üha rohkem kanda. Araabiamaadest tuleva rahaga ehitatakse üha uusi mošeesid, finantseeritakse islamistlikke koole, toetatakse kogukondi. Ning kuna Indoneesias on kodanikul kohustuslik endale usutunnistus valida (ateism on välistatud), siis on islam tegelikult kasvav religioon. Hasbi loodab aga seda, et Indoneesia jääb selliseks usuvabaks maaks nagu praegu ning õnneks on viimastel valimistel konservatiivse islami propageerijad jäänud marginaalseteks tegijateks, mis veidi kinnitab seda lootust. Ääremärkusena mainis ta ka seda, et omal initsiatiivil ei ole mõtet moslemite kogukonnas usust rääkida (kui sa islamist väga palju ei tea) ning veel vähem mingeid tavasid kritiseerida. Väga kerge on oma arvamusega inimesi hingepõhjani solvata või lausa vihastada. Aga peagi oli meie 1-tunnine ujumis- ja söömispuhkus läbi ning tuli jälle kodinad kokku ning matkariided selga panna ja edasi minna. Selle aja jooksul olid meie riided õnneks juba ära kuivada suutnud. Riidekuivatus on kõige efektiivsem siis, kui panna need kuivama mõne päikese käes oleva kivi peale. Need kivid on tulikuumad ja seetõttu kuivavad riided 10-15 minutiga purukuivaks.

Esimene tunnike päeva teisest osast läks suhteliselt lihtsalt, kuigi endiselt tuli muudkui ronida, ronida, ronida. See puhkus ja karastus olid ikka kõvasti aidanud kehadel taastuda. Siis aga läks äkki raskeks. Lihtsalt tunned, et iga liigutus vajab tohutut pingutust – nii füüsilist kui vaimset. Saad ühest seljakust üles, kui ees paistab juba teine. Mõtled, et nüüd küll enam ei jaksa, aga astud siiski. Tegime üsna tihti pause ja jõime tohutus koguses vett. Viimased 1-1,5 tundi läksid puhtalt tahtejõu pealt. Jõud oli lõppenud, vaatasid ainult enda ette, nägid ainult järgmist sammu ja läksidki üks samm korraga. Lihtsalt tuimalt. Me vist ei vahetanud ühtegi sõna selle viimase etapi jooksul, lihtsalt ei jaksanud midagi mõelda või öelda. Naine oli veel eriline kangelane, sest tema sissekantud matkasaapad hakkasid hõõruma ja jalad said söögikohas ära plaasterdatud, kuid valus oli siiski. Minu praktiliselt sissekandmata buutsad olid aga jala otsa nagu valatud. Üks veidi erutavam koht tuli siis kui pidime ühe kärestiku ületama. „Sillaks“ oli seal üks suur ja jämme langenud puu, kust meie giidid täisvarustuses täie hooga üle panid. Meie jäime veidi lolli näoga passima, sest puu oli üks paras jändrik (mitte sile laud, vaid ikka korralike suurte oksadega), vesi oli all ning puu oli kõrgel jõe kohal. Üks oli kindel, et seljakotiga ma sinna nalja tegema ei lähe, sest seljakotis oli kogu mu fotovarustus. Tahaks ikka reisi järgmistest päevadest ka mõned ülesvõtted teha. Õnneks silkasid meie abilised tagasi ja viisid pooljoostes meie seljakotid üle jõe. Ka abikaasa talutati üle palgi, kuid mul nii hästi ei läinud. Astusin palgi peale ja mis ma näen – jalad värisevad all nagu mõnel saja-aastasel vanatädil. Seisan seal võdisedes ja muudkui imestan, mida jäsemed ilma minu teadmata ette võtavad. Sellest visuaalsest pildist piisas mulle selleks, et need mõned sammud tagasi kaldale astuda. Hasbi tuli tagasi ja keelitas ikka üle purde minema, et tema toetab, kuid ma siiski keeldusin. Aktsepteerides täielikult tema suurt vastupidavust matkal, peab siiski tõdema seda, et kui kaaluvahe on ca 2 korda toetatava kasuks, siis kahjuks tundub võrdlus näiteks sääsest ja elevandist kohane. Kui elevant ikka tasakaalu kaotab, siis on toetaval sääsel lihtsalt suurepärane võimalus lennureis kaasa teha ning erilise õnnestumise puhul ka elevandile alla jääda. Narr oleks siit edasi ühe giidiga minna. Niisiis valisin variandi 2 – võtsin saapad jalast, kerisin püksisääred üles ja sumpasin läbi jääkülma jõe. Vesi üle põlve ei ulatunud, kuid põhi oli väga kivine ja jalad endiselt vibasid all. Õnneks suutsin kokkuvõttes tasakaalu säilitada ja nii saime oma matka viperusteta jätkata. Kusjuures need värisevad alajäsemed polnud üldsegi naljaasi. Ronimisel see kummalisel kombel tunda ei andnud, vaid vahest läks üks või teine jalg järsku nõrgaks. Samas teadvustasime, et ega meil seal eksimisruumi väga polnud, sest ronisime pidevalt piki mäekülge, mistõttu vale samm või komistamine puujuurika taga lennutaks meid automaatselt mitu meetrit allapoole. Aga jah, olime ääretult ettevaatlikud. Mõni minut pärast seda kui Hasbi teatas, et tunnike ongi veel matka jäänud (see ei olnud siis üldse naljakas!), jõudsime oma õhtusesse laagripaika. See oli jumalik koht! Suhteliselt laia kärestikulise jõe ääres kõrgusid tiheda vihmametsaga kaetud kaldad. Jõe kaldad antud paigas aurasid, sest maa seest tuli praktiliselt keevat, väävlirikast vett. Telkimiseks oli jälle väike paljand kaldapealsel ning mis kõige olulisem – me olime seal täiesti omapead. Taustaks vaid veekohin ja džunglihääled. Lähim asustus oli mitmetunnise teekonna kaugusel, mistõttu tundsime end kui tõelised maadeavastajad, kes on teel tundmatusse. Et see päris nii polnud, sellele viitasid paar lõkkeaset ning suhteliselt korralikult puhastad telkimisplats, kuhu mahtus hinnanguliselt 2 telki. Kõige selle lummuses olles ununes ka rampväsimus ja värisevad jalad. Mina hüppasin hooga jõe jäisesse vette ja jahutasin end niiviisi maha (selle positiivsetest mõjudest saan kirjutada järgmise päeva postituses). Abikaasale näidati laagriplatsist veidi allavoolu asuvat looduslikku mullivanni. Nagu eelpool mainitud, siis maa seest immitsesid selles kohas välja kuumaveeallikad. Teisalt voolas pikki džunglit jällegi eelpool mainitud jääkülm jõgi. Seal kus need kaks kohtusid moodustusid kivide vahel looduslikud kuumaveebasseinikesed ning pärast enda karastamist läksin sinna minagi. Hasbi oli naisele need õige temperatuuriga basseinid ette näidanud st need mis ei ole liiga kuumad. Kuna vesi oli kivid siledaks lihvinud, siis tunne oligi täpselt selline nagu istuks väikeses looduslikus mullivannis (vt ka pilti). Ühes ääres oli veidi kuumem vesi ja teises ääres jälle veidi jahedam, keskmiselt ilmselt ehk ca 40-45 kraadi e selline kuuma vanni vesi. Väga mõnus oli! Sellise temperatuuriga voolav vesi lõdvestas maksimaalselt meie väsinud (jala)lihaseid. Nii me seal istusimegi – keset vihmametsa, kustuva päevavalguse paistel, kuulasime džunglihääli ja vaatlesime ringi lendavaid linde. Mis võiks veel parem olla? Ma arvan, et me vedelesime seal kergelt väävlilõhnases vees kokku üks kolmveerand tundi. Välja tulles oli meil lausa külm, keha oli juba selle kõrge temperatuuriga harjunud. Laagriplatsini viis meid sealt üks tohutult jäme mitmekümnemeetri pikkune palk, mis juhtis meid ohutult üle auravate allikate. Paljajalu selle palgi peal käia oli täiesti hea, oluliselt kindlam tunne tekkis kui enne paksutallaliste matkasaabastega. Palgi pealt maha astudes aga otsisid kiirelt plätusid, sest nii kiviklibu kui ka liiv olid selles kohas nii kuumad, et üle paari sekundi ühe koha peal seista ei kannatanud. Laagrisse tagasi jõudes panid giidid paika ka 2 reeglit – ise me džunglisse kolama ei lähe ning kuumaveeallikate läheduses oleme ääretult ettevaatlikud. Neil oli varnast võtta ka 2 põhjust. Esiteks tõid nad näite, kuidas eelmisel aastal üks seltskond oli õhtul laagripaigas pidu pannud (st joonud ja kanepit suitsetanud), mille käigus üks prantsuse näitsik oli komberdanud kuumaveeallikate juurde ja oma pinnalaotuse täiel määral sinna laiali rullinud. Ilmselt oli ta hetkega küll kõikidest meelemürkide mõjudest prii, kuid selle kõrvalmõjuks olid tohutud kolmanda astme põletused, mis katsid suurt osa tema kehast. Giidid rääkisid, et olukord oli olnud tohutult keeruline ning kuigi ta talutati kiirelt külma vette, ei aidanud see väga palju. Abi kutsuda ei olnud võimalik (st siia saab ainult jala) ning seetõttu piinles tüdruk öö läbi kohtavates valudes ja varahommikul tegid giidid magamiskottidest ja sarongidest kanderaami, mille abil siis tüdruk metsast välja veeti. Seega tasub olla väga ettevaatlik. Džunglisse mitteminemise osas oli neil samuti väga lihtne põhjendus – 1,5 kuud tagasi oli üks saksa härra läinud laagriplatsilt ise metsa jalutama, aga siiani pole ta veel tagasi tulnud. Ei ole ka tema jäänuseid leitud. Meile nendest põhjendustest piisas – ise hulkuma ei läinud ja allikate juures olime ekstrahoolikad.

Ajal kui meie mõnulesime, olid mede väsimatud teejuhid üles seadnud 2 telki (endale ja meile), üles seadnud lõkke ja keetnud meile teed laimiga. See oli just see mida vajasime. Teejoomise ajal saime endale 2 inimest seltskonda lisaks. Metsast tulid raginaga välja iirlanna Carol ja tema kohalik giid nimega John. Tuli välja, et neil on käsil 4-päevane matk ümbruskonnas ja järgmised paar ööd plaanisid olla just siin kuumaveeallikate juurde. Kuna meie poolel enam väga ruumi polnud, siis panid nad oma telgi püsti kohe üle jõe väikese liivasaarekese peal. Carol oli 31-aastane piiga, kes viimased 4 kuud on kagu-Aasias ihuüksinda ringi sõtkunud (jalgrattaga). Peamine aeg on kulunud Vietnami, Laose, Kambodža ja Tai peale. Bangkokki jõudes mõtles, et vajab kogu sellele inimmöllule vaheldust, jättis ratta Tai pealinna ja lendas Põhja-Sumatrale. Just selleks, et mõnda aega džunglis matkata. Eks igaühel omad rõõmud, ise ei kujutaks küll üksi reisimist ette. Kui nemad läksid oma laagripaika üles sättima enne kui päris pimedaks läheb, siis meie jäime oma giididega edasi vestlema. Tegusad, nagu nad olid, olid nad vahepeal õhtusöögi valmis saanud. Rääkisime perekondadest ja kohalikud pidid praktiliselt kõik siin kuidagi omavahel sugulased olema :) Indoneesias pidi olema printsiip, et kui inimesed abielluvad, siis järgmistel aastatel on valem selline, et 1 aasta = 1 laps. Ja lapsi on peredes keskmiselt 6-7. Mingit Hiina ja India sugust pereplaneerimist Indoneesias ei ole ja nii on ka edaspidi oodata plahvatuslikku elanikkonna kasvu. Euroopa peremudel – 1-2 last, 3 last maksimum – ei ole siin reaalne. Söögi ajal hakkas järsku vihma sadama ja müristama, mistõttu tõmbasime oma istumiskohale väikese kile peale. Tõdesime, et kuumaveeallikate juurde kivide peale kuivama jäänud särk ilmselt nüüd väga kuivemaks ei saa, kuid järele ka ei viitsinud minna. Las hommikupäike kuivatab siis natuke. Tegime veel ühe tee, kuid kuna oli pime ja sadas, siis otsustasime, et poeme põhku ära. See muidugi ei tähenda, et me oleks plaksust magama jäänud (kuigi väsitav päev oli selja taga). Oo ei. Tõmbasid telgiluku kinni, pugesid magamiskotti ja siis jäid kuulama. Kusagil mingi krabin, siis praksumine, siis mingid looma/linnuhääled, siis müristamine ja välgu sähvimise kuma. Kuigi Sumatra tiigrid on ääretult haruldased, on neid siiski siinkandis nähtud. Äkki lihav põhjaeurooplane on nende jaoks gurmeeroog? Või siis äkki on mõned geriljad endiselt siin kusagil metsas (no nii nostalgitsemas) ja näevad meie lõket kumamas? Või siis on valged turistid sobivad pantvangid kohalikele bandiitidele? Või siis… Olime vast tunnikese niiviisi oma kuulmisorganeid teritanud kui uni hakkas peale tulema. Siis aga järsku hakkas midagi juhtuma. Esmalt kostus kiljatus (ilmselt oli see Carol teisel pool jõge) ning pärast seda oli jälle mõnda aega vaikus. Mõned minutid hiljem aga kuulsime samme ja vaikset jutuvada, läbi telgi nägime ka taskulampidega inimesi liikumas. Jutuvada tuli meie telgile lähemale, kuid selleks hetkeks kui päris kõrvale jõuti, jäädi vakka. Nägime vaid taskulampe sähvimas. Telgi kõrval käis mingi nahistamine ja pidevalt käis eemal vaikne jutuvada. Mis kurat toimub (kas mõni eelpool mainitud stsenaariumitest osutub tõeks)? Välja vaatama me ei läinud mingil põhjusel ja 15 minuti pärast jäi kõik vaikseks. Mis siis seal lõpuks toimus – sellest juba homse päeva jutus. Pärast antud intsidenti tuli uni kiirelt.