Kuhu te lähete??? Seal ju maa väriseb kogu aeg… ja vulkaanid purskavad! Lisaks ju veel need tsunamid ja terrorirünnakud.“ See oli üks peamisi reaktsioone, mis tuli pärast reisiplaanide teatavaks tegemist tuttavatele ja lähedastele.
Veel oli selliseid reaktsioone, et: „Indoneesia, see on see poolsaar seal Aasias, jah?“ või „Aga seal on ju moslemid!“ või „Indoneesia – see ju arengumaa, seal pole midagi vaadata.“ jne. Tegelikult ei ütle Indoneesia keskmisele eestlasele väga palju. Enam-vähem ollakse kindlad, et selline riik on olemas ja ilmselt suudetakse ta ka Kagu-Aasiast üles leida, kuid rohkemat väga ei midagi. Kui öelda „Bali“, siis löövad paljudel silmad särama, sest on ju Balile ka Eestist võimalik otse lennata, kuid Bali ja Indoneesia seos ei ole alati teada. Samas ei saa seda ka inimestele pahaks panna, sest Eestil ja Indoneesial on kokkupuutepunkte üsna vähe.
Aga tõesti – mis seal Indoneesias siis on? Miks peaks üleüldse sinna minema? Raske on välja mõelda, et mida seal ei ole. Seal on võimsaid džungleid ja mitme Eesti suuruseid alasid, kuhu ligi ei pääse; seal on maailma kõrgeima asustustihedusega saar Jaava; seal on vulkaane, inimtühje liivarandu; seal on nii liigirikas ja värvikirev loodus, et kui ei näeks, siis ei usuks; seal on sadu eri rahvakilde oma tavade ja kultuuriga; seal on koloniaalajalugu; seal on suur uskude ja uskumuste Paabel, kuigi ametlikult on tegu moslemimaaga; seal on… Seda nimekirja võiks jätkata lõputult. Ida-lääne suunal asub riik 5200-l kilomeetril, seega mida seal vaadata/teha, on kuhjaga. Vahet pole kas oled surfar, ajaloolane, ärimees või lihtsalt tööst ära vaevatud päikeseihaleja.
Konkreetselt meid tõmbasid sinna 2 asja – loodus ja kultuur. Orangutanid, Komodo draakonid, tiigrid, kirevad linnud, vulkaanid, ürgne vihmamets ja mäed olid need faktorid, mis tekitasid esialgse huvi riigi vastu. Võimsad budistlikud ja hinduistlikud templid, väga põnevad erinevad rahvakillud (batakitest paapuateni), koloniaalajalugu ja ka liivarannad süvendasid minemise soovi veelgi. Ning ühel hetkel oligi selge, et mitte minemine ei ole enam võimalik.
Nüüd kui oli selge, et teha on seal palju, kerkis küsimus – „mida seal teha?“ – hoopis teravamalt. Indoneesias võiks vabalt veeta kuid nii, et iga päev näed ja teed midagi uut ja huvitavat. Aga meil ei olnud sellist ajaressurssi, Indoneesiale kulutatav võimalik kuude arv oli 1. Seega tuli teha valikuid. Valikuid tegime veel ka koha peal ehk siis nutumaik kurgus jätsime oma reisikavast juba kodus väga palju huvitavat välja, kohapeal tuli seda nimekirja veelgi pikendada. Nii jäi ära reis Kalimantani džunglitesse ja millest veel eriti kahju oli – minemata jäi ka Komodole ja Floresele. Aga eks see oli meie otsus. Liikusime omas tempos ja kui kusagil tahtsime pikemalt olla, siis ka olime. Nii sulasidki need 4 nädalat kui esimene lumi ja hetkel kui hakkasime ennast koduselt tundma, pidime juba tagasi sõitma. Aga alati jääb ju võimalus tagasi minna.
Reisijad olid samad, kes ka eelmistes reisublogides on figureerinud. Plaani panime kokku ise, piletid ja paar hotellibroneeringut ajasime välja ise, kohale läksime ka ise. Ega tegelikult Eesti turismifirmade pakettide valik väga lai just ei ole kah – kas rannapuhkus Balil… või siis rannapuhkus Balil. Aga Sumatra? Jaava? Nusa Tenggara? Paapua? Sulawesi? Kalimantan? Ok, üks büroo pakub paari nädala pikkust ringreisi Paapual, Floresel ja Balil, aga selle hind on selline, et paneb kukalt sügama. Miks on eksootikareisid kordades kallimad võrreldes ise kokku pandud reisiga, sellest ei ole ma siiani aru saanud. Ahnus? Ja reisikava on sellisel juhul endiselt üks paras tormamine ühelt saarelt teisele.
Eks igaüks muidugi teeb oma valikud ise. Meie valik oli minna omal käel ja me ei kahetsenud seda valikut kordagi. Abiks kava kokku panemisel oli meile Lonely Planet ning ka mõned kohalikud ja välismaised Indoneesia teemalised reisikirjad/-blogid. Lisaks sellele sai üle vaadatud mõned Pilot Guide’i ja National Geographicu osad riigi erinevate piirkondade kohta. Ning loomulikult oli kõvasti kasu ka reisifoorumitest – nii trip.ee kui ka Lonely Planeti Thorn Tree foorum väärivad siin äramärkimist. Samas ega lõputult ei saa kah ette valmistada ja plaanida. Mineku hetkel oli meil teada, et 9 päeva on meil Sumatral aega (sest Jakarta-Medan-Jakarta lennupilet oli ostetud) ning teada oli ka kojulennu aeg. Mis sinna vahele jääb, no eks see selgub...
Reisikirjast veel niipalju, et Galerii all on pilte rohkem kui reisikirja sisse sai ära mahutatud.
Reisikirjast veel niipalju, et Galerii all on pilte rohkem kui reisikirja sisse sai ära mahutatud.
